Madli sünnilugu, ehk minu ootamatu kodune vettesünnitus!

Räägin teile nüüd ühe raju loo, mida ma ise ka veel siiani hästi uskuda ei suuda. Ma ei julge silmigi kinni panna, sest mis siis, kui ma nägin vaid und ja ärkan taas agoonias rasedana?

30.juuli hommik algas minu jaoks taas vara – nii umbes kella viie paiku. Ärkasin ja nutsin esimese peatäie, sest ma olin nii väsinud, et oleksin võinud kasvõi püstijalu edasi magada, aga see oli täiesti võimatu, sest higi voolas igast praost, ning kärbsed tüütasid ja näksasid mind pidevalt. Mul oli tunne, et see ei saa iial läbi ja ma lihtsalt ei suuda enam! Olin päevade viis juba pidevalt valusaid kokkutõmbeid tundnud, magamata ja omadega lihtsalt täiesti läbi. Ka tol hommikul kimbutasid mind valusad kokkutõmbed, mis tulid täiesti suvalistel hetkedel ja kestsid täiesti suvalise aja. Kord sain mitu tükki jutti, kord polnud neist mitu tund haisugi. Sain neid näiteks siis kui püsti tõusin, kui kõht lamades halvasti rippu jäi või kui järsult liigutasin..
Kella seitsmeks olin veel korra või paar suutnud pisaraid valada, ning kella üheksaks olin juba endast nii väljas, et helistasin oma emalegi, ning lihtsalt nutsin ja rääkisin kuidas ma enam ei suuda seda kuumust ja magamatust taluda. Kuidas ma ei suuda enam laste eest hoolitseda ja kodus asju teha… Lisaks rääkisin veel pidevalt sõbrannaga, kes oli nõus mulle kasvõi kohe ummisjalu appi tormama ja tegema ükskõik mida, et ma vähekenegi puhata saaksin. Nendega rääkimine ja teadmine, et nad on mul olemas, lohutas mind nii väga, et suutsin end peaaegu kokku võtta, ning päevaga edasi minna. Ma absoluutselt vihkan abi palumist ja selline hädapätakas olemist, seega see, et ma niimoodi murdusin, oli midagi… minu jaoks võõrast.

Kell oli umbes pool kolm päeval, kui tundsin üle mitme tunni järjekordset valusat kokkutõmmet. Ühele järgnes teine ja teisele kolmaski. Vahe oli regulaarne – umbes kümme minutit. Ja siis polnud neist jälle tükk aega haisugi. Olin selle naljaga juba nii harjunud, et ei pidanud neid valusi mitte millekski muuks, kui õrritamiseks.

Kui sõbranna nelja paiku saabus, olid kokkutõmbed taas platsis ja sel korral juba tihedad, ning pidevad. Aga siiski täiesti ebaregulaarsed ja üldse mitte nii valusad, et neid millekski pidada. Vabalt oleksin soovikorral saanud neist läbi rääkida, aga valisin pigem valule keskendumise ja lõdvestumise. Peagi avastasin ka järjekordsel vetsuringil, et mul on hakanud tulema pruunikat voolust. Umbes nagu hakkaks kohe päevad.

Kella viie paiku jätsin lapsed sõbrannaga koju ja sõitsin poodi, et õhtusöögi jaoks asju tuua. Mind vaadati mõlemas poes ikka äärmiselt imelikult, kui ma järsku korraks seisma jäin ja pea kärule toetasin. Konsumis kassasse minnes kuulsin juba eemalt iga raseda õudusunenäo lauset: ”oi, sina ikka veel rase”. Naeratasin viisakalt ja toreda müüjaga korraks juttu puhuma jäädes, pidin taaskord ühe pisikese tuhu jaoks pausi tegema. Müüja imestas, et kas ma tõesti olen sünnitusvaludega perele toidukraami shoppamas? Ma naersin vastu, et see jama on mul juba mitu nädalat kestnud, seega mina ei looda enam midagi. Võtsin oma toidukotid ühte ja arbuusi teise kätte, ning vaarusin minema.

Kodus tegutsesin vaikselt edasi, nagu ikka. Panin toidu ära, tegin söögi valmis jne, samal ajal sõbranna ahastamist kuulates, kuidas ma kindlasti KOHE sünnitan, sest valud olid kohati juba 3-4 minutiliste vahedega. Ma vaid naersin, et mina ei viitsi sinna haiglasse lolli mängima minna, sest Joeliga läksingi ma selliste valudega haiglasse, arvates, et no kohe sünnib – valud olid ju tihedad! Aga siis oli avatus vaid 1cm ja ma istusin seal veel 16 tundi…

Kell seitse sõime õhtust ja peale järjekordset vetsutiiru teatasin sõbrannale, et no nüüd on päris limakork ka platsis. Või noh, vähemalt mingi osa sellest… Saatsin sünnitoetajale sõnumi, et mul vist toimub nüüd midagi, mille peale ta mulle kohe tagasi helistas. Rääkisin talle olukorra ära ja ta pakkus, et hakkab sõitma, aga ma ütlesin, et vara veel – äkki kaovad valud veel üldse äragi ja lubasin talle helistada, kui teda vajan.
Mõned hetked hiljem siiski otsustasime sõbrannaga, et ta võtab lapsed kaasa ja saagu mis saab. Kui valud peakski ära kaduma, saan vähemalt ühe rahuliku õhtugi.

Veidi enne kaheksat saabus ka mees töölt, ning koos saatsime lapsed nende esimesele ‘võõrsil magamisele’ ära. Üritasin mitte töinama hakata… Selleks ajaks olin ma juba üsna kindel, et enam need valud mul ära ei kao ja ainult tõsisemaks see asi meil siin majas läheb. Hoolimata sõbranna hõigetest, valmistasin end vaimselt ette pikaks sünnituseks, sest nii on mu lastel ju kombeks olnud siia ilma tulla. Sügaval sisimas lootsin muidugi juba sama päevanumbri sees last kätevahele saada, aga üritasin siiski olla realist ja mitte oma ootusi liigselt üles krudida. Pärast oleks palju raskem pettumusega toime tulla. Mõttes arvutasin, et kui see sünnitus läheb samma auku, kuhu eelnevad kaks, on laps mul käes järgmise päeva lõunaks.

Kui lapsed olid läinud, ütlesin mehele, et lasku juba mu valutamise bassein täis, et siis pole sellega pärast mingit jama. Sättisin asjad pikaks kodus valutamiseks valmis – otsisin rätikud välja, et vajadusel end kuivatada, panin basseini alla teki, et oleks pehmem seal põlvitada jne. Siis otsustasin ka veidi koristada, ning alustasin küülikupuuridest. Selle peale kadusid mul valud tükiks ajaks ära. Naastes olid nad väga ebaregulaarsed ja veelgi nõrgemad, kui enne laste ära minekut. Ei pidanud nende pärast isegi peatuma. Hakkasin juba ahastama, et no ei ole olemas – ma saadan põnnid minema, öeldes, et toon nende väikse õe lõpuks koju ja siis lasen nad niimoodi totaalselt üle! Kell oli siis kuskil üheksa läbi viisteist minutit.

Siis aga läksid valud järsult taas regulaarseks ja hakkasid juba minugi jaoks piisavalt valusaks muutuma, et neid millekski lugeda. Helistasin kahe tuhu vahel kiiresti sünnitoetajale, et ta võiks liikuma hakata, seletades olukorda, aga tema arvas, et võiksin veel mõned tuhud oodata ja vaadata, ning siis tagasi helistada. Seega käisin dušši all end loputamas ja panin pliidile suure potiga lisavett keema.

Peale pesus käiku valutasin veidi teleka ees – kord pallil, kord diivanile nõjutudes, kord istudes end kiigutades… Kell kümme ütlesin mehele, et hakaku nüüd basseini täitma – ma tahan sisse! Ka sünnitoetajale saatsin sõnumi, et no nüüd hakaku küll tulema, ning minu õnneks saabus juba loetud minutite jooksul vastus, et ta on teel. Jätkasin samas taktis valutamist, nagu enne, kuni mees basseini täitis. Valud olid täiesti talutavad ja üle hingatavad, ning nende vahepeal tegime veel mehega naljugi.

Niipea, kui basseinis oli veidi üle pahkluude vett, hüppasin sinna sisse ja mõnulesin tuhude vahepeal, kuni mees ämbritega mulle sinna vett aina juurde kallas. Peagi sai boiler tühjaks, ning ta pidi vett keetma hakkama veekeetjaga, sest pott ei läinud nii kiiresti keema, kui mina olin lootnud. Aga see mind ei morjendanud. Vesi oli mõnus ja seal oli hea. Olin kord istuli, kord põlvili ja toetasin diivani äärele.

Üksteist läbi jõudis kohale ka sünnitoetaja, kel kohe käskisin suure laetule kustutada ja ta läks magamistoast hubasemat valgust otsima. Hämarus oli nii mõnus, vesi oli nii hea, mul oli nii rahulik ja turvaline… Vahepeal üritasin ise oma avatust katsuda, aga ega ma midagi muud väga aru ei saanud, kui seda, et lapse pea on hästi laskunud, sest tundsin näppude all kõva muhku. Minu ja lapse pea vahele jäi ka kiht mingit minu kude – emakakaela? Sõrme otsaga tundsin kuskil kaugel nurgas olevat väikest avatust. Üritasin sel lasta end mitte segada, aga tekkis ikkagi hirm, et mis siis kui ma ei suudagi jälle normaalselt avaneda? Peaaegu koheselt asusin sellest rääkima ka oma sünnitoetajale. Tundsin koguaeg lapse aktiivseid liigutusi, ning mu kõht käis muudkui lipa-lopa ühele ja teisele poole.

Edasi korrutasin endale mõttes aina positiivseid sünnituslauseid, nagu näiteks ‘ma suudan avaneda’, ‘ma oskan sünnitada’, ‘see laps oskab sündida’ ja ‘me sobime selle lapsega ideaalselt’. Mõni hetk peale seda tundsin, et no nüüd oleks vist aeg haiglasse minna, sest sinna on sõita ju pea tund aega ja väga metsikute valudega ma seda sõitu üle elada ei tahaks. Aga enne, kui ma jõudsin basseinistki välja ronima hakata, sain aru, et ei – mina siit enam ei liigu! Ma kas suren siia, või saan hakkama. Kuhugi minema hakkamine oli täiesti välistatud.

Nüüd olid juba valud sellised, et hüüdsin väga valjult uuuu ja aaa, ning hingasin kõike väga sügavalt läbi. Sünnitoetaja mudis ja vajutas mu seljale ja see oli niiiii hea! Palusin last, et ta tuleks kiiresti mu rüppe ja kutsusin teda valude ajal valjult: ‘palun tule mu lapsuke’. Lasin kehal teha seda, mida ta tegema peab. Ma tundsin, et kõik on hästi ja kontroll on minu käes.

Vahetasin istuva asendi põlvitavaks. Tundsin kuidas valu mind haaras ja, et vajan mehe käsi oma pihku. Käsutasin ta nüüd enda ette diivanile istuma, surusin talle mõlemad oma käed pihku ja peaaegu iseenesest mõistsime teineteist, mil mul on vaja, et ta mu pöidla ja nimetissõrme vahele tugevalt vajutaks. Mees mu ees käsi hoidmas, sünnitoetaja mu seljataga selga masseerimas… Nii sain ma seal olla vast üks-kaks tuhu, kui tundsin presse. Ma ei suutnud seda uskuda! Juba? Kuidas ometi? Mõni hetk tagasi polnud mul ju avatust veel ollagi!

Kolme pressiga liikus lapse pea alla, neljandaga käis korraks peanupp väljas ja sünnitoetaja käskis mul ühe käe jalgevahele panna. Karjusin nii kõvasti, et ma pole vist iial niisugust häält teinud ega kuulnud. Viienda pressi ajal läks lootevee kott plõksuga katki. Jah, seda oli ka vees väga suurepäraselt tunda! Sama pressiga sündis ka pea. Pea sündimine oli kõrvetav ja ma üritasin end ise veelgi rohkem laiali venitada, et see vaid kiiremini sünniks. Ma tundsin kuidas ma rebenen, aga teadmine, et kohe ongi kõik, andis nii palju jõudu! Seejärel tundsin kuidas mu vasak jalg hakkab põlvitamisest krampi kiskuma, ning see häiris mind väga. Karjatasin, et pean ringi pöörama ja sünnitoetaja õpetas, et ma ei tohi lapse pead veepinnale lasta, seega tegin nii madala ja kiire pöörde, kui vähegi sain, ning kohe tuli ka kuues press, millega sündis ära ka lapse keha. Tehtud!

Sünnitoetaja haaras lapse ja ulatas ta mulle rinnale. Ma olin nagu arust ära ja kõik oli udus – kas see just päriselt juhtus? Kas ma just päriselt sünnitasin praegu KODUS?!

Koheselt asusin last mudima, et ta ikka valju häälega märku annaks, et kõik on okei. Ta mullitas ja köhatas veidi, seega käskis sünnitoetaja mul ta nina oma suuga puhtaks tõmmata. Nii ka tegin, aga sealt ei tulnud midagi, ning laps hakkas ise nutma. Mõne hetkega rahunes ta taas maha, sest oli ju maailma kõige turvalisemas ja paremas kohas – oma ema rinnal.

Umbes viis kuni seitse minutit peale lapse sündi, tundsin taas valu ja sündis ka pirakas platsenta – pea 800g, nagu ma pärast haiglas kuulsin. Samal ajal olin ka mehe kiirabisse helistama saatnud, aga mõni hetk hiljem mõistsin, et oleks võinud sellega veel oodata ja saatsin sünnitoetaja teda kinni püüdma. Meiega oli kõik hästi – poleks olnud vaja kiirustada. Mõtlesin, et mida nad ometi mõtlevad, kui näevad elutoas basseini… Kahjuks aga jõudis mees juba helistada, ning peagi oligi ka kiirabi platsis, kes kohe sehkendama kukkusid. Nad tahtsid suure ja ereda laelambi põlema panna, meid kanderaamil minema kihutada ja jumalteab mida kõike veel, seega kisasin juba esimesena sisenevale kiirabitöötajale, et rahu – meiega on kõik hästi, ei maksa sabistada.

Olin juba diivani äärele end upitanud ja kuivatasin, ning imetasin vaikselt last. Lasin mehel välja otsida vajalikud riided ja tarbed, et seejärel vaikselt haigla poole sättima asuda. Kiirabitöötajad olid väga mõistvad ja toredad, kui olid näinud, et meiega on tõesti hästi. Lasin neil nabanöörile klambrid paigaldada, ning lõikasin selle ise läbi. Ainult aus kaup – esimese lõikas keisri teinud arst, teise mees ja nüüd oli siis minu kord.

Mähkisime sünnitoetajaga lapse kuiva rätiku sisse, ning ta võttis lapse enda sülle, et saaksin riidesse panna. Arstid tundusid kohati ikkagi pabinas ja koguaeg küsisid, et ega mul paha ei ole. Vastasin vaid, et mul on kõik super – ma olen sünnituse powerit nii täis, et võiksin kasvõi jala sinna haiglasse praegu minna! Seega tõusin püsti ja üritasin kõike endast välja voolavat basseini saada. Toppisin rätiku jalgevahele ja tippisin nagu baleriin keset elutuba oleva haiglakoti juurde, et sealt mõni kleit selga tõmmata ja side alla panna. Pükse üles vinnates kilkasin nagu viieaastane: ”issand, MA SAAN KUMMARDUDA!” Kiirabitöötajad itsitasid, nagu väiksed poisid ja nendega kaasas olnud naisterahvas tõdes, et see kõik on meil seal nii vinge, et tal on kananahk ihul.

Otsisin koos mehe abiga kiiresti veel viimased puuduvad asjad välja, ning surusin need oma hiiglaslikku haiglakotti. Haarasin kaasa ka oma Nuudli ja roosa pleedi, sest ma tean kui ebameeldivad on haigla kiletatud madratsid ja padjad…

Laps oli vahepeal sünnitoetaja süles juba rahutuks muutunud, seega seikles ta nüüd juba oma issi kätele, kuniks mul vererõhku mõõdeti. Seejärel haarasin juba üsna valjult häält tegeva beebitüdruku enda rinna vastu, ning ta vaikis koheselt nagu võluväel…

Titt kaenlas kiirabiautosse ronides nentisin, et ma pole end kuus kuud nii hästi tundnud ja kepsutasin ringi, nagu noor varss. Mees ja sünnitoetaja jäid minust koju maha, et seal kord majja lüüa, ning mina sõitsin koos beebitüdrukuga haigla poole. Laps oli terve sõidu aja mul taaskord rinnal, ning nosis nagu tšempion.

Kui me lõpuks haiglasse jõudsime, taheti minult kohe last haarata, et teda kaaluda ja mõõta, aga ma hoidsin temast kinni nagu maailma kõige hinnalisemast briljandist, ning nentisin, et suudan ise. Tõusin püsti, jalutasin lauani, ning tõstsin teda kuhu vaja.

Nähes kui krapsakas ma olen, küsis üks arst umbes midagi sellist, et mis me üldse siia öösel ronisime ja oleks ju alles hommikul valges tulla võinud – mis siin ikka öösel kiirabi tüüdata. Vot selle peale ei osanud ma kohe midagi kostagi, aga ise mõtlesin ka sel hetkel juba sama…

Kui lapsega toimingud valmis said, oli minu kord, seega ronisin pukki ja arst nentis, et oi siin tuleb küll õmmelda – lahklihal oli salguke. Tundsin seda ka ise, aga lootsin siiski, et eksin, sest see osa tekitas minus küll hirmu ja ma oleksin selle meeleldi vahele jätnud. Joeli ajal oli mu alakeha epiduraalist nii tuim, et ma ei tundnud isegi niidist sikutamist. Nüüd aga…ugh. Hea, et see vaid 10-15 minutit kestis, mitte nagu Joeli ajal, kui mind tund aega kokku traageldati, nagu katkist lapitekki.

Õmblemise ajal lendas sisse järgmine arst, kes mind kohe hurjutama asus. Umbes, et mida ma mõtlesin, et oma armiga emakaga kodus sünnitasin, ning rääkis mulle hirmujutte rebenenud emakatest. Kõlasid laused, nagu ”lastel on ikka ema vaja” ”siis poleks teid enam keegi päästnud” ja ”see on see, kui inimene ohtu ei taju”… Kui neile seletada üritasin, et kodusünnitus polnud ju mul plaanis, lõpp läks lihtsalt 10x kiiremini, kui mina seda oodata oskasin, öeldi mulle moka otsast, et kas ma natuke nagu valetan ka või…

Ma ei osanud lõpuks muud teha, kui lihtsalt vait jääda, sest kui ma olen viimase kahe tunni jooksul juba viis korda sama juttu rääkinud, hakkab lõpuks endale ka auk pähe kuluma. Ma ei plaaninud kodus sünnitada. Tahtsin vaid rahulikult oma koduseinte vahel avaneda ja kuna mul vanni pole, kus oleks hea valutada, saigi soetatud sobivate mõõtudega lastebassein. Haiglasse plaanisin minna siis, kui tunnen, et lõpp on lähenemas. Ma ei tahtnud, et mind kohe algusest peale torgitaks, tagant kiirustataks, masinate külge topitaks ja mulle mingeid oma norme pähe määritaks. Ma mäletan kui häiriv oli kasvõi ainuüksi juba see, kui avatust katsuti ja end mulle siis justkui küünarnukini sisse suruti, andmata mulle hetke, et saaksin proovidagi lõdvestuda… Miks on seda nii raske mõista?

Peale õmblemist jäeti meid üksi, et saaksin veel imetada ja oi kuidas ma seda enam teha ei tahtnud, sest iga sünnitusega on mul aina hullemad kokkutõmbed. Tahaks lausa mööda seinu ronida, sest see on nagu tugev tuhu, aga selle erinevusega, et minutile järgneb minut, mitte paus… Ja jummel kus see tüdrukutirts alles võib tissi nosida, tõeline tissihai!

Lõpuks sain tirts süles ka palatisse kõndida, et end seal sisse seada ja puhata. Magama ma muidugi jääda ei suutnud, sest sünnituse vägi oli veel nii kontides sees. Saatsin selle asemel mõned sõnumid laiali, imetlesin oma tutikat beebit ja mõtlesin sellele mis just juhtunud oli…

Hetkel oleme veel haiglas. Oleksin juba hommikul koju võinud minna, aga ma ei soovinud. Mõtlesin, et üritan siin veidi puhata, enne kui kodusesse möllu naasen, aga nüüd juba olen jõudnud mõelda, et ehk oleks ikka pidanud koju minema ja siis lapse testide jaoks homme naasma. Põhimõtteliselt igaüks, kes oma nina siit palatiuksest sisse pistab, kukub mind sünnituse pärast hurjutama…

Et oleks siis kõigile selge – sellised valud, mida mina julgesin juba normaalseks sünnitegevuseks lugeda, kestsid mul vaid maksimaalselt 3,5h. Sel hetkel, kui mina tundsin, et nüüd oleks aeg haiglasse minna, olid valud veel täiesti talutavad. Mõni tuhu hiljem käis aga justkui mingi sõrmenips ja ma ei suutnud enam kuskile minemisest mõeldagi. Kas see oleks siis parem olnud, kui ma oleksin kuskil teepervel sünnitanud? Kiireks läks lihtsalt ja ma ei osanud elusees sellist käiku ette näha, öelge ja arvake mis tahate. Sellised valud, nagu mul olid 10 minutit enne presse, olid mul Annu ja Joeliga TUNDE ja avatus oli toona suht olematu.

Tagantjärele mõeldes kahetsen ma vaid ühte asja, ja selleks pole haiglasse mitte jõudmine, vaid see, et saatsin mehe kiirabisse helistama peaaegu kohe peale lapse sündi, kuigi meiega oli kõik väga hästi. Oleksin võinud veidi oodata, et lapsele korralikult rinda anda, ehk ka pesus käia, end ja last normaalselt riidesse panna, et mitte alasti, verest tilkuvana võõraste meeste ees seista…

Ma olen südamest tänulik, et meil kõik hästi läks ja kindlasti ei soovita ma kellelgi assisteerimata kodus sünnitada, aga ma ei saa jätta märkimata, et see on kõige pöörasem asi millega ma iialgi hakkama saama olen pidanud ja mul on tegelikult nüüdseks vaid hea meel, et just nii läks. Ma kardan, et haiglas, kus oleks olnud minu jaoks nii palju häirivat, poleks see laps siia ilma saabunud nii kiirelt ja pehmelt, nagu ta seda tegi. Ja saladuskatte all võin öelda, et see kogemus oli peaaegu kõik, mida ma ootasin. Ainus erinevus minu unistuse/plaani ja reaalsuse vahel oli haiglasse mitte jõudmine.

Ma usun, et nii kenasti läks mul just tänu sellele, et olin endaga vaimselt nii palju tööd teinud, keskkond oli mulle tuttav ja turvaline, ma uskusin endasse ja kui hakkaski hirm tekkima, ütlesin selle kohe valjult välja. Ideaalsemat sünnitust ei oskaks ma ausalt öeldes omale ettegi kujutada ja ma olen enda üle nii meeletult uhke, et sellega hakkama sain.

Meie pere kolmas põnn sündis siia ilma 31.juulil, kell 00.32. Kaaludes 3660g ja olles 51cm pikk. Nime osas pole me endiselt kokkuleppele jõudnud, aga niipea, kui oleme otsustanud, saate teiegi selle teada!

Comments

comments

44 thoughts on “Madli sünnilugu, ehk minu ootamatu kodune vettesünnitus!

  1. Ausalt öelda, oli ka minu esimene mõte, et kodusünnitus oligi sul plaanis. Aga kuna sa oma lastest väga hoolid ja kindlasti ei paneks tahtlikult ühtki neist ohtlikku olukorda.. siis pigem mitte.
    Palju õnne igaljuhul :) mõnusat koos kasvamist.

  2. Issand kuidas ma ei tahtnud, et see sünnilugu läbi saab – niiiiiiiiii vägev!! Eriti lahe oli lugeda seda, kui enesekindel ja rahulik sa olid, ei mingit tühja sahmimist, täielik fookus. Lausa nagu mingi ürgne rahu… Mul ei ole päriselt vist sõnugi, kui võimsalt see postitus praegu mõjus, lihtsalt wow 🙂 Ikka hullupööra ilus sünnikogemus! ❤️
    Palju palju õnne teile kõigile! 🙂🙂

  3. Sa oled nii tubli! Kurb ainult, et arstid niimoodi suhtusid, peaksid ju teadma, et iga sünnitus on erinev nagunii ja tavaliselt järgmine sünnitus eelnevast kiirem. Ma sünnitasin juuli alguses ja meil oli ses suhtes sarnased sünnitused. Mul hakkasid mingid ebaregulaarsed valud hommikul. Kord tunnis või harvemgi käis. Õhtuks olid vahed tihedamad aga ikka u 20 min pikkused. Arvasin, et aega on aga pressid hakkasid hoopis. Mees tellis kiirabi, laps sündis kiirabiautos, teel haiglasse. Keegi ei mõlisenud hiljem haiglas, kõik olid väga positiivsed ja õnnitlesid ja rääkisid, kui tubli olin. Et jah, mul pole küll keisrit olnud, et saan aru, sul oli risk suurem aga teiega ju kõik hästi. Milleks siis veel vinguda?!

    Palju õnne teie perele!

  4. Külmavàrinad on peal su lugu lugedes! Oled supertubli! Palju palju ônne teile! Imetlen aind ja su peret tohutult, àra lase ilkujatel end háirida… teie enda hea tunne on see mis loeb. Õnne veelkord :)

  5. Vau, väga super ja Sa oled tõeliselt tubli naine! Igaüks sellega hakkama ei saaks! Olge hoitud :P

    • Ma ei saa aru mis kaebusest siin saab juttu olla üldse?

      Mul on väga hea meel, et sinu kolmas sünnitus läks palju kergemalt ja lõppes nii nagu ta lõppes, aga arstid ei hurjuta sind niisama. Sa ei saa ennast arstidest targemaks pidada.. jah võib-olla mõni sul käib seal niisama näägutamas, aga tegelikult nende jutul on tõepõhi all. Minu sõbrannal väga vedas armiga emakaga sünnitamisel. Tal hakkas kõik väga kiirelt pihta ja hea, et ta veel oma laste jaoks olemas on ja kui ta oleks koju jäänud ootama, siis ilmselt teda ei oleks enam.

      Kõigi lugu on erinev, ma mõistan seda ja ei tahagi sind kuskilt pilve pealt alla tuua. Tubli oled sa muidugi ja tõesti mul on hea meel, et said rahulikult kodus sünnitada, aga postitust lugedes, ma ikka väga mitme koha peal hoidsin peast kinni, et miks sa ometi juba haiglasse ei läinud. Teisalt jah, ma mõistan ka veidi, miks sa seda teha ei soovinud. Ometi sa ju tead, et iga järgnev sünnitus võib olla kiirem. Mind on praeguse rasedusega hoiatatud juba ette, et järgmine sünnitus võib olla kiirem, ja usun, et ka sind hoiatati ette.

      Palju õnne igaljuhul uue beebi sünni puhul ja head kosumist!

      PS! Ei kirjutanud seda juttu sinu hurjutamiseks, vaid seetõttu, et kui mõni teine naine on armiga ja loeb sinu postitust, siis tasuks siiski mõelda, et kõigil ei pruugi nii hästi minna.

    • Kusjuures ei öeldud, et iga järgnev on kiirem ja seda oli näidanud ju ka minu eelnev kogemus. Loomulikult ma teadsin seda, aga ma ei lootnud, et see ka kindlasti minu kohta käib.
      Kui ma oleksin iga tihedama ja regulaarsema valutamise peale haiglasse läinud, oleksin ma sinna lolli mängima jõudnud vähemalt 22x.
      Jah, õige! Päris kindlasti ei tohiks keegi siit võtta mind eeskujuks vms, sest mul tõesti vedas meeletult.

    • Justjust, kellel neid arste üldse vaja on.
      Yrgnaised teavad isegi, kuidas sünnitada.

  6. Palju õnne pisitütre sünni puhul! Sa oled vaieldamatult tubli naine, et sellise vägiteoga kodus hakkama said.
    Minus aga tekitas see lugu vastakaid tundeid. Selles mõttes, et ma elasin kaasa su kirjeldustele ja pole midagi armamat ja ilusamat, kui uue elu sünd. Ja see kuidas sa olukorda kontrolli all hoidsid..
    Aga tahest tahtmatta (vb olid minu sünnitused riskantsed).. tekkis ikka mu peas küsimus, kuidas sa ei kartnud? Enda elu, lapse elu eest? Haiglasse oli ka suht pikk tee ikkagi.. aga kui oleks olnud suurem verejooks sul või laps oleks hakanud kuidagi valet pidi tulema vms.. et selle koha pealt, kuidas sa nii kindel olid? Ma ei küsi üldse nagu arstid, hurjutavalt.. lihtsalt..kuidas sa ei kartnud :D?
    Muidu on selge, et arstide meelest sa plaanisid kodusünnitust, sest sul oli selleks kõik vajalik justkui olemas, bassein, sünnitoetaja jne..
    Aga lõpp hea, kõik hea! Palju õnne veel kord!

    • Ma mäletan seda hetke, kui otsustasin, et ainus võimalus saada positiivne sünd, on valutada võimalikult kaua kodus ja alles siis haiglasse minna – ma korjasin mustsõstraid ja mõtlesin hirmunult oma sünnitusele. Ma elasin läbi neid ebameeldivaid emotsioone, mis mul eelneva sünnitusega peale haiglasse jõudmist peaaegu kohe tekkisid ja ma tundsin, et ma ei taha… See sünnitus tekitas minus kabuhirmu! Seega langetasingi otsuse, et olen võimalikult kaua kodus. Sealt edasi tegin kõik, et olla ka vaimselt valmis pikaks sünnituseks. Ma mõtlesin kõik enda jaoks lahti. Ma sundisin end uskuma, et ka ma suudan seda, et ka mina olen täiesti tavaline naine, kelle keha ongi sünnituseks loodud, et mu keha kasvatab mulle täpselt sellise Lapse, keda ma ka suudan sünnitada. Hästi palju abi oli mul Ina May “loomuliku sünnituse teejuht” raamatust, mis seletas hästi lahti kõik ja õpetas end usaldama. Sealsed lood olid väga innustavad ja selle ämmaemanda seletused-põhjendused väga loogilised. Tema sõnum oli, et peaaegu iga naine suudab ise sünnitada, kui tal on selleks vaid sobiv keskkond, ning tal pole mõtetes segavaid asju-hirme. Näiteks oli seal üks lugu kus sünnitus venis ja siis see ämmaemand hakkas naiselt uurima, et kas ta kardab midagi vms. Ja siis see naine tunnistas, et kardab end mehe ees täis kakada. Ämmaemand lahendas selle probleemi seal kuidagi ära ja naine sünnitas peagi edukalt. Aga kui nüüd vastata su küsimusele, et kuidas ma ei kartnud siis… Ma lihtsalt teadsin, et kõik on okei, usaldasin end ja oma sisetunnet. Uskusin, et ka mina olen tavaline naine, kes suudab lapse ilmale tuua.

  7. Kahjuks pean rikkuma selle takka kiitmise ja ürgnaiseks jms nimetamise, sest sinust oli ikka väga rumal end arstidest targemaks pidada ja oodata kodus ENDA arvates õigeid sünnitusvalusid – nagu näha su arvamus osutus valeks, et läheb veel kaua aega ja sul joppas hullu moodi, et kõik läks hästi. Minul ka armiga emakas ja kodus olles ma oleksin ISE ka oodanud kuni ikka hullemaks läheb olukord aga kuna korduvalt on rõhutatud, et armiga emakaga PEAB minema kohe haiglasse siis seda ma ka tegin. Tund peale haiglasse sisse kirjutamist hakkas mul nii halb, et hakkasin minestama, vererõhk ja pulss läksid väga madalaks. Läks esimese korraga üle kui pikali viskasin ning keegi ei osanud arvata mis viga oli, kui siis uuesti püsti tulin et vetsus käia ja sama lugu kordus ning siis viidi viivitamatult hädakeisrile ning kui kirurg oli kõhukatted avanud siis tema silme all terve mu arm rebenes ribadeks! Kõik lõppes hästi sest ma läksin hoolimata tühistest valudest haiglasse ja olin arstide silma all, kuigi puudusid kõik klassikalised sümptomid rebenemiseks siis tänan südamest arste ja kedagi meist kõrgemal, et õigel ajal õige otsus vastu võeti. Võib ainult ette kujutada, mis oleks saanud kui ma oleksin ka neid ‘õigeid’ valusid ootama jäänud. Rõhutan veel kord, et sul lihtsalt joppas ja kindlasti kõik su lugejad, kes kunagi sarnases olukorras, ei tohi mingit imet ootama jääda kuna sinu lugu lõppes hästi.
    Soovin teile kõigile õnne ja jaksu! Uus beebi on alati imeline!

    • Mulle ei rõhutanud keegi KORDAGI, et pean KOHE haiglasse minema, kui sünnitusvalud hakkavad. Ka Joeli ajal, kui mul oli keisrist alles 1,5a möödas, ei öeldud mulle, et pean koheselt haiglasse minema. Toona ei tahetud mul vaid üle tähtaja lasta, et laps suureks ei kasvaks. Sel korral isegi ei kontrollitud raseduse lõpus lapse kaalu, polnud juttugi esilekutsumisest ega keisrist ja igasugune “su emakas võib rebeneda” hirmutamine sel korral puudus täielikult. Teadsin vaid ise, et selline asi on võimalik.

    • See on nüüd küll suur vale, et armiga emakaga peab KOHE haiglasse minema. Tänapäeval ei võta sind keegi vastugi. Saadetakse linna peale jalutama vms. Jah, arstid jälgivad ehk rohkem, sest tõesti on oht, et emakakael ei avane (kui oli eelmine nt plaaniline keiser ja naine polegi nt üldse valutanud)… Aga see ei tähenda, et esimeste valude puhul on oht emaka rebenemisele. Hoopis sinul oli täiesti erakordne juhtum! Ära ilma asjata hirmuta!

  8. Nii vahva, palju õnne kogu perele!

    Mul kahe tütre sünnitused samad olnud, esimesega läks aega kokku 3 h, teisega hingasin valudeta 48 min lapse välja ;) Naerdi, et võingi selle töö peale jääda:D
    See-eest õmmeldi risti-põiki mind pärast, kogu sünnituse juures see oli ikka jube valus…

  9. Palju õnne! Meie vanim tütar sündis neli aastat tagasi 31. juulil kl 01:11, kaalus 3648g ja pikkust 49 cm. 😊😊 imeline aeg sünnipäeva pidamiseks.

  10. Palju-palju õnne ja vahvat kooskasvamist! :)

    See on võimas, lihtsalt võimas! Nii hea meel, et said väga positiivse kogemuse. Arvestades, kuidas Sa mõned nädalad tagasi meelestatud olid. Tore, et ennast usaldasid ja endasse uskusid.

    PS! Ja nimi on ka preilile igati sobilik :)

  11. Olen väga pikaaegne lugeja ja alati kaasa elanud kõigele aga pole kuidagi sattunud varem vist kommenteerima..

    Igatahes palju õnne, super tubli oled ja see sinu kolmanda silmarõõmu sünnilugu oli tõesti imeline. Väga hästi edasi antud (kirjutatud) ja kujutan su emotsiooni täiesti ette arvestades su eelnevaid laste ilmaletoomise kogemusi. Siiras rõõm su üle :)

    Pakuks nime ka: Kirsika .. nagu kirss tordil su kolmas sünnitus ;)

  12. Palju õnne ja nii tore, et läks kokkuvõttes nii et said nii super positiivse kogemuse! Nüüd on kindlasti nii mõnus iga päev tõdeda, et megakõhtu enam ees pole. Mul viimase sünnituse järgselt ikka mitu korda päevas oli rõõmus meel,et sain keha paremini liigutada,vähem palav, jalad õiges suuruses jne.

  13. Oh issand, ma pool lugu juba mõtlesin, et miks sa juba ei liigu haigla poole kui nii pikk sõit ees. Aga hea, et kõik läks väga hästi.
    Mul oli ka midagi sarnast. Eeldasin, et läheb sada tundi nagu eelmine kord ja lõpuks sünnitasin ca tunnike hiljem auto tagaistmel :D
    Palju õnne! Töö kiire ja korralik!

    • No ma räägin, et mina võtsin näitena ette oma eelnevad sünnitused. Need valud, kus teie juba ohkate, et oiii oleks haiglasse pidanud minema, olid mul eelnevatega null avatusega. See valu, mis mul oli vahetult enne presse, oli mul Joeliga ntk TUNDE ja avatus oli ca 4cm…

    • Ma mõistan seda täiesti. Mul oli ka nii. Mul nii kibedaks ei jõudnudki minna kui eelmine kord, sest see sai nii ruttu läbi. Eks sul oli juba kolmas sünnitus, tee juba selge :mrgreen:. Eks neljandaga peaks vast hakkama varem liikuma kui tahad haiglasse kohale jõuda :mrgreen:

    • Teoreetiliselt teine, sest Annu ju ei teinud Joelile mingit teed ette, kui ta välja lõigati. :D

  14. Vauuu, kui vägev!!!! Tõesti pöörane lugu. Igatsen isegi omale üht sellist sünnitust, mida nii äge oleks meenutada. Loodan, et sul seda powerit jagub nüüd veel kauaks!!!! :) Palju-palju õnne Teie perele! Põnevat tutvumis- ja kohanemisaega ning ilusaid mälestusi!!!!!!

  15. See on teada värk jah, et haiglas peab alati keegi midagi ära rikkuma. Esimene sünnitus venis ja agooniat jagus lausa kolme päeva. Haiglas lahterdati mind kohe esmasünnitajana vastavasse prioriteedi kategooriasse, suhtumine oli loomulikult ka vastav, sünnitusjärgselt ei saanud sellist tuge ja abi nagu olin arvanud jms. Teine sünnitus oli igati ok. Keegi ei käinud närvidele, keegi ei heitnud midaig ette, keegi ei unustanud meid palatisse valutama jne, sekkuti just nii vähe kui vajalik ning lasti mul hästi loomulikult see kõik lõpule viia. Aga pärast sünnitust hakkas ikka mõni nipsakas ämmakas mu eneseusaldust ja rahulolu iseenda saavutusega rikkuma. Vaatasin, et kiirelt haiglast vehkat teha saaks. Sinu loo puhul on mõistetav, et olid riskid ja keegi pidi ometi moraali lugema ka, aga et seda nii palju tehti…… :/ Jällegi. Ei jäeta inimesele seda heameelt, et asjade käiguga rahul olla ja rõõmu tunda. Milleks rõhutada negatiivsust, eriti olukorras, kus kõik läks tegelikult väga imeliselt. Oeh, kiiret taastumist ikka ka! :)

    • Kõik käisid ja saagisid ühe korra, järgmisel ringil tulles oldi juba normaalsemad ja sõbralikud. Eks kõik pidid ikka vajalikuks oma arvamuse mulle välja öelda. :D

  16. Hei, no nii võimas!!! Palju õnne, said hakkama imelise sünnitusega! Pöidlad pihus, et ise samamoodi saab hakkama ja kõii nii läheb nagu ise soovin!

    Aga ma uuriks sünnitoetaja kohta. Kas nemad tulevadki enne koju ja kas pärast liigub kiis sünnitajaga haiglasse? Eraämmakas tuleb vaid haiglasse kaasa.

    • Kokkuleppe asi. Mina soovisin, et ta tuleks kõigepealt siia ja siis oleksime siit koos haiglasse läinud, aga nooojah. :D

  17. Üks väga imeline ja inspireeeriv lugu.
    Mõistan Sind 101%. Tegid täiesti õigeid valikuid.
    Minu lugu on natuke teine, olen pärast kahte keisrit loomulikult sünnitanud ja kolmanda sünnitusega olin aktiivsete valudega kodus 16 (!) tundi. Laps sündis 5,5 tundi pärast haiglasse jõudmist. See kodus valutamine oligi edu võti. Ja mäletan ikka veel seda suur eufooriat pärast sünnitust.
    Üldse pole vahet mida keegi sulle praegu ütleb, koju jäämine selliseks kujunenud situatsioonis oligi igal juhul Sinu lapse huvides.
    Palju õnne ja kena kasvamist!

  18. Palju õnne ilusa sünnituse puhul!! :) Ja pisikese tütre puhul ikka ka!

    Minu kõige kergem sünnitus oli ka tänu sellele, et hinges valmistusin kodusünnituseks. Oleks ainult olnud julgust… Pärast neljandat sünnitust, kus läks peaaegu kõik valesti, mis minna sai, olen veel õnnetum, et jäin ilma millegist nii loomulikust ja ilusast. Aga nelja lapse peale olen vist kogenud küll äärmusest-äärmusesse sünnitusi – nii et kogemuses omaette :) PS: mul oli ka esimene keiser, teised 3 ise sünnitanud kuid kõik väga erinevad.

    Haigla personal suudab absoluutselt ALATI ära rikkuda tuju. Kui ei nähva mõni arst, nähab õde või sanitar. Vahest koristaja suudab selle paari päeva jooksul halvasti öelda. Aga nii kahjuks on…

    • Jah, ma pean ka tõdema, et haiglatega seostub mul esimesena ebameeldiv emotsioon ja meenub halvasti öeldu. Ma olen muidugi väga tundlik ka iga pilgu ja lause suhtes…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga