Mul on aju nagu sõel, ma isegi ei mäleta enam kõiki neid kohti ja asju mis me puhkuse ajal tegime või kus käisime. Pean kamerast vaatama vist hakkama, et mälu värskendada! :D

Igatahes, koduteel käisime läbi Vudilast. Hetkel on see nüüd juba selleks aastaks kinni, aga hinnad olid üpris krõbedad: täiskasvanu 14 ja lapsed 18 euri nägu vms. Mina ostsin piletid talvel sooduka ajal, 7 euri nägu ja praegu tänan jumalat, sest, kui ma oleksin pidanud täishinda maksma, oleksin küll veidi pettunud olnud. Nimelt on minu arvates väga selgelt see värk seal… aegunud. See koht lõugab valjult uuenduste ja paranduste järgi. Mõni koht oli päris räämas ja ei töötanudki üldse. Näiteks oli seal üks tilluke seiklusrada, kus oli ka liug vms. Põhimõtteliselt, et võtad pulgast kinni ja lased mööda trossi, pulgast kinni hoides, alla/edasi. Igatahes, see ei funganud ja kui Joel seda kasutada üritas, kiilus see värk seal kinni ja Joel maandus perseli mudas. Ma nägin päeva jooksul neid lapsi mitmeid, kes samamoodi lõpetasid.

Lisaks häiris mind väga, et ponisõitusid tegid seal lapsed. Ühtegi täiskasvanut seal juures ei olnud. Võtsid poni ja jalutasid siis, ”ratsanikud” seljas, mööda metsa. Välimuse järgi ütleks, et üks oli mingi 10 ja teine vb 13 aastane. Ja sellistele usaldati hobused kätte, lapsed seljas… Ei osanud nad kiivreid lastele pähe panna, ega midagi. Või noh, seal ei olnudki üldse vist laste suuruses kiivreid. Mängumaa, kus ponisõitudeks on täiskasvanute kiivrid, hmm… Enamusel kiivrid töllerdasid lipa-lapa kahte lehte. Mis kasu sellest kiivrist siis üldse on… Lapsevanemad ka ei vaadanud kuidas kiivrid on… Ma küll üritasin Joeli kiivrit nii kinni tõmmata, kui sain, aga kui ta metsast tuli, oli see tal silmini ja ma ei tea kas ta oma sõidust üldse midagi nägi ka… Lisaks plätsis väiksemate poniga jalutanud tüdruk hobusele PIDEVALT vastu nina ja nägu, kui too ei kuuletanud. Tõstis häält ka looma peale. Nagu… nii ta seda hobust küll enda kontrolli alla ei saa. Ühel hetkel viskab loomal sita keema, ning ta sellele plikale veel teeb… Hoiame siis sõrmed ristis, et sel hetkel tal mõnda põnni seljas ei juhtu olema.

Lisaks, vaadake kus ja kuidas ta Joeli jalad pani… Tema surus lapsel jala kannani sinna rihma vahele, ma siis ise nii möödaminnes ikka panin ainult varbad. Hobuse-kaugetele inimestele seletan siis, et jaluses tohiks jalg olla vaid varvastega, et ratsaniku kukkumise järel too jalgupidi jalusesse rippu ei jääks. Jaluse rihma vahele jalga toppida ei tohiks vapsee… No mina, va vussike, olen nüüd kõva mutt siin netis kaagutama eks, aga samas kohapeal ei julgenud ma ka mitte muhvigi öelda…

Aga muidu oli tegelikult väga tore. Jõudsime kenasti kõik tegevused läbi teha ja kõik ära vaadata selle 8h jooksul. Kõige suurem hitt oli muidugi see jääkülm vesi seal. Vaevu sain lapsed veest välja, et edasi minna… Isegi käisime seal liumägedel ja saunas, ning väga vinge oli, kuigi vesi oli ikka… põrrr. :D

Batuudid olid väga lahedad, kambaga hüppasime ja naersime, ATV’dega sõitsime, loomi nägime, vesiratastel käisime ka, aga lapsed flippisid jälle ära, seega ei läinud me kaugele. Hiljem käisime mehega kahekesi uuesti. Teatrit nägime, päris lahe oli endalgi kuulata-vaadata, jutt oli hea. Põrkeautod olid vinged, kuigi akusid ei raatsita neile sinna osta (siseinfo). Korraga oli vaid paar autot saadaval, mis ka lõpuks ära koolasid ja ülejäänud seisid nurgas (laadimas?). Mängutubades jne käisime uudistamas, kuigi elektrooniliste mängude majas ei olnud ka mitu asja töökorras. Samas need mind isiklikult nii väga ei kõigutanudki. Hah, ühel mängul oli nii, et gaasi vajutama ei pidanudki, sest see oli sinna kinni kiilunud vms ja mängija asi oli vaid rooli keerutada. Sõitsin ralli, gaas koguaeg põhjas. :D

Toit oli seal ka selle kvaliteedi kohta pigem kallis ja valik oli nadi. Lõpus saime 2 euri nägu lastele jäätist ka osta… Kõige valusamad 12 euri, mis ma eales maksnud olen, sest samad jäätised oleksin tavalisest toidupoest kätte saanud mingi max 5 euriga. :D

Lõppkokkuvõttes oli väga tore päev, aga kas ma 18 euri nägu uuesti läheksin? Ilmselt ei. Samas selle raha eest, mis mina maksin, oli asju ja tegevust ikka küll ja veel, ning jäime väga rahule.

*Loen nüüd teksti üle ja jääb sellest kohast kuidagi negatiivne maik. Tegelikult oli ju väga tore ja mõnus päev… Ehk oli asi lihtsalt selles, et käisime seal kaks päeva enne hooaja lõppu. Ehk on seis suve alguses parem, ma ei tea. Aga töötajad on seal  küll suurepärased! Päriselt, nii mõnusad, toredad ja sõbralikud. Naeratavad ja on abivalmid. Ehk on pargi seis nadi, sest töötajad saavad head palka ja on selle pärast rõõmsad? Ma loodan küll, sest head palka nad igatahes vääriksid! Vesirataste poiss vääriks küll eraldi preemiat, sest ta jättis nii mõnusa, positiivse tunde sisse meile kogu päevaks.*

Aga ega me kodus kaua olla saanudki, juba järgmisel päeval põrutasime Tivolisse, mis tol päeval oli Võrus. Ma ei tea kuidas, aga mina ei olnud igatahes kordagi veel sellisesse kohta sattunud… Seega see külastus oli esmakordne nii mulle, kui ka lastele.

Kohe, kui sisse läksime, nägime, et üks tüdruk, koos oma isaga (?) oli minemas (minu arvates) surmalennule. Ronisid mingi metallist kuuli sisse ja siis nad lasti miljoni kilomeetri kõrgusele, ilge lennuga. Muudkui kargasid üles ja alla, röökides. Joppenpuhh… ma hiljem mõtlesin, et kui palju peaks keegi mulle maksma, et ma seda teeksin… Mingi viie tonni eest võib-olla hakkaks mõtlema. Uuugh, gaad. Kohutav.

Me käisime luikedega lendamas ja juba seal tõmbas mul sisikond kokku, kui see luik ülespoole läks. Mina olin koos Annuga ja kui ta nägi, et mul nägu siniseks juba tõmbub, vajutas ta luike kohe alla poole ja lausus, et ei ole hullu midagi emme, me võime madalamal ka lennata. :D

Rongiga käisin ka nendega sõitmas. Üks kord Joeliga ja teine kord Annuga. Joeliga läksin, siis andsin kogemata 2 münti, kuigi oleksin pidanud maksma vaid enda eest. Poole sõidu peal meenus, et kuraaat. Maha läksime, siis tahtsin küsida, aga vastuseks sain vaid ”ne panimaju”. Ja issand, kui pikk see sõit oli! Joopajoo, ma mõtlesin, et see ei saagi otsa.

Igatahes, lapsed käisid kõik läbi mis said ja nautisid kõike täie raha eest (iga sõit 3-4 euri nägu, uugh). Kuigi ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et kiikude-laadsel atraksioonil oli meil väga ebameeldiv kogemus. See tüüp seal läks minu peale ikka MEGA närvi, sest ma ei saanud aru millist piletit ta tahab. Trampis jalgu, tegi nägusid, vandus ja vehkis kätega, nagu ma oleksin mingi retekas, et keset Eestit ei saa aru vene keelest. No tänan väga.

Selle kuu aja jooksul oleme kodused olnud vast viiel päeval. Puhkus oli tore, aga nüüd on küll seiklemisest kopp ees. Kodus on ikka niiiiiiiiiii hea. Koerad olid ka hullumas, kui meid üle tüki aja nägid. Isegi kassid, kes muidu on pigem yolo’tajad, olid rõõmsad ning üks neist ei jäänud veel mitu päeva minust sammugi maha. Öösel ronis ka mulle selga elama – jumala eest, äkki läheb veel minema, eksole. :D

Meie puhkus sai tegelikult päris maagilise lõpu, kui mulle ootamatult keset järve, paadi peal abieluettepanek tehti. Ikka täis laks – päikeseloojang, õitsvad vesiroosid ümberringi, linnulaul, meie kahekesi… Tüüp tundus ikka maruuu närvis. Nagu ma peale üheksat aastat ja kolme last talle ”ei” hakkaks ütlema. :D

Krt, nüüd tuleb küll koogi söömisesse paus teha, muidu ei mahu ükski pulmakleit selga!