Stafülokokk

Annu ja Joel said lõpuks nii palju terveks, et nendega kannatas kuskile jälle minna, alles pooles augustis. Ja siis said nad kohe uue taudi kaela – Annemaiale lõi tuulerõugete armidesse stafülokoki.

Mina muidugi ei saanud alguses midagi aru, et mis jama see on. Alles nad ju paranesid tuulerõugetset ära, miks nüüd neid punne jälle juurde tulema hakkab? Algas nagu uus ring rõugeid – punnid, millest tulid vesivillid ja mis siis nagu levisid aina laiemaks ja laiemaks laiguks. Vesivill katki läks, siis see koht oli ilma nahata, vesistav laik ja selle laigu peale tekkis kollane koorik.

*Pildid on tehtud juba haiglas ja u päev enne seda*

Kuna minu arst oli puhkusel, helistasin kohe asendajale, et mis jama see selline on – kas ma pean näitama tulema või mis ma nendega teen? Ei, ei ole vaja tulla – andke palavikualandajat kui vaja ja oodake. See on selline viirus lihtsalt ja läheb varsti ise üle! Kõik. Kirjelduse järgi võis see jah kõlada nagu misiganes see viirus oli, mis siin suvel metsikult levis, aga reaalsus oli midagi muud!

Mina ikkagi saatsin arstile ka pildid, sest mulle ei tundunud see asi okei ja kuidas sellisele asjale ei ole ravi, lihtsalt kannatagu? Kas laps peab tõesti niimoodi piinlema… Kirjutati kreem, aga enne kui ma seda neile õieti määrimagi sain hakata, läks Annemaial olukord iga tunniga aina hullemaks ja hullemaks.

Viimane päev oli nii, et mina läksin hommikul tööle, minust jäi maha veel üsnagi kõbus laps, aga kui ma õhtul 21 ajal koju jõudsin, oli sellest lapsest saanud elav laip! Ta ei suutnud lamada ega magama jääda, ainult nuttis, et tal on valus. Seega öösel kell 2 pakkisin ma meie koti kokku ja sõitsin temaga Tartusse lastehaiglasse.

Esmalt muidugi ei saadud aru, et mida asja ma sellest lapsest siia öösel vean? Esimene kommentaar arstilt oli, et kas hommikuni siis ei kannatanud? Ja teine kommentaar, peale seda kui olin lapse kleiti kergitanud, oli pahameel, et kus te varem olite? Vana hea klassika…

Järjekordselt pean tõdema, et usalda oma emasüdant! Kui sa tunned, et asi ei ole õige, siis otsi abi ja tee kõik endast olenev, et sind ära kuulataks, KOHE. Ma tundsin end ilma nende komantaaridetagi maailma kõige halvema emana, aga reaalselt kust ma pidin toona teadma, et see ei ole see mida perearsti asendusõde mulle väitis? Tundub küll ebareaalne, aga see olukord läks käest täiesti ära umbes päevaga või isegi poolega.

Ta sai koheselt peale õiged valuvaigistid ja antibiootikumid, talt võeti proovid, et teha kindlaks mis tüvega täpsemalt tegu on ja nahk kreemitati paksult sisse spets kreemiga, mis pidi ka antibiootikume sisaldama. Lisaks tehti katkised kohad üle sinisega, et neid kuivatada.

Kuna teised lapsed olid ka nakatunud aga mitte nii hullult, said nemad ravi kodus. Neile määrati sprei ja kreem.

Annuga olin haiglas viis päeva. Saate aru, VIIS PÄEVA! Ma polnud elusees teistest lastest nii kaua eemal olnud. Eriti raske oli Kauri pärast, sest ta on ikka täielik memme muna ja emme kaisuloom. Aga saime hakkama ja juba paari päevaga oli ka Annul juba miljon korda parem olla. Mängisime lauamänge, mis sõbranna meile haiglasse tõi, vaatasime telekat, lugesime raamatuid ja olesklesime täiesti niisama. Mõnes mõttes väga vajalik puhkus ja segamatu kvaliteetaeg oma kõige vanema tiburulliga, sest teada ju on, et kodus on alati kellelgi midagi vaja ja löögile saamine on kohati ikka päris keeruline…

Mina olin juba täiesti ahastuses, sest esimese septembrini oli kõigest paar päeva aega ja ma mõtlesin, et kas tõesti peab Annemaia oma päris esimesest septembrist ilma jääma? Alguses arst ütles, et kindlasti ta esimesel veel kooli ei saa, aga õnneks paranes ta oodatust paremini ja enne haiglast väljakirjutamist andis ta loa tal ikkagi aktusel osaleda.

Ise ta põdes küll, et kuidas ta läheb aktusele, kui üle kere kärnad veel rohelised on, aga ostsime paksud valged sukad, näo ja käed saime enam-vähem puhtaks ja oli täitsa kena.

Tõeline pull hakkas aga alles kodus pihta. Annemaia sai ju haiglas antibiootikume, teised kodus vaid kreemi aga see jura on ju ÜLINAKKAV. Annemaia oli pmt terve, aga Madlil oli veel mõni punn alles. Madli nakatas Annemaia uuesti ära. Mõlemad said antibiootikumid peale, aga selle aja peale olid nad ära nakatanud Joeli ja selleks ajaks kui Joelil välja lõi, oli tüdrukute AB kuur juba läbi. Joel nakatas uuesti Annu ja nii see ring käis. Mul oli lõpuks juba õudusunenäod, et kellelgi on kuskil mingi punn ja siis see on jälle see fucking stafülokokk.

Arst muudkui kirjutas kreemi ja käskis sellega möllata, aga see ring ei saanud kuidagi lõppu. Seal oli mingi teema sellega ka, et me ei saanud juurde täpselt seda kreemi, mida emo’st kirjutati. Ma ei tea kuidas nad ei osanud siis välja võtta seda või ei nähtud, aga lõpuks googeldasin välja selle arsti, kes meiega haiglas tegeles ja rääkisin kõik ära. Ta vastas mulle 15 minutiga, väljaspool oma tööaega!!! *Vastuse all oli tekst, et kiri on tulnud väljaspoolt haiglat*. Ta sebis meid JÄRGMISEKS päevaks nahaarstile ja andis nii palju nõuandeid… Tõesti, ma pole iial sellist asja näinud ja ma olen niiiniii tänulik!

Igatahes, nahaarstilt saime jälle uued soovitused aga lõppkokkuvõttes ei saanud me sellest ikka lahti ja ring käis edasi. Ühel läks paremaks, teisel hullemaks. Mul oli lõpuks juba imelik arstile helistada, sest KUIDAS ometi ei saa ma sellest jamast lahti?! Lõpuks helistasin jälle perearstile ja lasin kõigile uued antibiootikumid kirjutada, sest see oli lihtsalt ebareaalne, et üks saab terveks, nakatub teine jne. Võtsime kõik viiekesi ühe kuuri ära ja alles siis saime lahti. Kuigi praegugi, mitu kuud hiljem, olen parakates, kui mõnda punni kellelgi näen, sest see reaalselt oli niiiiiiiiiiii hull.

Arst haiglas veel ütles, et augustis pidigi see nakatumine olema kõige sagedasem, sest lapsed ikka kukuvad nii, et kriimud taga ja käivad seejärel kuskil järvedes ujumas ning võivadki selle bakteri endale sinna kriimustusse saada… Ma pole küll enne kuulnud, aga miinus viis punkti kümnest sellele haigusele, see oli KOHUTAV.

Võrratu suvi, võrratute tuulerõugetega

Ma võin nüüdseks juba julgelt öelda, et mis puudutab tervist, siis viimased kuus kuud on üks täielik hädaorg olnud. Üks jama lõppeb, teine algab.

Jaanipäeval olin lastega sõbranna juures ja viimasel päeval lõid tema väiksemal lapsel tuulerõuged välja. Sellest hetkest umbes kolm nädalat edasi ning olid minu väiksemad täpilised. Madlil ja Kauril oli asi ikka võrdlemisi kerge – punne oli täpselt nii palju, et sai vatipulgaga tupsutada. Madlil oli paaril päeval palavik aga Kauril ei olnud sedagi, joosti ringi ja möllati nagu ikka. Täpitamise ajal natuke nuteti, sest nagu ma hiljem teada sain, esimese hooga see ikkagi natukene kipitab. Nädala jagu oli seda hullemat aega ja siis sai vaikselt maha pesema hakata seda rohelist.

Ma ikka iga päev kontrollisin suuremaid ka, sest minu jaoks tundus see täiesti ebaloogiline, et ainult väiksemad põevad. Ma olin täiesti kindel, et Annemaia ja Joel ei ole varem tuulerõugetes olnud, aga vot näe, neile punne ei tulnud!

Väiksed paranesid ära, saime käia tiiru loomaaias ja maal vanaemade juures. Ja siis, päev enne koju tulemist, mida mu silmad näevad! Joeli ülaseljal neli-viis vesivilli. Ma mõtlesin, et no mine pekki, päriselt ka? Just saime kodust välja ja nüüd jälle kaheks nädalaks, keset effing suve, koju lukutaha? Ja Madlil oli just sünnipäev tulemas, mis siis ka selle tõttu muidugi ära jäi.

Põhimõtteliselt siis, et Madli ja Kaur haigestusid umbes kolm nädalat peale kokkupuudet ning Annu ja Joel said siis meie väiksemate käest nakkuse ja samamoodi haigestusid kolm nädalat peale väikeste esmast haigestumist.

Kõigepealt siis Joel, paar täppi siin, paar täppi seal. Mõtlesin, et no polegi nii hull. Ja siis lõi mõlemale megahullu palaviku ja oiblää kus siis hakkas neid täppe juurde tulema! Mõlemad olid lapiti maas nagu lestakalad. Isegi Annu magas KESET PÄEVA. Tavaliselt on minu lapsed need kes isegi 39se palavikuga ringi jooksevad ja karjuvad.

Annemaial aitas kindlasti kaasa ka see, et tal on atoopiline dermatiit ja teadupärast on tuulerõugetele pandav briljantroheline ka veel omakorda kuivatava toimega. Niisutava kreemiga ju kreemitada ei tohtinud, aga mida kuivem oli nahk, seda rohkem see sügeles ja seda hullemini rõuged levisid.

Kui ma ütlen, et see oli täielik horror, siis ma ilma liialdamata mõtlen ka, et see oli üks kõige hullemaid asju mida ma olen pidanud oma lapsi läbi elamas nägema. Neil oli reaalselt päevade viisi lihtsalt niinii halb olla, et isegi kööki täpitama tulemine oli piin. Süüa ja juua ei jaksanud ega saanud, sest suu ümbrus oli lihtsalt nii puruks, et iga liigutus tegi haiget. Ja tuletagem meelde, et õues oli südasuvi, 25-30 kraadi sooja.

Ma andsin lõpuks ükshaaval täpitamisega lihtsalt alla! Panin kummikindad kätte, tegin vatipadja rohelisega kokku ja lihtsalt tõmbasin mõlemad ÜLENI roheliseks. Nad reaalselt olidki varvastest pealaeni rohelised, ainult silmaümbrused olid valged, kuigi punne oli isegi silmalaul. Ma paneks siia rohkem pilte, et näidata KUI hull see asi tegelikult oli, aga see ei oleks lihtsalt õige nende suhtes. Nad väga häbenesid oma punne ja seda rohelist.

Seda nõmedam on aga seik, mida teile kohe rääkima hakkan…Ühesõnaga, ega see Joel mul lõpuks paigal siis ikkagi olla ei suutnud. Tüübil oli 39 palavik ja ta ronis mulle, kampsun seljas, õue järgi, et aidata mul marju korjata. Ma ütlesin mitu korda, et mingu tuppa puhkama aga ei, tema tahab emmet aidata. Ja korjaski mul seal küljeall mustsõstraid, endal 39 kraadi palavikku nahavahel. Vahepeal viskas põõsaste vahele pikali ja pikutas natuke ning siis korjas edasi…

Aga mis oli tõeliselt nõme – tänaval kõndis mööda punt inimesi, täiskasvanud inimesi! Ja üks neist oli kommenteerinud Joeli rohelist nägu, ala, et miks sa selline oled? Nagu Shrek… Ja ülejäänud punt naeris nii, et vats vappus. Nagu mdv sul viga on? Lapsed tundsid end niigi halvasti, väga häbenesid oma haigust ja siis mingi lõpus tuleb ütleb veel nii… Välimuse järgi 30+a mehed aga mõistust absull ei ole (miks see mind endiselt ometi üllatab). Oleks ma vaid õigel hetkel juhtunust aru saanud…

Igatahes, antud pildil olin ma õhtul tal kõik punnid roheliseks teinud ja hommikuks oli ta juba selline. Sel hetkel otsustasingi, et siin ei ole enam ükshaaval midagi teha – julmalt lihtsalt kõik üle… Kujutage ette milline piin see on, kui terve su keha on ühtlaselt sellise lööbe all? Ja need seal on alles algstaadiumis tekkivad vesivillid. Igast sellest punnist tuli vesivill, mis siis katki läks ja veel omakorda põrgupiina tekitas. Kõik sügeleb, kipitab ja valutab. Mida rohkem kratsid, seda hullemini levib ja valutab…

Ma tean, et on olemas ka mingi tuulerõugete vaht, aga nii palju kui mina kuulnud olen, siis see ei aita pooltki nii hästi kui vana hea briljantroheline. Sellega ikka õigel hetkel üle tegid, siis ei jõudnudki see vesivill tekkida ja hakkaski kohe punni kuivatama. Nendest pisematest täpikestest näiteks ei tulnudki vist villi, sest ma tõmbasin neid 2x päevas rohelisega üle ja see kuivatas superhästi. Mul kulus seda rohelist ka muidugi umbes pudel 2-3 päevaga.

Ka saialilletinktuuri pidi tohtima punnidele panna, et kuivatab hästi, aga samamoodi nagu vahugagi – sa ei näe seda hetke mil punne enam juurde ei tule. Samas, ega mina ju ka enam ei näinud, kui nad ära võõbanud olin, aga vähemalt nii sain kindel olla, et kõik punnid on üle käidud. Väiksemate puhul oli väga hästi näha, et üks 5-6 päeva tuli punne juurde ja siis hakkas vaikselt paranema, aga suurte puhul oli see protsess ikka tohutult palju pikem…

Ühesõnaga, peab ikka väga paika, et mida vanem laps, seda hullem on põdemine. Seega kui teil tuttaval on laps tuulerõugetes ja teie oma veel põdenud ei ole, siis mina soovitan küll külla minna. Mida varem, seda parem. Annemaia (7a tol hetkel) oli ikka VÄGA piinal, võrreldes ntk Madliga (3a, sai 4a). Kauril (1a) möödus see üldse nii möödaminnes, et temal ei jäänud küll mitte miski tegemata selle pärast. Kõige hullem oli neil see, et punnid tulid silmade ümber ja siis olid silmad natuke paistes, nagu oleks peksa saanud, aga muu oli suht köömes, võrreldes suurtega.

Kes tahab, võib minuga jagada oma tuulekate lugusid. Kas ja mis aitas kõige paremini, kuidas haigus kulges jne.