Monthly Archives: juuni 2017

Kehv aasta aiapidajatele

Posted on by
15

Vähemalt mulle tundub küll, et see aasta on ikka päris jura. Heh, 2017 ei ole seni kohe üldse hea minu vastu olnud. Kõik on kuidagi nii keeruline ja halb. Koguaeg on mingi jama. Aga noh, seitsmes aasta pidigi ju suhtes olema see proovikivi aasta. Ma ainult ei osanud oodata, et need proovikivid sedalaadi olema saavad… See viimane kuu on ikka eriti õudne olnud ja ma tõesti loodan,et edasi saab vaid paremaks minna. 

Aga kui nüüd aiandusest taas rääkida, siis minu aias on kõik, võrreldes eelmise aastaga, vähemalt kaks nädalat maas. Kui mitte rohkem.

Ma nii hästi mäletan, et kui ma eelmisel aastal juuni alguses Joeliga sünnitusmajast koju sain ja kasvuhoonesse läksin, siis ma ahhetasin ikka tükk aega. Tomatid olid laeni ja kurkidel olid viljad küljes. Nad olid paari päevaga megalt kasvanud.

Juuni lõpus sain juba esimesed kurgid ja tomatid hakkasid värvi võtma vaikselt.

Sel aastal on mul samal ajal ikka üpris tühjus. Esimese kurgi saan vast nädala pärast ja järgmised jumal teab millal alles. Tomatitest veel ei unistagi… Herned on kasvult vähemalt kolm nädalat maas, kui pilte võrdlen. Eelmisel aastal oli 6.juulil hernestel juba suured kaunad küljes ja paprikatelgi viljad pooleldi valmis. Vaata eelmise aasta pilte SIIT.

Eks ma tegin sel aastal ühte ja teist ikka teisiti ka. Näiteks otsustasin ma kurke mitte ette kasvatada, sest ma ei tahtnud sel aastal kõiki aknalaudasi pottidega katta. Ette kasvatasin vaid hädavajaliku. Vigaaa! 

Praegu on mul turult ostetud mingi seitse-kaheksa kurgitaime, sest mu enda omad ei tulnud üles (jumal teab mis sort ja mis kurgid sealt üldse tulevad, äkki on need krobelised ja kibedad käkid üldse). Tähendab, lõpuks kolm tükki ilmus välja, aga kas ja millal neist ka asja saab, jumal seda teab. Kurkidega on seis tegelikult üldse suht nutune, sest ilusaid taimi, mis on juba parajalt suured ka, on mul kõigest kolm. Ülejäänud on mingi pooleldi surnud ja/või kiratsevad. Aga võibolla ongi hea, sest eelmisel aastal vedasin ma lõpuks kurke ja tomateid kasvuhoonest ämbritega välja ja ma olin ikka püsti hädas. 

Ma lolli peaga panin eelmisel aastal tomateid niiii palju maha, mõeldes, et äkki ei tule üles või surevad ära või jumal teab. Hakka siis veel turult kalli raha eest ostma eksole. Aga lõpuks tulid kõik üles ja hakkasid järsku metsikult kasvama, siis ma ei raatsinud neid enam muidugi ära ka hävitada ja pärast nutsin oma tomati ämbrite otsas. 

Sel aastal olin targem. Panin maha ühe suure kollase, ühe suure punase ja ühe punase kirsstomati, ning terve posu oma lemmikuid, väikeseid kollaseid kirsstomateid. Nüüd on ainult üks kasvuhoone külg tomatite all. Teine pool on kurkidele ja paprikatele. Nende viimastega ei läinud mul ka sel aastal hästi. Minu taimed on siiani väiksed käkid, aga need kuus, mis turult ostsin, on palju ilusamad. Mõnel juba viljadki küljes.  

Arbuusi panin ka maha, aga need taimed surid kõik ära. Aiamaal on mul veel porgandid, erinevad kapsad, herned, spinat, redis ja salat muidugi, ning kompostihunniku otsas on kolm kõrvitsataime. Ei viitsinud meeletult midagi külvata. Ma ei saa tegelt aru kuidas ma eelmisel aastal niiiii rasedana üldse funktsioneerida suutsin ja siis veel kogu seda aiamaad elus hoidsin, isver. Esimese aasta hasart vist. Sel aastal olen juba paras lohe igatahes…

Ühesõnaga, sel aastal ma ei viitsinud nii hullult tõmmelda ja tulemused on näha ka. Eks siin muidugi mängib suurt rolli ikkagi tegelikult ka see nõme ilm, mis pole soojaga just eriti helde olnud. Eelmisel aastal oli ju maiski ilusamad ilmad, kui tänavu antud hetkel. Äkki vähemalt tuleb pikk ja soe sügis, saab siis ehk hiljemgi vähemalt veel mingit saaki. Fakt on igatahes see, et sel aastal ma ei viitsi mingeid kompotte ja hoidiseid teha. Eelmise aasta laar läks kõik persse ja nüüd tassi kõik sama targalt välja tagasi. 

Kuidas teil sel aastal aianduse kohapealt läheb?

Hajutan mõtteid, ehk voodi, käru ja lusika mured

Posted on by
25

Kuna meil on remont ja sada muud häda, siis tegevust peaks mul nagu olema. Aga kuna mina eriti midagi füüsiliselt teha ei tohi/saa/taha/jaksa, siis nooojah. Passin ikkagi enamus ajast tühja. Seega olen ma siin paar päeva omale tegevust otsinud. Eile rohisin näiteks terve aiamaa ära, alustades lillepeenardest, lõpetades kasvuhoonega. Seejärel tulin mõttele, et mul on sellest “pool peed voodis, ülejäänud kere üle voodiääre” magamisest kopp nii ees ja sokutaks õige need lapsenaasklid oma vooditesse ära. Aitab küll sellest naljast, aeg oma voodi tagasi vallutada. 

Mu sugulane tõi meile kunagi ühe pikendatava vood. Madrats oli sel ka kaasas, aga too on ikka väääga vana ja Annu tolmuallergia saab hoo sisse ainuüksi selle vaatamisest. Seega seda ma kasutada ei saa… 

Alguses mõtlesin, et sebin omale kuskilt teise võreka. Sellele oleks mul tuttuus madrats ka olemas, mis hetkel täiesti niisama kiles istub. Pärast saaks ära anda või mõnele uuele titele jätta, sest meie vana võrekas on niikuinii risuks tallatud. Põrnikad on selle juba keskelt pooleks hüpanud ja see seisab ainult ausõna peal koos. Hah, ja ühte külge sel ka muide enam pole. Ma isegi ei mäleta mis sellega juhtus… Aga noh, pole midagi, mida osav mees parandada ei suudaks. ;)

Siis aga mõtlesin, et ostaks hoopis sellele pikendatavale voodile uue madratsi, sest kaua see Annu mingis võrekakäkis ikka magab. Titekas värk ja talle meeldis too pikendatav voodi palju rohkem. Sinna oli ta nõus isegi magama jääma. Kunagi ta vähemalt magas seal, enne kui too allergia asi välja tuli ja ta kolinal meie voodisse tagasi kolis. 

Nüüd aga mõtlen, et viskaks selle pooleldi lagunenud võreka üldse üle parda ja ostaks mõlemale normaalsed madratsid ja Joelile ka pikendatava voodi. Või hoopis kohe nari? Niikuinii kunagi kolivad nad oma tuppa, siis sinna passiks nari paremini. Aga ma ei kujuta hästi ette, et Annu magaks kuskil lae all ja roniks koguaeg sinna ülemisele voodile. Ja Joel on ka veel paras pätakas… 

Kus teie aastased ja/või pea kolmesed magavad?

“Probleem” nr kaks on vanker. 

Meil on Hartan Topline S ja ma olen sellega väga rahul. Aga aeg teeb oma töö ja kolm aastat pidevat kasutamist on jätnud oma jäljed. 

Raam on mõnus ja suht heas korras, midagi ei kolise ega krigise ka. Aga valgest nahast osa kaarvarjul on juba ammu väga koledaks kulunud. Sellise käkiga on juba lausa häbi ringi kärutada.

Ma nüüd ei saa siin telefonis aru, et kas too pilt annab edasi selle hetkelise seisukorra, aga uskuge mind – olukord on kehv. See näeb välja nagu seda poleks iial pestud, aga pesemine siin enam ei aita, pigem teeks asja vaid hullemaks. 

Seega otsisin ma võimalust, et ehk on võimalik mu kallis vanker veel päästa. Ja nagu öeldakse, siis, kes otsib, see leiab! Aga sellest räägin ma täpsemalt juba siis, kui olen vankri teenindusse saatnud ja selle tagasigi saanud. Loodan, et asja annab parandada, sest see sõbrake on meid juba kolm aastat truult teeninud ja väsinud on vaid ta välimus. Hingelt on ta veel noor nagu aasal kepslev lambatall!

*Lol, kirjutasin lambatalle asemel alguses vasikatall ja kui ma oma vea valjult ette lugesin, oli Annu äärmiselt segaduses. “Ah, mis vasikad on kus all?” 

Ja kui nüüd aus olla, siis ihkab mu süda natukene uue käru järele ka. Millegagi peab ju ringi kärutama ajal, mil Hartan paranduses on. Tahaks Baby Joggerit, sest sel on head suured rattad ja nii mõnus hiiglaslik kaarvari, aga sama hiiglaslik on ka tolle käula hind. Kasutatultki kolm ja rohkem sotti. Selle eest saaks juba vat, et auto korda või ühe uue turvatooli…

Seeega jamh, hindu vaadates läheb see käru isu mul üle. Mul on hetkel tähtsamaidki asju, mida oleks vaja soetada (ntk uus diivan, sest vana seljatugi läks pooleks ja nüüd püsib see koos vaid poltide abil :D) Saan selle nädala või paar kõhukotiga ka vast hakkama, kui väga vaja on. Pärast saan jälle oma armsa ja uuenduskuuri läbinu Hartaniga edasi liuelda.

Mul on ka vist väheke kärusõltuvus. Eelmisel suvel oli mul korraga kolm käru – Hartan, kodune hoovikäru ja siis see kaksikutekäru millest SIIN kirjutasin. Ma tahan selle maha müüa nüüd tegelikult, kes tahab? Ostsin mingi 70-80ga, kasutasin aeg-ajalt paar kuud, edasi annaks u 50ga. Saaks pool Hartani remondi jaoks vaja minevast rahast kokku siis. :D

Õrritamise mõttes võite mulle ikkagi jätta soovitusi headele kärudele, mil oleks ees suured ja pöörlevad rattad (või ratas) ja mõnusalt suur kaarvari, mille saab hästihästi kaugele ette tõmmata. Põhimõtteliselt soovitage mulle Baby Jogger City Mini GT’d, aga poolmuidu hinnaga. :D

Probleem nr kolm. Kas ma olen ainus, kel on kodus teelusikate Bermuuda kolmnurk? Ma suudan hetkel tuvastada kaks teelusikat, sh üks neist pole isegi meie oma… Paar kuud tagasi oli meil vähemalt 15 teelusikat. Kuhu need koguaeg kaovad, arumaeisaaa. 



Ma ei vaata enam iial pelmeenisuppi sama pilguga

Posted on by
16

*Edasi lugemine rangelt omal vastutusel. Nõrganärvilistele ei soovita. Sisaldab graafilisi kirjeldusi.*

Järgnevat mõistavad täielikult vaid sama läbi teinud naised. Teistele tundub see ilmselt järjekordse hullumeelse postitusena…

23.juuni, üle 24 tunni peale esimese abordi tableti saamist, et mu keha hakkaks lõpuks tegelema peetunud loote väljutamisega. Tal oli nädalaid aega, et ise tegutseda, aga ta ei teinud seda. Ta hoiab meie nii väga oodatud ja armastatud Mannaterast kõvasti kinni.

Seisin keset kööki ja vaatasin oma lapsi lõunat söömas. Annu tegi nägusi ja Joel naeris laginal. Seejärel tegi Annu oma vennale pai ja ütles, et armastab teda väga. Mu süda tahtis lööke vahele jätta. Oh milline õnn on olla nende ema!

Järsku tundsin kuidas veri voolama hakkas.

Jooksin vetsu ja seda lihtsalt tuli ja tuli ja tuli… Ja siis see lõppes. Lihtsalt niisama. Ei piiskagi enam. 

24.juuni hommik, 9.00

Lapsed on juba ammu üleval ja jooksevad pidevat mänguasjariiuli, köögi ja voodi vahet. Oh seda remondi rõõmu küll, ma ütlen. Hetkel on meie elutuba ka meie magamistuba. Jumal teab kui kauaks… Hehh, alles nädala eest oli meie elutuba meile köögi eest…

9.30

Telefonis hakkab äratus laulma. Ma pean tõusma. Poole tunni pärast läheb buss. 

Kohale jookseb Annu, ning kilkab:”Emmmeee, keegi helistab!” Naeratan nõrgalt ja võtan talt telefoni. “Ei kullake, see on kõigest äratuskell. Emme peab nüüd arstitädi juurde minema.” ütlen talle veel. Annu on kurb. Ta tahab ka tulla. Aga oeh, mu lapsuke. Sa ju ei saa. 

10.05 

Buss sõidab ette. Ostan pileti. Istun. Võtan välja oma “Klaaslapse” raamatu ja asun lugema. 

Suutsin lugeda kõigest kuusteist ja pool lehte, enne kui juba oli raske edasi lugeda. Milline valu. Milline tugev naine. Milline kaotus. Tahaks nutta.

10.56

Olen peaaegu kohal. Aga süda läks nii pahaks, et pidin raamatu käest panema. Ei, mitte raamatu pärast. Ma nimelt ei kannata rasedana…bussisõitu. Nii imelik on seda öelda. Kas ma olen rase? Veel? Kas see loeb, et laps on surnud? Rase olen ma ju ikkagi. Vähemalt mu keha on ja käitub ka nii, nagu ta oleks.

Peaaegu oleks oksendanud.

11.03 

Astusin bussist maha ja hingasin sõõmu värsket õhku. Need on kõige raskemad sammud, mida ma iial tegema olen pidanud. Mõtlesin veel, et ei ole hilja koju tagasi sõita… Või vähemalt minna pikema ringiga… Aga milleks viivitada. Milleks vältida vältimatut.

11.13

Jõudsin sünnitusosakonda. Kuulda on naeru ja jutuvadinat. Vastu tuleb rõõmus arstitädike, ning küsib reipalt mis mul mureks on. Ei taha talle otsagi vaadata ja ulatan vaid saatekirja. “Selge” sõnab ta ja juhatab mu istuma. 

Peagi tuleb see arst, kellest ma ühes postituses juba rääkisin. See, kes mulle üleolevalt “psõhh, mis surnud laps!” näkku irvitas. 

“Kuhu te kadusite, pidite ju tagasi tulema mu juurde?” küsis ta. Ma tahtsin talle vastata, et mis ta teeb nalja või. Selle asemel aga ütlesin vaid, et ma sain juba laborist vastuse ja ma teadsin mis see tähendas. Otsustasin uue arstiajani oodata, sest ehk saab mu keha ikka ise asjaga hakkama…

Suundusime arsti kabinetti, kus ta mu pukki ajas. Vaatas emakakaela – täiesti kinni ja kõva ja taga ja jumalteab mis. Tegi ka vaginaalse ultraheli. Kuuaega tagasi oli sama pilt. Olen seda juba neli või isegi viis korda kuulnud. 

Arst juhatas mu palatisse ja tõi kolm tabletti, mille ta mulle sisse pani. Rääkis, et mõnel ei hakka see mõjuma ja peab asja lausa kaks või kolm korda kordama. 

Mõtlesin vaid, et püha jumal. Palun tehke nii, et hakkaks kohe pihta. Ma ei taha siia terveks nädalavahetuseks jääda…

Rääkis veel, et kui loode välja tuleb, pean seda arstile näitama minema. Kui läheb potti, las siis läheb – sinna järgi nad ei roni.

Ta sõelus veel mitu korda minu palati vahet. Jõudsin juba mõtlema hakata, et tahaks nüüd rahu. Rahus oma lapse väljumist oodata.

Üsna pea saabus ta jälle. Tõi narkoosi avalduse. Et äkki läheb vaja… Et on siis oht, et läheb midagi valesti ja ma vajan oppi? Oeh, ma tahaks koju, oma mehe ja nunnupallide juurde.

Varsti tuli teine arst, kes tõi abordi soovi avalduse. Esitas küsimusi ja täitis planketi õnneks ise. Pidin vaid allkirja andma…

Lõunasöök

Hall kandik, kollaste kaantega plännikud. Pelmeenisupp, mannapuder kisselliga, viil leiba ja kaks viilu saia. Pläääh. Ja miks kaks viilu saia? Äkki ma oleksin hoopis kahte leivaviilu tahtnud. Tähtsusetu.

Loen oma raamatut usinalt edasi. See on nii kurb. Ma ei kujuta ettegi, kui mina peaksin see naine olema… Mingi osa minust on isegi tänulik (issand kui haige), et ma olen praegu siin, mitte paari kuu pärast. 

Kõht valutab aina hullemini. Külmavärinad tekivad. Poen teki alla. Ikka on külm. Ma lausa vappun. Nagu päris sünnitus. Ainult, et vähem valus.

Raamatu lugemine muutub võimatuks ja otsustan hoopis blogima hakata. Valu ja oma kogemuse välja kirjutamine aitab. See on minu psühholoog. Ehk satub siia kunagi mõni sarnase looga naine ja see aitab tedagi. Sa ei ole üksi! 

12.49

Veri. Tunnen kuidas see minust jälle välja pahiseb. 

Poetan jälle paar pisarat.

Ma nii kardan. 

See on õudusunenägu.

Ma ei taha siin olla.

Ma vihkan seda.

Ma tahan lihtsalt ärgata! 

13.06

Tuleb arst, uurib kuidas mul on ja kas ma tahan valuvaigistit? Keeldun sellest. Ma tahan seda tunda. Ma tahan ja väärin seda piinavat valu. 

Varsti tuleb teine arst ja seletab, et kui kolmeks pole katkenud, panevad uue laari tablette. Püha jeesus. Võib-olla oleks see narkoosis puhastamine parem ikka olnud. Nüüdseks oleks kõik juba läbi…

13.15

Jälle see veri voolab. Nii valus on. Nii füüsiliselt, kui vaimselt. Tahaks vetsu aga jõudu pole. 

13.20

Tõusen ikkagi püsti, et vetsu minna. Ja tunnen kuidas miski minust väljub. Saan aru mis/kes see on ja kooberdan jalad harkis vetsu poole. 

See on ilmselt kõige rõvedam asi mida ma iial näinud olen. Rusika suurune tombuke. Nagu platsenta või midagi. See on kõige sarnasem asi, millega seda võrrelda. Puhken nutma…

Tuigun side käes arstide poole, et neile oma leiust teada anda. Ise tahtsid ju. Ma pidin ju.

Üks õdedest hüppab püsti ja juhatab mind arsti juurde. Nähes kui murtud ma olen, sõnab ta täpselt need samad sõnad, mis ta mulle viis aastat tagasigi ütles: “Kõik saab korda. Sa oled noor. Küll sa veel sünnitad.” See on kõige lihtlabasem bullshit, mida ma iial kuulnud olen. Aga tänks.

Arsti kabinetis.

Ta esitas vaid paar küsimust, rääkis veel edasisest ja järsku haaras mult mu hiigelsideme, et seda prügikasti poole lennutada. Peatasin ta endalegi ootamatult poolelt sõnalt ja ütlesin, et ta seda ei teeks. Ma tahan ta maha matta. “Päriselt?” “Tõsiselt mõtled?” “Päriselt?!” korrutas ta aina. Jah, see on ilmselt esimene kord kui ta sellist palvet kuuleb, aga mõte sellest, et mu laps lõpetab prügimäel, nagu tähtsusetu rämps… seda ma ei talu. 

Jah, ta polnud päris-päris-päris laps. Aga mulle ta oli, on ja jääb siiski lapseks. Ma tahan ta matta. 

Kell on pea kaks. Tunni pärast lubati mind koju. Aga järgmine buss läheb alles kell viis!!! 

Kuidagi…kergem on. Vastik on seda öelda… aga lõpuks on kõik läbi. Vähemalt füüsiliselt. 

14.30

Arst kutsus mind kontrolli. See oli nii räme valus. Sorkis seal oma instrumentidega ringi ja rääkis samal ajal, et kolm-neli kuud pean nüüd rasedusest hoiduma, foolhapet ja vitamiine sööma, ning siis ootab ta mind uute heade uudistega tagasi, kui seda soovin. Tänan, ei soovi. Tähendab, tema juurde ei soovi.

Ta paigaldas pärasoolde mingi küünla, mis tekitab emaka kokkutõmbeid. 10 minti on sellest möödas ja ma juba tunnen neid. Oibläää kui paha, valus, paha, paha.

“Kas selle sideme võib ära visata?” osutas ta ebameeldival häälel mu kokku keeratud lapile. Tundsin hukkamõistu. Oleks pidanud talle vastama vist, et ei, ma plaanin kõik oma sidemed edaspidi maha matta, mitte ainult selle, millel lebas mu “tuust rakke”. Fuck you.

17.00

Saan koju. Sammun vaikselt bussijaama poole. Nii tühi ja valus on.

Õhtu.

Väga hea ja armas tuttav tõi mulle tibatillukese tamme. Matsime oma Mannatera sinna alla. 

Ma tean, et kõik saab kunagi korda. Praegu lihtsalt on väga paha, raske ja halb.



Vastus perekooli kägudele

Posted on by
8

Ma tean, et ma ei pea end õigustama ega selgitama, aga hetkel ma tunnen, et ma tahan seda siiski teha. Muudab see siis midagi, või ei. Ühesõnaga, mulle saadeti eile üks perekooli link, kus natuke nõmetseti ja need sõnavõtud seal panid mind tõesti kulmu kergitama, sest… wtf. Kes ütleb midagi sellist, et ma umbes olen oma raseduse peetumisega meelega nii suure draama üles tõmmanud, et tähelepanu keskpunktis olla ja see kõik tundub nüüd feik, ning ei tea kas ma üldse rase olingi.

Okei, ma saan aru, et mõnele võivad mu postitused tõesti üle võlli tunduda ja jääb mulje nagu ma oleksin vastsündinud kaotanud, aga mitte kellelgi pole õigust teise leina alavääristada. Jah, kui ma neid postitusi nüüd ise üle loen, siis tunduvad need mullegi väga emotsionaalsed. Aga mis teha. Need saidki kirja emotsiooni tulval olles. Just nii ma tundsin ja nii ma ka kirjutasin. Täna ma enam end nii ei sõnastaks. Täna on juba kergem. Vähemalt hetkel küll. Ma pole täna veel nutnudki, seega win! Kes teab mis ma homme jälle tunnen, kui haiglasse lähen, et asi lõpuks lõpule viia. Lihtne see igatahes olema ei saa. Aga üks on kindel – hetkel ei ole mul enam igatahes mitte mingit tahtmist end teie ees ”alasti kiskuda” ja emotsiooni ajel kirjutada millestki nii valusast.

Ma ei saa aru, et kuidas ma siis nende arvates käituma peaksin? ”Ah peetus ära siis peetus, pohlad ju. Järgmine kuu teeme uue!” Sorri, aga minu jaoks polnud see laps mingi rakukogum, kelle südagi lööma ei hakanud. Minu jaoks oligi ta laps. Laps keda me väga ootasime ja armastasime. Mis siis, et anatoomilises mõistes oli ta ”tuust rakke”.

Naerma ajas mind üks kommentaar ka. Ala, et ma jäin rasedaks, sest Mari-Leen seda mulle ”soovitas”. Et siis saan blogiauhindadel hea koha ja saan koostööd jne. No palun! Tõsiselt? :D
Btw, tol ajal oli meil titetegu juba jutuks, lihtsalt ma ei rääkinud sellest kellelegi ja üritasin isegi seda isu maha suruda mõtetega, et tahan veidi puhata ja mängida, enne kui uus titemöll peale tuleb. Aga noh, kui spiraal välja kukkus, võtsime seda kui märki.

Keegi kirjutas ka, et ma olen nii noor, mul on kaks tervet last ja selline hüsteeria peetunud raseduse ümber on rumal. No ma ei tea. Minu jaoks ei mängi hetkel rolli mitu last mul on, või kui vana ma olen. Kuna mul on Annu ja Joel, siis ei tohigi ma ääretult kurb olla? See on siis umbes sama hea, et sul on 10 last. Üks sureb, siis keegi ütleb, et ”ah mis ulud, 9 tk on ju järgi veel!”

Okei, see ei ole ‘sama hea’… Kaotada reaalne laps vs kaotada oodatud ja armastatud rasedus/”laps”. No ei anna võrreldagi tegelikult. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad veel need emad, kes ongi reaalselt sünnitama läinud teadmisega, et koju lähevad nad tühjade kätega. Või, et laps sureb peale sünnitust, või… Agh, ma ei taha sellele mõeldagi. Seega olengi korduvalt öelnud – pigem katkegu praegu, kui poole raseduse pealt vms. Aga äärmiselt kurb on see ju siiski…

Jah, neli last on olnud alati mu soov. Ma pole seda kunagi ka varjanud. Alguses mõtlesin, et saaks kaks ja kaks. Aga nüüd muutsin meelt ja tahan neli jutti. Saab selle titejama ”kaelast ära” ja ma juba kujutan ette kui vinge saab neil koos kasvada olema. Jah, siin on oma osa tõesti ka sellel toetusel. Tänu sellele tuleb ilmselt paljudel see kolmanda+ lapse otsus kergemini. Aga mitte selle pärast. Pigem ikka tänu sellele. Toetuse pärast teevad lapsi vaid parmud ja narkarid.

Võib öelda küll, et nelja lapse jutti saamine on mul omamoodi ”kinnisidee”, aga ma ei näe, et siin midagi halba oleks. Mulle meeldib ema olla, mis siis, et vahel on raske ja tahaks natukene metsa joosta. Aga selliseid hetki on ju kõigil emadel. Ka ühe lapsega emadel, ei? Võtan omale hetke, hingan ja tunnen jälle oma lastest rõõmu edasi.

Asi pole selles, et ma ei oskakski muud, kui ema olla. Ma lihtsalt ei tahagi mitte midagi muud hetkel olla, kui kõigest ema. Ambitsioonitu? Võib-olla. Aga see on see mida ma praegu tahan ja nõnda ma ka teen. Seega jah, enne ma tõesti ei jäta vist, kui ma need neli saan. :D

Mis teie jaanipäeval teete? Mina lähen igatahes aborti tegema…

Posted on by
18

Andke mulle andeks mu hüsteeria. Hetkel on lihtsalt veidi raske. Ja ma ei oska mitte kuidagi olla… Võib-olla oleks targem üldse vait olla, aga ka see tundub võimatu ja ebaaus. 

Ma tean, et mu postitused on hetkel nii…hullumeelsed. Ma tean, et kõigel on põhjus. Ma tean, et parem varem, kui hiljem, aga kurb ja valus on ikkagi. Oodatud laps, kes tuli, aga ei jäänud…

Ma tõesti lootsin viimase hetkeni. Ka täna sinna kabinetti astudes, ma veel lootsin…

Ma oleksin nii väga soovinud olla üks neist müstilistest imedest, kelle kohta ma viimase kahe nädala jooksul lugenud olen. Ma nii väga oleksin tahtnud tulla täna siia ja kiljuda, et kõik on siiski hästi ja juhtus mu elu suurim ime. Aga seda pole. Mannatera pole. Mitte midagi pole. Peale piinava tühjuse, lõputu kurbuse ja ojadena voolavate pisarate muidugi. 

Õnneks on mul ka kaks imelist silmatera ja ma pole iial üksi. Ma olen nii südamest tänulik, et mul nemadki on, aga ikkagi… hetkel lihtsalt on raske olla rõõmus asjade pärast, mis on hästi, sest kaotuse valu on suurem.

Ühesõnaga, täna, kaks erinevat arsti ja kaks erinevat ultrahelimasinat, aga pilt on ikka sama, mis kuu aega tagasi. Ma olen kuu aega käinud ringi surnud laps kõhus, mu keha on siiani “rase”, ning hoiab temast kõvasti-kõvasti kinni. 

Saatekiri peetunud raseduse abordiks

Peale kahelt erinevalt arstilt (jälle) täpselt sama jutu kuulmist, anti mulle kaks valikuvõimalust – A) tabletiabort, B) narkoosi all puhastus. Viimane oleks kiirem ja valutum vist, aga kehale suurem koormus, seega valisin esimese variandi. 

Sünnitusosakonnas oma tabletti oodates, nägin kuidas rasedad ja vastsündinutega õnnelikud lapsevanemad minust mööda kõndisid ja ma oleksin lihtsalt tahtnud sealt koridorist haihtuda, et nende rõõmu ei rikuks minu punane ja nutust paistes nägu…

Lõpuks pigistati mulle pihu peale üks väike kollane tablett, mille ma nuttes alla neelasin. 
Tableti ulatanud neiu oli minu pärast päris mures ja pakkus mulle raseduskriisi nõustaja numbrit, aga ma keeldusin. Ma usun, et kõik saab korda. Läheb lihtsalt veidi aega ja palju pisaraid. 

Hetkel ei ole see tablakas teinud muud, kui mulle andnud hetkelise, aga suure kõhuvalu. Tõenäoliselt see veel asja käima ei tõmbagi ja laupäeva hommikul pean ma haiglasse minema, et nad saaksid mulle järelvalve all veel tugevamad rohud anda. 

Meeletult kurb on olla ja hetkel tundub see mulle ühe maailma kohutaivama asjana, aga samas ma siiski mõistan, et maailmas toimub hetkel palju palju hullemaidki asju. Näiteks just hiljuti lugesin ma ühe perekonna lugu ja see ei mahu mulle siiani pähe. Miks ometi on ühele perele määratud nõnda palju valu… Aasta eest suri nende aastane laps. Ja nüüd jäid nad kahe päevaga ilma oma 23.rasedusnädalal sündinud nelikutest. Kaotada viis last… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.

Ja siis eile lugesin ma kahekuuse Arseni kohta, kes vajab elupäästvat operatsiooni välismaal, aga tema vanematel pole raha, et teda sinna transportida. Kes pole lugenud, saab seda teha vajutades SIIA lingile. TÜ Kliinikumi Lastefond kutsub inimesi annetama, et beebi elu saaks päästetud. Mina panen igatahes oma panuse beebi poole teele ja kutsun ka teid kampa. Iga euro loeb ja iga euro on tähtis!

Väike Arseni, juhtmete ja sidemete all.

Omapoolse panuse saab anda ülekandena SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontodele:
Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Danske IBAN EE403300334408530000
Nordea IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813

Peale seda, kui minust endast ema sai, lähevad kõik lastega seotud lood mulle nii väga hinge. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen, et mis siis kui see oleks minu laps? Paljas mõte sellest paneb pisarad jooksma ja süda tõmbab valust kokku. Midagi kohutavamat, kui matta oma laps, on raske ette kujutada. Mitte üks lapsevanem ei peaks seda läbi elama. Veel vähem siis mitu korda…

EDIT: Oh sa püha jutt! Avaldasin postituse ära, avasin facebooki ja mis ma näen – beebi raviks ja ema 6kuu elamiskulude tarbeks vaja minev summa on koos!!! Vähem kui ühe ööpäevaga! See on uskumatu. Nii ilus uudis, et nüüd nutan ma juba puhtalt õnnest! Loe SIIT!