Peale laste sündi on kõik lastega seonduvad õnnetused jms asjad hakanud mulle palju rohkem hinge minema. Kui ma varem midagi hirmsat lugesin, siis olin natukene aega kurb ja mõtlesin, kui hirmus, ebaõiglane ja julm see maailm ikka on, aga peagi unustasin selle loo ja läksin oma eluga edasi. See ei puudutanud mind nii väga. Ma ei samastunud selle looga. Nüüd aga mõtlen ma vahel mõnele loole päevi või lausa nädalaid. Mis siis, kui see oleks olnud minu laps? Mis siis, kui mina oleksin praegu see ema? Paljas mõte sellest ajab mind nutma.
Eelmise aasta lõpus vaatasime mehega ühte sõjafilmi, kus ühe 9-aastase poisi vanemad tapeti ja ta jäi oma pisivennaga üksi. Väike poiss oli umbes sama suur, kui Joel praegu. Ja no ma ei suutnud terve filmi muud teha kui nutta ja mõelda, et mis siis kui see oleks minu laps. Mis siis, kui see olukord oleks praegu siinsamas Eestis ja see oleks minu väike Joel, kes peaks vaatama püssitorru ja hüsteeriliselt nutma, sest kus ometi on emme ja miks keegi ei tule? Mis siis, kui Eestisse tuleb sõda – kuidas ma oma lapsi kaitsen, kuhu ma lähen, mida ma teen?
Sellistele asjadele mõtlemine ajab mind natukene endast välja, sest see on ju täiesti reaalne olukord, mitte mingi filmist võetud õuduslugu.
Ja siis on veel need päris-päriselt sündinud lood, mida internet mulle igapäevaselt ette söödab. Alles ma lugesin ühte artiklit kus isa sandistas oma 5-nädalase tütre ja kirjeldas kohtus külma kõhuga kõiki neid haigeid asju, mida ta talle teinud oli. Ma reaalselt tahtsin minna omale näppe kurku ajama, sest mul hakkas nii paha. Kuidas nii saab? Milline inimene midagi sellist teeb? KUIDAS?
Ning siis veel need lood, mis on juhtunud siinsamas, Eestis. Minu tuttavate ja tuttavate-tuttavatega. Küll üks sünnitab poole raseduse pealt surnud beebi, küll teisel sureb beebi kolm päeva peale sünnitust, küll juhtub mõne lapsega mingi kohutav õnnetus, küll annab üks väike inimhing pikale võitlusele alla ja läheb taevasse ingliks… Iga kord, kui ma midagi sellist kuulen, tahaks ma lihtsalt valust karjuda. Kuidas küll midagi sellist üle elada? Kust võtab üks ema jõudu peale lapse kaotust veel edasi elada?
Just täna kuulsin järjekordset kohutavat uudist ja ma tahaks nii väga sellele emale kirjutada, püüda teda lohutada, võtta korrakski temalt ta valu. Aga ma ei saa. Ma saan lihtsalt öelda kui südamest kahju mul on… See kaastundeavaldus ei ole mitte midagi väärt, see ei muuda mitte midagi…
Iga selline lugu paneb mind mõtlema sellele kui vedanud minul on. Ma olen täna terve õhtu oma lapsukesi lihtsalt pisaraid pühkides kallistanud. Ma ei tea keda ma pean tänama, aga ma olen nii tänulik, et mul on kaks tervet ja nii imelist põngerjat. Kirjeldamatult tänulik.
See on lihtsalt nii messed up. Igasugused vägistajad, mõrvarid ja värdjad kõnnivad õndsalt ringi, kui siinsamas surevad süütud lapsed, kes pole mitte kellelegi iial haiget teinud. Nii haige, nii ebaõiglane, nii julm, nii… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Ma ei oskagi kuidagi seda kurba juttu kokku võtta. See kõik on lihtsalt nii… kohutav. Ma tahaks midagi teha, midagi öelda, kuidagi…aidata. Aga ma tean, et ma ei saa mitte midagi teha.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!