Siin on siis teine pool küsimustest.

Mis tööd su mees teeb?

Ma loodan, et ta mind nüüd mättasse ei löö, sest talle ei meeldi, kui temast kirjutan, aga ta töötab kohalikus paberivabrikus. Teeb vanast paberist uut. Või noh, on osa sellest protsessist. 

Su lemmikblogid (Eestis)?

Issand, ma ei teagi. Raske on lemmikut valida. Esimesena meenus Mallu, sest noh, ta oskab lihtsalt kaasahaaravalt kirjutada ja tema huumorit ma ka jagan. Samas mulle väga meeldib ka Pille.

Youtuberiks ei taha hakata?

Eeee, ei. Esiteks ma ei oskaks muhvigi niimoodi rääkida, teiseks ei oska ma monteerida ja kolmandaks keegi ei suudaks mu mordat üle paarikümne sekundi jutti nii lähedalt vaadata. Parimal juhul sobiksin ma mingeid Vine’e tegema. Ala nagu see tüüp kes oma suuurele pekisele kõhule lõustu maalib ja siis kaamera ees tantsu vihub.

Kuna majatuuri (videona) teed?

Ma tõesõna ei tea millal ja kas üldse. Ma saan aru, et inimestele meeldib teiste kodudesse piiluda, aga ma ei tea kas minu puhul on see hea mõte. Esiteks ei ole ma iial oma koduga vist nii rahul, et sooviks seda nõnda eksponeerida ja teiseks ei taha ma varastele ette näidata mis ja kus meil on. Mitte, et meil midagi nii väärtuslikku üldse oleks, mis vääriks siia sisse murdmist. Ma kujutan ette, et ületee naabritel on palju paremat kama… :D

Mida sa oma elus kahetsed?

Ilmselt seda, et ma end rohkem jalaga tagumikku ei tagunud ja kooli pooleli jätsin. Või noh, tol ajal tegelikult mul ei olnud muud valikutki väga, kui pooleli jätta ja tööle minna, aga ikkagi. Midagi oleks võinud välja mõelda, sest isver-jumal-küll, paljud inimesed käivad ülikooliski töö kõrvalt. Mõni käib lausa tööl, koolis JA kasvatab veel imikuid samaaegselt.

Kas tahaksid abielluda?

Loomulikult, aga mitte päris nii ka, et lähme teksades kohale, viskame allkirjad alla ja vsjoo. Tahaks ikka kleiti ja sõrmuseid ja väikest pulma-preemia-reisi ja tillukest pidu ja… aga see kõlab nagu € ja € ja €, mida meil kulub praegu mujalegi hädavajalikumale.

Kunagi unistasin suuuuurest pulmast, aga see pole enam mu unelm, sest mul poleks sinna kedagi kutsudagi. Ma ei taha oma päeva jagada inimestega, kes ei vaevu korra aastas mulle isegi tagasi helistamast.

Ideaalis ma mõtlen, et too pulm võiks olla kuskil meie jaoks erilises kohas ja kohal oleks umbes kolm-neli-viis kõige lähedasemat inimest ja meie lapsed. Aga siis hakkaks ikkagi pihta see, et kuidas me kutsume su sõbrannad, aga ei kutsu su isa ja kuidas me kutsume su isa, aga ei kutsu su vanaema jne. Keegi lõpuks ikkagi solvub ja mossitab ja rikub meie päeva emotsiooni ära. Kõige lihtsam oleks reisile minna ja salaja kuskil mererannas, päikeseloojangul kahekesi abielluda. Eeeeet jah, tahan abielluda küll, aga enne tahan 30 kilo alla võtta ja endaga rahul olla, et ei peaks terve ülejäänud elu pulmapiltidelt vaalaskala vaatama. Ja no, mehe peaks ka kõigepealt vist põlvili saama kuidagi… :D

Kas sul on mõni unistus, millest oled väga kaua unistanud, kuid mis pole täitunud?

Eeeee, lotovõit? :D Tegelikult ma ei tea. Kui ma midagi tahan, siis üldiselt nii kaua ma ka siputan, kui ma selle saan. Järgmine suur asi oleks vast see, et ma suudan hobist teha töö, mis mind ka ära toidab. Või leian midagi, mis toob raha sisse ja ma totaalselt-hingepõhjani-ei-vihkagi-seda.

Mis on kõige romantilisem asi, mida te mehega teinud olete?

Ükspäev hüüdis mees: ”Näe, vedas sul raisal, sa ei peagi sitta koristama. Koer sõi kõik juba ära!” See oli päris romantiline.

Tegelt ma ei tea. Me pole erilised romantika vennad. Selline lääge romantika ei istugi mulle, ala roosilehtedest tee voodini ja küünlaid täis vannituba. Ma mõtleks seda nähes esimese asjana, et kurat, mina pean selle jura kõik pärast ära koristama ju! Ma ei oskaks sellises olukorras vist kuidagi ollagi…

Ma pigem hindan igapäevaseid pisikesi ja armsaid žeste. Vannitoa aknalauale jäetud kommikarp oli näiteks armas, sest ta tahtis, et sel korral mina ka sealt mõne ikka saaks, mitte, et ma ärkan, loivan kööki ja leian kapi otsast kaks shokolaadist last, ning hunniku kommipabereid. Eile rääkisin mehele, et ma pole põhimõtteliselt kolm päeva midagi söönud, ja selle peale tõi ta mulle poest (salaja) mu lemmikuid snäkke. Vot see on meie laadi romääns.

Millal ja miks sa viimati nutsid?

Siis kui ma viimati ühte oma lemmik sarja vaatasin. Üks peaosaline kaotas lapse ja noh, rohkemat polnudki vaja. Terveeeee osa lihtsalt nuuksusin nutta.

Aga nutsin-nutsin ma ilmselt viimati, eeeee. Mingi eelmisel kuul vast ja sellepärast, et ma tundsin end nii lootusetu luuserina, kes kohe mitte millegiga hakkama ei saa… hakkas kergem küll.

Kolm asja, mis üksikule saarele kaasa võtaksid?

Eeldades, et seltskond on juba olemas, sest ihuüksi, ilma igasuguse suhtluseta, ei suudaks ma iial üle paari päeva olla, võtaks kaasa hea zippo vms, mis läheks iga ilmaga põlema, sest ma pole mingi Tulejumal-Sid Jääajast, kes kahte kivi kokku lüües lõkke püsti saab. Teine asi oleks ilmselt kirves, sest raudselt on vaja midagi seal lõhkuda. Kolmandana võtaksin… mingi raamatu kus õpetab kuidas looduses ellu jääda.

Vlogide tegemisele ei ole mõelnud?

Sama vastus nagu sellele youtuberi küsimusele.

Kaua sa juhilube tegid ning kas/kui mitu eksamit läbi kukkusid?

Autokooli läksin (vist) 2012 sügisel. Talveks sai kool läbi ja sain paberid kätte. Läksin ARK’i teooriat tegema. Olin endas 110% kindel, et teen ära aga siis kukkusin hoopis kolinal läbi. Peale seda ei tegelenud ma sellega enam päris mitu aastat. Küll polnud aega, küll polnud raha, aga peamiselt oli see siiski suuuur hirm, mis mind tagasi hoidis. 

2014 sündis Annu ja see oli jälle hea vabandus – no kus ma selle tite jätan, et sõidutunde võtta jne. Siis polnud ka otsest vajadust auto järgi, sest ma olen endiselt arvamusel, et linnas elades on auto pigem luksus ja harjumus, kui hädavajalik tarbeese. Aga no, kui ma Joelit ootama jäin, võtsin selle asja ikkagi ette, sest mitme lapsega bussiga sõita tundus sürr. Seega võtsin kätte ja tegin ära. 2016a kevadel, 8. kuud rasedana sain load kätte ja olin suuuur õnnejunn. 

Teooria tegin sel korral esimese korraga ära (kokku tegin siis 2x), aga sõitu kukkusin kaks (?) korda jutti läbi. Pmt tegin lube mingi 4a, aga kui lõpuks kätte end võtsin, siis kulus umbes 4k selleks, et sõidutunde võtta (ikka sadade eurode eest) ja eksameid teha, läbi kukkuda ja uut aega oodata.

Millal ja kas sa plaanid oma tibud lasteaeda panna?

Mul pole kanasi, ega tibusi. Tibudele on ka lasteaed olemas? :D :D :D

Annu lasteaia teele saatmisele olen ammu juba mõelnud, aga no ma ei tea. Ma ei kujuta ette, et mis see Joel siin siis üksi teeks… Ta on ju õega nii harjunud ja nad on nagu sukk ja saabas. Kui Annu issiga poodigi läheb, on Joel nii löödud, et noh, kus see õde nüüd jäi siis… samas ma tean, et Annul oleks seal tore. AGA nad magavad nüüd lõpuks mingi 9ni ja päriiiiiis ma viitsingi jälle kell 7 ärkama hakata, et läbi pimeda ja lörtsiläga neid kuskile lasteaeda vedada. :D

Kui Joel ka lasteaia ealiseks saab, siis äkki proovin nad Waldrofi saada. Saavad ilusti koos olla ja samas ka teistega mängida.

Kuidas sul beebi saamise suhtes nüüd tunne on?

Kõik omal ajal. ;)

Vot tak, tunnete mind nüüd veel paremini? :D

Küsisin ükspäev facebookis, et äkki on teil mulle mingeid küsimusi, ükskõik milliseid ja reaalselt, MITTE KEDAGI ei kottinud, kuni Mari-Leen asja veel piinlikumaks muutis ja kommenteeris, et ‘oi näe kellelgi polegi küsimusi’. :D Siis lõpuks KAKS inimest halastasid mulle ja päästsid mu piinlikuse surmast, tänks. :D

Kas sa tahaksid edasi õppida kunagi? Kui jah, siis mida?

Aagh, ma natukene kohe vihkan seda küsimust ja mul lähevad ihukarvad püsti, kui keegi selle kohta uurib. Ühest otsast on mul nii-väga-kohutavalt-meeletult piinlik, et mu koolitee on poolik ja ma häbenen seda ülekõige, aga teisest otsast ma kohe üldseeeeee ei kipu kooli tagasi. Ma kardan, et ma ei saa hakkama (reaalained on mulle rohkem, kui kohutavalt rasked) ja kuna ma hetkel endiselt ei ole enda jaoks leidnud seda imelist ‘miskit’ millele mõeldes mu süda kiiremini lööma hakkaks ja tekiks tunne, et vot see ongi minu asi, siis… ma ei tea. Lihtsalt selle jaoks, et ma saaksin öelda, et ma olen kõrgharitud, ei näe ma hetkel pointi õppida. Hambad ristis õppida midagi, mida ma ei armasta? Kunagi kindlasti pean selle kooli asja ette võtma, sest tänapäeval ei ole lihtsalt teisiti võimalik ja ma ju saan aru KUI tähtis on tegelikult korralik haridus, aga jamh. See on minu jaoks õrn teema ja mul on sellest rääkides iga kord räme luuseri tunne, sellepärast ma igal võimalusel seda ka vältida üritan…

Mõtteid on mul sellegipoolest mitmeid olnud. Olen mõelnud ämmaka ameti peale, sest siis saaks terve elu tittesid nunnutada, aga samas saaks lapse alati vanematele tagasi ulatada, kui üle viskab (eks sa katsu enda oma kuskile ära sokutada, kui kopp ette tuleb!) Või siis läheks duulaks/sünnitoetajaks õppima, aga see maksab mingi 3 tonni ja nende ametite miinus on see, et ma ei ole eriti vaimustuses teiste naiste vuuhade vahtimises, veel vähem katsumisest.

On olnud ka mõtteid ajakirjanduse vms poole, sest kirjutada mulle meeldib ja ma olen selles tegelikult ju ka hea, aga ma ei tea veel täpselt mida ja kas ja kus ja kuidas….

Hiljuti mõlgutasin mõtteid, et läheks ja õpiks mingeid ilu-värke. Ala ripsmeid, küüsi ja muud sodi panema. Ostaks suure bussi ja sõidaks mööda külakolkaid tahtjatele nö ‘koju kätte’. Aga no neid sodi-paigaldajaid on ju iga nurga peal, ning see ei ole tegelikult väga minu värk ka. Ja mis siis saab kui ma kellelegi mingi sita kokku keeran? Äkki kleebin mõnel tibil kogemata kõik ripsmed üksteise külge kokku ja siis ta pussitab mind oma poolemeetriste küüntega surnuks? :D

Kas praegust maja näed enda koduna ka tulevikus?

Väga tahaksin seda nii näha, sest siin on meil palju mälestusi. Mõlemad lapsed on siin oma esimesed sammud teinud ja öelnud oma esimesed sõnad, ning nende kasvamine on talletatud meie magamistoa uksepiidale. Üheski teises majas ei saa ma vaadata mõnda katkist kohta ja mõelda: ”jaaa, see oli see kord kui Annu Joelit lauaga mööda tuba sõidutas ja nad vastu seina sõitis, nii, et pahtlit lendas”. Selliseid ‘sodiks sõidetud seinasi’ pole teistes majades, nende majade ‘sodiks sõidetud seinad’ on minu jaoks lihtsalt ‘perse keeratud remont’, mitte mälestus sellest kuidas mu lapsed naerdes mu elamist lammutasid. Aga fakt on siiski see, et meie unistuste perekonna jaoks on see maja väike. On juba praegu tegelikult. Aga asja annaks lahendada nii, et ehitame teise korruse välja, aga ma ei taha isegi mõelda kui kulukaks see läheb. Odavam on vist hoopis uus ja suurem maja osta. Siis saaks ehk tõeks teha ka selle unistuse, et elame ‘natukene metsa sees’ ja kuuleme avatud aknast rohutirtse, mitte autosid ja röökivaid purjutajaid. Ühesõnaga, ma ei tahaks kolida, aga ma ei välista seda. Aga lähimate aastate jooksul seda kindlasti veel ei juhtu (kui me just bingoga ei milli ei võida).

Kuidas sinu lapsed sind iseloomustaksid? (ehk kuidas sa arvad, sa tundud neile)

Ma arvan, et Joelile ma tundun mõrrana, kes ei luba end suva hetkel tissist krabada ja Annu mõtleb ilmselt ka, et ma olen ülekohtune mõrd, sest mismõttes ma ei luba tal viis korda päevas kleiti vahetda ja mis mõttes ma keeldun talle uut joogikõrt toomast, sest praegune pole piisavalt roosa? Ühesõnaga, nad armastavad mind üle kõige. :D

Mis on unistuste sihtkoht, kuhu tahaksid reisida?

Ausalt öeldes hetkel oleks mul suht suva, peaasi, et see koht oleks soe ja sinna saaks lennukiga. Jällegi, häbi tunnistada, aga ma pole mitte kunagi reisimas käinud, ega lennukiga lennanud… Pikka aega unistasin Austraaliast, sest oh, ‘Kodus ja Võõrsil’.

Millise uue hobiga tahaksid alustada?

Ma ei suuda vanadegagi taas-alustada. Ala pildistamine, käsitöö, jutukeste kirjutamine jne.

Kas Harry Potter või LOTR?

Ma pole kumbagi väga süvenenud. Aaga mu lapsepõlve-parimsõbranna-keda-ma-jumaldan-juba-viimased-viisteist-aastat, oli omal ajal Potteri fänn ja ta luges kõik need raamatud mingi 5x vist läbi.

Kõige lahedamad mälestused kooliajast?

Mingil haigel põhjusel meenus esimesena kohe see, et ma olin terve põhikooli aja ühte tüüpi armunud. Tegelikult oli ta vist siiski mulle pigem kinnisidee, sest tema mind ei tahtnud ja no mismõttes ei taha mind, eksole. :D Seal koolis vist reaalselt ei olnudki ühtegi inimest, kes mu crushist lõpuks teadnud ei oleks. Oi jumal, oli see ikka aeg ja mul hakkab praegugi piinlik, kui sellele ajale ja neile lollustele mõtlen. Vaene kutt! :D

Aga ajal mil ma oma ”õnnetu armuelu” pärast ei nutnud või ei skeemitanud välja mingei ideid, kuidas tollele tüübile maagiliselt meeldima hakata, oli vast kõige lahedam see aeg, mis veetsin tolle eelnevalt mainitud lapsepõlve-sõbrannaga. Ta reaalselt on nii hea inimene, et mu süda tahab katki minna. Ta on üks sellistest, kellega ma ei pea koguaeg rääkima, aga ma tean, et ta on mulle siiski alati olemas ja kui uuesti kokku saame, siis jätkame me sealt, kus viimati pooleli jäime. Ühesõnaga, ta on tõeline sõbranna kogu eluks ja ma ei suudaks iial väljendada seda kui väga ma teda armastan. Võeh, kõlab nagu läila lesbiromaan.

Btw, vol 2 tuleb ka veel. :D

Ma ei tea kuidas meil iga kord niimodi joppab, et kõigi teenusepakkujatega probleemid on. Või olen mina ise liiga nõudlik? No ma ei tea. Kui ma maksan, siis ma tahaks nagu ikka eeldada, et saan selle eest korralikult töötava teenuse ja meeldiva teeninduse.

Seekord on meil probleem Starmaniga ja asi on täpsemalt siis selles, et kui salvestusi/järelvaatamisi vaadata, kaob pidevalt hääl ära ja saade hüppab u kaks minutit edasi. Tagasi seda osa kerida ei saa, st kui edasi hüppab, siis see 2 minutit jääbki sul nägemata. Korra vahetati juba digiboxi ka, aga see ei muutnud midagi.

Ükskord vaatasin näiteks Kodus ja Võõrsilit ja selle 30 minuti jooksul hüppas saade mingi 5x edasi. Järgmise osa alguses, kui näitas, et mis eelmises osas oli, vaatasin ja mõtlesin, et no ilgelt tore, et ma ka seda kohta nägin… Saatsin neile siis kirja ja video ka, et probleem on endiselt alles. Kiri nähti ära, aga mitte keegi ei vastanud…

Nüüd ükspäev üritasin jälle oma seebikat vaadata, aga seda salvestustest ei saanudki lahti võtta. Korra lõi pildi ette ja siis viskas välja. Helistasin siis jälle, et mis kamm on, kaua võib! Lubati õhtul helistada, aga seda nad muidugi ei teinud. Lõpuks kuulsin neist alles järgmise päeva õhtul. Selgus, et neil oli mingi probleem kanal 11ga ja neid salvestusi ei õnnestunud taastada, seega nädala jagu mu seebikait kadus ära. Põhimõtteliselt ainus seebikas, mida ma tahan vaadata ja seda ka ei saa. 

Täna käis siis jälle tehnik, kes lõpuks mind ka uskuma jäi, sest sain ühe saate peal talle ette näidata, et ma pole peast soe ja probleem on tegelikult ka olemas. Uuris, puuris ja helistas, ning lõpuks selgus, et viga on vist serveris või kuskil, mitte meil siin mingis seadmes. Laiutas käsi ja ütles, et temal pole siin kahjuks midagi teha. Nüüd olevat probleem tuvastatud ja sellega tegeletakse, aga ei tea kui kaua see aega võtta võib. Mina igatahes kaua enam oodata ei viitsi…

Imelik on aga see, et mulje jäi nagu mina oleks ainis, kes sellist asja kurdab. Aga kuidas see võimalik on, kui asi on serveris? Siis peaks see jama ju kõigil olema?

See probleem on kõigi kanalitega ja kõigi saadetega, täiesti suvalistel hetkel. Ükskõik mida vaadata üritad, võib suvalisel hetkel sul pildi paar minti edasi visata ja siis mõtle ise välja mis vahepeal juhtus… Tekib küsimus, et mille eest ma maksan, kui teenus ei tööta?

Teil, kes te olete ka Starmani kliendid, kas teil on samuti probleeme? Kust te ülejäänud teenust ostate ja kas olete rahul? Kui see porr selle nädalaga ei lõppe, ütlen Starmanile aidaa. Ma niigi vaene, mis hea pärast peaksin ma iga kuu maksma üüratuid summasi mingi jura eest, mis ei funka! 

Ma arvan, et te olete märganud, et ma viimasel ajal väga kaootiliselt kirjutan. Hing ihkab siia koguaeg, aga pea on justkui tühi. Mul on vist väikestviisi kirjutamise-kriis jälle. Kuigi kirjanikele soovitatakse, et ikka jätka kirjutamist ja sunni end vägisi takka, siis blogimaailmas selline asi mulle väga ei istu. Pastakast välja imetud tekstid ei köida kedagi ja kui sul pole midagi öelda, siis ole parem üldse vait. Kui see kirjutamine on sinu teema, siis tuleb see tuhin sulle jälle ka peale, ning sa särad taas. Ühesõnaga, minul on hetkel see vaiksem faas, kus ma blogimise asemel pigem vaatan oma sarju*, loen** või mängin mingeid lollakaid telefonimänge***.

*Oumaigaad, ma armastan ”This Is Us” sarja! Pole vist mitte ühtegi osa, mille ajal ma ei oleks nutta ulgunud. Mulle kuidagi nii läheb peale see perekonna teema. Ja siis on veel kaks sarja, mis praegu jooksevad ja mis mulle ka väga meeldivad – Jane The Virgin – üks süütu neiu viljastatakse kogemata ühe rikkuri spermaga, sest doktori preili oli oma tüdruksõbra pärast ärritatud ja ajas patsiendid sassi. Ja noh, siis läks põrgu lahti. Täielik utoopia, aga no nii lahe! Teine on American Housewife – komöödia, paks perenaine oma natukene-totaka-mehe ja kolme lapsega kolivad mingisse peenete-ilusate-ja-rikaste-rajooni – see eit on niiii mina noh! Selline ”fuck this shit, ma teen ‘peaaegu’ oma parima, et neid jõnglasi kasvatada ja samas ka ellu jääda” suhtumisega. :D

**Lõpetasin eile lõpuks ”Oriana Fallaci – Kiri sündimata jäänud lapsele” ja no ma ei tea. Kuidagi nii neeeeh oli. Ootasin rohkemat. Oleks rohkem seda valu ja verd näha tahtnud, aga noh, see polnud tegelikult vist selle raamatu point üldse. Ja ma ei saanudki lõpuks aru, et kas ta suri siis ise ka ära, või misasja. Aga ega ma lõpuks seda enam väga süvenenult ei lugenudki, sest uni tuli nii peale ja pigem mõtlesin, et no saaks juba läbi. Pooleli jätta ka ei saanud, sest siis ei oleks ma seda raamatut enam iial lõpuni lugenud ja no tegelt võtsin selle uuesti kätte vaid sellepärast, et ‘asi kaelast ära saada’ ja see juba raamatuvahetusse tagasi saata. Saaks vähemalt midagi asjalikumat ehk asemele võtta, kui keegi mult selle eest ära tellib.

Mõned kuud tagasi lugesin ka ”Klaaslast” aga see polnud ka kuidagi piisavalt räme, et ”kraabib su seest tühjaks ja jätab veritsevaks”, nagu Kaur Kender lubas. Ma ei tea, võib-olla oli asi selles, et ma oleksin jällegi tahtnud rohkem seda valu ja verd, ning tunda selle naise piina, aga ma ei tundnud. Minu enda valu ja piin tundusid tol ajal vist suuremad ja ma suutnud nii palju temaga samastuda, kui ma oleksin tahtnud. Lugedes valasin pisaraid küll, aga jamh. Polnud minu jaoks piisavalt valus. Kuigi ma ei kujuta samas ettegi, et mida rohkemat ja täpsemat ta kirjutada oleks saanud, et ma rahule oleks jäänud. Ehk oli asi selles, et seal oli rohkem muud juttu, sõjast ja ajakirjandusest jms, mina ootasin aga pigem neid kohti, mis räägiksid just sellest kuidas ta lapse kaotas, mis tunne see oli jne. Ühesõnaga, ma vist olen haige, et ütlesin, et see polnud minu jaoks piisavalt valus lugemine, sest midagi jubedamat annab tegelikult üldse ette kujutada, kui see mida too naine läbi elama pidi. Kokkuvõttes on see hea raamat, aga ise värskelt abordi üle elanuna, ei tundnud ma nii palju tema piina, kui ma tol hetkel oleksin soovinud.

Okei, sellelt viimaselt lõigult järgmisele üle hüppamine tundub maru kohatu, aga no mis sa ära teed, eksole. Teemavahetus!

***Otsustasin eile hullusega kaasa minna ja tõmbasin ”Sõna Snäkk” mängu. No püha peeter, see on tõesti sõltuvust tekitav! Ma olen hetkel mingi 30 leveli kandis ja ühe sõna taga kinni. Pool päeva olen seda välja mõelda üritanud, aga no ei tule! Tean, et sellistel puhkudel küsitakse abi, aga ma ei taha kuskile avalikult ulguma ka minna, et ou aidake, ma ei oska. Pusin ise ja kui tõesti ei tule, siis käin sõbrannadele närvidele ja sunnin neid proovima. :D

Sõbrannadest rääkides, siis ma sain mõnda aega tagasi omale uue sõbranje! Ja no ma olen ausalt niiiii õnnelik – lõpuks ometi on mul sõbranna, kel on ka lapsed (saab lõputult ja ilma häbitundeta bitchida, kui lapsed väikeste emmidena käituvad!), kes ei ela minust 300km kaugusel (kõigest 12km) ja kes mind päriselt ka taluda suudab (no peaaegu)! Lisaks oleme me üsna sarnase mõttemaailma ja eelistustega. Agh, miks ma talle juba 3a tagasi närvidele käima ei hakanud, kui esimest korda suhtlesime. Meie viimased 3a oleks palju mõnusamad võinud olla. Igatahes, isadepäeval näiteks tegime meestele tünga – jätsime issid tittedega koju majandama ja ise tõmbasime Tartusse kinno, ‘Bad Moms 2’ vaatama. Läks asja ette, meil oli seda täiega vaja! Tema pärast ma võib-olla enam ei blogigi nii palju – kõik mis hingel on, saab temaga ära pläkutatud. :D

No okkk, see postitus läks ikkka täiega lappama. Ma tulin tegelikult siia, et vastata paarile küsimusele, mille ma pooleldi sundides KAHELT oma lugejalt sain, aga kui ma nüüd neile veel siin vastama hakkaks, siis läheks see postitus küll 3000 sõnaliseks ja keegi ei viitsiks never seda pläkutamist lõpuni lugeda. Ühesõnaga, järgmine kord siis. Aga teie võite seni mulle ikkagi küsimusi veel jätta.