Väga tihti lisanduvad pereliikmed meie perre just oktoobris – 2011 oktoober võtsime kassi, 2012 oktoober võtsime koer, 2014 oktoober sündis Annu, 2015 oktoober tuli veel üks kass, 2018 tuli veel üks koer. Jah, meil on uus koer! Esmaspäeval lisandus meie perre üks pisitilluke liige.
Tegu on väärkoheldud koeraga, kes on Põlva tänavatelt püütud ja kellele oli ASAP uut kohta vaja. Ma tõesti ei tahtnud, et ta lõpetaks varjupaigas, kust teda käitumisprobleemide tõttu päris koju mitte iial ei viida…
Te peaks seda looma nägema, issand mu süda tahab lihtsalt puruks murduda! Teda on ilmselt mõne naise poolt julmalt pekstud, sest ta kardab justnimelt naisi. Nii meie, kui ka selle inimese juures, kes ta kinni püüdis, on koer naist kartnud ja mehe poole hoidnud. Kui mina üritan talle pai teha, siis põgeneb ta mehe selja taha. Mehega on ta aga palju julgem, ning laseb isegi end paitada, liputab talle saba jne.
Iga järsu liigutuse või heli peale tõmbub ta vastu maad, nagu üritaks end löögi eest kaitsta. Minul ta endale pai teha ei luba(nud), jookseb eest tulistvalu lihtsalt minema, jne. Õues rihma otsas ta käia ei julge, tõmbab end vastu maad ja ei liigu kuhugi, ning kui ma siis üritan teda sülle võtta, või talle pai teha, kiunatab ta väga kiledalt, nagu oleks haiget saanud, kuigi ma pole teda veel puudutadagi jõudnud. Muudkui käib ringi kõrvad ludus ja silmad maas, mööda seinaääri ja lauaaluseid. Ma ei kujuta ette ka mida selle loomaga tehtud on, aga see inimene pidi ikka täielik koletis olema, sest see koer on lihtsalt niii katki! Ma pole elus näinud, et üks loom niimoodi käituks ja inimese käsi-jalgu kardaks. Ta reaalselt võpatab ja väriseb iga kord, kui keegi talle pai teha tahab, või siis tõmbab end lihtsalt vastu maad laiaks nagu puuleht, ning ajab käpad püsti, justkui märgiks, et ta on maas – ärge lööge… Mul tulevad pisarad kurku kui tema mineviku peale mõtlen – mida ta ometi läbi elanud on? Need silmad on nii sügavad ja valu täis.
Ta on nii tibatilluke ja armas, kuidas keegi iial suudaks kellelegi sellisele liiga teha?
Aga näha on, et ta on hea loom ja ta pole inimestesse usku täielikult kaotanud. Madli nuttis eile mul kõrval ja kutsa tuli ka siis vaikselt juba piiluma, et mis toimub. Pani käpad diivani äärele, ning üritas last nuusutada, aga ei küündinud. Ma siis tõmbasin diivani lahti, nii, et alumine osa jäi talle justkui trepiks, et ta meie juurde tulla saaks. Nuusutas beebi ära ja läks siis teisele poole diivanit pikutama, ning piilus mis me teeme.
Vaikselt teeme juba edusamme, nüüd lubab ta mul endale pai teha, ning eile võttis ta mul käest toitugi vastu. Lakkus õtul isegi mu kätt… Enam ta ei põgene kohe, kui mind tulemas näeb jne. Aga vägaväga ettevaatlik on ta siiski. Iga kord kui talle ise lähenen, tõmbab end vastu maad… Aega kindlasti läheb, aga ma usun, et armastus ravib kõik haavad, ning varsti on meil siin majas veel üks vahva sõber.
Enne meie juurde tulemist käis kutsa ka arsti juures ära, kus ta kõik vajalikud rohud ja vaktsiinid sai. Lisaks oli tal tagumise käpa küüs padjandisse sisse kasvanud, see eemaldati ka…
Ausalt öeldes tundub väga veider ka see, et ta näeb väga hea välja – karv on üsna ilus, nälginud ta ei ole, ning söögiga pigem pirtsutab jne. Kõrvade taga olid mõned karvatuustid küll, mille ma kääridega ära lõikasin, aga üldiselt ei jää üldse sellist muljet, et ta on nädalaid hulkunud või piinatud… Hakkasin isegi mõtlema, et ehk on ta kuskilt põgenenud (keegi taga teda siiski vist ei otsi ja kuulutuste peale ühendust ei ole võetud), ning alles peale seda on keegi talle liiga teinud, aga no täit tõde ei saa ma ilmselt iial teada.
Kui kellelgi on kogemusi väärkoheldud koertega, siis andke mulle nõu – mida ma võiksin veel proovida või teha, et kutsu usaldust võita ja talle kinnitada, et siin ei tee talle keegi liiga? Kuidas teda rihma otsas käima õpetada, ilma, et ta kardaks? Ma arvan, et rihm tundub talle ohtlik, sest sel hetkel ei saa ta ju põgeneda, et end potentsiaalsete löökide eest kaitsta, seega ta lihtsalt…kivistub.
