Kolmas laps: kakskümmend nädalat

Pool ootust on läbi, ning ma ei suuda ära oodata, et see teine pool ka sama kiirelt läheks! Tõenäoliselt lähevadki järgmised 15 nädalat kiirelt, aga siis need viimased paar nädalat jäävad ikkagi venima nagu tigu mööda märga muna.

Ma ei hakka ilustama, enesetunne on kohati ikka päris sitt. Eile õhtul näiteks viskasin diivanile kummuli ja püsti enam ei saanudki. Lõpuks lihtsalt jäingi sinna samma magama, sest puus oli lihtsalt niii metsikult valus. Iga väiksemgi liigutus tekitas sellise tunde nagu keegi rebiks mul jalga otsast ära. Hakkavad juba vaikselt meenuma need varahommikud Joeli ootusaja lõpust, kui roomates vetsu läksin (oli valida kas lasen end täis, või nutan ja roomas – nunnu eks).

Sellist hetke nagu enam ei olegi, kus midagi kuskilt ei valutaks või tunda ei annaks. Kui puus põrgupiina ei tekita ja lonkama ei sunni, siis selg ikka valutab. Kui juhuslikult mingi ime läbi selg ei valuta, siis on mul kõrvetised jne. Ja noh, ühesõnaga… parem oleks, et see titt seda kõike väärt on! :D :D :D

Eile käisime mehega üle pika aja kahekesi ringi tuierdamas. Lapsed sokutasime sõbranna juurde segadust külvam, ise läksime kinno ”Klassikokkutulek 2” vaatama. Tegelikult pidime linna minema üldse sellepärast, et auto remonti viia, aga siis mõtlesin, et kasutame võimalust – raputame marakratid maha ja lähme naudime paar tundi lastevaba elu. Üks mõngel ujus muidugi salaja kaasa, aaga noh, peaaegu. Keegi vähemalt ei oksendanud mu peale, ega karjunud söögi ajal laua alt, et ma talle ampsu annaks…

Söögiisu, sh ka magusaisu on leidnud minuni tagasitee ja tulemus on ka kohe näha – neli nädalat ja kolm lisakilo. Nii palju siis sellest lootusest, et ehk ei tõmba ämmakas mind liistule, kui ma liiga palju juurde ei võta. Need on need neetud juustusaiad öösel kell kaksteist…

God fucking damn it

See rasedus on ikka veel minu jaoks kõigist eelnevatest kuidagi nii erinev. Näiteks, esimest korda elus ei tunne ma end raseduse ajal mingi imelise rasedus-jumalannana. Kuigi kõht nagu kasvab ja on ju nähtav kah, siis on mul ikkagi ennast vaadates selline tunne, et ma olen lihtsalt fätso, mitte rase. Selline…ebamäärane ja pekine ja… blääh.

See väike suller, kes teiselpool mu naba puuküürnikku mängib, on endast lõpuks ka märku andma hakanud. Viimase nädala jooksul olen teda tihemini tundma hakanud, umbes 3-4 korda päevas tunnen, et taidleb seal midagi. Päris esimest tuntavat liigutust ma ei osanudki kirja panna. Kuskil 15-16 nädala paiku hakkasid mingid mulinad pihta, aga ei osanud mina siis veel kindel olla, et see ongi nüüd see. Hehh, ise kolmandat korda viimase nelja aasta jooksul sellises staadiumis rase, aga aru ei saa kas kõhus möllavad gaasid või beebi. No tee või tina, minu jaoks on nad alguses eristamatud.

Ma olen üpris ärevil ka. Nädala lõpus on mul looteanatoomia ultraheli. Tõenäoliselt ei öelda seal mulle lapse sugu ja isegi kui öeldakse, siis ei saa ma seda 100% usaldada. Annu oli mul ju ka nende sõnul ”kindel poiss”. Tellisin isegi ”it’s a boy!” särgi omale (issand kui nõme see särk tegelikult oli!). 30. nädalal otsustasin siiski millegipärast Elites käia ja seal siis öeldi, et see poiss on küll oma tilli ära kaotanud. :D

Tahtsin nüüd ka Elitesse minna, aga siis vaatasin, et nad on jälle hinda tõstnud (Annu ajal oli hinnaks 50euri, Joeli ajal 60euri, nüüd 70euri), ning otsustasin hoopis TÜK’is tavalises ultrahelis käia, sest see on kolm korda odavam. Minu jaoks vahet pole, sest pilte saada ma ei looda (laps näeb hetkel nkn välja nagu tulnukas) ja ninnunännu suhtumise eest ma ka antud hetkel maksta ei raatsi. Tahaks vaid teada kas oodata on tilliga või tillita isendit. :D Minu jaoks muudab lapse soo teada saamine raseduse kuidagi mõnusamaks ja ma muutun lapsega kohe lähedasemaks, kui tean kuidas temast mõelda. Loodetavasti nad ikka viitsivad seal TÜK’is vaeva näha, kui ma peale maksan. Riiklikus korras minnes nad igatahes soo vahtimisele ülemäära aega ei raisanud, mis on muidugi arusaadav ja okei, sest lõppkokkuvõttes polegi soo määramine selle uuringu eesmärgiks. Kui ma aga oma rahakotirauad avan, siis tahaks ikka saada seda mille järgi ma sinna lähen.

Tegelikult on aeg juba nii kaugel, et ma peaksin hakkama vaikselt asjade soetamisele mõtlema, aga see tundub kuidagi nii sürr veel, et ma reaalselt ka varsti kolmanda prääniku siia majja toon.
Kuna mul on alati peale sünnitust umbes 6 kuud ”NEVER-EVER ei sünnita enam!” mentaliteet, siis olen ma iga jumala kord kõik asjad laiali jaganud ja uuesti rasedaks jäädes jälle otsast alanud. No see kord ei ole erand… Annust jäi Joeli jaoks vähemalt lamamistool ja kiik alles, aga sel korral andsin needki kohe ära, kui Joel neist välja kasvama hakkas.
Kui nii võtta, siis tegelikult polegi meil palju vaja. Nüüd juba tean mida ma kasutan ja mis jääks seisma, seega uuesti pean muretsema mingi kiige-laadse asja, kuhu titte turvaliselt käest ära saaks panna (eeldades, et ta seda teha lubab), midagi kuhu ta riided mahutada, väike vann, turvahäll (ilmselt midagi cybexilt ja koos alusega), ning korv või vooditasku, et kaks suuremat ahvipärdikut beebit keset magamist sodiks ei hüppaks. Uue laari korduvkasutatavaid mähkmeid pean ka tellima, sest vanadel andis nüüd veekindel kangas lõpuks otsad. Uut vankrit tahaks kaaa, sest meie vana hea Hartan on juba kolme lapsega üle nelja aasta igapäevases kasutuses olnud, ning näeb veidi väsinud välja, aga no see on pigem ”tahaks” kui ”peab” asi. Mõned kodinad ka juurde ja peakski nagu vsjo olema, sest mida sel titehakatisel ikka nii väga tegelikult vaja on – süüa (tiss), magada (linas, vankris, kaisus), sooja (riided), häda teha (kk mähkmed) ja turvaliselt reisida (turvahäll). Meelelahutuse olen talle juba eelnevalt valmis sünnitanud.

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud! Ma käisin glükoositaluvuse testil ju ka siin paar nädalat tagasi. Ega ma ei ole teile veel rääkinud? Igatahes, kui olen, siis olen, loete uuesti. :D Ühesõnaga, lootsin seal magada, sarja vaadata ja vaikust nautida, aga selle asemel sain palatikaaslase, kes suht non-stop rääkis. Kui ma oleksin ka sõna sekka saanud öelda, siis ehk oleks talle maininud, et ma tulin siia mehe ja laste eest peitu, et närve puhata, aga noh, jah… :D
Lõppkokkuvõttes torgiti mind kolmemeetriste nõeltega siniseks (reaalselt, verepunnid lõid üles, ning ma olin veel kaks ja pool nädalat sinine nagu herohoor), ning 0.1’ga väänati mulle gestatsioonidiabeet ära. Järgmisel nädalal on mul esimene diabeediõe konsultatsioon, eks näha ole mis saab. Kui ta minult jälle 3x päevas enda torkimist ja iga söödud-joodud asja üles kirjutamist tahtma hakkab, siis ma a) hakkan nutma b)nõuan kordustesti c)annan kuskile allkirja, et loobun sellest porrist omal vastutusel. Loodetavasti ta siiski halastab mu peale ja laseb mul näiteks paar korda nädalas mõõta ja siis need näidud talle näiteks meili peale saata. Päris ilma igasuguse kontrollita ka nagu jääda ei tahaks, sest diabeet pole tegelikult ju naljaasi, aga samas see 0.1 on nagu nii…napikas, et megalt tõmblema ka hakata ei tahaks.

Aaga hää küll, ma lähen võtan kapist porgantit (loe: juustusaia) ja hakkan oma seepe vahtima. See vana hea emmede kimbatus – oma aeg versus uni….

magu on juba nii suur, et ümbert kinni võtma enam ei ulatu – õndsad kakskümmend nädalat

Comments

comments

13 thoughts on “Kolmas laps: kakskümmend nädalat

  1. hah, läksin guugeldama mis teaduslik loom see herohoor on (no äkki nagu karnivoor vms)…. :D :D

  2. Minul hetkel 18+2, LA kahe nädala pärast.. samamoodi ei saa aru, kas on liigutused või gaasimullid ( kuigi neid nagu ka pole olnud)
    Ma olen elevil, paar riietust olen ostnud, suuremad väljaminekud ilmselt juunis..( vanker, voodi, häll..)
    Mul esimene rasedus ja nüüd kardan ka uskuda, kui peaks sugu näitama ja ehk ei olegi see..:D

    Aga muidu nii hea, et doppler olemas on, aga tahaks juba kindlaid liigutusi ja teada UHs et laps õiges kasvus ja kõik hästi.. nii kaua ikka veel oodata :D

    • Doppler on tõesti üks asendamatu asi! Ma ei kujuta ettegi kuidas ma ilma selleta need kuud muidu üle elaks… koguaeg närveldaks vist.

  3. Üldse mitte paha pärast aga ma mõtlen, et kas sa ise ei karda jälle megasuureks minna ? No eelmistel kordadel on vist nii olnud ? Olen ise ka hetkel rasedusega suht samakaugel kui sina ja natukene ikka jälgin asja. Mul esimese lapsega ei tulnud küll kilosid juurde, sõin normaalselt, liikusin mõõdukalt aga kuna olin mugava kodu-kontor-mehega koos pugimine eluga veidi ümaraks end puginud aga lõpuks oli ikka suur ja raske olla. Juurde võtsin vist 4 kilo raseduse lõpuks aga kuna stardikaal oli juba üle 20kg normaalkaalust suurem siis oli lõpus ikka päris raske ja ebamugav olla. Kingi panin jalga ähkides ja puhkides ja pikematest treppidest üles jõudes olin higine ja näost punane. Nii õudne.
    Vahepeal kadus lapsega tegeledes ja no teadlikult rohkem liikudes ja natuke paremaks valikuid tehes kokku 18 kg.
    Nüüd ootan teist last ja kui iiveldus lõpuks läbi sai siis oi kuidas tahaks kõike süüa ja koguaeg aga no ajusopis on veel selgelt meeles KUI raske tegelikult mul oli ja KUI palju õnnelikum ja energilisem ma nüüd olen. Ei, ma ei taha raseduse lõpuks jälle väga suur olla ja ähkida ja puhkida, tahan suuta oma lapsega mängida ja joosta ja liikuda. Ei näljuta end aga söön teadlikult ja korralikult. Proovin näksida tervislikult ja no kuna ma lapsele tahan ju ka pakkuda head ja tervislikku sööki, siis ei ole raske leida ka motivatsiooni, et seda meile kokata. Muidugi kui on ikka isu, siis söön ka kooki, jäätist ja ka burgerit või friikaid, otseselt ei keela endale midagi aga kogus või portsjon on mõõdukas ja juurde ei ahnitse. Muul ajal proovin võimalikult mitmekesiselt toituda ja kui päris aus olla, siis tegelikult ega eriti enam ei isuta ka igasuguse jama järgi, pigem sööngi siis iui nt abikaasal on junkfoodi isu või kusagil sõidul olles autos vms. No väga harva.

    • Ma olen niikuinii juba megasuur, selles mõttes kaotatud lahing. Kõhu ümbermõõt mul kahjuks niikuinii kaalust ei olene, sest Annu ajal, kui olin samas kaalus mis praegu, läksin sünnitama u 125-130cm ümbermõõduga ja Joeli ajal, kui olin 20kg kergem, oli kõht ikka lõpuks 130. Sellepärast mul nii raske olla ongi, aga ega kedagi teist süüdistada ju ka pole. :D
      Eks ma ka teen ja mõtlen samamoodi, nagu sina, aga õgardi iseloom lööb ka ikka välja vahepeal. Õnneks on asi ikka nii palju “kontrolli all”, et alguses võtsin paar kilo maha ja nüüd siis tulevad need vaikselt tagasi.
      Nüüd selle “diabeedi” diagnoosiga pean nii ehk naa hakkama veel rohkem kontrollima end ja regulaarselt sööma, seega ehk ei tule enam väga metsikult kaalu juurde. Üle 5kg juurde küll enam võtta ei tahaks….

  4. Mul on üks Moose korv üle ja kui oled huvitatud, müün sümboolse summa eest maha. Kuu lõpus Värska, saaksin ära tuua :)

  5. “Meelelahutuse olen talle juba eelnevalt valmis sünnitanud” 👍👍👍:mrgreen:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.