Esimese lasteaia nädala emotsioonid

Viimases paaris postituses olete vast juba küll ja veel saanud sellest lasteaia saagast lugeda, aga mina pole siiski veel lõpetanud.

Kui ma nad neljapäeval kell neli koju tõin, oli juba aru saada, et nad on väsinud ja igasuguseid emotsioone täis. Otseselt seletada ma seda ei oskagi, aga no mina emana sain aru, et nad pole oma olekult nagu tavaliselt. Aga kuna meil oli siiski õpetajatega jäänud jutt, et nad reedel ka aeda lähevad ja lapsed ise ka ”kas jääme homme koju puhkama?” küsimuse peale kohe ”eiiiii” kiljusid, viisin nad hommikul ikkagi lasteaeda. Oi, kui vale see otsus oli! Ema ikka teab ja peab oma sisetunnet kuulama…

Kui ma neile reedel peale lõunaund järgi läksin, jooksis Joel koheselt minu embusesse, musitas, kallistas ja paitas mind, nagu me poleks kolm nädalat kohtunud. Ütlesin talle, et lähme nüüd koju, mille peale ta kohe murelikult uuris, kas me ikka Plika ka ära toome. :D

Annu rühma jõudes, oli temagi üllataval kombel mind nähes pigem rõõmus. Ta hakkas kohe asju kotti toppima ja end riide sättima. Olin juba õnnelik, et ma ei peagi teda mööda rühma taga ajama, ning väe võimuga koju lohistama, nagu eelnevatel päevadel. Ta käitus eelnevalt nagu ma teda kodus peksaks, või midagi, sest miks muidu ei taha laps koju minna, eksole. :D

Olime meie siis kenasti õue jõudnud, kui Annu totaalselt ära flippis. Hakkas järsku justkui täiesti tühja koha pealt karjuma, jalgu trampima, virutas oma vesti seljast minema ja karjus, et tema ei tule MITTE KUNAGI koju. Närvas seal nagu hullumaja patsient, kel on rohud võtmata jäänud. Täiesti kohutav. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud!

Kui üritasin teda kinni hoida, rahustada või küsida milles asi on, mida ta tahab jne, karjus ta mulle vaid vastu, et tema ei räägi minuga, tema ei armasta mind ja tema ei tule minuga koju, MITTE MITTE MITTE KUNAGI. Nii kui ta lahti lasin, jooksis minust eemale. Käest kinni võttes viskas end makaroniks maha pikali. Ta ei reageerinud absoluutselt mitte ühelegi mu püüdele teda rahustada või aru saada milles probleem on. Lõpuks lihtsalt käskisin Joelil käru peale istuda, viskasin sipleva ja röökiva Annu üle õla nagu jahukoti, ning tulin tulema – ühe käega lükkasin Madli ja Joeliga käru, teisega hoidsin õlal hüsteerias Annut.

Kui olime paarsada meetrit lasteaiast eemale saanud, rahunes ta lõpuks nii palju maha, et mulle vastata. ”Mu printsessi kamm jäi lasteaeda” nuuksus ta. No joppenpuhh, oleks ta siis seda KOHE öelnud, eksole, aga ei, esimese asjana hakkame ikka hüsteeritsema… Õnneks sain jutu kiiresti printsessi kammilt eemale, meenutades talle, et kodus ootavad teda uued legod ja printsessikroon (mille Joel samal õhtul kogemata ära lõhkus, oi seda draaa-aamat!)

Kuna ka Madli on omaette isiksus ja ka temal on omad soovid, läks nii, et tol õhtul läksime alles kümne paiku magama. Jah, kõik koos, sest ma olin (olen) ise ka lihtsalt nii läbi kogu sellest möllust (mis siis veel lastest rääkida, eksole). Aga pika ja kosutava une asemel sain ma hoopis terve öö lohutada pidevalt siplevat ja nutvat Joelit.

Joel oli just magama jäänud, kui ärkas nutuga. Mõtlesin, et Annu tegi talle midagi ja ajasin veel ärkvel oleva Annemaia oma voodisse tagasi. Lohutasin Joelit ja ta jäi uuesti magama. Läksin ka oma voodisse ja olin juba magama jäänud, kui läbi une kuulsin kuidas Joel jälle nutma hakkas. Lohutamine enam ei aidanud, seega võtsin ta enda kaissu. Mõtlesin, et kui ta magama jääb, tõstan ta tema oma voodisse tagasi. Aga seda hetke ei saabunudki… Ta ei jäänudki enam rahulikuks, aina siples ja vehkles, ning nuttis, endal silmad kinni. Mitte miski ei mõjunud. Muudkui keerutas, vehkis jalgadega, nuuksus… Ma isegi ei oska öelda kui kaua see kestis, sest ma olin juba täiesti laip ja hakkasin ka vaikselt endast välja minema.

Lõpuks ta siiski uinus, aga ärkas veel mitu korda nutuga ja tõmbles jälle tükk aega, enne kui uuesti maha rahunes. Mul oli hommikuks selline tunne, et ma polegi magada saanud. Ajal mil Joel magas, oli vahepeal ju Madli ka veel üleval. Põhimõtteliselt üks lõpetas, teine alustas…

See on see emotsioonide maha surumine, ma ütlen! Ma olen ennastki leidnud Joelile ütlemas: ”ah, mis sa nutad, sa oled juba suur poiss ju!” aga see on nii vale! Ta on kaheaastane. Ta ei ole suur! Ja isegi kui oleks, poleks ka siis nutmine vale, halb või häbiväärne. Kui laps nutab, on sel tema jaoks piisavalt suur põhjus. Isegi kui täiskasvanu jaoks on see põhjus jabur, ei tohi lapse emotsioone alavääristada… Emotsioonid tulebki välja elada, et end jälle hästi tunda, mitte neid enda sisse matta ja sisemiselt surra. Joel on praegu sellele nii hea näida – väliselt, ärkvel oleku ajal, oli ta ju rõõmus, aga kui saabus öö ja asi väljus justkui tema kontrolli alt (magamise ajal), tuli kõik lagedale, ning laps elas enda mured ja pinged välja.

Edaspidi on kindlasti kaks asja: a) ma pean veelgi rohkem mõtlema mida, kuidas ja kellele ma räägin-ütlen-kirjutan ja b) ma pean usaldama oma emasüdant.

Comments

comments

15 thoughts on “Esimese lasteaia nädala emotsioonid

  1. Loe nüüd mu kommentaari selle postituse alt, kus sa kirjutasid sellest, et lapsed lähevad lasteaeda. See läheb üle… kunagi. Meil veel ei ole läinud, aga sõbrannad annavad lootust, et ikka läheb 😂

  2. Anna andeks Aga ei saanud hetkel su postitusest üldse aru, sa alustasid juttu nagu oleks midagi reedel lasteias juhtunud, et kahetseda et viitsid vms aga selleni Sa ei jõudnud? Või mismõttes “oleks pidanud Oma ema sündant ikka kuulama” mis seal lasteaias siis konkreetselt juhtus? Rääkisid ainult tagasitulekust…

    • Aaa eiei. Ei juhtunud midagi. Lihtsalt see viies päev oli neile liig ja oleks pidanud selle puhkepäevaks tegema. Ma alguses ei plaaninud neid terveks nädalaks aed panna, vaid ala kolm-neli päeva vaid nädalas, aga direktor soovitas, et alguses võiks ikka rohkem, et nad rešiimiga harjuksid. Aga ilmselge on, et hetkel oli neile viis järjestikust lasteaiapäeva liig.

  3. Hei, natuke teemast väljas küsimus aga kas mäletan õigesti, et sul oli plaanis 4 lapsukest jutti? On see sul endiselt kavas või oled ümber mõelnud peale viimase sündi? :D

    • Hei-hei. Mäletad õigesti. Jah, järgmisel aastal, samal ajal, olen loodetavasti juba jälle prego 😂

  4. Aga proovi nii, et hoopis kolmapäev vaba :) Siis ei ole nii palju järjestikusi aiapäevi. Lapsed saavad korra nädala keskel ka puhkepäeva ja jaksavad taas.

    • Tahtsingi nii tegelikult, aga Annul on kolmapäeviti ujumine ja ma ei tahaks, et ta sellest ilma jääb…

  5. Mina vist teeks pigem pikema nädalavahetuse, näiteks reede või/ja esmaspäev vabaks, seega saaks siis kas 3 või 4 lasteaiapäeva ja 3 või 4 vaba päeva. Võib ka tunde järgi, et kui lapsed on pühapäevaks täiesti puhanud, siis esmasp aeda ja kui tundub, et jääb väheks, siis esmaspäeval ka veel kodus.

    • See on võimalus jah. Aga lasteaias pean siiski enne kokku leppima, sest meil on nii, et järgmise päeva tulijad ja puudujad peab eelmise päeva kella kaheks teada andma, muidu a)jääb laps söögita b)maksad selle päeva eest ikkagi toiduraha

  6. “sain ma hoopis terve öö lohutada pidevalt siplevat ja nutvat Joelit”
    Saan aru, et igaüks ise otsustab, kuidas lapse nimi käändub, aga see jääb nii silma alati ja võõras kuidagi…Joelit asemel tunduks palju loogilisem Joeli kasutada :)

    Ja no kui su postitusi lugeda, kui väsinud sa oled ja hullumaja su kodus koguaeg on, siis ma ei suuda uskuda, kuidas keegi veel üht last tahaks :D :D Väga tubli oled!!!

    • Usu mind, sa pole esimene kes mulle seda ütleb ja tegelikult ma tean seda ‘õiget’ käänet. Aga ma ei saa sinna midagi teha, mulle tundub loogilisem kirjutada ”Joelit” :D :D :D

      Õnneks pole meil koguaeg selline hullar ja no… kui tahan, saan peaaegu kõigega hakkama. :D

  7. Ma paar postitust tagasi kirjutasin, kuidas mul laps alguses samamoodi hullu pani, samu asju karjus üle terve rühma jms. Ma muide lõpuks murdusingi, sest õpetajate poolt polnud mingit tuge ega abi. Pigem tundusid nad ülimalt häiritud olevat, et keegi neile poole aasta pealt juurde tuli ja kõiksugu tüütuid probleeme kaasa tõi. Nendega suheldes jäi mulle ka alati mingi naeruväärselt loll tunne, et “ma oma lapsega hakkama ei saa”. Panin lapsele aja psühholoogi juurde. Sain seal kinnitust, et kõik on tegelikult väga ok ja väga normaalne. Lapse elus lihtsalt palju suuri muudatusi korraga olnud: uue pereliikme sünd, vähenenud vanema tähelepanu, lasteaeda minek, uus keskkond, uued reeglid, võõrastega sotsialiseerumine, muu areng… Psühholoogi sõnul elabki mõni laps oma stressi just sedasi välja. Sisimas on ta vb natuke pahane ka vanema peale, kes tema arusaama järgi kõiki neid muutusi ellu viis. Või siiski lihtsalt nende muutuste peale, isegi kiu ta väga neid tegelikkuses naudib (meeldib lasteaeda minna). Uus ja väsitav on see kõik talle ikkagi ning isegi kui kõik on hästi, hakkab stress kuhjuma. Isegi head emotsioonid tekitavad stressi. Laps lihtsalt ei oska seda kõike seedida ja analüüsida ning väljendabki oma pahameelt suvalisi lauseid loopides (“ma ei armasta sind!!”, sa pole mu sõber!” jms), suvalistest asjadest probleemi tehes jms. Ütlen sulle sama, mida psühholoog mulle: “See kõik on mööduv!” :D Iseasi, kas lohutab ka… :/ Mind tookord lohutas :)

    • Ahjaa. Lahenduseks soovitas ta ka palju LA vabu päevi, rohkelt ühist aega emaga/isaga. Isegi kui laps väidab, et tahab aeda minna, siis vanem peaks lähtuma ikkagi sellest, et laps ei oska oma ressursse adekvaatselt hinnata. Kuna meil tuli nende probleemide haripunktis just suvi peale, sai seda LA vaba aega nagunii palju. Sügisel alustas entusiastlikult ja hoopis teise lapsena oma lasteaiateed :) Ehkki jah, valel hetkel ei tohi ma tänagi järgi minna, muidu saan ka kuulma kõiksugu asju :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga