Sellised postitused juhtuvadki siis kui ma lasen oma pregosauruse välja mängima

Ausõna, kui ma pean täna veel ühte pühadeteemalist postitust või lollakat aprillinalja nägema, siis ma kratsin omal kahvliga silmamunad pealuu seest välja. Hoiatan ette, et alljärgnev on kirja saanud läbi minu haige huumori, ning ma saan aru, et kõik seda ei taju. Lisaks, kui sa oledki see ”pühade inimene” kes selle üürikese nädalavahetuse vältel on suutnud facebooki postitada umbes 38049 pilti oma värvitud munadest, kevadpühade meeleollu sätitud kodust ja jäneseks maalitud lastest, siis sorri, mul pole tegelt teie vastu midagi. Tore on, et teistel on ilusad pühad ja rõõmsad lapsed, aga mina lihtsalt olen veits liiga valusalt rase, väsinud ja emotsionaalne, et kaasa hõisata.

caution, pregosaurus rex

Kui sa aga oled see ”ma olen rase! – aprill!” või ”oumaigaad, mul visati autol aknad sisse – aprill!” tüüpi inimene… sorri, sinu jaoks mul vabandusi ja õigustusi ei jagu. Ole inimene ja palun lõpeta igal aastal täpselt samade naljade tegemine. Jah, mina olen ajudeta rase, aga teised kahjuks ei ole. Nad päriselt ka mäletavad, et sa eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üleeelmisel aastal samasuguse ”naljaga” lagedale suutsid tulla.

omg you’re so original

Ma olen ka üldiselt pigem see ”pühade inimene”, aga hetkel… olgu jumal tänatud, et mu lapsed on veel piisavalt väiksed mitte mõistmaks millest nad ilma jäävad. Ma lihtsalt ei suuda, taha ega viitsi sel aastal mingite munade värvimist (veel vähem nende ISE tegemist) ette võtta või korraldada mingit munajahti või jumalteab mida need ”head vanemad” muidu vist peaks tegema. Ma olen ise üks paras muna ja kui lapsed täna veel kaua üleval on, siis neil ehk isegi veab, ning nad näevad kuidas see muna neil keset elutuba näos värve vahetama hakkab: valgest, punaseks, siis roheliseks, siis surnu-valgeks ja lõpuks ehk isegi roosakaks tagasi. Loodetavasti piirdume täna ühe ringiga. Umbes nagu Mihkel Raud ütles: ma armastan oma lapsi, aga vahepeal on nad siiski täielikud tõprad.

Üks irises siin mulle poolest ööst saadik kõrva: ”emmeeeeee, teee pannkookiiii, pliiiiiiiiiz” ja kui ma siis hommikul lõpuks need õnnetud pannkoogid läbi surma ära tegin… võite kolm korda arvata kes, kas ja kui palju neid sõi? Null! Õhtusöögiks tegin kana-köögivilja pastat, nagu see sama tüüp niii väga eelnevalt soovinud oli. Tahate ehk uuesti pakkuda mis juhtus siis kui ma ta sööma kutsusin? ”Jäkk!” ja kauss libises teiselepoole lauda.

I am going to lose my shit

Ma olen viimased ”ma tahaks öelda nädal aega, aga kes seda enam mäletab” aega olnud vahelduva eduga sellistes valudes, et karju appi. Ja no seda olen ka teinud jah… või siis lihtsalt mööda seinu roomanud ja ohkinud, kui valus mul on. Hiljemalt õhtul kella viieks on mul liikudes selline tunne nagu ma üritaksin lahtise jalaluumurruga jalgpalli mängida. Paremale jalale toetuda lihtsalt ei ole võimalik. Ma reaalselt mõtlen, et peaks kargu sebima endale…

Nädala alguses olid selja- ja puusavalud isegi talutavad, aga siis olid mul jällegi meeletud kõrvetised, ning ma ei tundunud väga lapse liigutusi. Isegi püsti seistes oli selline tunne, et võiksin vabalt tuld pursata, nagu lohe. Paar päeva hiljem kõrvetised laabusid ja laps hakkas ka tuntavamalt liigutama, aga siis olid jälle selja- ja puusavalud tagasi. Minu loogika ütleb, et kõik oleneb sellest mis asendis see tüdrukutirts seal kõhus suvatseb peesitada. Kõrvetised = ta vedeleb mao otsas, selja- ja puusavalud = ta kükitab kuskil seljanärvi peal. Oh seda võrratut rasedust küll… Veel üks põhjus miks ma ei suuda juulikuud ära oodata.  :D

Aaaa ja teate mis veel lõbus on? Emotsioonid. Peaaegu kõik inimesed, kes igapäevaselt mu ümber on, ajavad mind ko-gu-aeg niii närvi. Ma ei tea kas mu mees on viimase kuue kuu jooksul ekstra mölakaks muutunud, või olen see mina, aga 50% ajast tahaks ma ta lihtsalt une pealt saiakotiga ära lämmatada. Miks just saia kotiga, küsite te? Aga no vot sellepärast, et ta ükskord jättis ühe tühja koti kapi peale vedelema ja ma läksin niiii närvi, et lennutasin selle koti demostratiivselt prügikasti ja prõmmisin kapiustega nagu 13-aastane. Endal oli ka pärast imelik. :D

what is happening

Kas teie tegite aprillinalja? Või saite ise mõne hea tünga? Mida arvate neist igal aastal samade naljade tegijatest? Kas kolm aastat jutti, esimesel aprillil oma feik rasedusega välja tulla on vaimukas, või pigem mitte? :D Aga munadepühad – kas mune värvisite, kodu dekoreerisite? Mida lõbusat perega tegite? :)

 

Comments

comments

12 thoughts on “Sellised postitused juhtuvadki siis kui ma lasen oma pregosauruse välja mängima

  1. Jaa, mina tegin, aga Sa vist oled seda juba minu blogist ka lugenud. Ma ise olin maru uhke oma nalja üle ja itsitasin täna pool päeva oma vaimuüllitise üle :D
    Sinu lahkel loal jagan seda siia ka, sest no see on ikkagist sajandi nali ma ütlen :D

    http://www.puhtapime.ee/2018/04/aus-ulestunnistus.html

    Aga muidu ma selliseid nõmedaid nalju ei tee, no nagu kirjutasid, et ojee, olen rase või et mul varastati kott ära vms. Üks aasta traageldasin Joosepil püksisääred ja taskud kinni ja panin tee sisse soola :D

    • Lugesin jaa. Mul oli su teksti lõpuks väga kahtlane tunne, sest kuskilt ei paistnud ka, et “ahahaha, aprill!!!”, fakte oli ka nagu palju ja need olid usutavaid, aga samas tundus see lugu liiga next level crazy, et reaalne olla… läksin kohe igaks sajaks juhuks facebooki kommentaare lugema :D

    • Hihi, kuule tead, isegi mu üks parimaid sõbrannasid jäi poolenisti uskuma ja täna rääkisin õega ja siis ütles, et mu jutt oli nii usutavalt kirjutatud ja postituse lõpus hakkas isegi mõtlema, et no kurja, Kai vaatab tõesti suht terava pilguga ja enamasti otse silma, et äkki olengi valetanud kõik need 10 aastat neile. Ja kõike seda mõtles ja analüüsis mu lihane õde :D Nii et pole hullu, kui tõmbasin mõne nägija lohku :P

  2. Mu isa helistas ja soovis häid pühi ja küsis mitu muna juba koksinud ja söönud olen, ainult ühe praemuna sõin :D Ja mehele pani ta ema kaasa kolm värvitud muna – selline pühademeeleolu. Ja 1. aprill kui naljapäev on üsna tüütu, päris kurb olin kohe, kui “Hommik Anuga” vaadata ei saanud, sest üks suur möga tuli sealt, aga see oli küll naljakas, et inimesed seda jama uskuma jäid. :D

    • Ahjaa, mingi värk vist oli jaa, ala, et vanilla ninja tuleb tagasi vms… :D ma olen sel päeval väga kahtlev ja ei taha eriti ühtegi sellist uudist ega asja uskuda. :D

  3. Mehel libises taskust telefon välja ja ütlesin talle, et ekraani peale tuli pragu. APRILL! Sellega naljad piirdusid. Mune ei värvinud, kodu ei dekoreerinud. Mehelt sain kimbu nartsisse.

  4. Ma esimesel aprillil aprillinalju ei tee. Aga ülejäànud aasta küll. Sama lollakad naljad, kui need, mis teised 1. aprillil teevad, ja siis hüüan “aprill” ka. Ja naudin seda kogu südamest nagu kogu südamest 1. aprillil eemale püüan hoida nendest nõmedatest naljadest (mis, muide, on vist ainult siis nõmedad, kui keegi teine neid teeb, mulle tundub.)

    Aga munapühad… ma olen pühadeusku. Munad, jaanid, 1. septembrid, halloweenid, mardid-kadrid, jõulud – you name it, i go looney for it. Aga õnneks (ja ilmselt tuttavate sealsete jälgijate kahjuks) piirdub see instapiltidega, mitte blogi ega FB spämmimisega. Kusjuures instassegi jõuab ainult kübeke sellest, mida kodused peavad läbi elama :)

    Ega ma enne polnud nii hull, pigem apaatne (pärast lapsepõlve, siis oli ka tore) selle pühademajanduse suhtes. Aga laste tulekuga läks mingi kaitse vist kilbis läbi ja iga püha on nii vahva ja vajab tähistamist :) mis siis, et mitte just pinteresti-vääriliselt. ma loodan, et mul jaksu jagub veel aastateks. Et lastele suurest peast saaks ikka ka piinlikkust valmistada (ja häid mälestusi).

  5. Abiellusin 23.03.18 ja 01.04 panin fb nimelt selle “suhtestaatuse” abielus ja nime muutsin ka ära. Üks sõbranna, kes pulmas oli, viskas õli tulle, et aprillinali jah? Ja reaalselt mõned inimesed ei uskunud seda 😂 seega nagu aprillitõsi..mitte aprillinali

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga