Elevant portselani poes, ehk mis tunne on olla 34. nädalat rase, keset kuuma suve

Ma ei tea mis värk selle kolmanda rasedusega on, aga no on teine kohe totaalselt teistsugune, kui eelnevad kaks. Esimese kahega tundsin end imeilusana, algusest lõpuni. Mida suuremaks kasvas kõht, seda kenamaks ma end pidasin. Tundsin, et olen mingi… rasedus-jumalanna! Tassin suurt kõhtu, endal nägu naeru täis – võimas! Ma lausa ootasin, et kõht veeeel suuremaks paisuks. Ootan seda ka nüüd, aga selle erinevusega, et tunne on hoopis teine. Ma ei tunne enam seda vapustavat jumalanna tunnet. Pigem vaatan peeglisse ja näen seal mingit… trolli.

Sel trollil on näonahk täiesti pekkis ja laiguline, juuksed on tal sorakil ja sassis, pekid lipendavad kahte lehte ja isegi varbad meenutavad tal pekiseid sardelle. Näkku vaadates võiks eeldada, et ta kasvatab oma last lõualotis, mitte kõhus.* See troll on väsinud, kuri, higine, jõuetu ja ähkiv. Kauge versioon sellest kaunist rasedus-jumalannast, kes ta enda arvates oma teist last kandes oli…

*Fun fakt: Joel arvab, et tita kasvab mu tissi sees. Nii kui ta mu kuskilt kätte saab, lausub ta heldinult ”titaaaaa” ja kallistab siis mu udarat. Ta on selles nii veendunud, et isegi minu ja Annu seletused sellest kus beebi-õde tegelikult on, pole tema veendumusi ümber lükata suutnud.

Mõte sellest, et ma pean paari nädala pärast pildistama minema, tekitab minus ausalt öeldes õuduse judinaid. Mul pole veel õrna aimugi mida ma selga peaks panema, et natukenegi aktsepteeritav välja näha. Hea meelega paneks pikad teksad ja peale mingi puhvaika, mis varjaks mu rämedad käe pekid jms, aga keset juulikuud tunduks see vast veidi imelik. Eriti arvestades fakti, et lapsed mu kõrval on niikuiniii kleitides-lühkades-maikades.

Ma proovisin siin ühte triibulist kleiti, mis idee poolest oleks pidanud olema üsna hea variant – põlvini, seega varjaks see suurema enamuse mu tsellust, kolmveerand varrukad varjaks käepeki ja kaenlaaugu-tussu, ning see on ka piisavalt ümber, et kõht oleks koguaeg normaalselt näha, ilma, et ma ei peaks end pidevalt katsuma, nagu mingi nümfomaan, et kleidi alt ikka kõhu kumerus välja paistaks. Aga siis vaatasin ma oma sääri, mis on mingil imelikul kombel ikka veel lubi-valged, täis sääskede punne, sinikaid ja kriime, lisaks on need veel paksud nagu tamme pakud. Sealt edasi rändas mu pilk jalgadele ja varvastele, mis on ümarad nagu üles kerkinud pärmitaigna kuklikesed, ning need varbaküüned…ugh! Boonus – tänu rinnahoidjale (loe: seljapekile) olin suutnud saavutada ka voldilise kapsaussi välimuse. Püha jumalaema… jäta või pildistama minemata! Vahet pole mis ma selga panen, gigantne kapsauss näen niikuinii välja. :D

Paar päeva tagasi käisin poes omale pluusi otsimas, sest kõik mu normaalsed rasedariided on mulle juba väiksed (jehuu, tähtajani on kuus nädalat veel!). Vaatasin siis sellise pilguga ka veidi ringi, et äkki leian midagi pildistamise jaoks. Proovisin vist kõiki neid asju, mis veel minu suuruses-maitses alles olid, aga mitte miski ei sobinud. Isegi meelepärast tavalist pluusi, mille järgi ma sinna algselt üldse läksin, ei leidnud! Lõpuks võtsin lihtsalt suvalise maikade komplekti ja kõige suuremas suuruses, et noh, midagigi siis vähemalt ja ei pea tervele linnale oma triibulist naba näitama. Aga guess what – seistes ulatuvad need maikad mul veel enam-vähem ümber kõhu, aga nii kui ma kolm sammu teen, on pluus rindade all. Nagu….agh, midaaa ja miiiiiiks ometi. Kannaks pikki kleite (mida mul ka loomulikult ju olemaski ei ole), aga siis on järgmine paksu-probleem – reied hakkavad hõõruma. Püha jumal, kas ma ei võiks lihtsalt ülejäänud poolteist kuud alasti kuskil kivi all lapiti vedeleda?

Päris koomiline oli ükspäev ka meie käik selverisse, sest ma tunnen end niigi nagu hiiglaslik, rõve… elukas, eksole. Aga kuskil ajusopis oli ikkagi teadmine, et noh, vähemalt olen ma arusaadavalt rase. Igatahes, astusin oma mustlaslaagriga poodi sisse, nägin, et LHV panga tüütajad tutvustajad juba vahivad meid kullipilgul, ning niipea kui kärude juurde jõudsime, olime juba lõksu püütud. Mees toppis ruttu lapsed kärusse ja ütles neile, et aitäh, pole huvitatud. Mina lihtsalt tõstsin käed üles ja panin ”ma ei taha midagi, jätke mu hing rahule, ma olen selle jaoks liiga väsinud ja rase” karjudes jooksu. Piinlik oli, aga no issaaaand kui tüütu ja arusaamatu võib üks inimene olla, appi!

Poest väljudes haakis üks tüüp end ikkagi meile JÄLLE külge, ning hakkas pommima. Ma ütlesin, et mul juba on see pensioni jama LHV’s ja laske nüüd meil olla, ise ei näe siis, et meil on kaks kannatamatut väikelast ka kaasas või. Aga no tal oli savi, seisis mul põhimõtteliselt tee peal ees ja pommis isikukoodi, et no KONTROLLIME! Kuna ma ei ole selline inimene, kes suudaks tüütajad konkreetselt metsa seenele saata ja lihtsalt minema kõndida, asusin ”mis sa arvad, et mu rase aju suudab praegu seda koodi meenutada või…” pomisedes oma id-kaarti otsima. Selle peale ehmatas tüüp justkui ära ja ütles kohkunult: ”oi vabandust, ma ei pannud tähelegi!” Eeeeeeem… Ma vaatasin teda vist sellise näoga, et ma arvan, et tüüp näeb veel nädal aega õudusunenägusi sellest, kuidas üks viimase vindi peal rase godšilla tal unepealt näo peast ära sööb. Päriselt ka! Oiii, sorri, kuule, ma ei märganudki, et sa iga hetk plahvatamas oled ja kõnnid siiin ringi nagu muna kandev pingviin, mööda uisurada. Kas ma tõesti olen siis niiiiiiii paks, et polegi nagu aru saada kas lihtsalt sitaks ülesöönud või rase. Jajah, mehed ei märka selliseid asju ja blablabla, aga kammooon, ma tõesti eeldasin, et minu puhul ei saa selline ”väike” asi kuidagi kahe silma vahele jääda. Pigem vastupidi – ma eeldasin, et mu kõht on hetkel esimene asi mida üks funktsioneerivat silmapaari omav inimene näeb! Aga ju ma siis meenutan lihtsalt kaldale uhutud emavaala, mitte rasedat!

*Nutab ja hammustab uue ampsu snikersit* :D

fuck this shit, i’m out

Comments

comments

21 thoughts on “Elevant portselani poes, ehk mis tunne on olla 34. nädalat rase, keset kuuma suve

  1. Mulle ütles 34ndal nädalal üks hea kolleeg, vist kompliment-tähelepanekuna, kindlasti mitte pahasti, et “kuule, kui sa sedasi istud, siis sa ei paistagi üldse rase, lihtsalt…” ja siis tegi väikse pausi ja lisas “tavaline” :D sai sõna sabast kinni, ilmselt oli ”paks” juba suust lipsamas :D

    Mitte et see tavaline oluliselt parem oleks, sest et kas ma siis tavaliselt olen ka siuke vaal? 😮

    Aga sulle jaksu ja vastupidamist ja head meelt viimasteks nädalateks! Mul jäid need viimased nädalad seekord tulemata, sest nupsik sündis juba 34+1 pealt. Ma oleks taht need viimased 6 nädalat veel maailma suurim sinivaal-mammutike olla. Mida kauem kasvab kõhus, seda parem. Niisiis! You can do it! Yay! Loud cheering! Woohoo! Elagu vaalad!

  2. Heii!
    Sa peaksid kinesioteipi proovima. Kui just Räpinas/ Põlvas ei leia, siis Tartus on kindlasti mõni pädev inimene, kes sulle teibid peale tõmbaks ja elu oleks kohe kergem. Usu mind, see tõesti aitaks :)

  3. Ma olen kõigi kolme rasedusega ennast trollina tundnud:D Ilmselt mu enda kiiks, aga kõik need iiveldused, kondivalud, kaalutõus ja jalgade paistetamine ei muuda mind mu enda silmis kuidagi kaunimaks. Ja mis mind eriti närvi ajab on järgnev. “Oii, kui palju lapsi! Kas nüüd on norm täis või tuleb veel lapsi?” Ma tavaliselt vahin küsijat tigeda pilguga, kuna midagi normaalset küll vastata ei oska.

    • Ma ütlen sellistele hetkel, et ahh ole rahulik, neljas on veel jutti plaanis. Ja oiii seda nägu siis. 😂

  4. Loen ja itsitan, sest äratundmisrõõm on nii suur.
    Mina panen kintsude vahele beebipuudrit – siiani on väga hästi aidanud. Hoian seda endaga kaasas ja kui vaja, siis saan tualetis end sellega “värskendada”. ;)
    Olen samuti 34 nädalat rase ja no ei jõua ära kuulata juttu stiilis “Jaanipäevaks saad ühele poole?”, “oled sa kindel, et ei oota kaksikuid”, “isssssand kui suuur sa oled!!!”…. tavaliselt naeratan malbelt sellise häma peale, kuigi tahaksin midagi eriti karvast õelda.
    Täna vaatasin nii Elisa kui ka LHV müügiinimesi sellise kirvemõrvari pilguga, et nad ei julgenud mind kiusata. Ehk kartsid, et vihastan lapse välja kui tüütama tulevad.😂

    Soovin Sulle palju edu ja jaksu, pea vastu!

  5. Ma olen aastaid hõõrdumisega hädas olnud ja pikkade juhtmetega, nagu ma olen, avastasin alles sellel suvel, et tegelikult ajab asja ära see, kui deodoranti ka reite vahel kasutada. Sel kuumal perioodil, mis meil siiani olnud on, pole kordagi enam hõõrdunud ja saan mõnuga kleite/seelikuid kanda.

  6. Mul on alati lühikesed retuusid all. Lühikesi ja õhulisi retuuse müüakse ka rasedatele ja no kannan iga päev kleite. Avastasin selle küll alles umbes 5 aastat tagasi, enne seda kleiti selga panna ei saanudki.

    • Ma proovisin kah selle antiperspirandi-triki ära ja no mul hõõrus ikka, aga minu puhul on füsioloogia selline, pole asi ainult paksuses, mäletan, et esimest korda tundsin seda neljandas klassis, kui olime tantsupeo proove tegemas. Aia, kõndisin jalad harkis ja tantsimine oli piin.
      Nii et puuvillased retuusid ikka ainus abi mulle :)

  7. Kokkuhõõruvatele kintsudele psrim abimees on deodorant (nö pulkdeodorant mitte vedelik) saab pikki kleite kanda edukalt ning kintsudel väga okei olla. Soovitan proovida :)

  8. Tere tulemast klubisse! Ma vihkasin palavust juba enne kui rasedaks jäin ja nüüd saatis mees lingi et vali siit reis https://www.novatours.ee/puhkusereisid/kupros ja läheme mõnulema. Ma oleksin reisi ajal seitsmendat kuud rase. No tänan ei. Oleks seal siis jaheduse lootust aga ei. Ja tervet puhkust kuskil varjus istuda ning konditsioneeri all lamada ka väga ei taha. Väikese lapsega on teine asi minna või vähemalt minu meelest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga