Ma kirjutasin siia tegelikult pikalt ja laialt kuidas lastel läinud on, mis nendega toimub jne, aga siis lugesin seda teksti ja mõistsin, et see on vist üks kõige igavamaid asju, mida ma oma elu jooksul üldse kirjutanud olen! Selline punnitatud ja tülpinud hülgemöla. Aga mina tahan kirjutada nii, et lugejal silmade ees pilt jookseb ja nägu on naerul. Selle jaoks on mul aga vaja seda momenti, seda kirge, seda õiget tunnet. Kui seda tunnet ei ole või see tunne on olnud, aga ma ei ole kohe arvuti taha saanud, ei saa ma enam neid sõnu niimoodi kirja nagu ma tahan ja jääbki asi lihtsalt katki. Selle pärast mul siin ilmselt nii pikalt pausid sees ongi – aega lihtsalt ei ole, et õige tunde ajal saaks maha istuda. Ja selle pärast minust ilmselt mingit ajakirjaniku laadset toodet ka kunagi ei saa – ma oskan hästi kirjutada vaid suure emotsiooniga ja iseendast.
Kunagi mõtlesin küll, et äkki tõesti sobiks ajakirjaniku laadne töö mullegi, kui neid Pere ja Kodu artikleid tehtud sai, aga kellegi teise kohta kirjutada on vist ikkagi paljupalju keerulisem. Aga vot, Jaanika üle on mul tõsiselt hea meel. Kohe ikka vägaväga hea meel! Ma olen tema üle niii uhke, nagu päris-päriselt. Ehk on see veider, eriti arvestades, et tegelikult ei ole me mitte kunagi näost näkkugi kohtunud, aga mul pohlad – ta on end üles töötanud, nii palju muutunud ja arenenud, ta on juba teinud neid asju, millest minagi kunagi häbelikult nurgas istudes vaid unistasin (ehk unistan vahel siiani). Väga inspireeriv ja tema arengulugu näitab väga hästi, et sa suudad kõike, kui vaid piisavalt pingutad. Midagi, mida isegi silmas pidama pean…
Aga hetkel on mul teine rada jalgeall, mis muidugi ei välista seda, et äkki ma kunagi vaatan ikkagi taas tõsisemalt kirjutamise poole ja viin ka need unistused ellu. Kas just ajakirjanikuks saamise, sest ma tõesti ei tea kas see on päris mulle, aga ehk mõni variatsioon sellest siiski…
Terve suve möllasin ma igatahes igal võimalusel salongis tööd teha, et aina paremaks ja kiiremaks saada. Teen seda muidugi siiani, aga klientide vool on kuidagi maru imelik. Näiteks praegu – kaks päeva oli täiesti nulliring, samas eelmisel nädalal oli mitu päeva sellised, et ei saanud isegi lõunapausi teha. Sellised tühjad nädalad panevad mind järjekordselt ”päris” tööle mõtlema. Täna pooleldi nalja pärast, pooleldi täiesti lootusrikkalt vaatasin töökuulutusi, et mida siis pakutakse. Äkki leidubki mingi selline võimalus, et saan näiteks paar päeva nädalas 8-17ni käia või mingitel päevadel siis selles vahemikus ja ülejäänud aja teeks salongis tööd, nii palju kui seda on. Esimene kuulutus – Maxima koristaja, 0.75 kohta.
Lugesin just enda viimast postitust, mille aprillis enne pausi kirjutanud olin ja seal olin halanud, et miks ma üldse seda iluvärki tegema hakkasin, nii raske on ja palju lihtsam oleks olnud minna Maximasse koristajaks. No nüüd on mul siis see võimalus!
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sellistel hetkedel olen ma tõesti natuke nagu kits kahe heinakuhja vahel. Eriti praegu kui jõulud peale pressivad, mul on vaja auto korda teha (khmkhm, tee äärde lükata, benaga üle valada ja tikku tõmmata, aga seda oleks ka kallis teha, sest c’moon, vaata bena hinda!) ning nelja lapsega ilma vannitoata elamine ei ole ka just midagi sellist, mida ma veel pikalt teha sooviksin (jutt järgmiseks korraks, fuck my life). Hetkel tundub, et kõigil kisub asi hapuks ja inimesed on sunnitud juba tegema valikuid kas iluasjad või arved ja söök.
Ühest otsast, kui ma ”päris” tööle lähen, on vähemalt midagigi kindel, aga siis jällegi ei saa ma salongi nii palju panustada ja ehk vajub asi siis üldse ära. Kui ”päris” tööle ei lähe, virelen ja võtan vastu kõik kes vähegi tulla tahavad, nagu praegu. Loodan ja siputan edasi, et ÄKKI lõpuks jõuan ikkagi sinna, et mul on kõik päevad enam-vähemgi täis… aga kui seda ikkagi ei juhtu. Kui kaua ma siis ootan ja loodan… Hetkel oleks 0.5 kohta normaalsete tundidega nagu hea ajatäide, hoiaks vee peal vähemalt, aga siinkandis ei ole midagi sellist hetkel näha…
Viimased 13 kuud on minu jaoks olnud ausalt öeldes suht maapealne põrgu. Saaks muidugi ka hullemini, alati saab, aga ma olen lihtsalt niii väsinud sellest pidevast tundest, et ”noh, kust nüüd järgmine hoop tuleb?” Koguaeg istu lihtsalt kirves pea kohal ja see on nii paganama kurnav. Tahaks hinge tõmmata, midagi natukenegi nautida, aga koguaeg on midagi.
Mina oleks küll huvitatud ka lihtsalt sellest, kuidas lastel ja üleüldiselt läinud, kuna niii niii ammu pole enam kirjutanud ja kõige pisemast praktiliselt postitusi ju väga polegi :(. Ja muidugi huvitab ka see, et mis selle vannitoaga siis juhtus? Et ka sellised argised asjad on toredad lugeda, ei pea midagi megamahlakat kogu aeg kirjutama 😀
Võtan arvesse ja kirjutan ❤️
Ma alustasin 2021a veb/märts umbes õmblemisegs. Vahepesl oli täis auk, mitte midagi ja siis võtsin end kokku. Parim vahend on reklaam või nt loosimäng. Muidugi pead ise vaatama mismoodi ja kuidas. Algus ongi raske ja praegu on mul tööd piisavalt,aga samas on ka vaba aega omajagu. Kõige kindlam on alguses rahulikult võtta ja kätt pulsil hoida, et siis areneda. Kunagi koolis öeldi,et alustav ettevõte sureb kas 2a või 5a pärast. Ja see on see mis hoiab mind vee peal. Kuidagi ei taha alla anda kui ma näen,et tegelikult saan. Raskem saab olema kui põhitööle tagasi lähen. Muidugi ma siin mõtlengi,et kas pressida nii,et ma ei oea 2023 tööle naasma või siis teen kahte korraga. Eks ca aasta on veel aega.
Pea püsti, ära veel nii kergelt koristajaks mine ☺️
Ma olen ka loosimängule mõelnud jah. Aga tundub nii hale, et ma pean end toppima igale poole 😂
Hea võimalus tagada uue kuu sissetulek on kliendile kohe uue aja broneerimine. Temal uus sobilik aeg kirjas ja sul ka nö kindel sissetulek. Siis ei teki selliseid tühje päevi. Fakt on see, et teenust nad ju vajavad, kas siis sinu või kellegi teise juures. ☺️
Enamik ei tea kohe oma graafikut, need kes teavad, panevad kirja.