Keskmise perekoolika aju on hernetera suurunune

Ma ei salga, et käin aeg-ajalt perekoolis blogijate teemat lugemas, sest nii mõnigi kord saan sealt enda kohta teada asju, mida ma veel isegi ei teadnud. Enamasti seal minu kohta siiski midagi väga hullu ei räägita, aga vahel tõmbab küll korraks seest õõnsaks ja tekib tunne, et ma olengi just täpselt selline väärtusetu si** nagu seal kirjutatakse. Siis aga mõtlen nende öeldule päeva-paar ja jõuan arusaamale, et nad teavad ju vaid seda, mida ma ise kirjutan. Nende arvamus on nagu lipp – lehvib sinna poole, kust tuul puhub!

Nüüd teeb mulle juba nalja, kuidas nad seal kooris laulavad, et ma ei saa oma lastega hakkama ja täitsa lollakas, tahan neid veel juurdegi toota. Nii kaua, kuni ma kirjutasin positiivselt, kiideti takka, et olgu mis on, aga vähemalt Lipsuke on HEA EMA. Kirjutan emotsiooni pealt ÜHE negatiivsema postituse, et auru välja lasta, tembeldati mind koheselt sarisigijaks, kes teeb lapsi raha pärast. Millise raha pärast, tahaks ma teada? Mida see neljas mulle nüüd juurde annab? Selle suurepärase suurpere toetuse, mida kõik taga ajavat, sain ma juba kätte ju! See kolm sotti on kolme lapse peale nagu nohu. Kas te teate, kui palju võtab suur minivään kütust, et neid lapsi mööda ilma vedada? Kui palju maksavad korralikud lasteriided, turvatoolid, rohud jms? Palju maksavad trennid ja huviringid? Kõik korda kolm. Joel läheb sügisest ujuma ja judot proovima, Annu lisaks ratsutamisele laulma ja iluvõimlemisse. See tähendab, et ma sõidan vähemalt kolm-neli korda nädalas kolme lapsega sajakilomeetriseid otsi. Tahate selle matemaatika minu eest ära teha?

Eriti naljakas on veel see nende rant selle kohta, kuidas neli last jutti on mu kinnisidee. Ma küsiks, et aga kui ongi, mis siis? Kui see on olnud minu unistus lapsepõlvest saadik, siis mis see teiste asi on? On mu lapsed näljas või käivad nad räbalates, et keegi tunneb vajadust kommenteerida ja sekkuda? Või peaksin ma ehk iga aastalõpp tegema siia sissekande meie pere sissetulekutest ja väljaminekutest, sest teised tunduvad meie rahalisest toimetulekust rohkem teadvat, kui me ise. Kust tea teate, äkki ma olen salajane nafta Sheik või rahaboss Siberist (hah). Kas kuskil on kirjas mingi miinimumäär või seadus mitu last keegi saada võib, millest ma veel ei tea?

Üks asi, mida mulle veel seal ”ette heideti” on see, et me magame kõik ühes toas. ”Issand, issand, viiekesi, pead ja persed koos, ühes magamistoas!” Eeeee, las ma meenutan teile, et mu vanim on neljane, keskmine on kolm ja noorim saab kohe aastaseks – kus nad siis veel olema peaksid, kui mitte ”emme selja taga”? Üksinda teisel korrusel? Palun, ma saan nad vaevu oma voodistki välja, mis siis veel toast rääkida. Muide, mu magamistuba on suurem, kui mõne inimese mitmetoaline korter… Kui see meie elamiskorraldus teid niiii väga huvitab, siis teile teadmiseks, et umbes selleks ajaks, mil Annu kooli minema hakkab, on meil plaanis täielikult valmis ehitada teine korrus, kus saab olema neli magamistuba (või müüme selle maja maha, ostame uue ja suurema ning kolime üldse Rakvere kanti tagasi, kes teab!). Vahepealsel ajal saan ma nad ehk mingiaeg suurest magamistoast kolida ühte väiksemasse tuppa, kus nad tõesti peaksid veel mitmekesi olema, aga arvestades, et esimestel eluaastatel olnud Joel ja Annu nõus eraldi vooditeski magama, ei usu ma, et see neile probleemi tekitab.

Nad ei oskagi omapead olla. Reaalselt, kui üks neist hommikul ärkab, ähib, puhib ja vehib ta nii kaua, kuni teised ka üleval on, et siis kõik kolmekesi koos riidesse panna ja mängima joosta. Annu ja Joel kaklevad omavahel nagu vanakuradid, sest Joel ei taha teha nii, nagu Annu käsib, aga Madlike on neile nagu jumal –  seda muudkui nunnutatakse ja kummardatakse. Madlil viskab vahepeal see nunnutamine lausa kopa nii ette, et vaeseke peab teisi peast hammustama, et nad tema kallistamise ja musutamise lõpetaksid…

Annu on täielik emme, tahab sööta, joota, käru lükata, mähkmeid tuua ja jalga panna… Arvake mis on meil kõige tavalisem probleem söögilauas? Üks istub Madli kõrval ja teine ulub, et tema ei saa… Nad hoiavad oma väikest õde nagu silmatera. Palumatagi aitavad mul Madlikest valvata, et too kuskilt alla ei kukuks, endale midagi pähe ei tõmbaks, väikseid asju suhu ei topiks jne.

Kõige imelikum on see, et Joel ja Annu ei ole üldse kadedad, aga Madlike, oi issand. Nii, kui ta näeb, et ma hakkan Annule ja Joelile näiteks raamatut ette lugema – üks ühes ja teine teises kaenlaaugus – lendab Madli kohale ja kriiskab nii kaua, kuni Annu ta ohates voodi peale tõstab, et too saaks minu peale kõhuli visata ja käed-jala laiali ajada, nagu meritäht, justkui öeldes: ”MINU EMME!”

Ühesõnaga, see, et ma käin siin vahepeal hullu panemas ja end välja elamas – kõigil on selliseid päevi ju, ei? Vahe on selles, et enamik inimesi räägib sellest ehk oma parimale sõbrannale, mitte tuhandetele võõrastele inimestele, kes teda kohe hindama kukuvad. Nagu praegugi, kas teil tekkis eelnevat teksti lugedes tunne, et ma olen hea ema, et mu lapsed on imelised nunnud? Jup. Aga kui ma oleksin siia vahele rääkinud sellest, kuidas Annu Joelile ükspäev jalaga näkku pani, sest too ei toonud talle õige mustriga lusikat? Või sellest, kuidas Madli mul parasjagu siin kõrval aknalaual turnib ja nägupidi kassikrõbinate kausis surfab, samal ajal, kui suuremad vaatavad mingit täiesti idiootselt multikat lendavatest kassidest, aga ma lihtsalt ei viiitsiiii tegeleda sellega praegu, sest ma tahan viis minutit istuda, kohvi juua ja kirjutada. Jup, kohutav ema, krt, ei saa oma titekarjaga hakkama. Hiiiirmuus.

Perekooli bullshiti lugemine paneb mind vaid tundma, et ma ei taha siin enam aus olla. Ma hakkan aru saama inimestest, kes elavadki sotsiaalmeedias feik elu. Ei tea kas ma peaks ka hakkama mingiks fassaadi-blogijaks, kes elab oma täiuslike lastega, kuskil täiuslikus maailmas ning olema kirjapildis ema, kes kunagi närvi ei lähe ja on nagu robot, kes instagrami jaoks päevadläbi oma lastega meisterdab, mängib ja kokkab (pannkookide asemel tortillad vahukoorega, haha!). Aga mis point siis asjal üldse oleks? Blogi on minu teraapia. Kui ma lähen närvi, olen tüdinenud ja väsinud, avan ma oma lehe ning valan endast kogu selle pas* välja, et oleks jälle kergem edasi minna.

Jumal tänatud, et Käod ei tea, et maailmas on hullemaidki probleeme, kui see, et igal 2-aastasel ei olegi oma tuba.

giphy

 

Comments

comments

10 thoughts on “Keskmise perekoolika aju on hernetera suurunune

  1. Nii kurb on lihtsalt, kuidas inimestele meeldib teiste elu arvustada ja neile halvasti öelda. Ma ei saa aru, mis on nende inimeste probleem, kes on niii-niii kurjust täis, et nii, kui saavad ‘Ära panna’ kellegile, on päev kohe korda läinud. Nii vastik.
    Ma loodan, et sa ei muutu nende pärast. Pole vaja hakkata fassaadi-blogijaks muutuda sellepärast. Või noh, ma loodan, et sa ei muutu. :)

  2. No lasteraha pluss toetus on kokku 500 eurot ja julgen tunnistada, et see on ikka enamik inimeste jaoks väga suur summa ning suur osa teie sissetulekust? Aga julgen ka tunnistada, et see raha ei ole nt selline summa mille eest mina 3 last jutti teeksin 🙄😁 see et sa hakkama saad on blogist näha!!! Sul on majapidamine, 3 last, hunnik loomi ja mees, kes on tihti kodunt ära…pean jällegi tunnistama, et mina vist ei suudaks :D
    Magamistoad võiksid vanematel ja lastel ikka eraldi ei olla. Ei pea ju olema igal ühel oma tuba aga vanematel peaks olema oma tuba!
    Aga need on minu mõted ja minu arvamused, täpselt nagu kägude omad. Ei muuda ega mõjuta need sind mitte mingis suunas ja EI PEAKSKI! :)

    • 300 oli tegelikult toona see tõus, 200 oli juba nkn enne, aga no, hallo. Ükski täie mõistusega inimene ei saa sellepärast lapsi. Ega seda igavesti maksta. Lapsed kasvavad, kasvavad ka kulud.
      Ja nagu postituseski ütlesin, siis päris oma toad saavad nad selleks ajaks, kui kooli lähevad.

    • Selles osas õigus. Sina oled valinud oma elu nii letti lüüa, seega on ja alati jäävad olema mingid inimesed, kes sinu valikutega ei nõustu ja sinust asju räägivad. Mitteblogijate puhul mingid kõiketeadjad tagarääkijad, blogijate puhul laiem seltskond Perekoolis. Variant on see, et lõpetad blogimise, või lihtsalt ei loe enam neid asju – ei saa mõlemat moodi.

  3. Ma saan aru, et lapsed on erinevad, aga eraldi tubade kallal võtta on küll mõttetu. Mul on vanem laps 3 ja siia maani pean öösel talle tekki peale panema ja kui tahab pissile minna, siis ikka aitan. Vahepeal lihtsalt sonib midagi läbi une ja tuleb rahustada. Ma peaksin kogu aeg teise tuppa jooksma ja ajaksin sellega väiksema lapse ka üles, kes ka omakorda mitu korda ärkab. Meil on konkreetselt oma voodi ümber veel kaks laste voodit ja ma tunnen küll, et see on ainuke normaalne viis kuidas me perena kõik rahus magada saaksime. Jah naine ja mees vajavad oma aega ja oma ruumi, aga võimalus öösel väljapuhata on hea paarisuhte eelduseks. Ma oleksin sada korda rohkem väsinud kui peaksin kogu aeg teise tuppa minema, sest “vanematel peab olema oma tuba”.

  4. Olen kaua su blogi lugenud. Mulle üldjoontes meeldib ja kui sa sellesse veel rohkem panustaksid, hakkaks see sulle kindlasti veel kasulikumaks muutuma sh majanduslikult. Pikaaegse lugejana olen aru saanud, et jah, see blogi on sulle väga sageli maanduspunkt, kus end välja elada ja see läbi uut energiat saada. Postituste põhjal tundub su elu tõesti mega raske ja sina närvivapustuse äärel depressiivik :) Kuigi ilmselt see nii ju pole ja on ka see helge ja hea pool, mida aga nii palju blogis sa ei kirjuta? Üls asi mis siiski mulle silma on jäänud, et sa püüad oma laste ja nende lapsepõlve abil oma lapseea hingehaavu parandada. Ehk see isegi leevendab sinu sees elava lapse valu, kuid suure tõenäosusega tekitad neid oma lastes. Nemad hakkavad neid haavu jälle enda täiskasvanu eas “parandama”. Tervenemine käib ainult läbi sinu enese ja ma soovitaks sõbralikult hea psühholoogi (pereterapeut) konsultatsiooni. Perekoolis klatšimas ei käiks kedagi ja elan sulle sajaga kaasas. Mu arust oled sa väga võimekas ja täiesti tunnen seda potentsiaali et see blogi suureks teha:) Head

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.