Kolmas laps: kolmkümmend neli nädalat

Ma tavaliselt teen neid kokkuvõtteid korra kuus, aga kuna ma eelmisel korral jaurasin vaid sellest, kui segi on mu emotsioonid ja üldse mitte sellest mis toimub füüsiliselt, siis mõtlesin, et noh, lõpp on niikuinii lähedal – teen soovi korral neid postitusi tihemini.

Igatahes, emotsionaalselt on seis veidi… normaalsem. Ma pole enam nii paanikas, kui mõtlen sünnitusele. Ma arvan, et ma usun, et ma saan hakkama ja no see on juba edasiminek. :D

Vahepeal kohtusin ka oma sünnitoetajaga, kes minusse juba praegu väga palju positiivset süstida suutis. Ma usun, et temast on mulle sünnituse ajal väga palju kasu ja tema abiga suudan ma ehk saavutada ka selle, mille poole pürgin. Ta lasi mul kirja panna nö ”sünniplaani”, et ta teaks mida ma tahan, mida temalt ootan jne, ning ka selle kirja panek kuidagi…rahustas mind.

Lisaks tahan veel enne lõppu vähemalt paaril korral jõuda rasedate joogasse, et hingamist jms harjutada ja veelgi meelekindlust koguda. Sünnitoetaja soovitas Mari Hansoni joogat, aga ma pole veel temaga kontakti saanud, et end mõnele tunnile ära regrada.

Veel enne seda, kui mul saab 37 nädalat täis, on meil plaanis minna perega puhkama. Paariks päevaks mere äärde telkima, vanaemade-vanaisade juurde, loomaaeda-kinno-lõbustusparki jne. Minu emotsioonid iga kord, kui sellele mõtlen:

tenorrrstiles-stilinski-teen-wolf-dylan-obrien-favim-com-3408003

tenort

Kui ma ei saa voodistki püsti, mis me veel telgist räägime… Mida kaasa võtta, kuidas süüa teha, KUIDAS ELLU JÄÄDA… Jube põnev puhkus tuleb… Üldises plaanis vahet ju tegelikult pole kus ma kärvan, kas kodus või kuskil telgis, halb ja raske on mul niikuinii, aga ikkagiii. :D

Füüsilise poole pealt siis nii palju, et… oleneb päevast. Kui ma vedelema jään, siis oigan, hädaldan ja surengi, aga kui hommikust saadik ringi toimetan ja väga kauaks kuskile vedelema ei jää, saan vajadusel kõik asjad tehtud. Lihtsalt, et kui olen end kuskile ära sättinud ja mõnda aega mölutanud, siis uuesti liikuma saamine on…keeruline ja valus. Siis lööberdan ja lonkan ja oigan nii, et silmist valu-sädemeid lendab.

Unega hakkab ka asi ikka kehvaks kiskuma. Ärkan iga natukese aja tagant üles, et külge vahetada, aga no see on ju ettevõtmine omaette. Pole enam nii, et siuh siia-säuh sinna. Ja kui ma juba luugid lahti teinud olen, siis on mega raske eirata seda meeeeeletut pissihäda! Reaalselt selline tunne, et kohe lähen lõhki, aga kui vetsu jõuan, siis punnitan poolvägisi endast välja ühe supilusikatäie ja sellega asi piirdubki… Lisaks olen ma hakanud hommikuti umbes viie-kuue-seitsme ajal üles ärkama. Lapsed põõnavad mul lõpuks (!!!) ometi üheksani, seega on see varajane ärkamine minu jaoks nagu…maha visatud aeg. Vähkren ja siblin seal voodis nagu piinatud kapsauss, aga normaalset, sügavat und enam ei tule. Uuesti hakkab magus uni peale tulema just vahetult enne seda, kui lapsed ärkavad. Sest no jumal selle eest, kui ma end välja puhata saaks, või midagi, eksole. :D

Eelmisel nädalal tundsin lõpuks esimest korda ka plikatirtsu luksumist ja sain oma hirmule kinnitust – ta on vist tuharseisus! Luksumine oli üleval ja kõige tugevamad liigutused olid all. Mulle tundus, et ta põlved surusid mu naba all. Nüüd on aga luksumine vist alla kolinud ja tundub, et jalad on ikka üles pööranud, sest ribid saavad vahepeal ikka mõnuga masseeritud. Eriti usinalt hakkab ta end sirutama ja pulka suruma siis, kui tolmuimejaga mööda tuba tuierdan (ju talle ei meeldi see valju hääl), midagi söön (reaalselt, ükskõik mida) või kui lapsed järsku röökima hakkavad. Imede ime, et ta midagi mu kõhupeki alt üldse kuuleb, aga ju siis ikka kuuleb…

Ma ei taha, et see postitus oleks jälle üks ”viu-viu-viu, kõik kohad on nii valusad ja emavaala elu sakib”, aga… püha jumal, kui valusaks saavad veel ühe raseda tissid muutuda? Pakiks tüdrukud hea meelega mullikilesse, et neile mitte miski vastu minna ei saaks, põrrr…. Lisaks veel kõrvetised, selja- ja puusavalud, üle10 minuti korraga seistes tekib selline tunne, et jalatallad põlevad, ”omg emakas kukub kohe püksisäärde” tunne jne. Oeh, glamuurne elu, ma ütlen. Vähem, kui kuus nädalat tähtajani – can’t wait. :D

200

 

Comments

comments

12 thoughts on “Kolmas laps: kolmkümmend neli nädalat

  1. Jessus, Sul peab ikka suur tahtejõua olema, et veel loomaaeda ja telkima minna :| Ma üritaks lihtsalt sünnituseni vastu pidada ja mitte kuskile minna. Hea meelega saadaks mehe lastega ka veel kodunt ära :D

    • Viimane võimalus kuskil olla—käia—teha, peale beebsi sündi nkn enam kuskile väga trippida ei kannata. :D

  2. Ehh, Mari Hanson on ääretult armas inimene. Olime kunagi koos ühel toormahlakoolitusel ja peale seda said meist FB sõbrad. Hästi abivalmis ja hea iseloomuga inimene. Loodan, et saad kontakti. Kui mitte, siis anna teada, äkki saan abiks olla.

  3. Ma tahtsin enne teise lapse sündi spa-sse jõuda ja end paariks tunnikski kuskile lihtsalt ära unustada, lüügastuda, olla….. Mehe arvates oli aega maaaaa ja ilm. Umbes, et peale beebi sündi saab ju ka millalgi jne. Ei jõudnud me enne sündi ega ole jõudnud ka aasta pärast sünnitust. Marru ajab!!!!!!!!!!!!! Krt. Nii et muidugi minge telkima! Iial ei tea, millal järgmisena saab. Aga hea meelega vahetaks praegu kohad sinuga ära ja ootaks oma kolmandat peatset sünnitust:) (eeldusel, et sa oled enamuse raseduse minu eest ära kandnud :D… Ok, läks utoopiaks). Jaksu vastu pidamiseks ja lahedat telkimist!

  4. Käisin ka ühe korra Mari Hansoni juures rasedate joogas. Mulle muidu väga-väga meeldisid tema harjutused, aga poolesoteeriline-mitteteaduspõhine jutt jällegi mitte – kõik keerles (mitte)vaktsineerimise või selle ümber, kuidas ultraheli kahjustab loodet ja lapse viljakust jne (palun juba ette vabandust, kui keegi tunneb ennast siinkohal puudutatuna). Paraku lobises ta peaaegu terve aja. Kui oleksin selle loba saanud hääletu peale keerata, oleks joogatund ülimõnus olnud – hingamis- ja häälitsusharjutused aitasid keha lõdvestada, head mõtted pähe tuua, aega maha võtta, samuti oli mul neist sünnitusel kasu. Nii et kui sul on olemas suurepärane oskus inimest aktiivselt mitte kuulata, siis soovitan tema juurde minna küll :P

  5. Kuidas beebi nime valimisega läheb? Mingid variandid olemas? Millal blogilugejad teada saavad? ;)
    Edukat puhkamist ja kerget raseduse lõppu Sulle!

    • Hetkel on vaid üks variant, aga lõpplikult otsustame ja teatame vast peale lapse sündi. Ei taha lihtsalt enne blogis öelda, kui isegi lähedased veel ei tea. :D

  6. Huh, ise ootan teist last ja ka suht lõpusirgel omadega. Mul on lihtsalt räme kopp ees sellest rase olemisest aga no võrreldes sinuga mul midagi häda ei ole. Füüsiliselt kusagilt valus ei ole kunagi olnud, eriti suur ka ei ole, magan nagu beebi 8 tundi vähemalt jne. Sinu juttu lugedes mõtlen alati, et appi kui õudne ja kui mul oleks esimene rasedus selline nagu sul siis ma ei oleks vist mitte kunagi seda uuesti kaalunudki. Rasedus on niisama juba megatüütu aeg minu meelest, isegi kui otseselt miskit häda pole. Kõht on ikka harjumatu ja jalatseid peab istudes jalga panema ja jaks pole päris sama mis muidu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga