Minu poiss ja plika

Mul ikka on vahepeal selliseid hetki, mil ma paratamatult mõtlen, et kas ma olen üldse neid lapsi väärt? Olen ma neile piisav? Kas ma olen üldse hea ema? Kas see emaduse värk ikka tõesti on mulle mõeldud? Mitte, et mul enam mingit valikut oleks, eksole. :D

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mina küll aru ei saa neist emadest, kes ütlevad, et emadus on nende kannatust kasvatanud. Ma ei tea, mul on küll ikka veel päris tihti tunne, et I’m gonna lose my shit. Näiteks just praegu põgenesin ma vetsu, sest ma lihtsalt ei suutnud rohkem nende saatanapoegadega mängida. Ühel on vaid selektiivne kuulmine ja teine tahab ainult kõike lammutada ega jaga üldse biiti.

Ja juba on nad siin. “Emme. Emme. Emmeeeee….” Kunagi, kui nad mulle näkku karjuvad, et ma nende privaatsust rikun, tuletan ma neile meelde, et vanasti nad anusid, et saaksid koos minuga pissil käia…

***

Annu ei püsi enamasti ühe tegevuse juures kuigi kaua ja no Joel, see ei jaga veel üldse eriti matsu. Eks see olegi nende vanuste asi, aga no minu töö on ikkagi proovida neile õpetada järjepidevust ja kannatlikust (haha) jne. Ühesõnaga, mängisime värvide sorteerimist. Annu tegi ühe ringi ära ja siis valas kohe karbi uuesti ümber. Pani paar korki ära ja siis viskas tal üle, ning ta hakkas veiderdama. Suunasin teda siis mängu lõpuni mängima, sest asjad tuleb ikka lõpuni teha. Aga no kus sa sellega. Selle asemel haaras ta mingi suvalise klotsi ja ütles, et tema lakub nüüd jäätist. Mitu korda palusin ilusti mäng ära panna, aga no “tema lakub ju jäätist”. Lõpuks määgis ta mulle näkku ja jooksis lihtsalt minema. Ausõna, vahel mul lähevad käed nõrgaks, sest omfg, lihtsalt miiiiiiks. :D

Aga noh, kasvatame üksteist ja äkki kunagi on sellest kasvatamisest kellelegi vähemalt midagigi kasu.

Annu on selline krutskeid täis pätiplika, kel tegelikult on hea süda, aga no seal samas suudab ta su nuppe niimoodi vajutada, et sa tahaks lihtsalt vedrud välja visata. Teda vaadates on küll veits tunne, et ta on minu väike asshole versioon. Mina olen see suur asshole siis. :D

Joel on hetkel veel selline armas titene, kel eriti seda pahupoolt pole. Või noh, tema ainsaks pahupooleks saab vast nimetada seda, et ta on nagu beebi koaala – tahab mul ko-gu-aeg seljas aeleda ja kui ta seda ei saa, on kisa lahti. Aga noh, tittede asi. Üldiselt Joel tuleb appi, kui näeb, et sa koristad (uus ja põnev asi ju), ta tahab süles olla ja kallistada ja teeb sulle musi. On siiralt rõõmus kui näeb sind tuppa astumas. Kassi nähes teeb armsalt “tss-tss” ja jookseb talle pai tegema. Poja hakkab karjuma, kui mees mind kõdistab ja kiusab, ning jookseb mulle appi. Annu oli ka kunagi selline…seega ma oletan, et Joel on lihtsalt asshole in training. Küll ta ka jõuab mu närvi-nuppe tundma õppida. Naudime kuniks seda armast aega veel on. Varsti karjub ilmselt tema ka mulle “iuu” näkku, kui talle musi teen. :D

Ja issand kus need kaks alles oskavad nalja teha! Ma lihtsalt jumaldan nende, ja eriti Annu lapsesuud, ning reaktsioone, kui nad midagi uut proovivad või õpivad. Nalja saab meil palju. :)

Otsus need kaks asshole jutti saada, on mu elu parim otsus. Ausalt, ma soovitan seda kõigile. Jah, alguses on ehk raske (kolm aastat pole ma vist ühtegi ööd jutti maganud)*, aga kui sa näed millisteks sõpradeks nad kasvavad… midagi mõnusamat on raske ette kujutada. 

*Reaalselt, ükskord mängisime Annuga peitust. Ma peitsin end puhta pesu kuhja alla. Ja jäin sinna magama! Annu ei leidnudki mind üles… :D Hea, et mees tol hetkel kodus oli.

Nad hoiavad üksteist niiii väga. See armastus ja hoolimine on lihtsalt nii ilus, et mul tuleb päriselt ka pisar silma. Vot see on tõeline armastus!

Kui Annu käib ilma vennata poes, ei unusta ta teda iial. Ükskõik mida Annule ostetakse, tuletab ta alati meelde, et pojale on ka vaja. Ta jookseb alati oma vennakesele appi. Ta tõmbab talle tooli laua alt välja, et vend saaks sinna peale ronida. Ta ulatab talle kõrgemalt riiulilt asju, milleni poiss ise ei küündi. Kui Joel saab haiget, läheb Annu ja puhub peale. Ta aitab oma venna püsti, kui too kukub. Kui me kuskile läheme, meenutab Annu alati, et poja tuleb ka ikka kaasa võtta. Kui ta ise venda aidata ei saa, jookseb ta ummisjalu minu juurde, et juhtunust teada anda. Ta ei lase kellelgi oma vennale liiga teha.

Ükskord näiteks kõdistasin Joeli, ning poisi naeru peale jooksis Annu kohale ja hüüdis väga kurjalt: “Oel on minu poja! Lõpetage see nali ära, ei kiusa mu pojat!” Või siis see kord, kui mees Joelilt kruvikeeraja vms käest ära võttis. Annu tormas kohe venda kaitsma ja sai oma isa peale äärmiselt kurjaks, sest mismõttes ta tema vennalt midagi ära võttis? 

Ühesõnaga, nad on suurimad sõbrad ja mu süda tahab lihtsalt lõhkeda, kui nende sidet näen. Mul on väga hea meel, et oleme neile “kinkinud” sõbra kogu eluks. Ma olen lausa kade, sest minul oma vennaga sellist sidet ei ole (vanusevahe 9a).

Eks nad kaklevad ka, loomulikult, aga no võrreldes kõige muuga, on see vähemalt hetkel üsna tühine. Annul on ikka koguaeg vaja just seda asja, mis parasjagu on venna käes jne, aga noh, ega liiga ideaalne ei saagi asi olla. Kaklevad ja lepivad, õe-venna värk. 

Samas olen ma veendunud, et kui see vanusevahe oleks ka suurem, oleksid nad sõbrad ikka. Lihtsalt veidi teistmoodi. Hiljuti oli meil näiteks külas mehe õde oma 8-aastase tütrega. Nad said Annuga jumala hästi läbi. Mängisid koos nagu homset poleks ja Annu õppis suurema plika pealt igast asju. Seega poleks see 5-6 aastat ka vanusevaheks midagi hullu. Vist. Ühel hetkel vast tuleb ikkagi see, et vanem on juba noor neiu, aga väiksem on alles paras titt. Üks vaatab juba poisse ja teine alles mängib nukkudega. Siis äkki tuleb erinevus rohkem välja? 

Selle vanusevahe värgiga on vist tegelikult üldse nii, et igale emale tundub tema laste vanusevahe ideaalne…?

Ma ei teagi mis selle postituse point on. Tahtsin vist lihtsalt jälle üle korrata, et mul on ikka johhaidii-kui-palju-vedanud, et need kaks mul olemas on. Mis siis, et nad on vahel asshole’id ja ma vist magan nendega umbes ülikoolini samas voodis. :D

Päriselt. Õhtul läheb iga pätt oma voodisse, aga hommikuks on juhtunud mingi “simm sala bimm, abraka tabra, sa magad ikka pool peed üle voodiserva, sest mingid kaheksajalad on sulle voodisse imbunud.” :D 

Mul oli täna hommikul tõsine üllatus, kui ma Joeli varba oma ninaaugust välja tõmbasin. Kuidas need jalad jälle siia said? :D

Lastetu sõber: mida sa terve päeva siin teed?

Mina:*vaatan majas valitsevat segadust* Ausalt, ma ei tea. Aga see väsitab jubedalt!

Jup, sama siin, sama siin. :D

Comments

comments

4 thoughts on “Minu poiss ja plika

  1. Need kaheksajalad jaa… Tuttav tunne. Me ikka suuname tüdrukut oma voodisse tagasi. Mõnikord magab mõnda aega meie juures ja on nõus alles siis tagasi minema. Mõni öö käib ta ikka 3-4 korda vaatamas, et äkki saab kaissu. Tegelikult on nii kahju teda oma voodisse tagasi saata, aga me oleme nii palju vaeva näinud, et ta oma voodis magaks ning on väike hirm, et äkki järele andes saab see vaev nullitud.

    Teed väga õigesti, et oled nii järjepidev ja oma soovides kindel. Teisiti ei saagi. Tegelikult lapsed vajavad kindlaid reegleid, piire ja rutiini (aga seda tead sa vast ise ka).
    Nagu sa isegi välja tõid, siis nende käitumine on täiesti ealine. Jaa, ma tean, ajab kohati juhtmed nii kokku. Ma ise olen suhteliselt rahulik inimene, aga ma tunnen, et ma reageerin viimasel ajal oma kahesega ikka väga ruttu üle 😀 Eriti see kordamine ja mitte kuulamine. Kuna ta peab meie tähelepanu nüüd kahe beebiga jagama, siis paneb ta ikka väga sageli proovile ja katsetab piire (mis on täiesti loomulik) .
    Olen tähele pannud, et mõnikord on abi sellest, kui laskun lapse tasandile (kükitan või kummardun tema poole), vaatan talle silma ja kordan konkreetse häälega öeldut. Oluline pidi olema just pilkkontakti loomine.

    Aga jah, vaatamata kõigele on need tegelased nii toredad ja armsad 🙂

  2. Avastasin sinu blogi alles hilju..aga nii tore lugemine!..
    ..oled nagu noorem versioon minust, kisub lausa muigama…:D
    ..mina omadega mõni aasta ees…6 nädalane, kohe kahene ja 2 juba inimese moodi juntsut kodus kannatust kasvatamas…
    On päevasi mille lõppu ei jõua ära oodata, vahel ikka juhtub…aga meil on ikka mega lahe seltskond koos :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga