Mina ja maagiline maailm

Mind on alati omamoodi lummanud maagiline ja paranormaalne maailm. Nõiad, kaardid, kivid, ennustused, vaimud… See on kõik on veidi hirmutav, aga samas äärmiselt põnev. Seega vaatan nüüd seda Eesti selgeltnägijate uut hooaega ka. Ma ei tea kas ja mis seal saates reaalne on, aga väga põnev on see küll. Samas arvan ma ka seda, et tõeline sensitiiv ei lähe sellisesse kohta kuulsust otsima ega võidu peale välja. Äärmisel juhul tahab ta end lihtsalt proovile panna, sest igapäevaelus ju ei tule sulle selliseid juhtumeid ja võimalusi niisama ette.

Sain saatest nii palju motivatsiooni, et kraamisin oma kaardipaki ka kohe välja. Nimelt olen ma juba pea 10 aastat omanud ühte Taro kaartide komplekti. Viimased kolm aastat pole ma enam eriti ennustanud, aga nüüd otsustasin endale jälle laduda. Ja no mulle meenus miks ma iseendale ei lao – liiga karm tõsi, millega ma leppida ei taha.

Alati enne kaartide ladumist mõtlen ma, et äkki ma lihtsalt kujutan endale ette, et see kõik nii täppi läheb? Aga nii kui olen kaarte tõlgendama hakanud, lähevad ihukarvadki püsti, sest see on lihtsalt niii haige kuidas kõik seostub ja klikib. Näiteks paar aastat tagasi, täpselt enne seda aega kui Annu ootele jäin, otsustasin üles kirjutada mis kaardid näitasid. Nüüd tagantjärele seda lugedes vajus suu suht lahti, sest iga viimnegi kaart tähendab nüüd midagi, kuigi tol ajal ei saanud ma sellest veel essugi aru. Näiteks oli seal, et üks eluperiood lõppeb, aga algab uus ja veel parem, kus on rahulolu, õnn ja armastus (saime Annu), siis pidi tulema raske aeg, mis lihtsalt tuleb üle elada (Annu beebiea raskused oleks meid peaaegu lahku ajanud). Seejärel oli paar väga täpset kaarti meie suhte kohta ja viimaks see, et ostame kinnisvara või renoveerime midagi (poolteist aastat hiljem oli meil maja JA me hakkasime remonti seal tegema), aga ka seal tulevad ette suured takistused ja raskused (jumala õige!).

Tahaks tegelikult ise ka mõne ennustaja juures käia ja kuulata mida tema mulle räägib…

Tol õhtul, kui seda selgeltnägijate saadet vaatasin ja hiljem ka endale ladusin, otsustasin mitu tiiru teha, aga teisel tiirul sain TÄPSELT SAMAD KAARDID, mis esimesel korral. Kui suur on tõenäosus, et sa laod kaks korda 78’st kaardist välja täpselt need samad kuus?

Kui ma kellelegi teisele laon, peab tuba olema vaikne ja see inimene peab kaartide segamise ajal hoolega kaasa mõtlema. Kui ta laseb mõtetel rännata ja samal ajal mõtleb ala, et mida õhtusöögiks teha, siis ega kaardid ka midagi erilist näita ja ajavad vaid ümarat mulli, mis temaga kuidagi ei kliki. Kui aga inimene keskendub ja avab oma meele… ütleme nii, et olen niimõnegi mitte-uskuja südame kiiremini põksuma pannud. Kuigi see tundub mulle endalegi pöörane ja uskumatu. :D

Olen tegelikult ammu mõelnud, et tahaks teist pakki veel, näiteks ingli tarosi. Inglite teema on mulle ka kuidagi südamelähedane, sest ma tahaksin väga uskuda, et ka minul on kaitseingel, kellele ma oma lühikese elu jooksul juba päris palju peavalu põhjustanud olen. Paar karmimat näidet:

  • Olin umbes 9-aastane. Tulime sõbrannaga bussi pealt ja jooksime pead laiali otsas bussi tagant niimoodi üle tee, et ma oleksin peaaegu rekka alla jäänud. Ma reaalselt tundsin mööduva rekka kaasatõmbavat tuult oma seljal. See oli SENTIMEETRITE küsimus. Kõige haigem osa? Mu ema oli ületee autos ja vaatas seda kõike pealt. Ma oleksin omaenda ema silmade ees sodiks sõidetud… Mu ema väriseb siiani, kui seda meenutame.
  • Teine kord oli siis kui ma oma hobusega ratsutama läksin ja ta järsku mööduva auto peale ära flippis. Ta viskas mu seljast maha ja ma maandusin täpselt ühe rauakolaka kõrval, millel olid püstised orgid. Pool meetrit kolaka poole ja ma oleksin tikuvõileib olnud.
  • Oli väga kõva tuul ja ilm kiskus tormiseks. Ma jooksin üle õue, et suur kuuri uks kinni panna, et torm seda küljest ära ei murraks. Äkki aga lendas mu nina eest mööda teravate äärtega katuseplekk. Ma oleksin peast ilma võinud jääda…
  • Me kõik vast mäletame veel hästi selle aasta juunikuud, kui avariii tegime? Kui meie auto poleks saandu lööki rattasse, nagu ta sai, ja löök oleks hoopis veidi rohkem külje peale tulnud, poleks ma täna vast enam siin. Ilmselt poleks enam ka Joelit, kes mu seljataga istus. Õppetund kogu eluks.

Lugematutel kordadel olen väga napilt pääsenud tõsistest õnnetustest. Uppumine, mitmed avariid ja õnnetused, ugh, jube mõeldagi!

Ühesõnaga, kes usub, kes mitte. Mina nagu usun, aga samas kui kaine mõistusega mõtlen, tundub see lihtsalt liiga hullumeelne, et tõsi olla.

Kuidas on teiega – kas ja mida te usute? Või arvate, et see kõik on üks suur lollus?

Comments

comments

10 thoughts on “Mina ja maagiline maailm

  1. Mina usun 100% teispoolsusesse, paranormaalsusesse ja igasugusesse maagiasse. Ise olen lapsest saati näinud erinevaid elusündmusi ette jms.
    Just üleeile tuli mulle üli lampi meelde, kuidas ma endale 3-4a tagasi kaarte panin (ma olin mingi 16-17 tol hetkel). Kaardid näitasid mulle endast vanemat ja targemat meest – tollal tundus jabur, nüüdseks olen 1,5 aastat endast 7a vanema mehega koos olnud. Lisaks muidugi igasugused negatiivsed asjad, mida kaardid näitasid, aga millesse ma uskuda ei tahtnud.

    Kaitseinglitesse usun ka. See on lihtsalt uskumatu, kuidas mind hoitakse, nii suurtes kui väikestes asjades. Minuga oleks korduvalt võinud juhtuda surmaga lõppevaid õnnetusi, mh rekka otsasõit autole, aga olen ülinapilt pääsenud. Väiksemate asjadega elus on ka nii, et kõik, mis juhtub või jääb juhtumata, osutub lõpuks positiivseks.

    No ja sellesse usun ka, et on inimesi, kellel on erilisi võimeid. Mul on tutvusringkonnas tänu ühele nõiale kolmest sopajoodikust karsklane saanud..

  2. Teadsin, et sinus on veel midagi, peale loomuliku ande emaksolemisele, aga ei suutnud läbi närida, mis – nüüd siis selgus! Sellised napikad on tavaliselt samuti märgiks, et juhatada mingile “omale teele” inimest, st. peale sellistest hetkedest pääsemise järel hakkab tavaliselt inimene sügavamalt oma rolli üle siin mõtlema ja no kui ei hakka, siis antakse veel :D Mina usun ka Tarosid, loomulikult kui väga tihti endale laduda või sama küsimust/teemat urgitseda kogu aeg, kipuvad mitte valetama, aga väga detailidesse laskuma ja ei saa aru enam. Ma näiteks võtan just õppimise eesmärgil, iga päeva kohta õhtul järgmise päeva kaardi – nii saan rahulikult ükshaaval tähendusi tundma õppida ja ruttu saab teada kas läks täppi või ei :) oi, see on põnev maailm, tellisin endale kriso.ee st Lenormandi kaardid ka, tunduvad eriti täpsed ja detailsed. Taro annab natuke rohkem võimalusi soovtõlgendamiseks ;)
    Kaardipaneku kohta liigub üldse tohutult igasugu käske-keelde, mida tohtivat ja mida mitte, aga mina olen ka aru saanud et see ongi igaühel erinev tunnetus, mis tema puhul kehtib ja millised rituaalid-ettevalmistused-toimingud aitavad “avaneda”.
    Oi, sel teemal võid veel ja veel kirjutada, põnev-põnev :D

    • Jaaa. Ma ka alguses lugesin igasuguseid asju “kuidas õigesti laduda” jne, aga lõpuks lihtsalt kujunes enda rituaal välja. :D

  3. Oi, see on teema mis on mind juba pubekaeast peale painanud. Ma ei tea miks, aga ma olen ca 11aastasest peale tahtnud nõia/selgelltnägija või mõne kaardimoori juurde minna. Mul pole õrna aimugi miks mind sinna niiväga tõmbab. Siiani pole ma aga kuhugi veel jõudnud ja mees ka naerab mu üle ainult, kui selle jutuks võtan.

    Tahtsin väga ka endale Taro kaarte osta, aga siis jätsin asja pooleli, sest tundus nii võõras ja natukene ka hirmutav maailm, et nagunii ma neid lugeda ei oska. Samas nüüd seda postitust lugedes tuli jälle tuhin seda asja uurima hakata.

    Mäletan, et põhikooliajal nägin tihti unenägusid, mis mõne aja pärast täide läksid. Või keset mingit tundi/olukorda tundsin, justkui oleks see asi juba toimunud ja ma teadsin täpselt, mis edasi saab. Vanaema ütles selle peale, et meie suguvõsas oli kunagi väga tugevate võimetega nõid, kui nii võib öelda, aga tal polnud tol ajal oma andeid kellelegi edasi pärandada. Nii et võib arvata, et miskised alged on meil suguvõsas täitsa olemas ja ehk seepärast niiväga kellegi nägija juurde mind tõmbabki. Peab asja millalgi ikka käsile võtma.

  4. Ma nüüd räägin teile.
    Teate, see ennustamine on natukene nadi värk. Vahest ennustatakse ja siis inimene hakkab ise sinna suunas elama, kui mu mõtet adute ja siis justkui lähebki täide.

    Räägin nüüd tuleproovist ka. Tegelt ei ole asi midagi nii hull, et minna kuulsuse pärast. Mina läksin, sest mul ei olnud kuulsuse vastu mitte midagi. Selline asi käib telesaadetega kaasas ja see sai mulle kaaluks. Ma natukene ainult kahetsen et ma just sellel aastal läksin. Lõpetasin samal ajal kooli, viimaselt eksamilt otse võtetele ja terve aeg kolisin. Pmst sõitsin võteteks Tallinna, seal siis Pärnu, Pärnust maale asju pakkima ja siis tagasi. Ei pea vist mainima, et linnast mõnda maakohta käib buss 1x päevas, sinna käis lausa 3x!
    Kuulsus kuulsuseks, tühi temaga. Kohapeal olles on ju nii, veetakse kohale, midagi ei tea, etkuhu ja kuidas, ega keegi ise ei lähe. Ja siis küsitakse umbes, et – mis siin juhtunud on? Seda nt ida-virumaal(nt küsitakse mingit suvalist mõrva kohas kus on 7 lahingut olnud). See isiklik areng mis sealt tuleb, sest nagunii on asju mille peale elus ei tule ja mida kunagi arvata ei saa on meeletu.

    Ainukesed kes seal päriselt ainult kuulsuse peale läind on, on mu arvatest nõia-ints ja too helen.

    • Kusjuures ma mõtlesin ka, et kui viiakse kuhugi rändom kohta ja küsitakse, et mis seal juhtus, siis kuidas üldse peaks välja noppima just selle mida nemad kuulda tahavad. See maailm ulatub ju tuhandete aastate taha ja never ei tea mis seal kõik on.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga