Kolmas laps: saime soo teada!

Facebookis lubasin, et blogin sellest juba eile, aga noh, selleks hetkeks kui ma lapsed magama sain ja asjad sinnamaale, et võiks kirjutama hakata, oleksin ma ise ka parema meelega end kuskile kerra tõmmanud ja 300 aastat jutti maganud, nagu uinuv … ”kaunitar”… või misiganes ma siis hetkel olen. Ühesõnaga ei jaksanud eile ja plaanisin siis, et kirjutan hommikul kohvi joomise kõrvalt, kui lapsed on nõus omapead tegutsema. Hommikul peale pudrukeetmist aga avastasin, et üks emane küülik, kes oma pojaga mul magamistoas on, oli end piirdeaiast läbi murdnud ja mulle jälle voodisse kusenud. Marutasin veidi ja nühkisin kraani all tekki. Olete te kunagi üritanud 220×240 suurust tekki kraani all pesta?

Seejärel avastasin, et küülikute puurid haisevad ka kuidagi jubedalt ja kui asja uurima hakkasin, tuli välja, et nad olid oma tittede pesad täis kusenud (või on seda pojad ise juba teha jõudnud). Otsustasin, et kui mammad lubavad, vahetan põnnidel pesast heina ära, et nad ei peaks rõveda heina sees magama ja boonusena ei haiseks pool tuba nende uriini järgi. Lõpuks otsustasin, et saadan need emased oma magamistoast üldse nihhi, sest nad ei püsi aedikus ja muudkui sigatsevad. Endale juba pean uue teki ostma, äkki sellest piisab mõneks ajaks. Seega lohistasin puuri magamistoast minema, nii, et pikk heina ja junnirida taga. Heina koristamisest kasvas aga kuidagi välja nelja tunni pikkune maja küürimine… Ühesõnaga hetkel on kell seitse õhtul ja ma üritan paraleelselt selle postituse kirjutamisega alles õhtusööki teha. Seega jamh… anna jumal mulle kannatust ja energiat. :D

Iiiiigatahes, laupäeval käisin ultrahelis, kust lahkusin veidi kripeldava südamega, sest kaks arsti seletasid vaid omavahel ja mina sain sealt vaid mingeid infokillukesi. Näiteks kõlas taoline lause lapse selga vaadates: ‘näe, siin oleks nagu mingi defekt, aga no kuna ta on nii väike veel ja see punn (?) on terve, siis vast pole midagi’. Kohe küsisin ka järgi, et mis defekt, siis kinnitati, et kõik on korras ja pole vaja muretseda, et nad vaid omavahel rääkisid. Et jahh, ok. Ma vast olen lihtsalt liiga tundlik sellistes asjades, aga ikkagi. Kaasa vast ei aita ka see, et lugesin hiljuti lugu, kus samas haiglas arvel olnud ema sai seljasongaga beebi. Point on aga selles, et selline asi oleks pidanud juba ultrahelis näha olema… Minu rasedaaju suudab ju igast lausest kinni hakata ja kahtlema kukkuda, isegi kui ei peaks.

Kui soo kohta pärisin, siis öeldi küll ära mismoodi ta hetkel paistab, aga nagu ma juba eelnevalt öelnud olen, siis päris kindel ma selles siiski ei julgenud olla. Aga nagu välja tuleb, siis nõnda vist ikkagi on ka, sest eile kinnitas teise kliiniku arst mulle soo kohta sedasama.

Ma juba eelnevalt teadsin, et ma selle laupäevase ultraheliga vast rahule ei jää ja isegi kui mulle seal lapse sugu öeldakse, siis ei suuda ma seda enam 100% usaldada. Seega panin endale juba eelnevalt ka Tartusse tasulise ultraheli aja. Eile siis oligi see kauaoodatud päev. Ja no olgem ausad, kes maksab, see ikka tellib muusika! Erinevus riikliku ja tasulise teenuse vahel on meeletu, isegi samas haiglas. Riiklikust olen ma alati pidanud kahtleva südamega ära tulema ja ise kõige kohta pärima. Tasulises näidati, seletati ja vastati absoluutselt kõigele, ning lahkusin sealt rahuloleva südamega.

Esmalt vaatas arst uuesti üle lapse selja, sest see defekti jutt oli mul ikka veidi kõrvus. Ta vaatas tita selga kõikvõimelikes vaadetes ja režiimides, ning õnneks on sellega siiski kõik korras. Seejärel vaatas ta üle kõik siseorganid, sest see oli minu järgmine murekoht – eelnevas ultrahelis ei räägitud neist poole sõnagagi. Õnneks oli ka nendega kõik korras. Kolmandana siis palusin uurida sugu. Minu suureks õnneks kinnitas arst, et võin välja otsida kõik sitsid ja satsid, kleidid ja seelikud, sest Annemaia ja Joel saavad endale väikse õeraasu!

Kui ma seda esmakordselt kuulsin, käis minust jõnks läbi. Ma olin kuidagi rohkem poisi lainele meelestatud, kuigi tegelikult tahtsingi ikka ju tüdrukut.

Minu jaoks on soo teada saamine oluline ja sel korral juhtus see, võrreldes eelnevate rasedustega kohe eriti vara. Annu õige soo sain teada 31.nädalal ja Joeliga käisin Elites 33.nädalal.

Minu arvates muudab soo teada saamine raseduse minu jaoks kuidagi veel mõnusamaks ja suhte beebiga lähedasemaks, sest tean kuidas temast mõelda. Nii tore on nüüd liigutusi tundes teda ”tere, väike tüdruk” lausudes vastu tervitada. Ja no nimede valimine läks ka kohe poole kergemaks! Hetkel veel mingeid variante väga välja otsitud ei ole, aga nüüd on vähemalt teada mis suunas vaatama pean.

Ühesõnaga, tulemas peaks olema väike beebitüdruk. Arvatavasti ta ka tüdrukuks jääb, sest poisist pidavat sagedamini lõpuks tüdruk saama, kui vastupidisest variandist. Mingis arengu staadiumis pidavat lihtsalt kliitor nii suur olema, et seda võib ekslikult noksiks pidada. Aga kui ‘noks’ juba kadunud on, siis tagasi see enam nii kergelt kasvama ei pidanud. :D

 

 

 

 

Comments

comments

11 thoughts on “Kolmas laps: saime soo teada!

  1. Ma olen muide just vastupidist kuulnud- et tüdruk võib just sagedamini poisiks muutuda, sest see noks veel nii väike ja ei paista välja :mrgreen:

  2. Minu sōbranna teadis kuni 33nda nädalani et tema kōhust tuleb välja väike printsess, aga kui ultraheli teine arst tegi siis ütles et “ Oi, see peab nüüd küll väga suurte häbememokkadega tüdruk olema, mida on raske uskuda” :D

  3. Tundub, et kulgeme täitsa sama skeemi järgi ;) Ka meie peres on tüdruk-poiss- ja nüüd tüdruk, kuigi olin täpselt sama moodi arvamusel, et kolmas on pigem poiss. Ja no kui ma kuulsin, et tüdruk, siis hakkasin lihtsalt nutma :D arst veel küsis, et kas midagi halvasti, aga ütlesin, et ei, see, et tüdruk tuleb, on meie perele suur vedamine, sest vanem tüdruk juba suvest saati ootab endale õde ja tema lootused oli täiesti õe peal :p igaljuhul väga tore uudis teie pere poolt! Ja tõesti, soo teadmine muudab rasedust ja sidet lapsega! Ootus on kohe kuidagi teine.

    • On jaaaa, aga nüüd kuuldes kõiki neid soo vahetus lugusi, mis tited kõhus teinud on, siis hakkan ikka kahtlema. Ega enne kindlalt ei tea, kui peale sündi. :D

  4. Palju õnne! Ma olen ka praegu Tartus arvel ja no teine rasedus järjest ja siiani on kõik kogemused arstidega väga positiivsed olnud. Käisin eelmisega korra Elites ja seekord kah aga seda peamiselt oma kärsituse tõttu, et noh muidu saab riiklikus soo teada ju alles poole peal aga no seal juba mingi 15. nädalal. Riikliku kohta pole aga ühtegi halba sõna öelda, väga meeldivad arstid, seletasid piisavalt, olid pigem sellised muhedad ja tekitasid hea tunde.

    • Eks oleneb kes arstiks satub ja kui palju sa ise neist ootad. Mina olen pigem nõudlik ja tahan, et mulle kõiks seletataks ja näidataks. :D

    • No eks vist pigem oleneb jah arstist jne, lihtsalt tahtsingi tuua näiteks, et no ei ole siin Tartus need asjalood üldse nii pahad. Ise olen mõlema LA lasnud teha siis nii riikliku kliinikumis ja tasulise Elites ja ausalt – pole mittemingisugust suhtumise või info erinevust. Tehti sama põhjalikult ja uuris kõik läbi jne. Ei oskaks nagu rohkem väga nõudlikum olla.

  5. Kõigepealt – palju-palju õnne pisimese beebitüdruku puhul! Teiseks, käin ja loen su blogi ja väga sõna ei võta, aga mul on jäänud kripeldama see tasuta ultraheli teema. Ise olin Tallinnas ITKs kirjas ja rohkem rahul ei saaks olla. 12nda nädala ultraheli oli väga professionaalne, kõike näidati ja 3Ds isegi. Ja nii vahvad pildid saime. 20nda nädala UH oli ka super,saime soo teada ja kõike seletati ja näidati ning isegi kutsuti korduskontrolli, kuna pidid too päev vanema masinaga seda tegema, kuigi kõik oli hästi. Huvitav, kuidas see värk kõik ikka haiglati erineb ja kui ma ikka õigesti aru sain, käisid sa Tartus arstil, ka tasulisel, mis pole mingi väike koht, et võiks eeldada, et arstiabi ongi kehvemapoolne. :) Aga mõnusat kasvamist beebile ja sulle jõudu selle vahva “loomaaiaga” tegelemisel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga