Minust ei saa iial suurlinna tšikki

Või noh, iial ära ütle iial, eksole. Aga nii kaua kuni ma vähegi veel valida saan, siis suurde linna ma ei koli. See pole lihtsalt minu jaoks. Kogu see müra ja sebimine on nii väsitav! Ma võin seal vahepeal käia ja olla, aga päeva lõpuks tahan ikkagi oma vaiksesse väikelinna ja igapäevaselt ma sellist möllu taluda ei tahaks.

Juhtusin mõnda aega tagasi rääkima ühe Tallinnlasega ja ta küsis, et kas Tartu on minu meelest suur linn? Ma ütlesin jah. Ta hakkas selle peale naerma ja ütles, et tema sureks Tartus igavusse, sest seal pole ju mitte kui midagi teha! Mina aga sureksin seal jällegi selle möllu kätte ära. Vot siis kui erinevad inimesed ja nede harjumused ikkagi on. Ja justnimelt harjumise asi see vast ongi. Tema on vist juba mitukümmend aastat Tallinnas elanud, aga mina olen ju terve oma teadliku elu elanud maal ja nüüd siis siin väikelinnas. Kuigi noh, päälinna inimesed peavad seda ‘linna’ ka siin külakolkaks. :D

Mind häirib suuremas linnas see, et seal on meeletu sebimine. Kõigil on ko-gu-aeg kiire, keegi ei pane sind tähelegi. Sinust joostakse vahepeal sõna otseses mõttes üle ja mitte mingit vabandust – sa oled mittekeegi. Sa võid kasvõi keset kõnniteed infarkti saada, aga sinust astutakse põhimõtteliselt lihtsalt üle (on sedagi ju juhtunud!). Siin aga seevastu on inimesed kuidagi nii mõnusad ja omad. Kõik on sõbralikud, naeratavad, pakuvad oma abi, kui näevad, et oled hädas jne. Nagu näiteks tänagi. Ostsime lõpuks uue boileri* ja vedasime seda lapsevankriga koju. Poiss oli kärus, boiler Annu seisulaual ja Annu veel omakorda boileri otsas (polnud nii ohtlik olukord, kui kõlab). Järsku jäi meie kõrval mingi auto seisma ja vanem meesterahvas küsis, et ehk saab ta meid aidata – visaku me aga boiler auto peale ja ta viib ära, me niikuinii siinsamas ümber nurga elame ju! Nii vahva minu meelest! Ja parajalt creapy ka, et meie jaoks täiesti võõras inimene teab kus me elame. Aga no see ei ole tegelikult esimene kord, kui keegi täiesti võõras viib nime-näo-elukoha omavahel kokku. Ükskord küsisin kohalike facebooki grupis, et ehk on kellelgi nööpe ära anda, et tahaks lastele ühte mängu teha. Paar tundi hiljem helises uksekell ja mu ukse taga seisis võõras daam, näpus suur pakk erinevaid nööpe. Ei tea mina teda ega ka seda kust ta mu elukohta teab! Väike koht noh.

*Meil ei olnud mingi kaks nädalat sooja vett. Esimesed paar päeva-nädal on täitsa teistmoodi ja põnev, aga siis viskab ikka juba üle see kausis pesemine ja suure potiga vee keetmine. Mõelda vaid, et paljudes kodudes on see veel tänapäevalgi igapäevaelu ja mõnel pole vapsee vett sees, seega jamh. Olgem tänulikud ka kõige väiksemate ja ‘tavalisemate’ asjade eest, mida igapäevaselt iseenesestmõistetavana võtame.

Aga kui nüüd tagasi pöörduda selle elukoha teema juurde, siis ma koliks tegelikult üldse hea meelega kuskile pooleldi-metsa. Päris nii ka ei tahaks, et kilomeetrite viisi mitte ühtegi hingelist ümber ei oleks (natuke liiga ‘vale pööre’ minu jaoks), aga nii oleks väga okei elada, et lähim naaber on umbes üle põllu, paarisaja meetri kaugusel, metsatuka taga vms. Ikka nii, et lähed õhtuhämaruses palja peega koerale süüa viima ja ei pea kartma, et keegi parasjagu tänaval mööda kõnnib ja su tselluliiti loendab. Aga no eks ”metsas” elades ole miinuseid ka. Näiteks see, et siis peaks majas olema mitu autot, et kõik saaksid tööle-kooli-poodi (paras lisakulutus). Sellepärast ongi antud hetkel meie maja asukoht ka meie jaoks ideaalne. Siin on piisavalt rahulik* ja turvaline, nii, et julgen lapsed hetkeks üksi õue mängimagi jätta, ega ei pea kartma, et mingi kommionu nad üle värava kaasa haarab (lisaks on meil väga karm koera- ja naabrivalve!). Mehe töö juurde on põhimõtteliselt kolme minuti kõnd. Kõik hädavajalik, nagu näiteks arstid, koolid, lasteaed (oma basseiniga!!!), erinevad poed ja mõned toidukohadki, on max 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Seega see ei ole päris nii küla ka, et sulatad kogemata lapse jalanõud ära (juhtus just ükspäev!) ja pead kuskile kaugele sõitma, et uusi saada. Topi aga pambud riide, kõnni 7 minutit ja osta.

*Meie maja on ühe nö peatänava ääres ja suvel ikka tegelikult häirib, kui aknad lahti on. Iga natukese aja tagant sõidab või kõnnib keegi valjult rääkides mööda. Kunagi tahaks ikka nii, et kui öösel akna lahti lööd, siis kuuled rohutirtse, mitte lällavaid noori ja autosi.

Kui lapsed ükskord koolis käima hakkavad, siis ei pea ma nende pärast nii väga muretsema. Selleks, et nad kooli saaksid, tuleb neil teed ületada vaid kaks korda. Ma ei pea neid kooli-lasteaeda-trenni vedama, sest kõik on jalutuskäigu kaugusel! Ühesõnaga, rahulik, ilus, turvaline ja mugav. Meie jaoks ideaalne koht kus oma põnne hetkel kasvatada.

Muide, ma siiani mäletan seda lummust kui esimest korda Räpinasse tulime. Põhimõtteliselt kaks kätt taskus ja telk seljas, aga no me olime nii armunud ja nii noored ja nii põnevil, et isegi päevade viisi märjas telgis magamine ja järves pesemas käimine ei heidutanud… ühesõnaga, ma tahtsin tegelikult kiita Räpina ilu. Tol ajal pidasin ma seda tõesõna üheks Eesti ilusamaks linnaks. Ma ei tea kas praegu olen ma sellega lihtsalt juba nii ära harjunud, või on siin midagi alla käinud, aga hetkel ma seda lummust enam kahjuks ei tunne…

Ainus asi mille pärast ma Räpinast hetkel loobuda tahaksin, on vahemaa meie vanemate ja sugulastega. Jube kahju on, et lapsed näevad oma vanavanemaid nii harva…

Aga tahate teada milline oleks mu ideaalne kodu, millest ma tegelikult lapsepõlvest saati unistanud olen? Suur punane maja, valge aiaga, järve kaldal – klišee jah. Sel majal võiks olla vähemalt kaks korrust, nii, et kõigil (mu neljal lapsel) oleks oma vaikne nurgake. Magamistuba suure katuseaknaga! Päikesepoolne terass, kus kiiktoolis hommikukohvi juua ja raamatut kirjutada. Ruumikas köök, et kõik mahuksid ära. Külmal talveõhtul kaminas praksuv tuli. Järvekaldal olev saun, et peale head leili kohe vette hüpata.* Hiiglaslik kasvuhoone ja aiamaa. Veidi eemal oleks karjamaa ja tallid. Kanad, haned, pardid, hobused, lambad… Kuldkollased heinapallid ja värskelt lõigatud muru lõhn. Karjamaad ja mets nii kaugele kui silm ulatab.

See oleks idüll. Ugh, mul tuleb kohe klomp kurku kui ma sellele mõtlen. See oleks nii vinge! Iseasi muidugi kas mul tegelikult ka nii palju selgroogu oleks, et seda majapidamist ülal hoida, kui ma juba praegu siin väsinult undan, eksole. Aga ikkagi – see oleks nii vinge! Lähed hommikul öösärk seljas, korv käes ja kummikud jalas kanalasse mune korjama, et perele omletti teha.

*Aaaga mind tegelikult väga hirmutab ka mõte veekogu ääres elamisest. Alati kui sellele mõtlen, tuleb silmade ette pilt sellest ühest korrast, kui ma värava lahti unustan ja mõni mu silmatera järve äärde seiklema pääseb ja… ugh, liiga koledad mõtted siin vastu ööd.

Kuna ma tegelikult olen ju kõrvalt näinud ka seda talutöö stressi, kui raske see tegelikult on ja kui palju ohvreid tuuakse pere kõrvalt, siis pole see ratsionaalselt mõeldes muidugi nii idüll midagi, aga idee on iseenesest ju ilus küll. Kes teab, ehk kunagi, midagi… Selles mõttes, et kuus aastat tagasi ei oleks ma oma parimas unenäos ka osanud loota, et mul on lapsed, oma maja… Kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin ma räämas korterist, et tahaks nii väga oma majja. Pool aastat hiljem olime oma majas. Seege never ei tea mis järgmised kaks, neli, kuus aastat toovad. Järgmise kuue aasta pärast võibki see ju juba tõsi olla. Iial ei tohi lõpetada unistamist ja vaikselt, aga kindlalt selle poole liikumist. Kuigi jah, minu unistus nõuaks ilmselt lotovõitu. :D

Kas teie olete pigem suurlinna, väikelinna või päris maaka usku? Kui teil oleks pappi nagu muda, siis milline oleks teie ideaalne kodu? :D

Comments

comments

38 thoughts on “Minust ei saa iial suurlinna tšikki

  1. Jah, aga sa ei ole ju kunagi Tallinnas elanud? Tartus oled? Ma elasin 23 aastat Tallinnas ja ma mäletan, kui väga ma siit ära tahtsin kolida, aga nüüd 7 aastat hiljem ma saan aru, et asi oli lihtsalt selles, et ma elasin mustamäel ja kõik mu tutavad kuskil linnale lähemal ja minust eemal. Nüüd elan Pelgulinnas ja jumala ok kant on, siin on samamoodi kogukondlikud facebooki grupid jne. Mu sõbrad on mulle isegi rohkem lähemal kui nad Tartus olid. Ja no see tallinlaste jutt, et tartu on mõttetu väikelinn on… sorri, aga ei tasu enne kaagutada kui nad selles linnas elanud ei ole :D Ma tean mitut, kes enne vingusid a’la “miks sa sellises pas*augus elad”, siis leidsid Tartu naise/mehe ja räägivad hoopis teist juttu :D

  2. Ma olen ka maalaps. Täielikult. Ja elan praegu pealinnas, kortermajas, viiendal korrusel…
    Meil oli härraga plaan oma kodu muretseda. Arutasime, otsisime, rääkisime pankadega… Ja siis istusime maha, vaatasime teineteisele otsa – aga milleks linna korter? Me kumbki ei taha siin elada!
    Oleks maal tööd, ma pakiks oma seitse asja ja koliks siit kus kurat!

  3. Olen alati hingelt Tallinna inimene olnud. Lihtsalt minu koht – minu kodu 😊 tunnen end Tallinnas hästi. Samuti olen ma alati teadnud, et missugust kodu ma sooviksin ja millist perekonda. Selle kõik olen ma ka saanud .. 250 km Tallinnast eemal – Saaremaal 😀 Mina ja Saaremaa? No olge nüüd! Aga siin ma olen. Juba 7 aastat. Oma ideaalse Härraga, kalli lapse ja kodusoojust täis majaga. Lasen hingel veel harjuda selle Saaremaaga. Praegugi ajan jonni, et “siin Saaremaal pole ju mitte midagi!” (Jah, laupäeva õhtul Selverist sushit ei saa enam, sest otsas on. Ja esmaspäeval on kodukonsumi letid tühjad, sest põhikaup tuleb mandrilt teisipäeval). Aga elu oma keerdkäikudega on põnev 😉 Kui jonn väga suureks läheb, siis käime Tallinnas minu hingele pai tegemas.

  4. Mina elasin ka ülikooli aeg Tartus kokku u 3 aastat, magistri tegin juba oma kodunt iga päev Tartusse sõites.
    Tartus elades ihkas hing rahu. Maale, oma koju oma aeda. Kuigi Tartus on omad mugavused, ei vaidle vastu siis sinna elama jääda meil tahtmist ei olnud. Kuigi täna Tartus käies on niii kodune ja mõnus ja kui üldse peaks siis elaks kunagi just Tartus, kuhu on juba investeerimise mitteametlik plaanis varsti korter osta.
    Täna aga elame maal, lähim asula on 3 km kaugusel, seal ka kool/lasteaed, pood, raamatukogu, rahvamaja, pangaautomaat(!) Ja valla keskus meist 15 km kaugusel. Tööl käin mina 40 km, mees 15 km kaugusel. Majas on 3 autot. Ilma hakkama ei saaks, samas ei tunne ka suurt koormat auto omamisest.
    Kui rahakott oleks põhjatu elaksin ilmselt siinsamas, metsas, teeks ehk maja kiiremini korda ja ostaks maad rohkem loomadele kokku aga muidu kõlab täna üsna ideaalse kohana kus elada ja lapsi kasvatada.

    Muide selle tööpuuduse koha pealt mina tänase tööandjana ei saa isegi muus olla, et tööd ei oleks. Pigem näen ma täna, et inimesed ootavad ei tea mida ja kirtsutavad nina kui sa neile 1000 € palgaks pakud. Tegemist on siis erialase hariduseta põhilislt maapiirkondades elavate inimestega. Ja siis peadki omale kaugematest asulatest inimesi otsima, tood nad ettevõtte korterisse elama ja oma küla inimesed muud ei tee kui vinguvad, et tööd ei ole maal.

    • See küll imelik siis, et nad vinguvad. Igalpool kahjuks aga pole selliseid pakkumisi, paljud võtaks selle hetkegi mõtlemata vastu…

  5. Ma elan väiksemas linnas kui Tartu, aga suuremas kui Räpina. Olen ülirahul. Tööd on. Ilma lasteta veel elasime kesklinna korteris- polnud viga, aga õue oleks tahtnud minna siis kui tahan, st istuda oma aias. Seega kui tulid lapsed, siis ostsime ka maja. Äärelinna, eramajade piirkonda. Nii armas koht, naabrid lähedal, samas meie tänav on tupiktänav ja niisama ringisõitjaid ei ole. Kahju on sellest, et naabritega suhtlust ei toimu. Viisakusväljendid ainult.

  6. Mina elangi sinu kirjelduste järgi peaaegu ideaalses kohas. Samas maakonnas, kus sinagi. Maanteelt keerab meile suvaline metsatee ja mitte keegi ei aima, milline mõnus suvilarajoon siin asub :D Kohe meie ümber, aknast näha, on 6 maja ja need on kõik suvilad, meie oleme püsivalt ja mõned kaugemad naabrid ka. Suvel on mõnus sagimine, ilusa ilma korral tulevad kõik maale tööd tegema ja grillima, kõik suhtlevad omavahel jms, vastu talve on aga mõnus rahulik ja vaikne ja selline omaette olemine. Ümber on põllud ja metsad ja mõnus metsatee, külaplatsil ka tiik.
    Meil on oma maja, mees koos isaga on selle ehitanud, päris valmis veel ei ole, nokitsemist on koguaeg. Mehel on kaks garaazi, autosid on 3 kahe peale (mõni vahel remondis). Linna (Põlva) on 8km, suuremasse külla 5km (seal ka pood,kool,lasteaed jms).
    Kindlasti ei tahaks linna! Siinne privaatsus on oma olemine on hindamatu väärtusega!
    Talvel ikka on natuke raske ka, kütmine ja puude vedamine jms, aga see tuleb lihtsalt üle elada :)
    Räpina on ka väga ilus koht, olen seal vanavanematega palju käinud. Ega sa ei tea, kas seal see mingi allikakoht järve ääres on ikka alles?

    • Oiii, kõlab tõesti ülimõnusalt!
      Kui mõtled seda vabriku taga olevat allikat, kuhu viib majade vahelt kitsuke tee, siis see on täitsa alles jah ;D

  7. Me praegu ehitame Tallinna äärelinnas ca 2-3kg Tallinnast maja, loodan, et järgmise aasta oktoobris saame sisse kolida, tööl käin Tallinnas ja pole kuigi kaugel ca 20 minutit, laps käib maja vahetus läheduses uues lasteaias ja kõik oleme väga rahul.

  8. Me elame küll Tallinnas ja põhimõtteliselt olen mina siin elanud viimased 13.aastat (vahepeal korraks ka külakestesse põiganud elama), kuid siiski tahaksin ma maale. Minu jaoks on see selline lamp asi, et ma pole tegelikult otseselt maal elanudki, väikelinnas elasin kuni Tallinna kolimiseni. Mulle näiteks ei meeldi väikelinnad JUSTNIMELT seetõttu, et kõik teavad kõiki. Linnas on hea, keegi ei tea sind ja mõne tuttavaga kokkujooksmise oht on minimaalne. Kallim elas kuni minuga kohtumiseni Jõgevamaal, seega elas ta seal ca 25 aastat ja tema jaoks on linnaga kohanemine vist raske olnud.

    Meie unistus on justnimelt pärapõrgusse metsade vahele saada elama. Ideaalne olekski kuskil paksuuuu metsa vahel oma majakene hooviga ja ümbritsetud paarist põllust. Täielik selline ulmevärk, et ilmselt keset metsi sellist põllumaad majakesega küll ei leia :D Ja me tahamegi justnimelt niikaugele kõigist kui võimalik, täielikud erakud noh :) Finantsmõttes me aga teame, et mõistlikum on osta esialgu korter ja siis hiljem alles maja, seega selle unistuse teostamiseni läheb aega.

    Ja ma ei saa mainimata jätta, et “päälinn” on nii kole sõna :D :D Ja tegelikult ei ole ikka nii, et linnas keegi ei aita (jah ma tean, et ilmselt meelega väike liialdus, kuid pean ära mainima). Meie trepikojas elab nt üks vanamehike, kes käib oma keppide-karkude jmt ringi ning kakerdab koguaeg. Enamik ajast ta on nii kõbus, et suudab ise liikuda, kuid tal vist ootamatult lööb jalad alt. Nt poes on jumala ilusasti läinud ja siis tagasi koju ei saa, lamab bussipeatuse pingil ja ootab, et keegi appi tuleks. Eks tal jalgadega mingi häda on ja noh me oleme siin nüüd elanud 2.a, selle aja jooksul väga tihti on nii, et isegi autod on seisma jäänud, et tulla talle abi pakkuma ja trepist üles aidata. Ja koguaeg keegi ikkagi tuleb ja aitab. Me ise ükspäev just aitasimegi ta bussipeatusest koju jälle. Vahepeal kui ülikiire on, siis ajab pahurdama küll, et “no krt ta siin jällle kakerdab”, kuid abita ka ei saa jätta, seega jah ikka alati keegi aitab teda. Ja tegu on Lasnamäega, et peaks üks nõmedaimate inimeste kant vist olema “idee” poolest :D

    • See oli mul jah natukene selline kirjanduslik liialdus, aga väga armas, et taati ikka aidatakse. :)

  9. Ma kolisin aasta aega tagasi Tartust väiksesse alevikku (mitte kaugel Räpinast). Pealinnas käimine on mind alati väsitanud ja see liiklus ja tormamine on kohutavad tundunud. Nüüd väsitab isegi Tartu :) Nii hea on oma metsade vahel rahulikult kulgeda koos lastega. Lähedal on kool, lasteaed, pood jne.
    Kuna olen kolme väikese lapsega üksi, siis valisin siin siiski korteri elamiseks. Lapsed suuremad, siis sooviks siiski kunagi oma maja poole liikuda :)

    • Ka minu arust on lastega maal lihtsam ja turvalisem. Ma ei kujuta ette kuidas ma oma rahmeldistega veel suure linna melus hakkama saaks… aga no vb nad siis just õpiks sundolukorras ka paremini käituma. :D

  10. Minu meelest on see ka natuke nõme kui Tallinna sedasi maha tehakse pidevalt. Ise olen kogu elu siin elanud, äärelinnas, suure aiaga majas, kus on super rahulik ja mõnus kogukond ümber. Samas kesklinna läheb poole tunniga. Tallinn ei ole ainult kesklinn ja Mustamäed-Lasnamäed-Õismäed. Ka siin on väga mõnusaid ja rahulikke elurajoone, suured aiad ja loodus, kus naabrid on kõik super hoolivad ja sõbralikud ning kellelgi ei ole kiire. Ei tasu seda unustada :)

    • Muidugi on, sul on täiesti üigus! Aga üks asi mida unustasin oma postituses mainida – hind. Ma ei usu, et Tallinna kanti samas seisukorras ja sama hinnaga maja saaks, kui meie näiteks siin Põlvamaal. Mina ei saaks endale seda lubada. :D

  11. Mina olen elupõline tallinnlane, aga ülikoolis käisin Tartus ja kõik koolivaheajad veetsin maal. Nii et olen natuke kõigega kokku puutunud. Tartus ei sobinud mulle üldse, ei oskagi otsest põhjust öelda, aga palju häiris, et merd ei ole😀 praegu elan jälle Tallinnas ja nii pea siit ära ei plaani minna, aga mida vanemaks saan, seda rohkem tekib tahtmine maale kolida..

    • Eks paljud taha tegelikult püsivat pesa maale punuda. Loodetavasti jõuad ka kunagi siis sinna kuhu tahad. ;)

  12. Olen ka vaid Tartus elanud ja see ei meeldinid mulle. Elan maal, lasteaed kool lähedal aga samas oma kodu ikka rahulikus vaikses nurgas.
    Vahel ajab mõni asi närvi, et mõtlen kui hea elu oli linnas, aga siis tulevad lapsed ja saan aru, et linnas poleks neil nii lahe. Ma ei pea neil õues silma peal hoidma, kooli ja trenni läheb laps rattaga ja pole ohtu, et keegi mööda kihutab. Lapsed saavad onne ehitada, mudas mässata, oma peenraid rajada jne jne jne. Riiete kulu on vaid suur :D

  13. Ilmselt oleneb, millises maa piirkonnas elada. Mina sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal. Sinna tagasi ei lähe kunagi. Siin ei kehti “ära iial ütle iial”, sest mitte midagi mind seal ei oota. Isegi ema-isa kolisid eelmisel sügisel sealt ära Tallinnasse.
    Tallinnas elasin peale keskkooli vahelduva eduga (paar aastat olin ära ja elasin Norras) 15 aastat ja nüüd olen õnnelikult ennast sisse seadnud Saaremaal. Mul ongi siin selline idüll, nagu sa kirjeldad :) Naabrid on kaugel, aga samas mitte liiga kaugel. Nii 400 meetrit linnulennult. On suur hoov ja aiamaa ning kasvuhoone. Karjamaa veel ootab loomi, aga ega need tulemata ei jää. Kanad tatsavad õuel ja soojal ajal silkan trussikute väel õues :) Ausalt, seda ei vahetaks mitte millegi vastu.

  14. Ei ole see Tallinna elu nii hull midagi.:D Ega see mingi New York ka päris ole. Ma ei tea, oleneb vist juhusest, kellega lihtsalt kokku puutud, aga täitsa nii ka ei ole, et kedagi ei huvita ja joostakse üle. Ükskord tulin näiteks longates oma vigastatud jalaga arstilt koju ja poole tee peal tuli pakkus üks võõras, et viskab mu autoga ära. Kui mõni kukub tänaval, bussis, treppidel vms, siis tullakse ikka püsti aitama. Pigem ütleks, et üle jooksevad sinust pensionärid (ala järjekorrad, bussile sisenemine ja istumine jne), aga nooremad on ikka viisakad.
    See sagimine ja anonüümsus, mis siin välja tõid, ongi see, mis paljudele linlastele meeldib. Nendele on väsitav, et kõik sind nägupidi teavad ja mingid jutud liiguvad paratamatult. Suures linnas tee mis tahad, keegi sind meelde ei jäta ja saad omaette olla. See on neile vabastav. Samas õhtul tuled koju pere juurde, sul on omad sõbrad ja mõnes kohas on niisamuti oma kogukonnaelu.
    Nii et eks igal ühel oma. Kuigi ma arvan, et reaalselt polegi vahet, kus elad – üldjuhul armastatakse elada sarnases keskkonnas, kus oled üles kasvanud. Nagu sina armastad väikelinnas elada ja mina olen harjunud “suurlinna” meluga.:)

  15. Saare peal elades on kõik üks paras nö maakoht :)
    Lõpetasin keskkooli ja kolisin Pärnusse. Elasin seal 2 aastat. Super koht minu jaoks. Siiani on üks lemmik linnasid. Kuna abikaasa ei tahtnud kolida, siis jäime Hiiumaale edasi. Kolisime ka mitu korda saarel, kui lõpuks saime oma õige koha. Kõik on veel pooleli, aga oma. Pea 3ha maad, õueala sellest pea hektar. Loomaaed on täiendamisel. Lapsel (lastel) ruumi laialt, kasvuhooned, grillinurgad jne jne. Saun on veel puudu, aga iga asi omal ajal. Naabrid on küll lähedal, aga suvel nt üldse ei häiri (võss on lehtes), talvel neid niiväga liikumas polegi. Asula on 3km kaugusel (kool, lasteaed, apteek), kuid kuna erivajadusega laps, siis aias käib ta linnas, mis meie kodust on 15km. Õnneks sain ka ise linna tööle, niiet sõitmine kõige hullem polegi :) Sugulased on enamus saare peal või käivad nv-del puhkamas. Mis veel elult tahta, eks? :)

  16. Ma olen tallinlane ja mulle just tundub, et Tartus on palju põnevam. Oleks vot suur lennujaam ka seal… siis koliks ära :)

    • Ma elan Pőlvas ja kõik viimaste aastate pikamaareisid olen teinud Tartu lennujaama kaudu. Mul tuleb ilge frustratsioon peale kui pean Tallinnasse sõitma 😁. Ja kui üldse, siis lähen sinna pealinna rongiga kui on selline ühepäevane käimine.

    • Minu jaoks on Kuressaares elades ka oluline lennujaam. Tallinn – Kuressaare vahet 40 min ja superluks ju. Samuti käime 2 x aastas soojas ning 3-5 x lähemad naaberriikide lennuotsad.
      Kui kuskile edasi lendama Tallinnas ei pea, siis on mugav lennujaamast takso või ühistranspordiga kesklinna minna ja sealt oma auto (jah, meil on Tallinnas ka kodu ja maa-aluses parklas autogi) võtta ja vajalikud käigud teha. Kuigi ka Saaremaalt saab autoga Tallinnas käidud, praamisõidud on mugavad. Aga enamasti oleneb siiski sellest, mis ajal vaja kuskil olla ja kui kaua millegi peale aega läheb. Kui mõned asjatoimetused, siis hommikul lennukiga Tallinna ja õhtul samamoodi tagasi Kuressaarde.

  17. Tere Lipsuke! Mul on ülimalt heameel et leidsin sinu blogi!Meeldib sinu oskus kirjutada humoorikalt ,kedagi teist sellega maha tegemata . Väga paljudel blogijatel see oskus puudub . Siiani olen otsinud blogi ,mida lugedes tekib tunne et “täpselt nii mõtlen mina ka” kuid ei ole tekkinud seda tunnet pea üheski blogis ! Kuniks ma leidsin selle blogi. Mis sest et minu lapsed on tiba suuremad kuid äratundmisrõõm on missugune :) meeldib ka see on on palju tektsi ja vähem pilte . Mulle meeldivad küll pildid ,aga no offence ,lõpmatuseni ei viitsi kellegi teise rüblikute pilte vaadata :D Liiga palju pilte teema all jätab liigselt illustreeritud mulje ,kuid maitse asi . Võibolla mulle lihtsalt meeldib rohkem lugeda ja paar mõttekat pilti on tähendusrikkamad kui pea iga teema all olevad püreenäod :D Kusagilt teemast lugesin et sa tahaks osata paremini kirjutada . Tead ! On paar blogijat ,kelle blogi lugedes tundub uskumatu et nad on aastaid ajakirjanduses töötanud .Oskus sümpaatselt ,kuid samas humoorikalt kirjutada on anne ,mida vähestele blogijatele antud .Ikka ja jälle on kellegil mõni nipp kuidas kedagi kuidagi riivata saaks . Sinul ei tundu olevat oma blogiga mingeid tagamõtteid vaid kirjutadki südamest ja see tuleb sul väga hästi välja ! Kindlasti jätkan sinu blogi lugemist suurema hea meelega ! 👍🏼

    • Tõsiselt armas ja suur aitäh sulle ilusate sõnade eest! Mul oli seda täna vaja, aitäh. Ja teretulemast mu segasumma suvilasse. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga