Kolmas laps: kakskümmend nädalat

Pool ootust on läbi, ning ma ei suuda ära oodata, et see teine pool ka sama kiirelt läheks! Tõenäoliselt lähevadki järgmised 15 nädalat kiirelt, aga siis need viimased paar nädalat jäävad ikkagi venima nagu tigu mööda märga muna.

Ma ei hakka ilustama, enesetunne on kohati ikka päris sitt. Eile õhtul näiteks viskasin diivanile kummuli ja püsti enam ei saanudki. Lõpuks lihtsalt jäingi sinna samma magama, sest puus oli lihtsalt niii metsikult valus. Iga väiksemgi liigutus tekitas sellise tunde nagu keegi rebiks mul jalga otsast ära. Hakkavad juba vaikselt meenuma need varahommikud Joeli ootusaja lõpust, kui roomates vetsu läksin (oli valida kas lasen end täis, või nutan ja roomas – nunnu eks).

Sellist hetke nagu enam ei olegi, kus midagi kuskilt ei valutaks või tunda ei annaks. Kui puus põrgupiina ei tekita ja lonkama ei sunni, siis selg ikka valutab. Kui juhuslikult mingi ime läbi selg ei valuta, siis on mul kõrvetised jne. Ja noh, ühesõnaga… parem oleks, et see titt seda kõike väärt on! :D :D :D

Eile käisime mehega üle pika aja kahekesi ringi tuierdamas. Lapsed sokutasime sõbranna juurde segadust külvam, ise läksime kinno ”Klassikokkutulek 2” vaatama. Tegelikult pidime linna minema üldse sellepärast, et auto remonti viia, aga siis mõtlesin, et kasutame võimalust – raputame marakratid maha ja lähme naudime paar tundi lastevaba elu. Üks mõngel ujus muidugi salaja kaasa, aaga noh, peaaegu. Keegi vähemalt ei oksendanud mu peale, ega karjunud söögi ajal laua alt, et ma talle ampsu annaks…

Söögiisu, sh ka magusaisu on leidnud minuni tagasitee ja tulemus on ka kohe näha – neli nädalat ja kolm lisakilo. Nii palju siis sellest lootusest, et ehk ei tõmba ämmakas mind liistule, kui ma liiga palju juurde ei võta. Need on need neetud juustusaiad öösel kell kaksteist…

God fucking damn it

See rasedus on ikka veel minu jaoks kõigist eelnevatest kuidagi nii erinev. Näiteks, esimest korda elus ei tunne ma end raseduse ajal mingi imelise rasedus-jumalannana. Kuigi kõht nagu kasvab ja on ju nähtav kah, siis on mul ikkagi ennast vaadates selline tunne, et ma olen lihtsalt fätso, mitte rase. Selline…ebamäärane ja pekine ja… blääh.

See väike suller, kes teiselpool mu naba puuküürnikku mängib, on endast lõpuks ka märku andma hakanud. Viimase nädala jooksul olen teda tihemini tundma hakanud, umbes 3-4 korda päevas tunnen, et taidleb seal midagi. Päris esimest tuntavat liigutust ma ei osanudki kirja panna. Kuskil 15-16 nädala paiku hakkasid mingid mulinad pihta, aga ei osanud mina siis veel kindel olla, et see ongi nüüd see. Hehh, ise kolmandat korda viimase nelja aasta jooksul sellises staadiumis rase, aga aru ei saa kas kõhus möllavad gaasid või beebi. No tee või tina, minu jaoks on nad alguses eristamatud.

Ma olen üpris ärevil ka. Nädala lõpus on mul looteanatoomia ultraheli. Tõenäoliselt ei öelda seal mulle lapse sugu ja isegi kui öeldakse, siis ei saa ma seda 100% usaldada. Annu oli mul ju ka nende sõnul ”kindel poiss”. Tellisin isegi ”it’s a boy!” särgi omale (issand kui nõme see särk tegelikult oli!). 30. nädalal otsustasin siiski millegipärast Elites käia ja seal siis öeldi, et see poiss on küll oma tilli ära kaotanud. :D

Tahtsin nüüd ka Elitesse minna, aga siis vaatasin, et nad on jälle hinda tõstnud (Annu ajal oli hinnaks 50euri, Joeli ajal 60euri, nüüd 70euri), ning otsustasin hoopis TÜK’is tavalises ultrahelis käia, sest see on kolm korda odavam. Minu jaoks vahet pole, sest pilte saada ma ei looda (laps näeb hetkel nkn välja nagu tulnukas) ja ninnunännu suhtumise eest ma ka antud hetkel maksta ei raatsi. Tahaks vaid teada kas oodata on tilliga või tillita isendit. :D Minu jaoks muudab lapse soo teada saamine raseduse kuidagi mõnusamaks ja ma muutun lapsega kohe lähedasemaks, kui tean kuidas temast mõelda. Loodetavasti nad ikka viitsivad seal TÜK’is vaeva näha, kui ma peale maksan. Riiklikus korras minnes nad igatahes soo vahtimisele ülemäära aega ei raisanud, mis on muidugi arusaadav ja okei, sest lõppkokkuvõttes polegi soo määramine selle uuringu eesmärgiks. Kui ma aga oma rahakotirauad avan, siis tahaks ikka saada seda mille järgi ma sinna lähen.

Tegelikult on aeg juba nii kaugel, et ma peaksin hakkama vaikselt asjade soetamisele mõtlema, aga see tundub kuidagi nii sürr veel, et ma reaalselt ka varsti kolmanda prääniku siia majja toon.
Kuna mul on alati peale sünnitust umbes 6 kuud ”NEVER-EVER ei sünnita enam!” mentaliteet, siis olen ma iga jumala kord kõik asjad laiali jaganud ja uuesti rasedaks jäädes jälle otsast alanud. No see kord ei ole erand… Annust jäi Joeli jaoks vähemalt lamamistool ja kiik alles, aga sel korral andsin needki kohe ära, kui Joel neist välja kasvama hakkas.
Kui nii võtta, siis tegelikult polegi meil palju vaja. Nüüd juba tean mida ma kasutan ja mis jääks seisma, seega uuesti pean muretsema mingi kiige-laadse asja, kuhu titte turvaliselt käest ära saaks panna (eeldades, et ta seda teha lubab), midagi kuhu ta riided mahutada, väike vann, turvahäll (ilmselt midagi cybexilt ja koos alusega), ning korv või vooditasku, et kaks suuremat ahvipärdikut beebit keset magamist sodiks ei hüppaks. Uue laari korduvkasutatavaid mähkmeid pean ka tellima, sest vanadel andis nüüd veekindel kangas lõpuks otsad. Uut vankrit tahaks kaaa, sest meie vana hea Hartan on juba kolme lapsega üle nelja aasta igapäevases kasutuses olnud, ning näeb veidi väsinud välja, aga no see on pigem ”tahaks” kui ”peab” asi. Mõned kodinad ka juurde ja peakski nagu vsjo olema, sest mida sel titehakatisel ikka nii väga tegelikult vaja on – süüa (tiss), magada (linas, vankris, kaisus), sooja (riided), häda teha (kk mähkmed) ja turvaliselt reisida (turvahäll). Meelelahutuse olen talle juba eelnevalt valmis sünnitanud.

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud! Ma käisin glükoositaluvuse testil ju ka siin paar nädalat tagasi. Ega ma ei ole teile veel rääkinud? Igatahes, kui olen, siis olen, loete uuesti. :D Ühesõnaga, lootsin seal magada, sarja vaadata ja vaikust nautida, aga selle asemel sain palatikaaslase, kes suht non-stop rääkis. Kui ma oleksin ka sõna sekka saanud öelda, siis ehk oleks talle maininud, et ma tulin siia mehe ja laste eest peitu, et närve puhata, aga noh, jah… :D
Lõppkokkuvõttes torgiti mind kolmemeetriste nõeltega siniseks (reaalselt, verepunnid lõid üles, ning ma olin veel kaks ja pool nädalat sinine nagu herohoor), ning 0.1’ga väänati mulle gestatsioonidiabeet ära. Järgmisel nädalal on mul esimene diabeediõe konsultatsioon, eks näha ole mis saab. Kui ta minult jälle 3x päevas enda torkimist ja iga söödud-joodud asja üles kirjutamist tahtma hakkab, siis ma a) hakkan nutma b)nõuan kordustesti c)annan kuskile allkirja, et loobun sellest porrist omal vastutusel. Loodetavasti ta siiski halastab mu peale ja laseb mul näiteks paar korda nädalas mõõta ja siis need näidud talle näiteks meili peale saata. Päris ilma igasuguse kontrollita ka nagu jääda ei tahaks, sest diabeet pole tegelikult ju naljaasi, aga samas see 0.1 on nagu nii…napikas, et megalt tõmblema ka hakata ei tahaks.

Aaga hää küll, ma lähen võtan kapist porgantit (loe: juustusaia) ja hakkan oma seepe vahtima. See vana hea emmede kimbatus – oma aeg versus uni….

magu on juba nii suur, et ümbert kinni võtma enam ei ulatu – õndsad kakskümmend nädalat

Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

No ma ei tea, kas minuga on tõesti nii halb elada, et igal võimalusel peab proovima enekat teha? See roomav Joel on saatana saadetud nuhtlus! Miks iga järgneva lapsega ei anta kaasa vähemalt ühte lisapaari silmi? :D

Samal päeval mil Joel ‘jalad alla’ sai, oli meil kiirabi ukse taga! Nimelt oli see väike nihverdis suutnud end ootamatult paar meetrit rullid ja edasi punnida, ning näris toataime! Igaks sajaks juhuks helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Vastu võttis mingi vanem meesterahvas, kes ikka absoluutselt matsu ei jaganud. Ma lausa hakkasin kahtlema, et kas ma helistasin ikka kiirabisse, või mingile vanadekodu kiirliinile? Mina seletasin talle juba mitu minutit, mis juhtunud oli ja kui ma mingi 103. korda ütlesin, et beebi näris taime, küsis: ”mis asi see värises?”… Lõpuks ta otsustas, et see pole ikka naljaasi, ning saadab parem kiirabi välja.

Kui kiirabi jõudis, astus sisse üks äääärmiselt mossis ja tigeda näoga tädi, üks noorem ja palju rõõmsam tädi, ning kohvriga onu. Tige tädi küsis, et mis meil juhtus. Rääkisin siis 104. korda loo ära, et poiss hakkas ootamatult roomama ja suutis selle 10 minutiga, mis ma köögis õhtusööki kokkasin, end teisele poole tuba nihverdada ja mürgist taime nätsutada. Selle peale podises tige tädi, et nojah, ega enne ei õpita, kui häda käes. Hmmm, okk. Õige jah, aga…
Päris palju kindlust andis muidugi see, et mulle tundus arstide jutu järgi nagu nad ei teaks absoluutselt, mida nad praegu teevad. Kõlas selline lause: ”nii palju, kui ma guugeldades aru sain, siis…” Ehemmm, okkk.

Kuigi mu emasüda ütles, et kõik on korras ja laps tundus ka normaalne, tagus mu süda ikkagi nagu võidusõidu hobune ja hiljem ei julgenud ma teda magama.

Kui arstid tuppa sisse astusid, nägi mu kodu välja, nagu siit oleks tornaado üle käinud. Elutoa põrandat kattis ühtlase kihina mingi mänguasjade mass, kraanikauss uputas kokkamise käigus kasutatud nõudest ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasin pärast arstide lahkumist, et diivani seljatoel ilutses mu rinnahoidja. Arstionu oli oma puupulga, millega ta poisile suhu vaatas, ilusti sinna kõrvale ka veel sättinud. #piinlik!

Ühesõnaga, õnnetus ei hüüa tulles ja lapse arengus võib ka 10 minutiga toimuda pöördumatu areng. Ühel hetkel jätad lapse mängumatile, ning ta on veel 10 minutit hiljem ka seal. Aga järgmisel hetkel jätad lapse mängumatile ja 10 minutit hiljem ei saa sa kindel olla kas ta enam samas linnaski on, rääkimata samast toast.
See on ikka nii messed up! Kuidas meiega ikka ko-gu-aeg sellised asjad juhtuvad. Ma pole kahjuks endale veel silmi kuklasse kasvatanud ja päris hiromant ma nüüd ka pole, aga palju tähelepanelikum ja analüüsivam võiksin ma küll olla. Nii kohutav tunne on, sest see on ju minu süü, et siin pidevalt mingid ohtlikud olukorrad tekivad…

Vähemalt ei ole meie kaitseinglil kunagi igav – alati tuleb meid mingist jamast päästa.

Olime nädalavahetusel külas ja selle aja jooksul hakkas Joel täiskäigul roomama. Enam ei peata seda marakratti miski ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma teda siin elus hoidma peaksin. Eile näiteks võttis Annu omal patsid peast ära ja patsikumm kukkus maha. Kaks sekundit hiljem lämbus Joel selle käes. Jumal tänatud, et tittedel on see lämbumise tunne keele eesotsas ja Joel juba selle peale öökima hakkas, et patsikas ta igemete taga oli.

Kui varem ei saanud ma Joelit maha panna, sest ta hakkas röökima, siis nüüd ei saa ma teda maha panna, sest siis suundub ta kohe enekat tegema. Ma pean ta nüüd alati igale poole kaasa tassima. Kiired vetsus käimised ja korraks õue lippamised võin ära unustada, sest muidu üks tüüp võib end siin ära tappa…

Ma pean talle vist selle rihmadega kummipalli soetama, et ta omale sinna kisaauku asju toppida ei saaks ja elus püsiks…

Annu ajal oli kõik selles mõttes ikka palju kergem – korjasin kõik asjad, mis tite näppude vahele ei sobinud, eest ära ja korras, aga nüüd ei tea kunagi mida see väike mees tänu oma suurele õele, maast leida võib. Ma ootasin küll seda aega väga millal Joel liikuma saab, aga reaalsus on ohtlik. Silmad peavad 360′ kraadi võtma ja tähelepanu ei saa kunagi hajuda.

Ma ei saa teda lamamistooliga ka enam kuskile kaasa võtta, sest ta tõuseb seal istuma ja hakkab üle ääre küünitama. Käib veel uperkuuti ka sellega, vot siis eksole…

Pean vist selle üleliigse võrevoodi elutuppa lohistama ja põhja võimalikult alla laskma. Siis saan Joeli sinna pagendusse saata, kui tahan korraks toast lahkuda, vms. See on tegelikult väga hea mõte, nii, kui Annu ärkab, hakkan sellega tegelema!

Üks hea asi on vähemalt see, et nüüd pean ma toa koguaeg puhtana hoidma. Nii, kui Annu mõne mängu lõpetab, peame asjad ära panema, sest muidu venna sööb need ära. Ja selle hirmus Annu oma asju ka kokku korjab…

Ma ei saa aru kuidas vanasti lapsed üldse ellu jäid, või olen mina tõesti selline saamatu tont…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Väike mees, suured teod

Uskumatu, et ma seda juba kirjutama üldse pean, aga Joel hakkab vist varsti roomama… Ise on alles 4-kuune! Kui midagi huvitavat on silmapiiril, siis siblib nii kaua, kuni eseme kätte saab. Keerlemine ja pöörlemine pole siin majas mitte midagi uut, aga viimased nädalad tõmbab ta ka jalgu kõhu alla, ning tõstab oma ülakeha käte peale üles. Varsti ilmselt võtab sisse ka ‘kätekõverduste’ asendi ja siis ongi juba minek!
Vähemalt Annuga oli nii. Kuigi Annukas hakkas ikka pigem ”hilja” roomama (tegelikult norm ja keskmine aeg), kui ”vara”, kuue ja poole kuusena. Ma eeldasin, et küllap ka Joel siis jõuludeks liikuma saab, aga tundub, et see võib juba ka varem juhtuda.

Ükshommik jätsin ta mängumatile, et Annuga käbe hambad ära pesta, aga poole pesemise pealt kuulsin mingeid kahtlasi matse. Jooksin siis ruttu vaatama ja mida ma näen – Joel on end mängumatilt minema veeretanud ja mingi x viisiga Annu nukukäruni jõudnud, ning nüüd udas seda muudkui vastu seina taguda. Mängumatt on meil keset tuba, aga käru oli seina ääres. Ja meil pole teps mitte väike tuba! :D

20161018-dsc_0066Seda meest ei peata enam miski. Mängumatile pole mul teda väga mõtet enam pannagi. Nii, kui selja keeran, on ta end juba kuskile teisele poole tuba rullinud. Seega katan ma siin oma kõva puitpõrandat tekkidega, et ta end päris siniseks ei rulliks…

Oh seda hädakisa, kui ta ei saa sinna, kuhu tema tahab, või kui midagi ette jääb. Nii palju veel nupp ei noki, et keeraks siis teisele poole, ikka peab sinna pressima, kus midagi ees on.

Nüüd tuleb mul meelde küll miks neil kiikedel ja lamamistoolidel need tüütud traksid on. Selleks, et selliseid totukaid kinni pidada! Nii kui ma teda traksidega kinni ei pane, on tüüp end maha vingerdanud. Tõstab end jalgadega üles ja nii kaua sipleb, kui pool keha on maas ja pool on veel tooli peal. Ma ei tea mida ta sellest saab. Nagu sipelgad oleks püksis, hetkegi paigal ei püsi. :D
Tõsiselt kaalun talle juba käimistooli muretsemist, mis siis, et see normaalsele arengule väga hea pole. Tal oleks sellega varsti nii lahe mööda elamist ju siblida.

Kui diivani peal oleme, siis pean ma tal koguaeg varbast kinni hoidma, muidu oleks mees kohe üle parda. Selle peale saan ma muidugi tema käest valjuhäälselt sõimata, sest mis ma mutt piiran siin vaese hinge vabadust oma karukäppadega. :D Annu ka koguaeg muretseb ja lükkab Joelit diivani servast eemale: ”Pojaa, kukud, ei tohi!”

Natuke (palju) hirmu tekitab aga see, et mis saab Annu mänguasjadest, kui Joel rändama hakkab. Annul on ju palju imepisikesi mänguasju, mille kätte oleks ideaalne lämbuda.
Praegu on juba kõik megaohtlik, sest Annukas mängib ju pidevalt venna juures, ning jätab oma pudi tallegi käeulatusse. Mis siis veel saab, kui poiss ise mänguasju rüüstama pääseb…

Ma olin juba unustanud, kui kiired need tittede näpud on. Mis ripakil, see ära! Nii kui midagi piisavalt lähedale satub, on Joeli käpad seal taga. Eile tõmbas ta suure piimapurgi laualt maha, nii, et polnud asigi. Hea oli, et kaas peal oli, muidu ma koristaks seda löga veel siiamaani. :D

20161016-dsc_0021Kassid on kohe eriline hitt siin majas. Oh seda nägu, kui Joel mõnda kassi näeb. Silmad kilavad peas ja käed-jalad hakkavad nii kiiresti käima, vat, et läheb lendu!

20161016-dsc_0034Täitsin eile beebiraamatuid ja vaatasin, et Annu oli 8-kuusena 72 cm ja peaaegu 9 kilo. Joel on juba praegu 4-kuusena üle 70 cm ja 8 kilo. Uuh, aeg läheb nii kiiresti. Alles ta oli nii pisike, et mahtus kahe peopesa peale ära ja nüüd on ta juba suur volask. :D

Samas on see jube tore, et ta varsti jalad alla saab. Saavad Annuga mõnusamalt mürada ja siis ei pea mina talle enam vaatetorni ka mängima, ning ta saab ise maailma uudistama minna. Kuigi ma pean nüüd kiiremas korras kõike jälle beibipruufima hakkama….

Sellest mehest on võimatu mossis pilte vist saada. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mitu erinevat tissistreiki, millega imetav ema kokku puutuda võib

Piima tellimine – See on üks tissistreigi vorme, millega seisad sa ilmselt kõige esimesena silmistsi ja mida kordub imetamise ajal veel mitmeid ja mitmeid kordi. Laps tahab tihemini rinnale, kui muidu ja sulle võib jääda mulje, nagu ta ei saaks kõhtu täis. Tegelikult ta lihtsalt suurendab piimatootlust, sest mida tihemini ta sööb, seda kiiremini ja rohkem tuleb ka piima juurde. Lihtsalt paku lapsele oma lähedust ja rinda, nii palju kui ta vähegi soovib ja see möödub mõne päeva-nädalaga. Kannatust!

Rinna eelistus – Laps soovib imeda vaid ühest rinnast. Kas siis sellepärast, et ta on ühest rinnast rohkem söönud, või saab ta sellest rinnast piima paremini kätte. Siin pole teha muud, kui laps lihtsalt üle kavaldada! Kui eelistad imetada pikali, siis võid proovida lapsele vastumeelset rinda pakkuda nii, et keerad end veidi kõhuli, et ta ulatuks ka ülemist rinda imema. Mina kasutan seda võtet ka siis, kui ma ei viitsi imetamiseks külge vahetada.

Kui sulle meeldib aga imetada istudes, pead sa lapse lihtsalt rohkem kaenlasse võtma. Inglise keeles nimetatakse seda ‘football hold position’iks.

Laps streigib rinna vastu, ilma mingi selge põhjuseta – Tegu on kõige tavalisema tissistreigiga. Proovi lapsele rinda pakkuda siis, kui ta on poolunes, sest siis ta unustab streigi ära. Sellepärast söövadki lapsed sellisel puhul öösiti väga hästi – nad lihtsalt unustavad oma streikimise ära. Proovida last toita võimlemispallil hüpates, proovi erinevaid asendeid, proovi teda kõndimise ajal toita, proovi see aeg lihtsalt kuidagi üle elada! Selline jama võib kesta lausa mitu nädalat, aga lõpuks see ikkagi möödub. Pudelit ma ei soovitaks appi võtta, sest see võib omakorda streiki põhjustada – pudelist saab ta piima kergemini kätte, kui rinnast ja kui ta sellest aru saab, ei taha ta enam rinnaga tühja vaeva näha. See klõps käib neil väga kiirelt, piisab ühest korrastki. Aga kui soovid siiski proovida lapsele anda välja pumbatud rinnapiima, siis proovi seda teha süstla või lusikaga.

Laps hakkab rinnal nutma, sest…

  • … teda ajab marru, et piim kohe tulema ei hakka ning ta peab nii palju vaeva nägema. Väga tüüpiline on see, et laps haarab rinna, tõmbab korra, saab aru, et midagi ei tule, laseb lahti ja hakkab nutma (meil hetkel Joeliga see streik käsil ja no on ikka närvesööv küll!). Sõõrdumine võtab mõnel naisel väga kaua aega (k.a. mul). Pane last koguaeg rinnale tagasi, lõpuks hakkab piim ikka tulema ka. Võid enne toitma hakkamist rinda pumbaga ka stimuleerida, et piim rutem lahti läheks.
  • … sa oled söönud midagi, mis piima maitset muudab. Kõik vänged asjad, mida sa sööd või jood, mõjutavad ka piima maitset. Mõtle mida sa umbes 8 tundi tagasi sõid, mida muidu söönud ei ole? Niipea, kui see su kehast kaob, kaob see ka piimast ja streik möödub.
  • … sul hakkavad päevad. Ka see muudab piima maitset ja laps pole sellega harjunud. Selline streik võib alata paar päeva-nädal enne päevade saabumist. Sinna ei saa sa jällegi teha midagi muud, kui see aeg lihtsalt kuidagi üle elada. Küll laps lõpuks sööma hakkab, ega ta end nälga jäta. Pane vaim valmis – on tõenäoline, et see hakkab nüüd iga jumala kuu enne päevi korduma.
  • … tal tulevad hambad ja igemed on valusad. Määri igemetele mõnda valuvaigistavat igemegeeli, neid on apteegis mitmeid saada. Mõnel aitab, mõnel mitte.

Pea meeles – ka kõige kallim rinnapump ei tee rinnaga sellist tööd, nagu laps. Isegi, kui sa pumbaga tilkagi kätte ei saa, ei tähenda see, et sul piima pole. Mina ei ole siiani mitte ühegi pumbaga üle 50 ml kätte saanud, ometi olen edukalt imetanud kahte last.

Kui tunned end abituna ja ei oska enam midagi teha, siis pöördu julgelt imetamisnõustaja poole. On ka selliseid, kes tulevad sulle ise koju kohale, kui sul puudub võimalus nende juurde minna. See on ehk isegi parem variant, sest omas kodus on tuttav õhkkond ja nii sina, kui ka laps olete rahulikumad. Kui tunned, et sa ei saanud abi, või sul ei tekkinud nõustajaga õiget klikki, ära löö imetamisnõustajatele käega – proovi lihtsalt mõne teisega uuesti.

Need on kuus tissistreiki, mis mulle praegu meenusid ja millega olen ka ise kokku puutunud. Kui teil on mõni streigilaad veel lisada, siis pange see koos võimaliku lahendusega kirja – ehk see aitab ja lohutab mõnda ema, kes parasjagu streigiga võitleb ja edasi minekuks jõudu otsib! :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Minu tunded esimene vs teine laps, vägev film, beebigrupid ja lisatoit

Vaatasime eile täiega lahedat filmi (Bad Moms) ja sain kohe sellise inspiratsioonitulva kaela, et kui poiss poleks jaurama hakanud, oleksin vist öösel kell kaksteist seda postitust kirjutama hakanud…
Pool filmi vaatasin nutuklomp kurgus, sest no nii-ii armas oli/tundisn end täiega ära ja teise poole lihtsalt naersin (tegelt umbes 10% filmist oli sad as fuck).

Praeguseks olen ma muidugi täielikult unustanud millest ma eile öösel suure vaimustusega kirjutama asuda tahtsin. Tõenäoliselt tahtsin öelda seda, et põrgusse kõik need mehed, kes naisi iseenesestmõistetavatena võtavad ja põrgusse kõik need ’ideaalsed emad’, kes meid end halvasti tundma panevad!

Annu esimesel eluaastal arvasin ma, et olen üpris hea ema ja ma andsin endast kõik, peaasi, et temal hea oleks. Tema oli mu number üks. Ma võitlesin rinnaga toitmise eest, pisar silmis. Ma tegin kõik tema toidud algusest lõpuni ise, et kõik oleks ikka öko-poko (mis siis, et ta jälestas neid). Kõik tema juurikad ma aurutasin, sest keetmisega lähevad paljud toitained kaotsi, ning seda ma ju ometi lubada ei saanud! Ma kasutasin riidest mähkmeid, pepulappe ja rinnapatju. Ma pesin meie riideid ökode vahenditega. Ma käisin iga päev vankriga jalutama, et laps saaks värsket õhku. Ma käisin temaga beebide ujutamises ja võimlemas. Ma lugesin talle raamatuid, kuigi tal oli neist tol ajal täiesti suva ja ta oleks eelistanud need lihtsalt ära süüa. Ma olin temaga ööd ja päevad, sest ta leppis vaid minuga. Ma tassisin ta isegi EBA’le kaasa, sest ei tahtnud teda kellegi teisega jätta (äkki hakkab nutma ja igatseb minu järgi)! Ma pidasin kinni kõigist ‘reeglitest’ (lisatoiduga alustades üks lusikatäis ja üks maitse korraga – nädal aega, ei mingit soola-piima-säilitusaineid, rinnaga tuleb toita vähemalt aastani, parem isegi kui kaks, kõik peab olema öko ja ergonoomiline, jms). Ma kandsin teda tundide viisi seljas, et kodu koristatud saaks ja laps ka sel ajal rahul oleks. Ta magas (hm, magab siiani) meie voodis, sest nii oli tema õnnelikum, mis siis, et mul oli hommikuks pool kanni voodi peal magamisest, kõik kohad haiged. Ma tegin ükskõik mida, et ta ei nutaks ja oleks õnnelik beebi. Isegi kui see tähendas temaga hommikul 11st, õhtul 8ni võimlemispallil hüppamist. Ja oh seda pidevat muretsemist! Kas ta ikka saab piisavalt süüa-juua-vitamiine-mineraale-huiteabmida? Ega tal külm ole? Või hoopis palav?
Ma kinnitasin kõigile, et ma suudan ja kõik on OK – ma ei vaja puhkust!
Ühesõnaga, ma panin TÄIEGA üle võlli, ning ma andsin endast kõik, mis mul anda oli. Ja siis saabus kurnatus. Mul ei olnud endast enam midagi anda, ning ma mõtlesin lihtsalt, et fuck it – ta armastab mind niikuinii, vahet pole kas ma pesen põrandaid iga päev, või korra nädalas. Ta ei sure sellest ära, kui sööb vahepeal hommikusöögiks pudru asemel (mida ta niikuinii ei võtnud suu sissegi) võikusid. Ta ei armasta mind vähem, kui ma ka endale natukene aega võtan.

Kuigi on asju, milles ma endiselt järeleandmisi ei tee, võtan ma kõike palju vabamalt. Ma tunnen end vahel lausa süüdi, et olen nii yolo ema! Ma ei põe iga väikse punni ja täpi pärast, ma ei lähe hulluks, kui laps korra köhatab, Annu saab iga jumala päev midagi magusat (kui on ilusti oma juurikad ära söönud), me ei käi iga päev pikki ringe jalutamas, ma ei põe, kui näen mõnda haiget inimest oma lapse läheduses (kui peab haigeks jääma, jääb ta niikuinii) ja ma tunnistan, et üsna tihti panen ma oma aja pesemata nõudest ettepoole, ning vahel panen ma Annule multika käima, et saaksin kasvõi 10 minutit rahu. Ja minu arvates on see ok-ei!

Kuigi alles hiljuti sõdisin ma veel oma beebigrupis emmedega, kelle teguviise pidasin lauslolluseks, siis tänaseks olen ma sellestki loobunud. Ma ei saa teiste inimeste lapsi kasvatada, isegi kui ma seda sooviksin. Andku siis oma 2-kuusele kartuliputru ‘maitsta’, et näha ‘mis nägu ta teeb’, kui nii suur tuli selle lisatoiduga takus on – mida mina ikka teha saan? Ajan end lihtsalt närvi asja pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Mu elu on kohe palju-palju rahulikum, kui ma sellele grupile head aega ütlesin!

Kuigi, kui nüüd lisatoidust rääkida, siis Joelile ma ikkagi hakkasin vaikselt asju mekkida andma. Esimesel korral sai ta brokoli-lillkapsa püreed (jajah, üks maitse korraga – ma tean), ning ta tegi selle peale sellist nägu, et hakkab kohe öökima. Lükkas keelega enamuse suust välja. Tegin järelduse, et ju ta siis ikka pole nii valmis, kui ma arvasin, ning jätsin asja katki. Kuni paar päeva hiljem talle ikkagi ühe pirni aurutasin/püreestasin. Ja see juba läks palju libedamalt. Ta ei lükanud seda enam välja, vaid lihtsalt…neelas alla. Ja endal oli selline nägu ees, et sööks meeleldi terve potsiku ära, anna vaid kätte. Eks see ole muidugi maitsvam, kui mingi brokoli, aga nohjah.
No ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et ta umbes ülepäeviti midagi natuke sööb ja vahel oma igemeid ka kurgiviilakaid lutsutades jahutab. Eile tegin näiteks kartuliputru ja ka Joel sai mõne ampsu. Ta oleks vist rohkemgi tahtnud, kui ma kätte julgesin anda, aga muutust on juba sellestki vähesest näha. See paar ampsu tummisemat kraami on ta 4 tunnised lõunauned tagasi toonud. Kuigi eilne kartulipuder oli vist natukene liig, sest täna ta on kuidagi jonnisem ja tundub, et kõht teeb liiga, aga lisatoiduga alustades on seegi päris tavaline. Eks me tee nüüd väikse pausi siis, sest ega ta veel iga päev lisa sööma pea. Nagu öeldakse – food before one is just for fun.

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!