Küsimused vol 1

Küsisin ükspäev facebookis, et äkki on teil mulle mingeid küsimusi, ükskõik milliseid ja reaalselt, MITTE KEDAGI ei kottinud, kuni Mari-Leen asja veel piinlikumaks muutis ja kommenteeris, et ‘oi näe kellelgi polegi küsimusi’. :D Siis lõpuks KAKS inimest halastasid mulle ja päästsid mu piinlikuse surmast, tänks. :D

Kas sa tahaksid edasi õppida kunagi? Kui jah, siis mida?

Aagh, ma natukene kohe vihkan seda küsimust ja mul lähevad ihukarvad püsti, kui keegi selle kohta uurib. Ühest otsast on mul nii-väga-kohutavalt-meeletult piinlik, et mu koolitee on poolik ja ma häbenen seda ülekõige, aga teisest otsast ma kohe üldseeeeee ei kipu kooli tagasi. Ma kardan, et ma ei saa hakkama (reaalained on mulle rohkem, kui kohutavalt rasked) ja kuna ma hetkel endiselt ei ole enda jaoks leidnud seda imelist ‘miskit’ millele mõeldes mu süda kiiremini lööma hakkaks ja tekiks tunne, et vot see ongi minu asi, siis… ma ei tea. Lihtsalt selle jaoks, et ma saaksin öelda, et ma olen kõrgharitud, ei näe ma hetkel pointi õppida. Hambad ristis õppida midagi, mida ma ei armasta? Kunagi kindlasti pean selle kooli asja ette võtma, sest tänapäeval ei ole lihtsalt teisiti võimalik ja ma ju saan aru KUI tähtis on tegelikult korralik haridus, aga jamh. See on minu jaoks õrn teema ja mul on sellest rääkides iga kord räme luuseri tunne, sellepärast ma igal võimalusel seda ka vältida üritan…

Mõtteid on mul sellegipoolest mitmeid olnud. Olen mõelnud ämmaka ameti peale, sest siis saaks terve elu tittesid nunnutada, aga samas saaks lapse alati vanematele tagasi ulatada, kui üle viskab (eks sa katsu enda oma kuskile ära sokutada, kui kopp ette tuleb!) Või siis läheks duulaks/sünnitoetajaks õppima, aga see maksab mingi 3 tonni ja nende ametite miinus on see, et ma ei ole eriti vaimustuses teiste naiste vuuhade vahtimises, veel vähem katsumisest.

On olnud ka mõtteid ajakirjanduse vms poole, sest kirjutada mulle meeldib ja ma olen selles tegelikult ju ka hea, aga ma ei tea veel täpselt mida ja kas ja kus ja kuidas….

Hiljuti mõlgutasin mõtteid, et läheks ja õpiks mingeid ilu-värke. Ala ripsmeid, küüsi ja muud sodi panema. Ostaks suure bussi ja sõidaks mööda külakolkaid tahtjatele nö ‘koju kätte’. Aga no neid sodi-paigaldajaid on ju iga nurga peal, ning see ei ole tegelikult väga minu värk ka. Ja mis siis saab kui ma kellelegi mingi sita kokku keeran? Äkki kleebin mõnel tibil kogemata kõik ripsmed üksteise külge kokku ja siis ta pussitab mind oma poolemeetriste küüntega surnuks? :D

Kas praegust maja näed enda koduna ka tulevikus?

Väga tahaksin seda nii näha, sest siin on meil palju mälestusi. Mõlemad lapsed on siin oma esimesed sammud teinud ja öelnud oma esimesed sõnad, ning nende kasvamine on talletatud meie magamistoa uksepiidale. Üheski teises majas ei saa ma vaadata mõnda katkist kohta ja mõelda: ”jaaa, see oli see kord kui Annu Joelit lauaga mööda tuba sõidutas ja nad vastu seina sõitis, nii, et pahtlit lendas”. Selliseid ‘sodiks sõidetud seinasi’ pole teistes majades, nende majade ‘sodiks sõidetud seinad’ on minu jaoks lihtsalt ‘perse keeratud remont’, mitte mälestus sellest kuidas mu lapsed naerdes mu elamist lammutasid. Aga fakt on siiski see, et meie unistuste perekonna jaoks on see maja väike. On juba praegu tegelikult. Aga asja annaks lahendada nii, et ehitame teise korruse välja, aga ma ei taha isegi mõelda kui kulukaks see läheb. Odavam on vist hoopis uus ja suurem maja osta. Siis saaks ehk tõeks teha ka selle unistuse, et elame ‘natukene metsa sees’ ja kuuleme avatud aknast rohutirtse, mitte autosid ja röökivaid purjutajaid. Ühesõnaga, ma ei tahaks kolida, aga ma ei välista seda. Aga lähimate aastate jooksul seda kindlasti veel ei juhtu (kui me just bingoga ei milli ei võida).

Kuidas sinu lapsed sind iseloomustaksid? (ehk kuidas sa arvad, sa tundud neile)

Ma arvan, et Joelile ma tundun mõrrana, kes ei luba end suva hetkel tissist krabada ja Annu mõtleb ilmselt ka, et ma olen ülekohtune mõrd, sest mismõttes ma ei luba tal viis korda päevas kleiti vahetda ja mis mõttes ma keeldun talle uut joogikõrt toomast, sest praegune pole piisavalt roosa? Ühesõnaga, nad armastavad mind üle kõige. :D

Mis on unistuste sihtkoht, kuhu tahaksid reisida?

Ausalt öeldes hetkel oleks mul suht suva, peaasi, et see koht oleks soe ja sinna saaks lennukiga. Jällegi, häbi tunnistada, aga ma pole mitte kunagi reisimas käinud, ega lennukiga lennanud… Pikka aega unistasin Austraaliast, sest oh, ‘Kodus ja Võõrsil’.

Millise uue hobiga tahaksid alustada?

Ma ei suuda vanadegagi taas-alustada. Ala pildistamine, käsitöö, jutukeste kirjutamine jne.

Kas Harry Potter või LOTR?

Ma pole kumbagi väga süvenenud. Aaga mu lapsepõlve-parimsõbranna-keda-ma-jumaldan-juba-viimased-viisteist-aastat, oli omal ajal Potteri fänn ja ta luges kõik need raamatud mingi 5x vist läbi.

Kõige lahedamad mälestused kooliajast?

Mingil haigel põhjusel meenus esimesena kohe see, et ma olin terve põhikooli aja ühte tüüpi armunud. Tegelikult oli ta vist siiski mulle pigem kinnisidee, sest tema mind ei tahtnud ja no mismõttes ei taha mind, eksole. :D Seal koolis vist reaalselt ei olnudki ühtegi inimest, kes mu crushist lõpuks teadnud ei oleks. Oi jumal, oli see ikka aeg ja mul hakkab praegugi piinlik, kui sellele ajale ja neile lollustele mõtlen. Vaene kutt! :D

Aga ajal mil ma oma ”õnnetu armuelu” pärast ei nutnud või ei skeemitanud välja mingei ideid, kuidas tollele tüübile maagiliselt meeldima hakata, oli vast kõige lahedam see aeg, mis veetsin tolle eelnevalt mainitud lapsepõlve-sõbrannaga. Ta reaalselt on nii hea inimene, et mu süda tahab katki minna. Ta on üks sellistest, kellega ma ei pea koguaeg rääkima, aga ma tean, et ta on mulle siiski alati olemas ja kui uuesti kokku saame, siis jätkame me sealt, kus viimati pooleli jäime. Ühesõnaga, ta on tõeline sõbranna kogu eluks ja ma ei suudaks iial väljendada seda kui väga ma teda armastan. Võeh, kõlab nagu läila lesbiromaan.

Btw, vol 2 tuleb ka veel. :D

Comments

comments

13 thoughts on “Küsimused vol 1

  1. Tegelikult on mul ka üks suur soov sinult. Tahaks näha teie kodu ja argist pereelu natukene, võiksid vlogida:)

  2. Saan aru küll, et haridus on oluline, aga kui palju ma olen nt näinud inimesi, kes reaalselt sobivad lastega ja tahavad nendega tegeleda ja nad ei saa, sest noh pole haridust ja siis on seal aias mingi tädi aastast 60 kelle kasvatusmeetod ei kannata kirjamustagi :(
    Seetöttu on veidi kurb see “peaasi, et haritud” teema. Aa ja teine äärmus.. keska, baka, magister, doktor ja siis ei oska elementaarselt osta nagi ja seda seina panna, need need eluaegsed õppijad ja eluvõõrad. Aga kas RAK ei oleks miskit head? Aiandus, keskkonnakaitse?

    • Käisin RAK’is, õppisin maastikuehitust. Aga see on väga füüsiline töö ja mu tervis on selle jaoks liiga pekkis…

  3. Lihtsalt mainin, et ämmaemandate õpe on 4,5 aastat ropprasket õppimist ja nagu ma aru saan siis rasedate naiste huu-haasid näevad nad vägagi palju. Sünnitus ja nii.

  4. Ma pole põsilugeja olnud, seega ei tea midagi teie vanustest, majas elatud ajast ega muust sarnasest, aga seda tahaksin küll öelda, et on üsna ebaküps arvata, et uus ja suurem maja on lihtsam lahendus kui teise korruse väljaehitus. Muidugi, eks see sõltub asjaoludest, just nendest, mida ma ei tea. Aga kui katus on peal, siis muu ei ole ületamatu ja kui on vähegi aega, sis saab ju ka jupikaupa. Alustada saab ju lihtlabasest puhastusest, siis juba soojustada, akende teema, elektijuhtmed, küttelahendus. Tundub palju, aga kui ei ole tulipalavat kiiret, siis saab küll. Raha läheb ju samamoodi jupikaupa, ei pea kohe kõike korraga.
    Metsas linnulaulu kuulata on muidugi alati tore, aga lastega muutub see logistika vahel ikka päris keeruliseks ja siis ei ole sellest linnust ja ritsikast väga rõõmu, kui vaba aja pead rooli keerama.
    Oh, oleks minul see teine korrus! Meil on ka maja väikseseks jäämas, aga otsustasime, et teeme juurdeehituse. Kõik tuleb nullist teha, aga väga kiiret veel pole, nii et jõuab küll.

    • Ehituse jaoks on projekti vaja. See maksab juba mitmeid tuhandeid. Ja eks me pea enda jaoks selgeks mõtlema, et mis tuleb lõppkokkuvõttes meie jaoks parem variant. Kui unistus oleks elada metsade ja aasade vahel, siis kas tasub võtta veel mingeid lisakohustusi ja siia majja raha edasi taguda, või meie mälestuste-maja siiski müüki panna/rendile anda ja osta too unistuste kodu. Aga noh, selle otsuseni on veel kõvasti aega ka.

    • Olles su blogi pikemat aega lugenud, siis see “aega küll” kipub ikka tähendama lähimatel kuudel, mitte aastat pärast ;) (üldse mitte pahasti mõeldes)
      Mina soovitaks ka teise korruse välja ehitamist, kuna linnas on lastega palju mugavam, kasvõi juba selle poolest, et nad saavad ise koolis, trennis, huviringis, sõbra pool jne käidud. Maal pead neid kogu aeg edasi-tagasi sõidutama ja paljudel peredel on linnas eraldi korter kus saab olla kooli ja trenni vahele jääva aja. Korter aga võtab ka ressursse, kas sul oleks selleks võimalus?
      Selle metsa-elu võid jätta selleks perioodiks kui oled nii palju lapsi üles kasvatnud, kui soovisid ja nad juba oma elu peal on. Lapselastega on kindlasti ka rõõmustav aasade vahel askeldada :) aga logistikamuresid nii väga ei ole :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga