Tagasivaade mu kodusele vettesünnitusele ja sellele eelnenud mõttetööle

Kui ma praegu oma viimasele sünnitusele tagasi mõtlen, siis ka mina olen nüüd tundnud hirmuvärinaid. Kuidas ma julgesin? Õigemini, kust tuli see enesekindlus, see teadmine, see sisetunne? Kuidas ma teadsin, et kõik on pärisel okei? Kõik need ”mis siis, kui” mõtted on minuski veidi halbu tundeid tekitanud. Aga tol hetkel… ma lihtsalt teadsin ja tegutsesin. Seda on nii raske sõnadesse panna. See on nagu midagi… palju suuremat.

Antud hetkel on isegi veidi naljakaski mõelda, et paar kuud enne tähtaega oli mul sünnituse ees surmahirm (loe siit!). Ma teadsin mida ma tahan, aga ma ei kujutanud ettegi, et ma võiksin seda saada. Ma kartsin, et mu keha on katkine, et ma polegi suuteline ise sünnitama ja veel vähem tegema seda nii kiirelt ja võimsalt. Mul puudus iseendasse ja oma kehasse igasugune usk. Ma kartsin, et pean jälle 20h piinlema, ma kartsin seda valu, ma kartsin, et ma lihtsalt ei ole selleks enam võimeline… Aga kuna sünnitust ja sellega kaasnevat valu vältida ju enam ei saanud, hakkasin kiirelt tegutsema, et end vaimselt ette valmistada ja anda endast kõik, et see kogemus veidikenegi parem oleks, kui eelnevad.

Esimese asjana võtsin ette raamatu, mida mulle lugejad soovitanud olid. Ina May Gaskin ”Loomuliku sünnituse teejuht” muutis mu elu!* See raamat on alustalaks mu kolmandale sünnitusele. Lugedes seda raamatut suutsin taastada usu iseendasse ja oma keha võimetesse. Minu jaoks oli selle raamatu sõnum, et pea iga naine suudab ise sünnitada, nagu võimas ürgnaine, kui talle vaid võimaldada õige keskkond. Seal oli lugematul arvul konkreetseid näiteid KUI palju saab sünnituse käiku muuta üks pisidetail või välja ütlemata hirm, ning kõigele oli ka anatoomiline põhjendus. Minu jaoks oli seal raamatus kõik väga loogiline ja õige. Seal oli mitme minuga sarnase naise lugu – põhimõtteliselt siis, et naisel oli olnud mitu rasket haiglasünnitust ja ta oli nii hingeliselt kui ka kehaliselt katki, aga Ina May hoole all sünnitasid nad loomulikul teel ja enamus neist ka väga kiirelt. Lugedes neid lugusi, tundsin, kui väga ma seda sama kogeda tahaksin ja kui väga ma sooviksin, et ka mina oleksin selleks võimeline.

*Kui ma praegu vaatan selle raamatu kaant, siis seal pildil oleks täpselt nagu minu Madli! Täiesti üks ühele.

Seejärel otsustasin, et maksku mis maksab, aga mul on siiski vaja sünnitoetajat. Mees on mees – ja, tema kohalolu ja tugi on ASENDAMATUD, aga ma tahtsin enda kõrvale ka kedagi sellist, kes on sama läbi teinud ja kes teab täpselt mida ma tunnen. Tahtsin kedagi, kes oleks ka varem sünnitaja juures olnud, kedagi kes teab mida ja miks ta teeb, kedagi keda ma tunnen ja usaldan. Seega leidsin endale suurepärase sünnitoetaja. Jõudsin temaga enne sünnitust vaid korra kohtuda, aga rohkem polnudki vaja, sest juba esimesest hetkest alates teadsin, et ta on minu inimene ja ainus, kes mind aidata saab. Rääkisime toona pikalt nii minu kui ka tema sünnitustest, kõigest mida olen läbi teinud, ning mida nüüd sooviksin. Uskumatu kuidas üks põhimõtteliselt võhivõõras inimene suudab sind end nii mugavalt tundma panna, et räägid talle kõik südamelt ära, nagu oma parimale sõbrannale…

Kirjutasin talle tegelikult juba Joeli ootuse ajal, aga toona siiski lõpuks loobusin, sest ma lootsin, et teine sünnitus on kergem, kui esimene ja saan ehk ikka ise hakkama. Nüüd aga kahetsen seda otsust väga ja mõtlen milliseks oleks võinud kujuneda juba mu teine sünnitus, kui mul oleks juba toona olemas olnud selline tugi ja õige keskkond, nagu praegu selle kolmanda sünnitusega. Aga ju oli mulle ka seda kogemust vaja. Tänu sellele saan nüüd öelda, et I’ve done it all – erakorraline üldnarkoosis keiser, epiduraaliga ‘loomulik’ sünnitus ja kodune vettesünnitus. Milline kogemus mul veel puudu on? Mis järgmiseks? Sünnitada kuskile… jõkke? Kartuli vao vahele? Kaamli seljas? Kuhu mul siit veel edasi minna on? :D

Korra käisin ka rasedate joogas. See oli minu jaoks ausalt öeldes natukene veider, sest see naisterahvas oli seal hästi… vaimne. Minu jaoks natukene liiga vaimne. Universumi jutt jne… Aga temaga oli väga tore vestelda ja ka tema jättis minusse väga palju positiivset, ning usk iseendasse ja oma keha võimetesse kasvas veelgi. Oleks mul olnud aega ja jaksu, oleks ehk paaris tunnis veelgi käinud, aga lõpuks lihtsalt ei suutnud enam. Ja ausalt öeldes, selleks hetkeks juba tundsin ka, et ma olen valmis.

Ma mäletan hästi millal mul see viimane klõps ära käis. Ma istusin peadpidi mustsõstra põõsas, korjasin mahla jaoks marju ja mõtlesin oma tulevasele sünnitusele. Mõtlesin sellele mida ma olin eelnevalt haiglas kogenud ja kui ebameeldiv see minu jaoks oli. Taipasin, et ainus viis, kuidas ma suudan sellega ehk hakkama saada, on valutada pikalt kodus, ilma, et keegi mind pidevalt torgiks või sunniks mind asenditesse, kus ma olla ei taha. Kõik see mida ma olen seni sünnituste käigus haiglas kogenud, on olnud risti vastupidine sellele milline sünnitus tegelikult olla võiks.

Kuna ma tahtsin sel korral kindlasti kasutada valude leevendamisel vee abi, aga mul kodus endal vanni pole ja varakult haiglasse ma ka minna ei soovinud, soetasin endale parajate mõõtudega lastebasseini. Saan aru, et see tekitas küsimusi nii kiirabitöötajates, kui ka teis, aga noh…

Ei, ma ei pea end arstidest targemaks, kindlasti mitte! Aga iseennast ja oma keha tunnen siiski mina kõige paremini. Ma tean, et ma olen VÄGA tundlik välistele mõjutajatele. Ma tean, et mind häirisid teise sünnituse ajal need pidevad sekkumised ja haigla võõras keskkond. Ma tean, et ma kartsin. Ma tean, et ma ei uskunud endasse ja ma kahtlesin oma võimes ise sünnitada. Kõik see kokku võttes tähendaski seda, et ma piinlesin pea 20h ja sain hakkama vaid tänu epiduraalile, mis mind lõpuks sunniviisiliselt ära lõdvestas.
Sel korral aga oli kõik teine. Ma olin endas kindel, mu ümber olid inimesed keda ma tundsin ja usaldasin, ma olin turvalises ja tuttavas keskkonnas, ma ei kartnud – ja mis oli tulemus? Kolm ja pool tundi, ning tehtud!

Ma siiralt usun, et siin ei mänginud üldse rolli see, et see oli mu kolmas sünnitus ja eelnevad kaks olid ”tee juba ette teinud”, vaid määravaks saigi mu vaimne ettevalmistus, usk iseendasse ja õige keskkond. Ma ei plaaninud küll kodusünnitust, aga ma pole absoluutselt kurb, et Madli just siin, meie turvalises kodus, sündis. Ma arvan, et kui ma oleksin haiglasse läinud juba siis, kui mul olid alles need alguse valud, mida mina õigeteks valudeks veel ei lugenudki, sest ma ju teadsin KUI hulluks peab asi minema, enne kui laps sündima hakkab, oleksin ma seal haiglas taaskord saanud ühe horror-20-tunnise-sünnituse.

Kõik, kes ütlevad, et ma plaanisingi kodus sünnitada – öelge mulle palun, miks ma peaksin riskima oma lapse eluga, selle asemel, et võttagi plaani kodusünnitus ja palgata vastav ämmaemand? Eriti veel kui mul sünnitoetaja niikuinii palgatud juba oli… Kodusünnitused on Eestis igati lubatud ja 600 euro eest on see igaühele kättesaadav. Praegu ma mõtlen, et kui me kunagi selle neljanda hakkama paneme, siis planeeritud kodusünnitus, vastava ämmaemandaga, on igati mõistlik ja kaalutav variant minu jaoks, sest peale seda kogemust ei kipu mina oma jalga enam küll haiglasse tõstma. Isegi mitte taastumise ajaks…

Comments

comments

2 thoughts on “Tagasivaade mu kodusele vettesünnitusele ja sellele eelnenud mõttetööle

  1. Oled nii tubli!!! Olen ise plaanimas kodusünnitust ka Lõunas ja sind on nii südantsoojendav ja inspireeriv jälgida. Kui ilus kuidas oma keha usaldasid, lohtsalt wauuuu!!! Loodan peagi veel kuulda kuidas teil läheb :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga