Ma arvan, et te olete märganud, et ma viimasel ajal väga kaootiliselt kirjutan. Hing ihkab siia koguaeg, aga pea on justkui tühi. Mul on vist väikestviisi kirjutamise-kriis jälle. Kuigi kirjanikele soovitatakse, et ikka jätka kirjutamist ja sunni end vägisi takka, siis blogimaailmas selline asi mulle väga ei istu. Pastakast välja imetud tekstid ei köida kedagi ja kui sul pole midagi öelda, siis ole parem üldse vait. Kui see kirjutamine on sinu teema, siis tuleb see tuhin sulle jälle ka peale, ning sa särad taas. Ühesõnaga, minul on hetkel see vaiksem faas, kus ma blogimise asemel pigem vaatan oma sarju*, loen** või mängin mingeid lollakaid telefonimänge***.

*Oumaigaad, ma armastan ”This Is Us” sarja! Pole vist mitte ühtegi osa, mille ajal ma ei oleks nutta ulgunud. Mulle kuidagi nii läheb peale see perekonna teema. Ja siis on veel kaks sarja, mis praegu jooksevad ja mis mulle ka väga meeldivad – Jane The Virgin – üks süütu neiu viljastatakse kogemata ühe rikkuri spermaga, sest doktori preili oli oma tüdruksõbra pärast ärritatud ja ajas patsiendid sassi. Ja noh, siis läks põrgu lahti. Täielik utoopia, aga no nii lahe! Teine on American Housewife – komöödia, paks perenaine oma natukene-totaka-mehe ja kolme lapsega kolivad mingisse peenete-ilusate-ja-rikaste-rajooni – see eit on niiii mina noh! Selline ”fuck this shit, ma teen ‘peaaegu’ oma parima, et neid jõnglasi kasvatada ja samas ka ellu jääda” suhtumisega. :D

**Lõpetasin eile lõpuks ”Oriana Fallaci – Kiri sündimata jäänud lapsele” ja no ma ei tea. Kuidagi nii neeeeh oli. Ootasin rohkemat. Oleks rohkem seda valu ja verd näha tahtnud, aga noh, see polnud tegelikult vist selle raamatu point üldse. Ja ma ei saanudki lõpuks aru, et kas ta suri siis ise ka ära, või misasja. Aga ega ma lõpuks seda enam väga süvenenult ei lugenudki, sest uni tuli nii peale ja pigem mõtlesin, et no saaks juba läbi. Pooleli jätta ka ei saanud, sest siis ei oleks ma seda raamatut enam iial lõpuni lugenud ja no tegelt võtsin selle uuesti kätte vaid sellepärast, et ‘asi kaelast ära saada’ ja see juba raamatuvahetusse tagasi saata. Saaks vähemalt midagi asjalikumat ehk asemele võtta, kui keegi mult selle eest ära tellib.

Mõned kuud tagasi lugesin ka ”Klaaslast” aga see polnud ka kuidagi piisavalt räme, et ”kraabib su seest tühjaks ja jätab veritsevaks”, nagu Kaur Kender lubas. Ma ei tea, võib-olla oli asi selles, et ma oleksin jällegi tahtnud rohkem seda valu ja verd, ning tunda selle naise piina, aga ma ei tundnud. Minu enda valu ja piin tundusid tol ajal vist suuremad ja ma suutnud nii palju temaga samastuda, kui ma oleksin tahtnud. Lugedes valasin pisaraid küll, aga jamh. Polnud minu jaoks piisavalt valus. Kuigi ma ei kujuta samas ettegi, et mida rohkemat ja täpsemat ta kirjutada oleks saanud, et ma rahule oleks jäänud. Ehk oli asi selles, et seal oli rohkem muud juttu, sõjast ja ajakirjandusest jms, mina ootasin aga pigem neid kohti, mis räägiksid just sellest kuidas ta lapse kaotas, mis tunne see oli jne. Ühesõnaga, ma vist olen haige, et ütlesin, et see polnud minu jaoks piisavalt valus lugemine, sest midagi jubedamat annab tegelikult üldse ette kujutada, kui see mida too naine läbi elama pidi. Kokkuvõttes on see hea raamat, aga ise värskelt abordi üle elanuna, ei tundnud ma nii palju tema piina, kui ma tol hetkel oleksin soovinud.

Okei, sellelt viimaselt lõigult järgmisele üle hüppamine tundub maru kohatu, aga no mis sa ära teed, eksole. Teemavahetus!

***Otsustasin eile hullusega kaasa minna ja tõmbasin ”Sõna Snäkk” mängu. No püha peeter, see on tõesti sõltuvust tekitav! Ma olen hetkel mingi 30 leveli kandis ja ühe sõna taga kinni. Pool päeva olen seda välja mõelda üritanud, aga no ei tule! Tean, et sellistel puhkudel küsitakse abi, aga ma ei taha kuskile avalikult ulguma ka minna, et ou aidake, ma ei oska. Pusin ise ja kui tõesti ei tule, siis käin sõbrannadele närvidele ja sunnin neid proovima. :D

Sõbrannadest rääkides, siis ma sain mõnda aega tagasi omale uue sõbranje! Ja no ma olen ausalt niiiii õnnelik – lõpuks ometi on mul sõbranna, kel on ka lapsed (saab lõputult ja ilma häbitundeta bitchida, kui lapsed väikeste emmidena käituvad!), kes ei ela minust 300km kaugusel (kõigest 12km) ja kes mind päriselt ka taluda suudab (no peaaegu)! Lisaks oleme me üsna sarnase mõttemaailma ja eelistustega. Agh, miks ma talle juba 3a tagasi närvidele käima ei hakanud, kui esimest korda suhtlesime. Meie viimased 3a oleks palju mõnusamad võinud olla. Igatahes, isadepäeval näiteks tegime meestele tünga – jätsime issid tittedega koju majandama ja ise tõmbasime Tartusse kinno, ‘Bad Moms 2’ vaatama. Läks asja ette, meil oli seda täiega vaja! Tema pärast ma võib-olla enam ei blogigi nii palju – kõik mis hingel on, saab temaga ära pläkutatud. :D

No okkk, see postitus läks ikkka täiega lappama. Ma tulin tegelikult siia, et vastata paarile küsimusele, mille ma pooleldi sundides KAHELT oma lugejalt sain, aga kui ma nüüd neile veel siin vastama hakkaks, siis läheks see postitus küll 3000 sõnaliseks ja keegi ei viitsiks never seda pläkutamist lõpuni lugeda. Ühesõnaga, järgmine kord siis. Aga teie võite seni mulle ikkagi küsimusi veel jätta.