LUGEJA KIRI: Ma armastan ühte oma last rohkem, kui teist!

”Tere, Lipsuke! Ma tean, et see hakkab nüüd väga kohutavalt kõlama, aga ma tahan selle südamelt ära saada ja ehk oskab keegi ka mulle nõu anda, mida teha.
Meie lood on VÄGA sarnased, aga ühe ilmatuma suure erinevusega. Esimene laps sündis mul erakorralise keisriga. Last nägin esimest korda alles tunde ja tunde hiljem, sest mu seisukord l
ihtsalt ei lubanud seda varem. Kui laps toodi, olin ikka veel uimane ja ei saanud eriti midagi aru. Vaatasin lihtsalt, et ahah, täitsa tite nägu. Aga ei tekkinud mingit sidet ega tunnet, et see on nüüd minu laps. Laps, keda olen ju terve elu oodanud!
Esimesed kuud hoolitsesingi tema eest rohkem kohusetundest, kui soovist ja armastusest.
Ajapikku ikka tekkis see emalik tunne ka ja olin õnnelik, et lõpuks see ”miks ma oma last ei armasta?” süümekas üle läks. Aga keisrist tekkinud shokk oli ikka alles. Mul on siiani tunne, et see on nii ebaaus ja ma oleksin nagu millestki ilma jäänud.
Üsna pea jäin teise lapse ootele. Mida päev edasi, seda rohkem mõtlesin, et seekord sooviksin kindlasti ise sünnitada. Ja nii läkski, sain ise hakkama! Olin seitsmendas taevas. Minu armas beebi, minu tubli beebi. See armastus mis mind tabas oli uskumatult suur ja seletamatu. Ma pole iial midagi sellist tundnud!
Paari kuuga oli selge, et hoian väiksemat last kuidagi rohkem. Tema tundub kallim ja armsam, samas kui suurem laps on selline närvesööv pätt. Kui maja põleks ja ma saaksin päästa vaid ühe, teaksin ma kinnisilmi kumma ma päästaksin (issand kui kohutavalt see kõlab!). Ma tean, et ma armastan suuremat ka, aga mitte nii palju, kui beebit. Väiksemat nunnutan ja hoian rohkem, kui suurt. Beebi tundub ikka maailma kalleim ja armasm vara. Vahel ma vaatan suuremat last ja ta ei tundu üldse nii ‘oma’, kui see väike beebi.
Võibolla on see depressioon, võibolla olen ma lihtsalt halb ema, võibolla on see sellest, et mul ei ole võimalik enam suurema lapsega kvaliteetselt aega veeta, võibolla on see normaalne ja mööduv? Igatahes tunnen ma end väga süüdi ja see sööb mind sisemiselt iga jumala päev! Ma tunnen, et selles on süüdi keiser. Ma tunnen, et keisri pärast ei tekkinud meil seda sidet, mis teise lapsega. Aga kuidas see võimalik saab olla… Mida ma teha saan? Ma ei taha ju, et tema hakkaks ka sellest eelistusest aru saama ja end halvasti tundma. Appi…mis ema ma selline olen! :'(”

Keisri osas saan ma sellest naisest aru. Ka mina tunnen, et erakorraline keiser oli väga ootamatu ja röövis minult väga tähtsa osa lapse saamise protsessist. Aga mina ei oska selle ülejäänud osa kohta eriti midagi öelda, ega teda kuidagi aidata. Kas tasuks minna mõne psühholoogi, psühhaatri või nõustaja juurde? Olete teie samas olukorras kunagi olnud?

Comments

comments

12 thoughts on “LUGEJA KIRI: Ma armastan ühte oma last rohkem, kui teist!

  1. Kui mul teine laps sündis, siis oli mul ka esimese lapse vastu mingi tõrksus, kuigi 6-aastat neil vahet. Suurem tundus nii teine kuidagi, eks see oli seotud sellega, et väikese beebi kõrval tundub suurem hoobilt palju suurem ja vanem. Mingi hetk oli mul ka tunne, et emalikud tunded olid suurema piiga vastu jahtunud. Aga siis võtsin end kätte ja hakkasin rohkem tegelema suuremaga ja jätsime beebit isaga, et koos kahekesi aega veeta. Õnneks läks see halb tunne kiiresti minema ja mingit vahe tegemist pole, mõlemaid armastan võrdselt:)

  2. Mul kaks keisrit ja mõlemad erakorralised. Armastan oma lapsi hullumiseni ja ei tunne küll, et midagi valesti oleks läinud. Vähemalt alumine korrus jäi terveks 😀
    Teema autor peaks oma perearstilt saatekirja küsima ning psühholoogi külastama.

  3. Jah, mul üks laps aastane ja teine kolmene ja sama tunne on, et suurema vastu mingi tõrge, sest ta teeb tõesti ka väga palju pahandust. Aga pahandust ta teeb ilmselt sellepärast ka, et tähelepanu saada. Igatahes on see kõik väga hull, kui isegi sisendan, et üritaks nüüd kuidagi mõista ja suhtumist parandada, siis juhtub jälle miskit halba- suurem teeb väiksemale liiga vms ja siis tekib jälle tõrge…

  4. Suurem sellepärast teebki “pättusi”, et a) tunneb/tunnetab emapoolset suhtumist ja se eon protestikäitumine, b) tunneb ja näeb et on emapoolsest tähelepanust ilma jäetud või siis saab seda tunduvalt vähem kui väiksem laps, ning otsibki oma käitumisega lihtsalt tähelepanu! Lapse jaoks on ka negatiivne tähelepanu tähelepanu- peaasi, et ema temast välja teeks! Igal juhul ka enda vaimse tervise huvides KINDLASTI pöörduda psühholoogi poole!

  5. Ma arvan, et see on lihtsalt see, et meil on sisse kodeeritud see instinkt hoida beebit rohkem. Ta ju vajabki hoolt ja seetõttu on tunne suurem. Ajapikku ühtlustub ära, siis kui väiksem ka juba “päris inimeseks” hakkab muutuma. Siis kuidagi tundub see suurem laps jälle kallim, sest temaga saab juba päris juttu ajada, siis kõrvalolev kolmene tundub liiga titt veel… Ma arvan, et see on normaalne.

    KUIGI selle inimese saadaks küll psühholoogile, sest tal oli enne teist last juba tõrge. See tuleks välja juurida nii kiirelt kui võimalik, sest, olgem ausad, ka väike laps saab aru sellest. Isegi kui ta kirjeldada ei oska, siis ta saab aru kuidas temasse suhtutakse…

  6. Soovitan ka psühholoogiga rääkida. See ei tähenda, et oleks kohe mingi suurem psühholoogiline häire, aga ta võib aidata sul endal selle mõttepuntra lahti harutada, et miks nii on. Vabalt võis olla, et esimese sünnitusega kaasnes kohe sünnitusjärne depressioon, mida soodustaski keiser, teisega aga seda sünnitusjärgset depressiooni polnud ja ongi kohe vahe sees.

    Eks see on tõsi, seda enam, et lapsi ei vali ja nad tulevad juhuslikult, võib kontakt ja nn sobivus nendega olla erinev – nagu erinevate isiksuste vahel ikka. St see pole midagi, mida eriliselt hukka mõista, et kõigiga pole täpselt samasugune side. Muidugi kui tunned, et üks laps on päris vastumeelne, siis sellega tuleks tegeleda – see võib tulla hoopis mujalt (nt pettumus, et ei saanud ise sünnitada) ja olla lapse endaga üldse mitte seotud.

    Väiksem saab mõnda aega paratamatult rohkem tähelepanu, selle osas ei saa väga midagi teha, kuni on vaja kogu aeg beebi kõrval olla. Eks võimalusel võimaldada lapsel näiteks isaga kahekesi aega ja kui vähegi võimalik, siis ka sinuga kahekesi, kas või pooletunnine väljaminek – ajapikku teevad need koosveedetud hetked teie suhtele lapsega palju head!

  7. Minul on hetkel sarnased tunded. Olen kodune oma 2.2se poja ja 6kuuse pojaga. Olen ka kahevahel kas see on normaalne et nii vahel tunnen v mitte. Minul erinev see et mõlemad sündisid keisriga kuid esimesega istusin pärast keisrit mitu kuud veel lastehaiglas. Ta oli esimesed elunädalad veel üliraskes seisundis ja hirm tema kaotuse ees oli meeletult suur. Nüüd on 2ne kraade 😃 venda torgib ja teeb haiget ka tihti! Siis tekib tunne nagu mul väiksemaga tugevam side. Ma olen laste isaga lahus ka. Juba raseduse ajal läksime lahku. Suuremat poissi hoidis isa imikuna väga väga ja nüüd pisemast eriti välja ei tee. See ka soodustab seda tunnet kuna pean nagu pisemale siis rohkem andma endast kuidagi. Hästi raske olukord. Suurema beebiajal käisin pikalt raseduskriisi nõustaja juures mis tohutult aitas. Nüüd siis lähen ikkagi uuesti sama nõustaja juurde tagasi. Sain küll oma pika nõustamise käigus olulised teadmised aga kuna olukord on uus ikkagi minu jaoks, uued tunded jne, siis ikkagi lähen ja vaatan mis nõustaja räägib. Minu lugu on tegelikult pikem ja kui su armas lugeja soovib Lipsuke siis ta võib mulle kirjutada FBs. Sa näed mu meiliaadressi, ees ja perekonnanimi võta sealt ja anna talle :)

  8. Ma ei ole ka sellest eriti rääkinud (ega ausalt öeldes enam mõelnudki), aga enne teise lapse sündi elasin üle raseduse katkemise. Ja kui lõpuks sündis see planeeritud teine laps, siis ma ikka tundsin kohutavaid süümekaid. Kohe oligi selline tunne, et miks just tema sai õiguse ilmale tulla, aga see eelmine ei saanud… Kartsin ka, et ei suuda iial seda teist armastama hakata. Tjah, vahel harva veel mõtlen sellele, aga teine on nii palju rõõmu toonud kasvades – praegu juba kuuene – ta on kohe selline eriline nunnutaja ka, käib kogu aeg kallistamas ja rõõmsalt vadistamas, et sellest on palju abi olnud. Mõlemad on väga armsad lapsed ja ei eelista enam ühele teist. Anna aega kokku kasvada lapsega, arvan. Või siis tõepoolest, palu abi psühholoogilt, sest mõnikord on mõttejõul liiga tugev võim ja sa ei suuda sellest kellegi teise abita välja tulla.

  9. Mina isiklikult ei usu, et esimese lapsega see ”klikk” aeglaselt tuli keisri pärast. Mina sünnitasin oma esimese lapse loomulikult, sünnitus oli kerge ja kõik mida ma vähegi loota oskasin. Lapse nägemisel oli 0 emotsioon ning järgnevad paar nädalat hoolitsesin ma tema eest samuti nö kohusetundest, kuid mitte muidugi vastumeelselt. Olin õnnelik ja mul oli hea meel oma terve lapse üle, kuid ülevoolavad tunded mida ma nüüd tunnen ei olnud siis päevakorras. Emalikud tunded, heldimusega vaatamised, musitamised-kallistamised-nunnutamised tulid kõik mõne nädalase viivitusega. Raseduse ajal muidugi olin nii ninnu-nännu kui võimalik ja pisardasin juba ainult mõtte peale, et oma titabeebit esimest korda näen kuid reaalsus on ikkagi teine. Ma arvan, et emaks olemist õpitakse, lapsega kasvatakse kokku ja see võtab aega, mõnel rohkem ja mõnel vähem. Teise lapse sünnil tekivad need tunded kindlasti kõvasti kiiremini, kui mitte kohe kuna oled juba nö rollis sees ja oskad seda kõike. Beebi on samuti nii sinu küljes kinni ja see kiindumus/vajadus/lähedussuhe on metsikult teisel tasandil kui suhe juba suurema lapsega, kes kombib piire, on iga päev aina isepäisem ning pahatihti ka põhjustab vanematele peavalu. Ma arvan, et võta vabalt, tuleb päevi kui nunnutad oma vanemat last ja tuleb ka päevi kus noorem laps ajab sul harja punaseks. Anna endale aega ja ära süüdista end, enamus ma paneks stressi arvele, mis loodetavasti peaegi möödub!

  10. Lõpuks ometi keegi kirjutas sellest! Mu poja saab kohe 2,2 ja ütlen ausalt, esimesed poolteist aastat valdasid mind samad tunded. Oli samuti erakorraline keiser, ma olen muidugi südamest tänulik kõigile arstidele, et mu laps suudeti sel viisil päästa (tal oli nabanöör tugevalt ümber kaela, tehti 2 korda vaakum ja siis kiirelt opile), ma ei taha mõeldagi mis oleks võinud olla. Nüüd ma juba mõtlen harvem selle peale, aga endiselt sisimas on kerge pettumus selle üle, et oli keiser ja ma jäin millestki ilma. Esimene kohtumine lapsega oli sarnane nagu kirja autoril, vaatasin, et ahah, minu laps – aga 0 emotsiooni. Mida aeg edasi, endiselt ilma emotsioonideta ja see hakkas rõhuma! Tundsin, et ma olen läbikukkunud, halb ema, miks ma oma last ei armasta sel viisil nagu kõik seda kirjeldavad? Ma ju pole ometigi esimene ega viimane keisriga sünnitaja. Tegin kõike, mis oli vaja, samas ei saa öelda et ma üldse midagi ei tundnud, tore oli ikka, aga seda “kõikeunustavatarmastust”, nagu kirjeldatakse, ei olnud. Samas hoidsin ka seda enda sees, sõbrannadele rääkisin aga kõik ütlesid, et ah mis sa põed, see on normaalne ja blabla, see tekitas tunde et noh ju siis pole vaja rääkida, nagunii nad ei saa aru. See tekitas väga palju stressi, mehega tekkisid probleemid, üldse väga keerulised ajad, sest otsisin ise lohutust ja midagi muud kuskilt mujalt! Õnneks sain õigel ajal ikka asjal sabast kinni ja keskendusin sellele, et ei mina ega laps pole selles süüdi. Nüüd tagantjärele mõeldes ma tunnen süümekaid selle suhtes, et kas laps sai sellest aru? Ma olin füüsiliselt kohal, aga mitte mõtetes ega vaimselt. Praegu ma tunnen seda tunnet, millest kõik on rääkinud, heldinult vaatan teda ja südamest tunnen rõõmu ta olemasolust ja armastus on piiritu!
    Nüüd on päevakorda tekkinud teise lapse teema, ma tunnen, et tahaks, aga tunnen suurt hirmu, et kui teine peaks loomulikult sündima, siis äkki ma ei armasta enam oma esimest last nii palju? Äkki tekib tema suhtes tõrge (nagu siin paljud kirjeldanud on)? Ma ei taha seda, tema on minu esimene kullakallis laps ja jääb selleks igaveseks, ma ei taha et ta ennast kõrvalejäetuna tunneks, ma ei taha et mul tekiksid teise lapse vastu tugevamad tunded. Kas sina, Lipsukas, ei tundnud nii?
    Sai küll nüüd pikk-jutt, ****-jutt, aga mul on nii hea meel et üle nii pika aja ma leidsin mõttekaaslaseid ja enesekindlust, et ma pole ainus ja selliseid asju juhtub. (PS, olen su blogi ammusest ajast lugenud, aga kunagi ei kommenteeri midagi. Sa jätad väga sümpaatse mulje ja mulle alati meeldib siia tulla ja lugeda, mida küll juhtub harva, aga siiski. Sa oled nii siiras ja ma väga samastun sinuga. Soovin kõike head! :))

    • Väga tore, et sul asjad laabusid. Ja ma usun, et sa ei pea teise lapse perre lisamise pärast ülemäära kartma. Aga ma usun, et tähtis on vahel vanema lapsega ainult kahekesi ka olla ja kõik kõrvalised asjad ootele jätta, et saaksite kvaliteetaega veeta, ning koos mälestusi luua. Käige näiteks kord nädalas kuskil koos ja tehke täiesti oma asja, midagi mida te mõlemad südamest naudiksite. Lisaks soovitan sul ehk rääkida mõne spetsialistiga, et ta aitaks sul sellest keisri shokist üle saada. Ise mõtlen ka, et ehk peaksin minema sellest kellegiga rääkima, sest kuskil sügaval sisimas on minulgi ju veel see pettumus ja valu olemas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.