Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.

Ma ei vaata enam iial pelmeenisuppi sama pilguga

*Edasi lugemine rangelt omal vastutusel. Nõrganärvilistele ei soovita. Sisaldab graafilisi kirjeldusi.*

Järgnevat mõistavad täielikult vaid sama läbi teinud naised. Teistele tundub see ilmselt järjekordse hullumeelse postitusena…

23.juuni, üle 24 tunni peale esimese abordi tableti saamist, et mu keha hakkaks lõpuks tegelema peetunud loote väljutamisega. Tal oli nädalaid aega, et ise tegutseda, aga ta ei teinud seda. Ta hoiab meie nii väga oodatud ja armastatud Mannaterast kõvasti kinni.

Seisin keset kööki ja vaatasin oma lapsi lõunat söömas. Annu tegi nägusi ja Joel naeris laginal. Seejärel tegi Annu oma vennale pai ja ütles, et armastab teda väga. Mu süda tahtis lööke vahele jätta. Oh milline õnn on olla nende ema!

Järsku tundsin kuidas veri voolama hakkas.

Jooksin vetsu ja seda lihtsalt tuli ja tuli ja tuli… Ja siis see lõppes. Lihtsalt niisama. Ei piiskagi enam. 

24.juuni hommik, 9.00

Lapsed on juba ammu üleval ja jooksevad pidevat mänguasjariiuli, köögi ja voodi vahet. Oh seda remondi rõõmu küll, ma ütlen. Hetkel on meie elutuba ka meie magamistuba. Jumal teab kui kauaks… Hehh, alles nädala eest oli meie elutuba meile köögi eest…

9.30

Telefonis hakkab äratus laulma. Ma pean tõusma. Poole tunni pärast läheb buss. 

Kohale jookseb Annu, ning kilkab:”Emmmeee, keegi helistab!” Naeratan nõrgalt ja võtan talt telefoni. “Ei kullake, see on kõigest äratuskell. Emme peab nüüd arstitädi juurde minema.” ütlen talle veel. Annu on kurb. Ta tahab ka tulla. Aga oeh, mu lapsuke. Sa ju ei saa. 

10.05 

Buss sõidab ette. Ostan pileti. Istun. Võtan välja oma “Klaaslapse” raamatu ja asun lugema. 

Suutsin lugeda kõigest kuusteist ja pool lehte, enne kui juba oli raske edasi lugeda. Milline valu. Milline tugev naine. Milline kaotus. Tahaks nutta.

10.56

Olen peaaegu kohal. Aga süda läks nii pahaks, et pidin raamatu käest panema. Ei, mitte raamatu pärast. Ma nimelt ei kannata rasedana…bussisõitu. Nii imelik on seda öelda. Kas ma olen rase? Veel? Kas see loeb, et laps on surnud? Rase olen ma ju ikkagi. Vähemalt mu keha on ja käitub ka nii, nagu ta oleks.

Peaaegu oleks oksendanud.

11.03 

Astusin bussist maha ja hingasin sõõmu värsket õhku. Need on kõige raskemad sammud, mida ma iial tegema olen pidanud. Mõtlesin veel, et ei ole hilja koju tagasi sõita… Või vähemalt minna pikema ringiga… Aga milleks viivitada. Milleks vältida vältimatut.

11.13

Jõudsin sünnitusosakonda. Kuulda on naeru ja jutuvadinat. Vastu tuleb rõõmus arstitädike, ning küsib reipalt mis mul mureks on. Ei taha talle otsagi vaadata ja ulatan vaid saatekirja. “Selge” sõnab ta ja juhatab mu istuma. 

Peagi tuleb see arst, kellest ma ühes postituses juba rääkisin. See, kes mulle üleolevalt “psõhh, mis surnud laps!” näkku irvitas. 

“Kuhu te kadusite, pidite ju tagasi tulema mu juurde?” küsis ta. Ma tahtsin talle vastata, et mis ta teeb nalja või. Selle asemel aga ütlesin vaid, et ma sain juba laborist vastuse ja ma teadsin mis see tähendas. Otsustasin uue arstiajani oodata, sest ehk saab mu keha ikka ise asjaga hakkama…

Suundusime arsti kabinetti, kus ta mu pukki ajas. Vaatas emakakaela – täiesti kinni ja kõva ja taga ja jumalteab mis. Tegi ka vaginaalse ultraheli. Kuuaega tagasi oli sama pilt. Olen seda juba neli või isegi viis korda kuulnud. 

Arst juhatas mu palatisse ja tõi kolm tabletti, mille ta mulle sisse pani. Rääkis, et mõnel ei hakka see mõjuma ja peab asja lausa kaks või kolm korda kordama. 

Mõtlesin vaid, et püha jumal. Palun tehke nii, et hakkaks kohe pihta. Ma ei taha siia terveks nädalavahetuseks jääda…

Rääkis veel, et kui loode välja tuleb, pean seda arstile näitama minema. Kui läheb potti, las siis läheb – sinna järgi nad ei roni.

Ta sõelus veel mitu korda minu palati vahet. Jõudsin juba mõtlema hakata, et tahaks nüüd rahu. Rahus oma lapse väljumist oodata.

Üsna pea saabus ta jälle. Tõi narkoosi avalduse. Et äkki läheb vaja… Et on siis oht, et läheb midagi valesti ja ma vajan oppi? Oeh, ma tahaks koju, oma mehe ja nunnupallide juurde.

Varsti tuli teine arst, kes tõi abordi soovi avalduse. Esitas küsimusi ja täitis planketi õnneks ise. Pidin vaid allkirja andma…

Lõunasöök

Hall kandik, kollaste kaantega plännikud. Pelmeenisupp, mannapuder kisselliga, viil leiba ja kaks viilu saia. Pläääh. Ja miks kaks viilu saia? Äkki ma oleksin hoopis kahte leivaviilu tahtnud. Tähtsusetu.

Loen oma raamatut usinalt edasi. See on nii kurb. Ma ei kujuta ettegi, kui mina peaksin see naine olema… Mingi osa minust on isegi tänulik (issand kui haige), et ma olen praegu siin, mitte paari kuu pärast. 

Kõht valutab aina hullemini. Külmavärinad tekivad. Poen teki alla. Ikka on külm. Ma lausa vappun. Nagu päris sünnitus. Ainult, et vähem valus.

Raamatu lugemine muutub võimatuks ja otsustan hoopis blogima hakata. Valu ja oma kogemuse välja kirjutamine aitab. See on minu psühholoog. Ehk satub siia kunagi mõni sarnase looga naine ja see aitab tedagi. Sa ei ole üksi! 

12.49

Veri. Tunnen kuidas see minust jälle välja pahiseb. 

Poetan jälle paar pisarat.

Ma nii kardan. 

See on õudusunenägu.

Ma ei taha siin olla.

Ma vihkan seda.

Ma tahan lihtsalt ärgata! 

13.06

Tuleb arst, uurib kuidas mul on ja kas ma tahan valuvaigistit? Keeldun sellest. Ma tahan seda tunda. Ma tahan ja väärin seda piinavat valu. 

Varsti tuleb teine arst ja seletab, et kui kolmeks pole katkenud, panevad uue laari tablette. Püha jeesus. Võib-olla oleks see narkoosis puhastamine parem ikka olnud. Nüüdseks oleks kõik juba läbi…

13.15

Jälle see veri voolab. Nii valus on. Nii füüsiliselt, kui vaimselt. Tahaks vetsu aga jõudu pole. 

13.20

Tõusen ikkagi püsti, et vetsu minna. Ja tunnen kuidas miski minust väljub. Saan aru mis/kes see on ja kooberdan jalad harkis vetsu poole. 

See on ilmselt kõige rõvedam asi mida ma iial näinud olen. Rusika suurune tombuke. Nagu platsenta või midagi. See on kõige sarnasem asi, millega seda võrrelda. Puhken nutma…

Tuigun side käes arstide poole, et neile oma leiust teada anda. Ise tahtsid ju. Ma pidin ju.

Üks õdedest hüppab püsti ja juhatab mind arsti juurde. Nähes kui murtud ma olen, sõnab ta täpselt need samad sõnad, mis ta mulle viis aastat tagasigi ütles: “Kõik saab korda. Sa oled noor. Küll sa veel sünnitad.” See on kõige lihtlabasem bullshit, mida ma iial kuulnud olen. Aga tänks.

Arsti kabinetis.

Ta esitas vaid paar küsimust, rääkis veel edasisest ja järsku haaras mult mu hiigelsideme, et seda prügikasti poole lennutada. Peatasin ta endalegi ootamatult poolelt sõnalt ja ütlesin, et ta seda ei teeks. Ma tahan ta maha matta. “Päriselt?” “Tõsiselt mõtled?” “Päriselt?!” korrutas ta aina. Jah, see on ilmselt esimene kord kui ta sellist palvet kuuleb, aga mõte sellest, et mu laps lõpetab prügimäel, nagu tähtsusetu rämps… seda ma ei talu. 

Jah, ta polnud päris-päris-päris laps. Aga mulle ta oli, on ja jääb siiski lapseks. Ma tahan ta matta. 

Kell on pea kaks. Tunni pärast lubati mind koju. Aga järgmine buss läheb alles kell viis!!! 

Kuidagi…kergem on. Vastik on seda öelda… aga lõpuks on kõik läbi. Vähemalt füüsiliselt. 

14.30

Arst kutsus mind kontrolli. See oli nii räme valus. Sorkis seal oma instrumentidega ringi ja rääkis samal ajal, et kolm-neli kuud pean nüüd rasedusest hoiduma, foolhapet ja vitamiine sööma, ning siis ootab ta mind uute heade uudistega tagasi, kui seda soovin. Tänan, ei soovi. Tähendab, tema juurde ei soovi.

Ta paigaldas pärasoolde mingi küünla, mis tekitab emaka kokkutõmbeid. 10 minti on sellest möödas ja ma juba tunnen neid. Oibläää kui paha, valus, paha, paha.

“Kas selle sideme võib ära visata?” osutas ta ebameeldival häälel mu kokku keeratud lapile. Tundsin hukkamõistu. Oleks pidanud talle vastama vist, et ei, ma plaanin kõik oma sidemed edaspidi maha matta, mitte ainult selle, millel lebas mu “tuust rakke”. Fuck you.

17.00

Saan koju. Sammun vaikselt bussijaama poole. Nii tühi ja valus on.

Õhtu.

Väga hea ja armas tuttav tõi mulle tibatillukese tamme. Matsime oma Mannatera sinna alla. 

Ma tean, et kõik saab kunagi korda. Praegu lihtsalt on väga paha, raske ja halb.



Vastus perekooli kägudele

Ma tean, et ma ei pea end õigustama ega selgitama, aga hetkel ma tunnen, et ma tahan seda siiski teha. Muudab see siis midagi, või ei. Ühesõnaga, mulle saadeti eile üks perekooli link, kus natuke nõmetseti ja need sõnavõtud seal panid mind tõesti kulmu kergitama, sest… wtf. Kes ütleb midagi sellist, et ma umbes olen oma raseduse peetumisega meelega nii suure draama üles tõmmanud, et tähelepanu keskpunktis olla ja see kõik tundub nüüd feik, ning ei tea kas ma üldse rase olingi.

Okei, ma saan aru, et mõnele võivad mu postitused tõesti üle võlli tunduda ja jääb mulje nagu ma oleksin vastsündinud kaotanud, aga mitte kellelgi pole õigust teise leina alavääristada. Jah, kui ma neid postitusi nüüd ise üle loen, siis tunduvad need mullegi väga emotsionaalsed. Aga mis teha. Need saidki kirja emotsiooni tulval olles. Just nii ma tundsin ja nii ma ka kirjutasin. Täna ma enam end nii ei sõnastaks. Täna on juba kergem. Vähemalt hetkel küll. Ma pole täna veel nutnudki, seega win! Kes teab mis ma homme jälle tunnen, kui haiglasse lähen, et asi lõpuks lõpule viia. Lihtne see igatahes olema ei saa. Aga üks on kindel – hetkel ei ole mul enam igatahes mitte mingit tahtmist end teie ees ”alasti kiskuda” ja emotsiooni ajel kirjutada millestki nii valusast.

Ma ei saa aru, et kuidas ma siis nende arvates käituma peaksin? ”Ah peetus ära siis peetus, pohlad ju. Järgmine kuu teeme uue!” Sorri, aga minu jaoks polnud see laps mingi rakukogum, kelle südagi lööma ei hakanud. Minu jaoks oligi ta laps. Laps keda me väga ootasime ja armastasime. Mis siis, et anatoomilises mõistes oli ta ”tuust rakke”.

Naerma ajas mind üks kommentaar ka. Ala, et ma jäin rasedaks, sest Mari-Leen seda mulle ”soovitas”. Et siis saan blogiauhindadel hea koha ja saan koostööd jne. No palun! Tõsiselt? :D
Btw, tol ajal oli meil titetegu juba jutuks, lihtsalt ma ei rääkinud sellest kellelegi ja üritasin isegi seda isu maha suruda mõtetega, et tahan veidi puhata ja mängida, enne kui uus titemöll peale tuleb. Aga noh, kui spiraal välja kukkus, võtsime seda kui märki.

Keegi kirjutas ka, et ma olen nii noor, mul on kaks tervet last ja selline hüsteeria peetunud raseduse ümber on rumal. No ma ei tea. Minu jaoks ei mängi hetkel rolli mitu last mul on, või kui vana ma olen. Kuna mul on Annu ja Joel, siis ei tohigi ma ääretult kurb olla? See on siis umbes sama hea, et sul on 10 last. Üks sureb, siis keegi ütleb, et ”ah mis ulud, 9 tk on ju järgi veel!”

Okei, see ei ole ‘sama hea’… Kaotada reaalne laps vs kaotada oodatud ja armastatud rasedus/”laps”. No ei anna võrreldagi tegelikult. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad veel need emad, kes ongi reaalselt sünnitama läinud teadmisega, et koju lähevad nad tühjade kätega. Või, et laps sureb peale sünnitust, või… Agh, ma ei taha sellele mõeldagi. Seega olengi korduvalt öelnud – pigem katkegu praegu, kui poole raseduse pealt vms. Aga äärmiselt kurb on see ju siiski…

Jah, neli last on olnud alati mu soov. Ma pole seda kunagi ka varjanud. Alguses mõtlesin, et saaks kaks ja kaks. Aga nüüd muutsin meelt ja tahan neli jutti. Saab selle titejama ”kaelast ära” ja ma juba kujutan ette kui vinge saab neil koos kasvada olema. Jah, siin on oma osa tõesti ka sellel toetusel. Tänu sellele tuleb ilmselt paljudel see kolmanda+ lapse otsus kergemini. Aga mitte selle pärast. Pigem ikka tänu sellele. Toetuse pärast teevad lapsi vaid parmud ja narkarid.

Võib öelda küll, et nelja lapse jutti saamine on mul omamoodi ”kinnisidee”, aga ma ei näe, et siin midagi halba oleks. Mulle meeldib ema olla, mis siis, et vahel on raske ja tahaks natukene metsa joosta. Aga selliseid hetki on ju kõigil emadel. Ka ühe lapsega emadel, ei? Võtan omale hetke, hingan ja tunnen jälle oma lastest rõõmu edasi.

Asi pole selles, et ma ei oskakski muud, kui ema olla. Ma lihtsalt ei tahagi mitte midagi muud hetkel olla, kui kõigest ema. Ambitsioonitu? Võib-olla. Aga see on see mida ma praegu tahan ja nõnda ma ka teen. Seega jah, enne ma tõesti ei jäta vist, kui ma need neli saan. :D

Lõputuna näiv õudusunenägu

Ma ei tea kuidas peale midagi sellist üldse “tagasi tulla” ja jälle igapäevastest asjadest kirjutama hakata. Kuidas jälle ilma süütundeta naerda või lubada endal midagi nautida. Kuidas olla jälle see kes ma olin… Aga fakt on see, et ma ei olegi enam iial endine. See, mis juhtus, jääb minuga igaveseks ja ma ei unusta iial. Aga see ju ei tähenda, et ma võiksingi nüüd jäädagi nii, nagu ma tegelikult olla tahaksin (tekkide kuhja all keras “surra”). Mul on Annu ja mul on Joel ja mul on mees ja mul on kodu, mis vajab remonti ja hoolt ja ma ei saa lihtsalt lasta endal kuskil tekkide all keras “surra”. 

Mu hing on ilmselt veel kaua kurb ja katki, ning mu silmad täituvad ilmselt veel väga pikka aega iga kord pisaratega, kui mõtlen, et neid peaks ju kolm olema. Mitte kaks. Aga ma ei saa kõigel sellepärast minna lasta. Ma õppisin viimasest korrast. Ma lasin kõigel minna ja lasingi endal “tekkide all surra”. See oli kohutavaim aasta mu elus! 

Hetkel ongi kõige haigem see, et ma tunnen end ikka veel rasedana. Mu süda on paha, mul on isud, mu kõht tuikab ja on selline…imelik, mu kurk põleb ja mõni hais hakkab nii vastu, et tahaks lihtsalt öökida. Ja see on nii ebaaus, sest ma ju tean, et see on kõik täiesti tühja!

Ka puhastus pole veel ise alanud… Ma ei tea kui kaua oleks normaalne oodata? 22.06 on mul muidu arst. Mõtlesin, et selle ajani ootan kindlasti, aga edasi vast peaks laskma arstidel asja üle võtta. Aga mu käsi lihtsalt ei tõuse allkirjastama mingeid abordi pabereid. Kuidas ma kirjutan alla, et olen vabatahtlikult nõus tegema aborti, kui see on umbes täpselt viimane asi mida ma siin ilmas teeksin! Aga mul ei ole valikut. 

Nii väga tahaks kedagi või midagi süüdistada. Leida mingi põhjus. Aga ka seda ma ei saa. Mitte keegi ei tea kas laps suri avarii pärast või millal see hcg täpselt tõusmise lõpetas ja hoopiski kolinal langema hakkas. Ainus asi milles ma oma loogikaga veendunud olen – asi polnud mu keha mittevalmiduses. Minu loogika ütleb, et kui mu keha poleks olnud selleks uueks raseduseks valmis, siis oleks see lihtsalt katkenud. Hetkel hoiab ta aga sellest surnud lootestki nii kõvasti kinni, et… Agh, see on lihtsalt nii bullshit. See on nagu mingi õudusunenägu, millest ma loodan iga hetk tõusta, aga seda lihtsalt ei juhtu…

Ma tean, et lõpuks saab kõik korda. Ma ei unusta, aga ma õpin sellega elama.

Ainus kord kui ma oleksin soovinud eksida…

Ma mõtlesin täna hommikul, et ma saan päriselt ka infarkti. Helistasin laborisse ja mu proovid ei olnud ikka valmis. Ta tegi kontrollimiseks testi uuesti! Kui küsisin miks, et mis see näit siis oli, hakkas ta vaid kokutama ja ütles, et ma poole tunni pärast helistaksin, enne ei ütle ta midagi. Lohutas, et kõik on kindlasti hästi. 
Ma ei osanud midagi arvata, aga noh, hästi see ju ei kõlanud.

Uuesti helistades ütles tädike, et noh, saime nüüd mõlemad närveldada ja temagi oli ööläbi mulle mõelnud. Sain vastuseks, et tulemus on 29 tuhande pealt 22 tuhandeni langenud. Laboritädi oli väga armas ja üritas lohutada, et ehk on ikka kõik korras ja ehk, ehk, ehk… Ütlesin talle, et ma tean mida see tähendab ja ka ultrahelis ei olnud südant näha, kuigi peaks juba olema. Ta oli nii armas ja ma tõesti tundsin, et tal on kahju… Aga nüüd on vähemalt kõik selge. Mannatera enam ei ole. 

Nüüd ma vaid loodan, et puhastus algab ise ja ma ei pea haiglasse minema. 

Aitäh teile kõigile, kes te mulle kaasa elasite ja Mannatera eest palvetasite.

Ma tahaks lihtsalt pudeli veini hinge alla keerata ja kuskile koopasse kerra tõmbuda. Ma tahaks lihtsalt, et maa mu neelaks… Aga ma ei saa endale isegi kurb olemist lubada, sest muidu tuleb Annu kohe uurima mis mul viga on. Ma pean end koos hoidma ja oma olemas olevatele lastele raamatut lugema, nendega mängukooki sööma ja nendega õues kiikuma. 

Ja kui aus olla, siis on mul tunne, nagu mul polekski õigust kurb olla. Maailmas juhtub palju hullemaidki asju, kui väga varajane raseduse peetumine. Ja iga kell valiksin ma selle, kui selle, et poole raseduse pealt midagi juhtub või üldse peale sündi… Aga ikkagi. Ma ootasin ja armastasin teda väga, mis siis, et ma ei saanud teda kordagi hoida, ega musitada tema beebilõhnalist peakest. Ta oli ja on minu laps. Minu väike pilvebeebi.