Monthly Archives: veebruar 2017

Väikesed sammud teadlikuma ja tervislikuma eluni vol1

Posted on by
26

Olen viimase kuu+ ajaga oma elus teinud nii mõnedki muudatused. Kõige esimene samm oli enda LÕPUKS liigutama hakkamine. Käis lihtsalt peas lõpuks klõps ära ja ma ei hakanud enam ootama. Ei mingit ”homme”, ”esmaspäeval” või ”järgmise kuu esimesel kuupäeval”. Täna ja kohe.
Panin lapsed magama ja võtsin BBG (bikini body guide) ette. Alustasin loomulikult pre-training kavaga, sest ma pole ju mingi miljard aastat mitte mingit trenni teinud. Kava näeb ette, et ühte 4st harjutusest koosnevat kombot peab tegema 7 minutit jutti. Puhkepaus on 30-90 sekundit ja siis tuleb teha teist 4st harjutusest koosnevat kombt 7 minutit. Ning siis mõlemat kombot veel ühe korra kumbagi 7 minutit. Et siis põhimõtteliselt 4x 7 minutit aktiivset trenni + puhkepausid. Iga nädal on erinev ja aina raskem kava.

Esimene päev oli jõhker. Jalapäev. Ma ei jaksanud seda täielikult läbigi teha. Energiat, tahtmist ja jaksu nagu oli, aga jalad lihtsalt ei liikunud enam. Jalad olid lihtsalt nii-ii makaronid! Seega tegin pool ja teise poole tegin õhtul.
Järgmisel ja ülejärgmisel päevalgi surin veel lihasvalusse. Aga ma nii jumaldasin seda! See kõlab nagu masohhism, aga vähemalt andis tunda, et ma tegin midagi.
Teisel päeval oli LISS (low intensity steady state). Selle jaoks kasutan ma oma ammuilma soetatud elliptilist trenažööri (stepperi moodi). 45 minutit sammumist ja valma. Ma tahaksin tegelikult seda ‘trenni’ õues teha, aga Annu ei ole nõus kaksikutekärus enam istuma ja koos temaga jalutades ei saa ma vajalikku kiirust hoida, et asi ‘trenni’ alla läheks.

Kolmandal päeval oli käed ja kõhulihased. Jällegi ei suutnud ma kava täielikult läbi teha, ning tegin ainult pool, nagu Kevade Toots. Võeh, kuidas ma kätekõverdusi vihkan! Plank oli ka bitch.
Neljandal päeval oli jälle LISS.

Viiendaks päevaks oli kava kogu kehale. Esimene kokkupuude sellise harjutusega nagu burpees. Kui kõik muu suutsin kuidagi ära händelida ja läbi surma ära teha, siis vot see… see on bitchide bitch. Ma ei suuda seda siiani nii teha, nagu peab. Videol tundub kõik nii lihtne ja ilus, aga kui ise tegema hakkad, siis jamh. :D Kõige rämedam asi siiani.

Kuuendaks päevaks oli jälle LISS.
Seitsmes päev on puhkepäev.

Teine nädal läks suht samas taktis. Tegin laste lõunaune ajal trenni ja andsin endast kõik võimaliku. Aga ma ei olnud siiski rahul. Ma ei suutnud teha harjutusi nii nagu peab ja nii palju kui peab, puhkasin rohkem ja kauem kui võib jne. Kuigi jaksasin juba tunduvalt rohkem, kui esimesel nädalal, siis ma polnud endaga ikkagi rahul. Mäletan kuidas ma vedelesin põsk vastu külma magamistoa põrandat ja mõtlesin, et see on ikka täielik bullshit. :D

Kolmas nädal oli ikka veel jõhker ja harjutused läksid aina raskemaks. Ma ei suutnud ikka veel tervet ettenähtud kava läbida, ning see hakkas mulle juba ajudele käima. Leidsin end aina rohkem ja rohkem maas vedelemast ja mõtlemast, et see kõik on bullshit. Mina olen bullshit. Kuidas ma ometi nii pussi olen…
Kolmanda nädala reedeks (nädala kolmas lihastrenn) olin kogemata teinud pildi teise nädala reede kavast. Trenni tehes avastasin vea, aga ma ei hakanud siis enam läpakat lahti tegema ja õiget kombot otsima, vaid lihtsalt jätkasin. Ja ma jaksasin rohkem! Ma ei tundnud end enam nii mõttetu eidena. Kuigi 100% rahul ma ka ei olnud. On harjutusi, mida ma ikkagi ei suutnud (ja ei suuda siiani) täiesti korrektselt sooritada. Sealt sündis ka mõte, et ehk peaksin üldse kogu kavaga otsast alustama, sest harjutused lähevad ju aina raskemaks ja see on minu jaoks natukene liiga raske hetkel. Ma olen liiga kaua mugavuses vedelenud ja pekki kasvatanud. Kvaliteet enne kvantiteeti, eks. Seega täna alustasin ma jälle pre-trainingu esimese nädalaga. Esimest korda selle nelja nädala jooksul suutsin ma ajalises mõttes kogu kava läbi teha nii nagu peab. Aga ma pole ikkagi rahul, sest ma ei suuda kõiki harjutusi ikkagi korrektselt läbida. Täna näiteks olid erinevad lunges harjutused. No täielik bitch! Esimese ringi teen enam-vähem ära, aga teisel ringil olles enam ei suuda ja hakkan end kätega natukene kaasa aitama, et end üles tagasi lükata jaksaksin.

Esimesel ringil suudan need neli harjutust 7 minutiga 2x läbi teha (ehk siis 8 harjutust 7 minutiga), aga teisel ringil vaid korra. Aga noh, vähemalt ma üritan ja küllap ma mõne nädala pärast olen piisavalt tugev, et kõike paremini teha. Ja ma nii ootan millal tuleb hetk, millal ma trenni ootama hakkan. Kuigi ma sügavalt kahtlen, et selline hetk üldse tuleb.
Üritan iga päev trenni esimesel võimalusel ära teha, et asi kaelast ära saada. Paar korda on nii juhtunud, et ma ei ole lapsi samal ajal magama saanud ja olen pidanud trenni tegema oma unetundidest – tänan ei! Üks kord üritasin ka koos nendega teha ja noh – tänan ei (kes instas mind jälgib, see võis näha)! Nii kui pikali viskasin, hakkas mulle igast ilmakaarest lapsi kaela ronima. :D

Ühtegi trenni ma vahele jätta ka ei taha, sest ma tean, et kui ma kasvõi ühe korra viilin, hakkan ma end rohkem lõdvaks laskma ja lõpuks üldse loobun. Seega annan ma omale iga kord kõrvakiilu, kui mõtlen, et ”ma ei taha trenni teha” või, et ”ma ei suuuuuda ja jätaks täna trenni üldse vahele – homme on ka päev!” Seega teen oma jama ära kasvõi öösel kell kaksteist… Peaksin vist oma mõtteid ka korrastama ja ‘ma ei suuda-taha-jaksa’ asemel mõtlema ‘ma tahan-ma suudan-ma jaksan’. Aga see kõik on nii-ii-ii raske!

Tahtsin täna veel teadlikust tarbimisest, prügi sorteerimisest ja taimetoidust ka rääkida, aga see jääb nüüd küll mõneks teiseks korraks.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Oh sa mu kaheaastane varateismeline

Posted on by
21

Tsiteerides oma mehe õde: ”Oh sa armas jumal, anna armu! Ja võta kannatus ka kaasa.”

Annemaial on ‘kohutavad kahesed’ korralikult pähe löönud. Ta võib ka kõige väiksema asja pärast sellise draama teha, et terve maa väriseb. Serveerisid õhtusöögi valel taldrikul – draama, ta tahtis hoopis seda rohelist taldrikut, mitte hello kitty oma. Valasid ta vee valesse tassi – draama. Sõid ära ta ülejäägid, mida ta JUST väitis enam mitte tahtvat – draama, sest tuleb välja, et ta ikkagi tahtis edasi süüa. Panid pusle karpi, sest kaks sekundit tagasi ta kinnitas, et ta ei soovi enam sellega mängida – draaaaaama! Ta ikkagi tahtis edasi mängida. Ühesõnaga, ühel hetkel tahab üht, järgmisel hetkel juba teist ja kolmandal hetkel jälle esimest asja. Mis sekund tagasi oli ’imemaitsev’, on nüüd ‘kastik’ (vastik). It’s driving me nuts! :D

Ta jookseb mu eest ära, ta viskab poes pikali, ta röögib, ta lööb, ta hammustab, ta on nagu taltsutamatu metsaline. Ma tõsimeeli kardan, et ma olen ta ära rikkunud ja ta on ‘katki’, sest kuidas on võimalik, et üks kaheaastane on selline. Oeh, see lapsevanendamine on ikka keeruline töö!

Mingi paar nädalat tagasi oli meil näiteks selline seik. Läksin Annuga kahekesi poodi. Kui olime jõudnu jäätiseleti juurde (mis ühtlasi on ka külmutatud juurviljade lett, eksole), soovis Annu jäätist. Mina ütlesin automaatselt ei. Annu viskas loomulikult siis leti ette pikali ja teatas, et tema ei liigu (esimene kord). Siis mõtlesin, et miks ma üldse ‘ei’ ütlesin, ta oleks ju võinud täitsa vabalt selle jäätise praegu saada. Aga no kuna ma olin juba ‘ei’ öelnud, ei saanud ma enam talle ju järele ka anda. Seega võtsin jäätise salaja ja vedasin lapse kuidagi läbi poe kassade juurde ära. Aga no kassalindi peal ta ikkagi nägi jäätist ja hakkas seda oma kätte nõudma. Kui ma ütlesin, et enne maksame ära, siis saab ta seda hoida, viskas ta teist korda pikali. Kui olime poest välja saanud ja Annu sai oma jäätise pihku, oli mõnda aga kõik korras. Aga siis ma märkasin ühel hetkel, et ta on selle jäätise juba otsapidi lahti teinud ja üritab seda käimise ajal sööma hakata. Loomulikult võtsin tal selle käest ära. Ja loomulikult viskas ta siis pikali. Kolmandat korda. :D

Ausalt, ma olen sellest ‘tunnete peegeldamisest’ nii väsinud. ”Ma saan aru, et sa tahad praegu jäätist süüa, mis siis, et õues on 15 kraadi külma ja me oleme kodust kilomeetri kaugusel. Sa pead kahjuks koduni ooatama ja enne tuleb õhtusöök ka ära süüa.” ”Ma saan aru, et sa tahaksid terve öö üleval olla, aga kell on juba üksteist ja emme on nii väsinud, et ta silmamunad kukuvad kohe kolinal maha ning veerevad kuskile voodi alla minema, kui sa kohe magama ei jää.” ”Ma saan aru, et brokoli on sinu arvates nagu roheline surm, aga TEGELIKULT on see sulle hea ja kui sa seda kohe ära ei söö, ei saa sa enam mitte iialgi mitte midagi magusta.” Okk, naliiii, ma tegelikult ei peegelda ta tundeid teda salaja ähvardades.

Lisaks veel see vastu haukumine ja ülbitsemine. Selles olen ma tegelikult vist ise süüdi. Näiteks on ta üle võtnud mingi oma vormi lausest ”nii ei tohi rääkida, see on inetu”. Nüüd, kui ma temaga pahandan, siis käratab ta mulle ”minuga nii ei räägita!” No mida ma selle peale tegema peaksin? :D Pean vist tõesti hakkama jälle vastavaid raamatuid lugema.

Müsteerium omaette on tegelikult ka see, kust tal osad sõnad ja laused üldse tulevad. Ükspäev näiteks vajus Annu diivanile lösakile ja virises läbi hammaste: ”mul on nii igaaaaaav”. Üks teine päev jälle käratas ta mulle, et ma vait oleksin. Ma ei ole iial kodus nii rääkinud, aga ometigi käib ta siin ringi ja ütleb selliseid asju. Nii palju siis sellest, et lapsed on kodu peeglid.

Varsti hakkan ma aimu saama ka sellest, mis tähendab laste tülide klattimine. Siiani on nad ilusti mängitud saanud, sest alati on Annu saanud valida kas ja millal ta poisiga tegemist teeb. Aga nüüd on poiss aina aktiivsem ja kiirem, seega saab Joel Annule igalepoole ka järgi. Eile näiteks läks Joel Annu puslet lammutama, Annu läks närvi ja lükkas kuti lihtsalt kummuli. Kõik asjad kisub ta ka poisil käest ära ja jookseb ”minu omaaa” kiljudes minema. Ma ei kujuta ette mis siis veel saab, kui Joel päris-päriselt jalad alla saab. Praegu käib ta juba abivahendite abil mööda tuba! Lükkab näiteks madalat taburetti enda ees või kõnnib tumba najal. Nii, et varsti on mul kaks jõmmi, kes igaüks ise suunas jooksu paneb.

Oma seisusest kukkusin ka ükspäev kolinal allpoole. Nüüd pole ma enam Annule ‘emme’ vaid lihtsalt ’issi naine’. :D

Oeh, palun öelge, et ma ei ole teda katki teinud ja kõik saab korda.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kuidas haigete laste tubased päevad lõbusamaks muuta?

Posted on by
Reply

Annemaia adenoidide opp lükkus nüüd tänu sellele haiguse puhangule ühe kuukese edasi. Loodetavast on meil siis märtsis parem õnn ja opp saab edukalt tehtud.

Aga kui nüüd rääkida sellest, kuidas hoida ühte üliaktiivset kaheaastast mitmeid päevi toas lõksus ja selle käigus mitte kaotada oma viimseidki ajurakke, mõtlesin ma välja sellise asja nagu “tervisetelk”. Kuna Annu on eilsest saadik keeldunud omale töötava inhalaatori maski ette panemast ja ega Joel ka väga vaimustuses sellest ole, otsustasin ma nad sindrinahad niimoodi üle kavaldada, et nad ise ka aru ei saa! Nimelt ehitasin ma tekkidest, toolist ja trenasöörist väikse telgi, mille lakke kinnitasin haaknõeltega jõulutuled ja telki sisse peitsin sokkide sisse purustatud küüslauguküüsi. Mõtlesin, et olen ilgelt kaval – kui ma olen põnnid telki sisse meelitanud ja raamatuid ette lugema hakanud, tõmban sujuvalt telgil ‘uksed’ kinni ning panen inhalaatori tööle. Nagu mini saun, ainult, et täis tatilõõre vabastavat küüslaugulõhnalist auru. Geniaalne ju! Plaan oli minu arvates ideaalne, aga reaalsus osutus muidugi hoooopis millekski muuks.

Pildil – Meie väike onnike. Maas kirju kaltsuvaip, laest ripuvad jõulutuled, onnis sees on padjad, raamatud ja inhalaator.

Kui mina üritasin telki ehitada, tahtsid need kaks seda vaid laiali lammutada. Kui mina üritasin neile telki tutvustada ja neid mängu haarata, jooksis üks “ei tahaa” karjudes minema ja teine ronis mulle lihtsalt sõna otseses mõttes selga. Kui ma nad lõpuks telki sain ja üritasin raamatuid ette lugema hakata, üritas üks neid ära süüa ja teine lihtsalt ulgus nutta, sest ma ütlesin, et ma ei saa lugeda, kui ta oma karvad mulle suhu topib.

Mina: “Annu, ära palun pane oma pead ette, ma ei näe lugeda ja su karvad lähevad mulle suhu.”

Annu: “Emmeee, ei tohi niimoodi rääkida!”

Lõppkokkuvõttes läks Joel üldse magama ja mina kükitasin Annuga telgis. Tingimusel, et kui tema hoiab aurumaski ees ja ei vingu, hoian mina telefoni ja näitan Pepat. Seega jamh. Võit vist seegi.



Pildil – Annukas loeb telgis raamatut

Mida huvitavat teie oma haigete lastega teinud olete?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas ma tahan veel lapsi?

Posted on by
20

Kui Joel sündis, olin ma 850304% kindel, et rohkem ma küll ühtegi hingelist oma kehas kasvatada ei kavatse ja ütlesin isegi mehele, et kui ma varsti mingit kolmanda lapse soga ajama hakkan, siis lõigaku mu emakas välja. :D
Siis tundus, et Joel on täpselt see viimane killuke, mis meie perekonnal ideaalist puudu oli.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem pean ma endale mõttes kõrvakiilusid jagama – mis kolmas laps, ei ole vaja! Aga mõne aja pärast hiilib see soov taas ligi. No mis ma teha saan, et ma 5-aastasest saadik teadnud olen, et ma nelja last soovin. Ja no kui ma oma põrgupägarikke koos vaatan, siis tekib tahest tahtmata selline heldimus ja mõte, et no aga miks mitte? Lapsed on suurim õnn, mis ühele inimesele osaks võib langeda ja miks mitte neid siis kohe kuhjaga saada? The more, the merrier ju. :D

The more the merrier – pingviiniema (kel peegeldub silmadest surm) ja tema 12 last. :D

Ma olen isegi sünnitamise hirmust vist üle saanud. Ma ei saa aru kas ma olen debiilik, või lihtsalt naiivitar, aga mul on lootus, et ÄKKI see kolmas kord ei ole nii hull, kui kaks esimest? Sest no Annut sünnitama minnes ei osanud ma veel muhvigi karta. Enne Joeli sündi olin veendunud, et esimene kord oli lihtsalt sellepärast nii kohutav, et laps oli sünnitusteedes valesti, ning nüüd teist korda läheb kõik KINDLASTI paremini-kiiremini-valutumalt. Hahahahahahaha, oii kui hea nali. Aga no kolmas kord – see lihtsalt peab ju kergem olema?! Kõik ju räägivad, et iga järgnev sünnitus on kergem. Äkki siis kolmas laps ja teine loomulik sünnitus on kergemad? Et noh, äkki Joel tegi tee ette ja nüüd kolmandal korral jagab mu keha juba paremini matsu, mida tegema peab? Lootus on ju lollide lohutus, või mis? :D

No ja kohe üldse pole abiks see, et Britt nüüd oma kolmandat võsukest ootab. Pean ausalt tunnistama, et ma olen tema pärast ülirõõmus, aga ma olen ikka päris kade ka. Ma tean, see on nii-ii haige! Aga mis ma sinna teha saan. Ma vist olen mingi… titemasin. Issand.

Ja isegi, kui me otsustaksime selle kolmanda ka saada, tekib mul hirm, et see titeisu ei saagi mul kunagi täis ja isegi peale kolmandat tuleb mugulate juurde hankimise soov tagasi. Ma reaalselt saan aru, et see on veidi haige. Ei tea kas mingit teraapiat ei ole selle jaoks? :D

Lisaks sellele kardan ma ausalt öeldes ka teiste rektsiooni. Mu emagi juba ütles mulle enne Joeli sündi pooleldi naerdes, et ma rohkem lapsi ei saaks. Ma kardan, et meid vaadataks nagu mingeid ebardeid, kes ei oska kontossi kasutada, või midagi. :D Või arvatakse, et teeme neid jupatseid muudkui juurde vaid raha pärast (haha!). Või ma isegi ei tea. Lõppkokkuvõttes see muidugi ei loe, mida teised arvavad, aga noh… ikkagi ju märkad ja loed inimeste reaktsioonidest emotsioone välja ja kui need ei ole päris sellised nagu mina ootaksin, jääb veidi halb tunne. Ma muidugi ei oota, et kõik nüüd rõõmust üles-alla hüppaksid, aga kui elementaarse ”palju õnne!” soovimise asemel vaadatakse sind väga segaduses näoga ja küsitakse kas laps oli tööõnnetus, siis jamh…

Ja mind tegelikult natukene hirmutab see kolmanda lapse teema. Kaks tundub ju loogiline arv jõnglasi, sest mul on ainult kaks kätt, millega neist kinni hoida ja ainult kaks kaenlaauku, kuhu oma mugulad kaissu võtta ja ainult kaks last mahub mulle korraga erinevate kottide/linadega selga. Üks kolmest tunneks end siis ju paratamatult kõrvale jäetuna. Lisaks ka see, et kui ma enne imetamisega lõpetamist rasedaks jääksin, on suur võimalus, et mu keha pole jälle võimeline nii mitut asja korraga händelima ja keerab piimakraanid kinni. Aga ometigi tahaksin ma vanusevaheks jällegi võimalikult väikest aega.

Aga noh, tegelikult on kogu see postitus paras utoopia, sest üksi ma seda last õnneks/kahjuks niikuinii tegema asuda ei saa. Ja no tegelikult tundub ikka päääääris õudne mõte sellest, et ma peaksin veeel mitu aastat magamata olema ja veeeel terve igaviku imetama ja veeel ühe korra seda titenduse aega üle elama. Tited on küll nunnud, aga minu jaoks asi sellega ka piirdub.

Ja tegelikult tahaksin ma mõnda aega oma kehas ka üksi olla, ilma, et keegi mind inkubaatori või toidulauana kasutaks. Ideaalis ma hoopis lapsendaksin praegu selle kolmanda lapse (3+ aastase!), aga noh… esiteks ei ole mina ainus, kes selle mõttega päri peab olema ja teiseks – kes annaks meile ikka seda last lapsendada annaks? Ma olen juba uurinud seda asja ja on päris mitu punkti, millele me (hetkel) ei vast ja üldse… Ühesõnaga, on suur tõenäosus, et me saaksime niikuinii negatiivse vastuse. Aga kui ei proovi, siis ei saagi ju teada ka, eksole.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kaheaastasega adenoidi opile

Posted on by
21

Kes ei mäleta, siis eelmisel aastal kirjutasin ma SIIN, et arst saatis Annemaia adenoide lõikama. Alguses ma aega kirja ei pannud, sest noh, see on ju hirmus ja kas on ikka nii väga vaja… Aga lõpuks ikkagi otsustasime, et teeme asja kohe ära ja siis on sellega ühel pool. Vähemalt mõneks ajaks, sest need kurjamid võivad ju tagasi ka kasvada. Aga see selleks. Nädala pärast on Annul igatahes opi aeg kirjas. Ootasime seda mingi pool aastat umbes.

Aga nüüd peame aja vist viimasel hetkel tühistama, sest meil on kodus praegu laatsaret ja mõlemad põngerjad on haiged. Heh, eelmisel nädalal veel helistati ja küsiti, kas me ikka oleme tulemas…

Isegi, kui Annu selleks ajaks terveks saaks, peame opi edasi lükkama. Kohe peale haigust ei olevat soovitatav oppi teha, sest immuunsüsteem on nõrgem, kui muidu. Ja no ma niigi kardan selle opi pärast ja tahan ma jee nö lisariske võtta.

Jäin juba mõtlema, et kas ma uut aega üldse panema hakkangi talle. Käin ehk temaga enne uuesti arsti juures või isegi mõne teise juures teist arvamust saamas, sest kaebus, mille pärast me üldse arstile läksime (norskamine), on nüüdseks kadunud. Ehk ta ”kasvas välja” sellest? Ma ei tea. Võtan seda kui märki, et ei ole praegu õige aeg selleks.

Kuigi see opp ei pidavat üldse nii hirmus olema, siis emana muretsen ma ju ikkagi. Ma kujutasin juba ette kuidas me mehega Annu voodi juures põlvitame ja tema narkoosi langemist ootame, ning ma seal ulguma hakkan. Minu väike tütreke, juhtmed küljes ja… võeh. :D

Poolenisti hingan kergendatult, et see nüüd ära jääb või edasi lükkub, või misiganes, aga mis siis kui opp on siiski vajalik ja tuleb lõpuks ikkagi ära teha? Pigem oleksin siis sellega kohe nüüd ühele poole saanud.

Igatahes. Jõmmid on haiged, opp jääb ära, aga ma isegi ei tea veel kuhu ma helistama pean, et aega ametlikult üles öelda. Number, mis mul on, ei suvatse vastu võtta. :D

Btw, kes on lapsega opil käinud – kas mõlemad vanemad saavad ikka uinumiseni lapse kõrval olla, või vaid üks?

wpid-wp-1486382894545.jpgPildil on Annemaia ja meie kassike Grinch. Annu istub kahe hiiglasliku mõmmi vahel, jalg üle põlve ja naeratab malbelt kaamera poole. Tal on seljas heleroosa jänkude ja kuldse kirjaga pluus, ning jalas lillakad lilledega retuusid. Btw, jah, pluusil on plekid. See on teepuuõli, et ta natukenegi hingata saaks.

Ja muide, Kai (ja miks mitte ka teised pimedad lugejad, kui teid juhtub veel olema!) – kui viitsid, siis kirjelda mulle millisena sa mu lapsi ette kujutad? Ala millised juuksed, milline nägu jne? See postitus, kus sa ükskord blogijaid kirjeldasid, oli ülivinge. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!