Ma mõtlesin täna hommikul, et ma saan päriselt ka infarkti. Helistasin laborisse ja mu proovid ei olnud ikka valmis. Ta tegi kontrollimiseks testi uuesti! Kui küsisin miks, et mis see näit siis oli, hakkas ta vaid kokutama ja ütles, et ma poole tunni pärast helistaksin, enne ei ütle ta midagi. Lohutas, et kõik on kindlasti hästi. 
Ma ei osanud midagi arvata, aga noh, hästi see ju ei kõlanud.

Uuesti helistades ütles tädike, et noh, saime nüüd mõlemad närveldada ja temagi oli ööläbi mulle mõelnud. Sain vastuseks, et tulemus on 29 tuhande pealt 22 tuhandeni langenud. Laboritädi oli väga armas ja üritas lohutada, et ehk on ikka kõik korras ja ehk, ehk, ehk… Ütlesin talle, et ma tean mida see tähendab ja ka ultrahelis ei olnud südant näha, kuigi peaks juba olema. Ta oli nii armas ja ma tõesti tundsin, et tal on kahju… Aga nüüd on vähemalt kõik selge. Mannatera enam ei ole. 

Nüüd ma vaid loodan, et puhastus algab ise ja ma ei pea haiglasse minema. 

Aitäh teile kõigile, kes te mulle kaasa elasite ja Mannatera eest palvetasite.

Ma tahaks lihtsalt pudeli veini hinge alla keerata ja kuskile koopasse kerra tõmbuda. Ma tahaks lihtsalt, et maa mu neelaks… Aga ma ei saa endale isegi kurb olemist lubada, sest muidu tuleb Annu kohe uurima mis mul viga on. Ma pean end koos hoidma ja oma olemas olevatele lastele raamatut lugema, nendega mängukooki sööma ja nendega õues kiikuma. 

Ja kui aus olla, siis on mul tunne, nagu mul polekski õigust kurb olla. Maailmas juhtub palju hullemaidki asju, kui väga varajane raseduse peetumine. Ja iga kell valiksin ma selle, kui selle, et poole raseduse pealt midagi juhtub või üldse peale sündi… Aga ikkagi. Ma ootasin ja armastasin teda väga, mis siis, et ma ei saanud teda kordagi hoida, ega musitada tema beebilõhnalist peakest. Ta oli ja on minu laps. Minu väike pilvebeebi.