Kolmas laps: kolmkümmend seitse nädalat

Kuna me just saabusime ”puhkuselt”, jäi mul postitus õigel ajal kirjutamata, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi ;)

Viimase viie nädalaga on ikka omajagu muutunud. Kui varem polnud mul eriti toonuseid ollagi, siis praeguseks on need mul juba igapäevased (tunnised), kohati valusad ja täitsa sellised, et võtavad nina krimpsutama. Õigetest sünnitusvaludest on muidugi asi valgusaastate kaugusel, aga ebameeldivad on nad siiski. Nüüd ma vähemalt tean millised on õiged kokkutõmbed sünnituse alguses ja millised on lihtsalt libakad, kuigi need libakadki on viimasel ajal aina intensiivsemaks muutunud ja kui nad veel regulaarsed ka oleksid, siis ma oleksin vist juba viisteist korda end sünnitusmaja poole sättima hakanud.

Ma usun, et kõigil mu lähedastel on juba mu sünnitamise mölast megasuur kopp ees, aga mis ma teha saan, kui kõik hetkel justkui ainult selle ümber pöörlebki. Vähemalt minu jaoks. Te vast ei suuda ettegi kujutada KUI mitmele lausele-küsimusele-väitele ma suudan sünnituse teemaliselt vastata. :D

Kuigi tunne on pidevalt selline, et see laps lihtsalt kukub kohe mulle püksisäärde või kohekohe lähevad need toonused regulaarseks ja ongi meie kahelapselisel elul kriips peal, siis tegelikult ma ju tean, et lähima viie päeva jooksul ta ilmselt siiski veel tulema ei hakka. Nimelt sisendan ma endale, et see tirts on ikka nii palju vastutulelik, et ei külva oma liiga varajase saabumisega paanikat, ning tuleb siis, kui meil kõik tema jaoks valmis on. Enne tuleb veel paar asja korda ajada, nagu näiteks sõbranna mehele panna ja kõhukips ära teha. Aga nädala pärast oleks juba üsna okei. ;)

Ikka maksimaalselt imelik on mõelda, et me räägime siin nüüd juba päevadest ja nädalatest, mitte enam kuudest, mis on sünnituseni jäänud! See on üsna hirmuäratav mõte, et kuu aja pärast olen ma juba kindlasti 3 lapse ema ja pean selles kaoses ellu ka jääma. :D

Ükspäev: istun mina rahulikult diivanil ja vaatasin järgi seda Malluka saadet, kui järsku rändas mu pilk jalgadele. Ma pidin südari saama! Mu jalad pole mitte kunagi nii paistes olnud! Pahkluud polnud eristatavadki! Alates varvastest, kuni poolde säärde nägi kõik välja nagu üks ühtlane puupakk. See oli ikka korraks väga hirmuäratav ja mu mõtetesse hüppasid kohe mõtted preeklampsiast. Õnneks mul siiski peavalu, vererõhu tõusu jms pole, aga uriiniproovi viisin eile ikkagi ära, et süda rahu saaks. Paistetus ei lähe ööga üldse alla ka… Ma vist lähen täna apteeki jalas mehe nr 46 plätud, sest mitte midagi muud ma sinna pakkude otsa toppida ei suuda.

Üleüldine olemine on ikka vaevaline ja hädine. Ma vist ei astu enam sammugi ohkimata, sest kõik kohad on nii valusad ja kanged, ning iga asja peale tõmbab emaka toonusesse. Pingviini kõnnak on saanud täiesti uue tähenduse, sest ma reaalselt kõnningi sirgete jalgadega. Muudmoodi lööb lihtsalt selga sellised valud, et ugh!

Autoroolis ma ka enam väga olla ei saa, sest kui ma olen sellele eelnevalt olnud pikalt jalgadel, siis hakkavad jälle valuhoogudega toonused käima. Ehk on asi ka selles, et ma pole viimasel ajal korralikult magneesiumit võtnud… Täna öösel sain selle raseduse esimese jalakrambi ka, mis ilmselgelt viitab magneesiumipuudusele.

Veidi paneb mõtlema ka see, et eelnevate rasedustega on mul juba mitu kuud enne sünnitust vaikselt ternespiima lekkinud, nüüd aga pole ma mitte tilkagi veel näinud. Ma tean, et see ei pruugi midagi tähendada, aga ikkagi… Vähemalt on rinnad juba ammu ”paistes” ja valusad, justkui ”tööks valmis”.

Vahepeal tekib selline tunne, et ma lihtsalt lämbun ära. Tahaks nagu hästi sügavalt hingata, aga ei saa, sest üks istub mu kopsude otsas. Imelik on aga see, et ma ei saa aru kuidas ta seal kõhus üldse on. Vahepeal vaatan ehmatusega peeglisse, et kõht on niiii alla vajunud ja lapse pea vupsab justkui kohe välja, aga mõne aja pärast on jälle selline tunne, et muna on üles tagasi kolinud, ning koos sellega on tagasi ka kõrvetised ja õhupuudus. Istudes ma igatahes jalgu enam kokku panna ei saa…

Aga teate mis on kõige nõmedam? Nonstop pissimine! Ma ei mäleta, et mul oleks sellist vetsujama olnud eelnevate rasedustega, nagu praegu. Iga jumala kord, kui ma püsti tõusen, on tunne, et pean minema ja vahet pole kas ma käisin viimati vetsus 4 või 40 minutit tagasi. Seega ma väldin…liigutamist. See on ausalt niii õudne. Täna on küll selline tunne juba, et for the love of god, enam ei jaksa rase olla. Ma pole iial end nii tüdinult rasedana tundnud. :D

Kes uudiseid jälgivad, siis vast märkasid ka seda artiklit, kus üks naine olevat tee ääres sünnitanud, sest kohalik sünnitusosakond pandi kinni ja Tartusse lihtsalt ei jõutud. Niimõnigi arvas, et see õnnelik olin mina… Oeh, oleks see vaid nii! Kui minu sünnitus algab, siis jõuaks ma vast veel Saaremaale ka sünnitama, kui vähegi tahaks. Seega kuskil tee ääres, või rongis sünnitamist mina ei karda…

Viimased päevad, kuni nädalad veel ja varsti ongi see väike plikatirts siin, uskumatu!

36nädalat

 

 

 

 

Comments

comments

4 thoughts on “Kolmas laps: kolmkümmend seitse nädalat

  1. Tean, mida tunned. :mrgreen: Ma sain küll beebi nüüd hiljuti kätte aga enne see meeletu pissihäda koguaeg. Mul oli just kõndides. Esimese lapsega seda häda polnud. Lapsega mänguväljakule jalutasime, siis oli koguaeg tunne, et kohe lasen end täis, mis siis, et hetk enne välja astumist käisin vetsus. 😑
    A muidu, mu laps sündis ka kiirabiautos ja mul haiglasse u 10 min autoga.🤣

  2. Tursete vastu soovitas mul ämmakas kasutada Perskindol geeli, see teeb kuumaks ja külmaks ja toob turses jalgadele leevendust. Ja rasedad tohivad kasutada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga