Esimesed sõidud peale avariid

Eelmise nädala alguses saime lõpuks auto jälle töökorda ja ma pidin peale pooleaastast pausi esimest korda jälle rooli istuma. Ütlen ausalt, et ma ei kartnud, sest ma teadsin, et ma ei lase enda tähelepanul enam iial nõnda hajuda, nagu tol korral. Aga väga halb tunne oli küll sees ja kui mees veel kõrval avariid meenutas, siis tekkis klomp kurku küll. See avarii oli nii kohutav. Loll viga. Viga mida ma oleksin saanud ära hoida. Ei lähe päevagi mööda, kui ma sellele ei mõtleks… Ma vist ei suuda endale iial andestada, et oleksin peaaegu meid kõiki tapnud. Okei… Et mitte siin nüüd nutma hakata, räägin parem kuhu ja miks me sõitsime, sest see on kohe palju rõõmsam teema.

Eelmisel kuul otsustasime, et me võtame oma perre veel ühe pisikese jänku. Ei läinudki palju aega mööda, kui leidsin sobiva ja saime ta koju tuua. Saage tuttavaks, see väike vahva tegelane on Joosep.

20171213_2007561984608543.jpg

Pilt pole küll ideaalse kvaliteediga ega midagi, aga minu arust on niii armas kuidas Annu teda kallistab – nii hellalt, et vaevu puudutab. Joosep on tõesti tibatilluke, kuigi on juba nelja ja poole kuune. Ta mahub mulle põhimõtteliselt ühte pihupessa ära! Kui ma paar päeva tagasi teda kaalusin, siis oli ta kõigest 600g raske. Tõuomaduste poolest on ta segavereline – ema on tal hermeliin ja isa lõvilakk. Emalt sai ta oma tibatillukese kasvu ja isalt vahva lõvi laka, kuigi noh, tema puhul on see nö ”lakk” kõigest paar pikemat karvatutti kõrvade vahel.  :D

20171215_152433.jpg

20171208_1404232006703751.jpg

Minu arust on ta värvilahendus ka väga äge. Nina, saba ja käpad on mustad, ning ülejäänud keha on tal valge. Teised arvavad, et ta punased silmad on hirmuäratavad, aga ma ei tea, mind ei häiri. Mul olid lapsena mitmed rotid ka punaste silmadega.

 

Kuna tema tuli meile üksinda, siis on tal veidi raskem ka kohaneda, sest absoluutselt kõik on talle võõras. Teiste jänkudega saab ta igatahes juba hästi läbi, ning veedab nendega meeleldi aega. Aga pole hullu, küll ta meiega ka harjub. Puurist välja ta veel ei kipu, aga no see 120cm puur on talle ka hetkel rohkem kui küll, kuna ta ise nii tibatilluke on. Reaalselt, ma ei saa üle sellest kui väike ta on! Nagu mängujänes…

Igatahes, sõit selle jänku järgi oli küll üks pikk retk. Me saime alles tund aega hiljem minema, kui olin plaaninud, sest ma ei mäletanud enam üldse kuidas need turvatoolid autosse käivad. Pusisin nendega ikka päris jupp aega. Aga no kui lõpuks hakkama sain ja teele asusime, ilmus järgmine probleem – aknad ei läinud puhtaks! Autosse on niiii palju niiskust kogunenud, et aknad tõmbasid koguaeg uduseks ja no tee mis tahad, puhtaks ei saa. Vana auto ka ja noh, mis teha. Sõitsin siis põhimõtteliselt kael kõveras ja vaatasin keskelt välja, et üldse midagigi näha! See talu oli ka mingi mitukümmend kilomeetrit kuskile pärapõrgusse, metsa sisse. Teed olid lükatud nii, et ei saanud aru kas on tee või kraavi äär. Ja lisaks sellele oli tee veel väga käänuline ka, seega täielik tuleproov. Aga oeh, ellu jäime ja pärale me jõudsime!

Kui tagasi hakkasime sõitma, siis otsustasid lapsed, et neil on kopp ees ja oksendasid kõiiiiiiiik kohad täis. Reaalselt, see oli niiiiii räme! Mõlemad, korraga öökisid seal taga, auto oli ropsi haisu täis ja ma mõtlesin, et joppenpuhh küll – ma pean turvatoolide katteid nüüd pesema hakkama, aga ma alles sain ju need toolid paika… :D

Pikk jutt lühidalt – kraamisin suurema osa kokku, kodus pesin lapsed puhtaks ja unustasin need toolid täiesti ära. Järgmisel hommikul oli muidugi kõik jääs. Mmmmmm, jääs rops. :D

Ühesõnaga jaaaamh. See esimene sõit oli igati fun. Järgnevatel kordadel olin targem – enne sõitu lastele süüa ei andnud ja autos ka mingit näksimist ei ole. Aga lastest on ikkagi kahju. Uurisin küll apteegist, et kas pole midagi neile iivelduse vastu anda, aga alla 12-aastastele ilma retseptita ei olevat midagi pakkuda ja rääkigu ma oma muret perearstile…

Nüüd oleme veel käinud mitu korda Põlvas, korra Tartus ja korra jõudsime ka Värskasse ujuma. Ütleme nii, et enesekindlus tuleb vaikselt tagasi, aga üle 80km/h ma siiski sõita ei julge. Eriti veel siis kui maas mingi lumeläga on. Ma kujutan ette, et teised juhid on mu peale päris tigedad, kui ma neil oma laevaga ees kooberdan, aga no mis teha. Ma ei hakka üle oma võimete hüppama ja riskima, et mitte neid häirida. Ja no isegi kui ma 90ga sõitsin, panid enamus minust mööda, nagu maniakid, sest psõhh, kellel ikka on vaja piiranguid jälgida, eks…

Kuidas teiega, kes te avarii kunagi läbi elanud olete – kui kiiresti uuesti rooli julgesite minna ja kui kaua läks, et enesekindlus tagasi tuleks?

Comments

comments

12 thoughts on “Esimesed sõidud peale avariid

  1. Kui teeolud on normaalsed, siis alla 90 sõitmisega rikud sa kahjuks normaalset liiklusvoogu ja tekitad rohkelt liiklusohtlikke olukordi. Kui tunned, et on liiga vara rooliminekuks, siis pigem hoia maanteelt eemale. Üldse mitte paha pärast aga jah.. asi ei ole lihtsalt häirimises aga no 1 auto võib ju leppida sellise ujumisega ja ei sõida mööda aga siis tekivad tema taha kohe mitmed autod, kes peavad siis järjest hakkama möödasõite tekitama.

    • Mul pole seljataga sellist asja õnneks olnud ja kui oleks, siis kindlasti tekitaks neile võimaluse ohutuks möödasõiduks, näiteks suurelt teelt kõrvale keerates vms. Ma saan aru küll, et selline asi pole ideaalne, aga harjuma pean ju minagi ja küll ma ka jõuan taas sinnamaale. :) ja noh, mööda sõidetakse minust täpselt sama palju ka siis, kui olen 90ga sõitnud…ühesõnaga, teen mis suudan, et teistele mitte jalgu jääda, aga samas arvestan ka enda enesekindlusega.

  2. Mul avariist möödas juba ligi 20 aastat, aga siiani pole päriselt üle saanud. Musta jää ees on ikka suur hirm. Tavaliselt talvisel ajal maanteel ise ei juhi, ainult suvel.

    • Hirm on mõnes mõttes hea, sest siis ei unusta sa end kunagi, aga samas ei tohiks see sulle ka piiranguid seada…

  3. Mul oli ka avarii umbes kaks kuud tagasi. Peatusin ülekäiguraja taga ja lasin jalakäijat üle tee. Üks noormees sõitis mulle tagant otsa, kõik toimus nagu aegluubis. Jumal tänatud, et jalakäija üle tee jõudis. Ehmatus oli mega suur, turvavöö tõmbas mu nii tugevalt kinni, et ma ei saanud hingata ega turvavööd kohe lahti. Auto läks mahakandmisele, päris karm. Rooli julgesin istuda tegelikult juba nädal pärast õnnetust aga antud kohta, kus õnnetus juhtus vältisin päris pikalt.

  4. Minul juhtus õnnetus pimedas, kui metsloomad liikuma hakkavad. Auto läks maha kandmisele, aga see maha kandmine on nii tavaline, kuna auto taastamine läheb kallimaks kui on auto turuväärtus.

    Tegin avarii metsloomaga. Rooli läksin uuesti kohe, aga alguses kohutavalt kartsin seda aega kui loomad on maanteel aktiivsed. Sest ennegi on mul napilt põdraga kohtumisi olnud. Nüüd ma lihtsalt proovin pimedas ja metsa vahel paremini kõrvale jälgida, ega looma ei paista. Kuigi sellest pole kasu. Minu avarii hetkel ma isegi ei näinud looma. Ta jooksis küljelt ja käis kõva pauk.

    Üks asi, mis peale avariid muutus, oli see, et ma vahetasin auto mudelit. Enda arust turvalisemaks. Liiklusohtlikke olukordi on mul umbes kord kuus, sest ma liigun autoga igapäev ja roolis on igasuguseid. Enda pärast ma ei pabista, oma oskustes olen kindel ja julgen sõita iga ilmaga.

  5. Mina tegin avarii selle aasta augustis, olles viiendat kuud rase. Mitme lolli asja kokkulangemise tulemusena sai sellest mu senise elu üks jubedamaid kogemusi, millele ma mõtlen vähemalt korra päevas, lihtsalt ei saa kontrollida neid mõtteid. Auto (mille olin paar kuud varem õhinaga endale kaua kogutud säästude eest ostnud) läks mahakandmisele. Kõik lõppes asjaolusid arvesse võttes õnnelikult, sest teises autos jäid inimesed siiski terveks ning minu ja titaga on ka kõik hästi, aga see oli õudne, nii õudne.

    Avariipaigast pean pidevalt mööda sõitma ja klomp tuleb iga kord kurku, ka bussiga möödudes. Rooli istusin juba mõned päevad pärast avariid, aga hirm on tugev isegi kaasreisijana sõites. Olen nüüd ise kogenud, kuidas sekundiga muutub KÕIK, seega ma ei julge valvsust kaotada ja püüan ka kõrvalistujana täiega jälgida, mis toimub, et ohtlikke olukordi vältida.

  6. Oeh.. ja mina pidevalt mõtlen, et kes on need inimesed, kes normaalste teeoludega sõidavad 80ga… Saan aru, et avarii ja värki ja ei julge kiiremini sõita, aga äkki siis ikka ei peakski? Mina olen samasugune algaja ja põdeja, aga 90ga tahan siiski sõita maanteel, aga kui sinusugune uimerdis mul ees sõidab 80ga siis peaksin ju mina kulgema ka 80km/h või tegema möödasõitu ja ilmselgelt algajana ei taha sa pidevalt teha möödasõite nendest tigudest 😦 Sest kui sina ei julge 90ga sõita ja mina ei julge möödasõite teha ja keegi kolmas kardab mõlemat siis tekibki olukord kus anname kõik põhjust, et tekib järgmine liiklusõnnetus, sest neljandal on vaja meist kõigist möödasõita…. ja see, et kui sa isegi 90ga sõidad ja siis möödasõidetakse ei ole küll vabandust, et sõidan nüüd 80ga.. ilmselgelt siis peavad ju rohkemad inimesed seda tegema…PALUN, tule tagasi rooli, kui sul on jälle piisavalt julgust, et sõita lubatud kiirusega 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga