Nende kahega linnapeal käimine on nagu kahe purjus jääkaru tantsima õpetamine – see lihtsalt ei lähe nii nagu sina seda tahad

Täna on jälle üks selline päev kus ma tunnen end natukene nagu läbikukkunud lapsevanem, sest no mis fucking mõttes ei saa ma kahe lapsegagi õieti hakkama? Mõni saab neid viisteist tükki ja kõik on nagu miskad, aga minu kaks… ma kohe ei tea. Kas olen mina saamatu tont, või süstivad need kaks omale iga hommik minust välja imetud energiat, et siis terve päeva ringi tõmmata nagu duracelli jänesed… Ühesõnaga, käisin täna lastega poerallil, et nädala söögivaru osta (neetud värk, et meil seda fäänsit päälinna lõbu pole, et tellid kulleriga kama omale ukse taha!). Ja no ma panin juba eile õhtul vaimu valmis, et see üks tsirkus jälle tuleb, aga mis parata.

Esimesena käisime Maximas. Seal on vahel head soodukad ja juur- ja puuviljavalik on ka parem, kui meie teises poes. Muidu ma vist ei lähekski sinna, sest 70% ajast juhtun ma sinna siis, kui töötab vaid üks kassa ja seal kassas on väheke ebameeldiv daam. Alati kui on valida, siis valin kasvõi pikema saba, aga peaasi, et temaga kokku ei peaks puutuma. Ta on alati nii mossis ja tigeda näoga, kui ma lastega sinna lähen. Kui lapsed on ülemeelikud ja naeravad kõvasti vms, siis vaatab ta neid nagu maa peal kõndivaid deemon-lapsi, kes tuleks temast võimalikult kaugele hoida. Silmist paiskub kohe põlastust välja. Ükskord, kui Annu üldse mul sõna ei kuulanud, nuttis ja lärmas seal, siis ta suht käratas talle, laps vait jääks. Ma olin ausaltöeldes nii ehmunud ja shokis, et ma ei osanud selle peale kohe mitte midagi öelda. Võtsin oma deemonid ja läksin… Alles poolel teel koju mõtlesin, et oleks pidanud talle kohe seal samas midagi ”head” vastu ütlema. Okei, nad olid lärmakad, aga for the fuck sake, iga laps vahel jaurab ja jonnib. Minu deemonid teevad seda lihtsalt tihemini vist, kui teiste omad.

Maxima on üldse paras jura koht, kuhu lastega minna. Esiteks on see paigutus seal nii sürr ja teiseks tuleb seal IGA JUMALA kord tšekk üksipulgi üle vaadata, et ega sulle jälle jumalteab mida müüdud pole või kas hinnad on ikka õiged. Täna näiteks müüdi mulle kaalika asemel nektariine. Hinnavahe oli mingi üle euro ja loomulikult minu kahjuks. Veetsin lisa-15-minutit oma kotti uuesti letile lahti pakkides ja koos juhatajaga arutades, et mida see müüja nüüd mulle nektariinide pähe müüs. Lõpuks läks vaatas kaamerast järele ja avastas, et kaalikas näeb tolle müüja arust nektariinide moodi vist välja. Aga ei no, ikka juhtub. Kahju ainult, et alati minu kahjuks. Või ehk on neil kaalika ja nektariinide koodid sarnased? Ühesõnaga, pidevalt võib Maximas tünga saada, kui tšekki ei vahi ja näpuga järge ei aja.

Teisena suundusime Konsumisse, mis on ausöna mu lemmik pood siin väikelinnas! Lahedalt ruumi, et käruga vingerdada ja mis peamine, peaaegu kõik müüjad on nii-nii-nii toredad, et ma võiksin neid lausa kallistada! Kui lapsed tsirkust teevad, siis alati müüja naeratab mõistvalt ja räägib lapsega juttu, et ta tuju parandada vms. Ühesõnaga, ma vist pean kätte võtma ja kuhugile kirjutama, et selle poe müüjaid kiita. Aaaa ja mitte üks kord pole ma Konsumist tünga saanud, seega jaaaaaah.

Igatahes, läksime meie siis Konsumisse ja Annu oli nagu suhkru laksu all olev laps-narkomaan, kes nagu maniakk mööda poodi jooksis. Ta näppis kõike, jooksis naerdes mul eest ära, tahtis igast kama mulle korvi laduda ja agh, käitus väsitavalt ühesõnaga. Ma ausõna ei kujuta ette mismoodi need poeskäigud meil siis veel välja hakkavad nägema, kui Joel ka ringi jooksma tahab hakata. Hetkel on temaga vähemalt üsna lebo – istub teine rahulikult kärus ja vaatab seda tsirkust pealt, vahel harva ainult üritab riiulitelt asju haarata, kui käru ahvatlustele liiga lähedale parkida. Täna oli ta igatahes väga chill, sõi rahulikult kärus oma parankat ja muigas vaikselt selle peale, kuidas ma Annule epistlit lugesin ja tal koguaeg järgi jooksin, et ta jälle nattipidi käru juurde tagasi lohistada.

Iga kord see muidugi nii libedalt ka ei lähe ja ühe metsiku iseloomu asemel pean taltsutama kahte. Eelmisel nädalal näiteks käisime Annule uusi saapaid otsimas, sest kummikud+sokid kombo vast väga kauaks enam soe ei ole. Läksime siis ühte poodi sisse ja hakkasin seal saapaid vaatama. Need kaks leidsid aga omale kohe veel kaks kamraadi ja meeeeletu möll võis alata. Jooksid muudkui ühest ruumist teise ja naersid nagu homset poleks. Iseenesest tore, sest mitte kellelegi nad liiga ei teindu ja midagi maha ka ei ajanud, aga kas me tulime sinna poodi siis mängima või saapaid proovima? Sõna neist neljast muidugi mitte kui keegi ei kuulanud ja me vahtisime seal nende emadega nagu kari töllakaid, kel oma jõnglastest jõud üle ei käi. :D
Lõpuks lohistasin Annu sinna riiuli ette ära ja konkreetselt sundisin talle saapaid jalga – laps röökis maas nagu metslane, et tema ei taha ja tema ei taha. Jah, kahju küll, aga paari nädala pärast ei taha mina jällegi kuulata, et tal õues olles varbad krõks ja krõks kummiku sees küljest ära murduvad, sest ühele vennale ei sobinud saapaid proovida.

Esimesed ei sobinud, teised ei sobinud, kolmandad ei sobinud… Joel tassis terve selle aja, mis ma võideldes Annule saapaid jalga surusin, mingeid jumala rändom susse meile sinna kõrvale hunnikusse, sest noh, ta on lihtsalt selline jõhkralt abivalmis vend. Mismõttes sa ei taha Annule talveks osta nr 19 baleriinasi? Aga need on ju mummudega ja niii nummid!

Lõpuks tõstsin oma deemon-lapsed kõrgele tooli otsa istuma ja aitasin müüjal selle pardaki kokku korjata, sest vastasel juhul lööb ta ilmselt järgmine kord meie lähenemist nähes omal poe aknad laudadega kinni, ning seisab risti löödud Jeesusega ukse peal ees, et me jumala pärast sinna uuesti katastroofi tekitama tulla ei saaks…

Aga no, saapaid meil ju ikka ei olnud! Läksime aga siis järgmisesse poodi, et ka see peapeale keerata. Müüja juba eemalt naeris, kui meid trepist tulemas nägi. Ma kardan, et me oleme siin kuulsad ja mitte heas mõttes. :D
Pikk jutt, sitt jut, nagu öeldakse, seega – saapad vedelesid üle terve poe, Joel istus lõpuks tumba sees, et ta rohkem asju laiali ei saaks tassida ja Annu nuttis jälle, et tema ei taha omale roosasi saapaid, tema tahab hoopis lillasi, aga number 34, mitte 26, nagu paras oleks. Ma sõbralikult keeldusin piilupartidega ringi kooserdamisest ja ostsin tema kurvastuseks talle ikkagi number 26 roosad kummik-saapad.

Ühesõnaga, kuigi mulle hullult meeldib olla see vaba hing kes lihtsalt võtab kätte, paneb oma tited riide (poole päeva töö, aga ikkagi) ja läheb, mitte ei oota neli päeva, mil mehel lõpuks vabad päevad hakkavad, et siis koos ära käia, AGA mulle hullult meeldiks veel paari aasta pärast ka mõnda närvirakku omada, seega pean ma vist rohkem mehele toetuma hakkama. Hetkel on meid veel võrdselt ja jõud käib veidikene paremini neist metsikutest hingedest üle. Vastasel juhul olen ma üsna pea seisus kus ma pean otsustama kas ma jooksen järgi Joelile, kes parasjagu midagi laiali tassib või riskima rahalise kahjuga ja järgi tormama Annule, kes teadmata suunas minema jooksis ja varsti ilmselt juba omadega teisel pool Räpinat on… Ega mu ema ilma põhjuseta öelnud, et tema nende šaakalitega linnapeale minna küll ei julge ja kindlam on neid lihtsalt omas aias karjatada. :D

Comments

comments

17 thoughts on “Nende kahega linnapeal käimine on nagu kahe purjus jääkaru tantsima õpetamine – see lihtsalt ei lähe nii nagu sina seda tahad

  1. Aitäh Sulle! Sa kirjutad nii hästi, ilusatamata elust. Just eile lugesin kellegi blogi,et elu kolme lapsega on sama nagu ühe lapsega või lihtsamgi ja mõtlesin noo mida, kas ma olen nii saamatu, et ei saa kuidagi sellega kunagi nõustuda. Mul on nii hea Su blogi lugeda ja ennast samastada. Minu arust oled Sa nii tubli ja tegus, et jõuad nende röövikute kõrvalt talveks hoidiseid veel teha. Lisaks on Sinu blogi nii sisukas,palju asjalikke fakte ning mõistlikku juttu, mitte sisutu mula.

    • Awwww, tõsiselt armas sinust! Aitäh, et panid mind naeratama ja end tundma, et äkki ma ei olegi niiiii saamatu tont ja läbikukkunud lapsevanem. :)

    • Saamatuses kindlasti asi pole. Pigem laste iseloomus ja veel sajas muus teguris. Minul nt. on kolm last ja ütlen küll, et mul on kolmega lihtsam kui ühega oli. Aga seda kasvõi seetõttu, et esimesega oli elumuutus kõige suurem. Praeguseks on unevajadus juba väiksem, planeerimisoskus kõvasti paranenud ja kaks suuremat mängivad näiteks enamasti ka koos :)

    • Minu jaoks on see kahe otsaga asi. Vahel on ikka kaks korda raskem, kui ühega oli, aga samas on ikka tõesti kahega kergem ka, kui esimesega oli. Ma tahaks uskuda, et esimese ajal oli lihtsalt iga viimnegi asi uus ja tekitas veidikenegi stressi, aga nüüd olen rohkem yolo :D

  2. Tahtsin lohutada, see on mööduv faas. Ei tasu keelata,lihtsalt ei tohi ja tõstad asjad oma kohale tagasi. Kas seda olete proovinud,et lased Annul vajalikke asju otsida? Kui minu omad samas vanuses olid,siis oli poeskäik alati katastroof. Aa ja põrnitsejate vastu aitab, kui lihtsalt öeldagi põhjus,miks lapsed nii käituvad -alaa lapsel jäi päevauni tegemata, aga meil on vaja poes käia,andke andeks. Kohe leebuvad. Mul on kolm väikest last -6, 5 ja 2 -kui nendega kuskil liigun,siis tavaliselt tullakse ligi, et jeesus, kuidas te toime tulete nendega. Ja ma ei ole supermom.

  3. Sama teema nagu Mallukal.kui laosi koduaias hoida ja nendega kuzkil ei käi(et neid õpetada ja keelata) siis nad käituvadki nagu metsalised. Ja sa tahad veel lapsii?? Jõud ei kahestki üle ju

    • Ma isiklikult ei arva, et sellises vanuses lastega nii väga erinevates kohtades pidevalt ringi trallima peaks. Enne targutamist võiks ennast natuke kurssi viia laste ealiste iseärasustega. Enamus 2-3aastased ongi valdavalt sellise käitumisega. Ma saan aru, kui sa heidaks Lipsukesele ette, et ta ei kutsu oma lapsi korrale ning naeraks heldimusega oma laste käitumise peale. Aga seda ei saa sa teha.

      Igasuguseid eksperte teiste laste kasvatamise alal jagub ka igale poole.

  4. Mul üks sooda kodus, hullumaja paberid ootavad juba täitmist.
    Tänane päev: palun ära kisu seda, palun kõnni normaalselt, palun ära jookse nagu hobune, mida sa siis sööd, mis sa nüüd jonnid jne jne. Iga asi oli jonni saatel, kummikud, kindad, müts….
    Õnneks õues oli üsna OK laps ja surnuaias puhta vait. Mõtlen juba sinna kolida.
    Lohutuseks siis, et ühega võib ka kõik närvid kaotada. 😀

  5. Jalavarje tassiva Joeli koht pani kohe turtsatama, sest see tundus nii tuttav – minu sama vana poisiklutt harrastab täpselt samasuguseid asju oma suures abivalmiduses. Aga lugu on vahva, kuigi seda ise läbi elada vist nii tore polegi :)

    • Ah tead, elu. Vahel on küll tunne, et no tõesti, on vaja v. :D aga nad on ju nii tillukesed veel ja küll õpivad. :)

  6. Mul alles eile oli ka paras seiklus maximaga seoses :D Pm olid tšekil valed asjad ja valed hinnad, mõni asi oli üldse puudu. Ja kassapidaja oli pannud, et andsin talle 22eurot, kuigi andsin 20. No tšekk nägi ühesõnaga koomiline välja selle kõrval, mis see reaalsus oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga