Vastus perekooli kägudele

Ma tean, et ma ei pea end õigustama ega selgitama, aga hetkel ma tunnen, et ma tahan seda siiski teha. Muudab see siis midagi, või ei. Ühesõnaga, mulle saadeti eile üks perekooli link, kus natuke nõmetseti ja need sõnavõtud seal panid mind tõesti kulmu kergitama, sest… wtf. Kes ütleb midagi sellist, et ma umbes olen oma raseduse peetumisega meelega nii suure draama üles tõmmanud, et tähelepanu keskpunktis olla ja see kõik tundub nüüd feik, ning ei tea kas ma üldse rase olingi.

Okei, ma saan aru, et mõnele võivad mu postitused tõesti üle võlli tunduda ja jääb mulje nagu ma oleksin vastsündinud kaotanud, aga mitte kellelgi pole õigust teise leina alavääristada. Jah, kui ma neid postitusi nüüd ise üle loen, siis tunduvad need mullegi väga emotsionaalsed. Aga mis teha. Need saidki kirja emotsiooni tulval olles. Just nii ma tundsin ja nii ma ka kirjutasin. Täna ma enam end nii ei sõnastaks. Täna on juba kergem. Vähemalt hetkel küll. Ma pole täna veel nutnudki, seega win! Kes teab mis ma homme jälle tunnen, kui haiglasse lähen, et asi lõpuks lõpule viia. Lihtne see igatahes olema ei saa. Aga üks on kindel – hetkel ei ole mul enam igatahes mitte mingit tahtmist end teie ees ”alasti kiskuda” ja emotsiooni ajel kirjutada millestki nii valusast.

Ma ei saa aru, et kuidas ma siis nende arvates käituma peaksin? ”Ah peetus ära siis peetus, pohlad ju. Järgmine kuu teeme uue!” Sorri, aga minu jaoks polnud see laps mingi rakukogum, kelle südagi lööma ei hakanud. Minu jaoks oligi ta laps. Laps keda me väga ootasime ja armastasime. Mis siis, et anatoomilises mõistes oli ta ”tuust rakke”.

Naerma ajas mind üks kommentaar ka. Ala, et ma jäin rasedaks, sest Mari-Leen seda mulle ”soovitas”. Et siis saan blogiauhindadel hea koha ja saan koostööd jne. No palun! Tõsiselt? :D
Btw, tol ajal oli meil titetegu juba jutuks, lihtsalt ma ei rääkinud sellest kellelegi ja üritasin isegi seda isu maha suruda mõtetega, et tahan veidi puhata ja mängida, enne kui uus titemöll peale tuleb. Aga noh, kui spiraal välja kukkus, võtsime seda kui märki.

Keegi kirjutas ka, et ma olen nii noor, mul on kaks tervet last ja selline hüsteeria peetunud raseduse ümber on rumal. No ma ei tea. Minu jaoks ei mängi hetkel rolli mitu last mul on, või kui vana ma olen. Kuna mul on Annu ja Joel, siis ei tohigi ma ääretult kurb olla? See on siis umbes sama hea, et sul on 10 last. Üks sureb, siis keegi ütleb, et ”ah mis ulud, 9 tk on ju järgi veel!”

Okei, see ei ole ‘sama hea’… Kaotada reaalne laps vs kaotada oodatud ja armastatud rasedus/”laps”. No ei anna võrreldagi tegelikult. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad veel need emad, kes ongi reaalselt sünnitama läinud teadmisega, et koju lähevad nad tühjade kätega. Või, et laps sureb peale sünnitust, või… Agh, ma ei taha sellele mõeldagi. Seega olengi korduvalt öelnud – pigem katkegu praegu, kui poole raseduse pealt vms. Aga äärmiselt kurb on see ju siiski…

Jah, neli last on olnud alati mu soov. Ma pole seda kunagi ka varjanud. Alguses mõtlesin, et saaks kaks ja kaks. Aga nüüd muutsin meelt ja tahan neli jutti. Saab selle titejama ”kaelast ära” ja ma juba kujutan ette kui vinge saab neil koos kasvada olema. Jah, siin on oma osa tõesti ka sellel toetusel. Tänu sellele tuleb ilmselt paljudel see kolmanda+ lapse otsus kergemini. Aga mitte selle pärast. Pigem ikka tänu sellele. Toetuse pärast teevad lapsi vaid parmud ja narkarid.

Võib öelda küll, et nelja lapse jutti saamine on mul omamoodi ”kinnisidee”, aga ma ei näe, et siin midagi halba oleks. Mulle meeldib ema olla, mis siis, et vahel on raske ja tahaks natukene metsa joosta. Aga selliseid hetki on ju kõigil emadel. Ka ühe lapsega emadel, ei? Võtan omale hetke, hingan ja tunnen jälle oma lastest rõõmu edasi.

Asi pole selles, et ma ei oskakski muud, kui ema olla. Ma lihtsalt ei tahagi mitte midagi muud hetkel olla, kui kõigest ema. Ambitsioonitu? Võib-olla. Aga see on see mida ma praegu tahan ja nõnda ma ka teen. Seega jah, enne ma tõesti ei jäta vist, kui ma need neli saan. :D

Pealtnägija ja perekool

Kes ei teadnud, siis mõni päev tagasi oli pealtnägijas lugu perekoolist ja sellest, kuidas seal käib suurem sõim ja lahmimine, mis pole just väga adekvaatne ühe PERE foorumi kohta.

Minu jaoks oli juba selle saate algus natukene veider. ”Mitu beebiblogijat on kuulutanud sõja Perekoolile, süüdistades, et tegu on Eesti õelaima netifoorumiga”. Hmmmm, kes need mitu beebiblogijat seal olid? Mallu pole küll minu arvates beebiblogija ja too anonüümne, kes tänu perekoolile enesetapumõtteid mõelnud on… No ma ei tea. Mina ei näinud otseselt ühtegi beebiblogijat ühesõnaga. :D

Kogu saade oli minu, kui kõrvaltvaataja jaoks, üles ehitatud imelikult. Kui ma ei teaks, kui jube see olukord seal on, siis ma oleksin võinud vabalt teha selle saate põhjal järelduse, et Mallu paneb täiega üle ja asi polegi üldse nii hull. Nad oleksid võinud mõned rämedamad valjult ette lugeda. Või ma ei tea. Selline kahtlane tunne jäi sisse, nagu see lugu oleks Mallut hukka mõistnud, või teda kuidagi halba valgusesse pannud.
Ala see, et Mallu pole lasknud mööda ühtegi võimalust saada tähelepanu jne. Ning see pulmaklipp andis ka halva maigu, sest 75% inimestest ei saa aru, et ta teeb seal nalja! Miks ei võidud mainida ka seda, kui palju head on ta teinud? Mingiaeg kogus ta ju abivajajatele asju, ning siis pani neid pakke ise kokkju ja saatis teele. Selle eest sai muidugi sõimu, et jätab raudselt kõik asjad endale. Siis on ta ju kogunud raha erinevate inimeste toetuseks (esimesena meenub rahabossi poiss), päästnud loomi ja linde (pääsukesed näiteks), andnud abivajajatele oma asju ja raha…

Mul on ausalt kahju, et kuulsus on Mallu ”tapnud”. Kuna nii paljud inimesed ei saanud tema naljadest aru (võtame näiteks kasvõi hitleremmed), siis hakkas ta selle eest sõimu saama. Näha on, et ta hoiab end sajaga tagasi. Ta ei tee enam neid nalju, mis varem, ta ei avalda oma arvamust nii nagu varem.
See kõlab nagu hull ülistus ja mõne jaoks kindlasti veider, sest ka meil Malluga on ”tülisid” olnud, mida blogides lahkasime. Aga see on minevik nüüd… Kõik teevad emotsiooni ajel rumalaid otsuseid.

No see ämmaemand, või kes iganes ta ka oli. Hmmmmmm, ei taha midagi halvasti öelda, aga väga ebameeldiva mulje jättis. Ala, et äkki Mallu kirjutab ise endast teemasid sinna. No ma ei tea, kui haige see inimene olema peaks, kes enda mehe ja lapse kohta räägib selliseid asju, ning siis läheb veel pealtnägijasse ”kaebama”. :D
Kirss tordil oli muidugi see, kui saatejuht sellelt naiselt küsis, et mida tema tunneks või teeks, kui tema pere kohta selliseid asju räägitaks… Naine muigas ja peale pikka mõtlemist ütles, et ta lihtsalt ei loeks! Oi ma tahaks näha, et ta ei loeks, kui talle igapäevaselt postkasti kirju potsataks ”loe seda, vaata mis su lapsest räägitakse” jne.
Inimene on juba enda loomult uudishimulik, mina võin küll ausalt öelda, et kui ma teaksin, et minu kohta midagi räägitaks, ma läheks ja loeks ka! Mis siis, et ma juba ette tean, kui halvasti end pärast tunnen. Lihtne on öelda, et ära loe või suck it up.

Kuigi ma nõustun ka sellega, et olles kuulus, peab sul olema teatud oskus olla pohhuist, siis kuskilt läheb ikkagi piir. Jah, ütle, et ma olen paks, kole, harimatu ja mu blogi on jama, aga öelda, et mu laps on reptiil või, et mu mees on lapsevägistaja? Ületab ju piiri, või ei? See ei ole enam arvamus, see on väljamõeldis, laim, SAAST!

Ma ei saa lihtsalt aru miks ei võiks teemaisd kustutada, kui seda on eraldi palutud? Kellele ja millist ABI annab see, kui üleval on teema mõne inimese eraelust, või konkreetne laim-sõim-lahmimine? See põhjendus, et niikuinii tehakse uus teema, ei ole nagu küll põhjus, mida mina loeksin adekvaatseks. Pole ju raske kustutada mingi teema, kus lihtsalt inimest alandatakse, solvatakse, mõeldakse asju välja, räägitakse puhast laimu? Ma saaks aru, kui tegu oleks arvamuse avaldamisega, aga nii see ju ei ole.

Kui ma palusin kustutada teemad, kus on avaldatud minu nimi, siis seda tehti, aga kui palusin kustutada teema, kus on üleval minu AADRESS, siis seda tehtud ei ole. See ei ole ju normaalne, et mu aadress on igaühele kõigest kliki kaugusel. See on nagu küllakutse, mida pole mina teinud.

Kui nii mõtlema hakata, siis see on ikka sitaks hirmuäratav. Ma olen pidevalt lapsega suures majas üksi ja nett on saikosid täis. Mul pole tegelikult vaja neid pooletoobiseid läbi blogi leidagi, mu elus on ju neid niigi palju olnud! Ma ei taha mõeldagi, et mõni neist mu nime guugeldab ja mu uue aadressi saab.
See ongi üks põhjustest, miks ei taha ma oma majast pilte panna. Oujee, vaadake mis kus on, et saaksite maja tühjaks teha, samal ajal, kui mina olen näiteks lapsega arsti juures. Ma olen ju koguaeg rääkinud, et sel-tol-kolmandal kuupäeval oleme seal-tolles-kolmandas kohas. Nüüd ma enam nii ei tee, vaid pigem räägin tagantjärgi, kui käik on juba tehtud.
Jumal tänatud, et meil on suur ja väga kuri koer, kes rebiks lõhki iga tolguse, kes meile läheneda üritab. Aga kas see on piisav?

Kuna minust eriti ei räägita, siis ma ei käi perekooli lehel just eriti palju. Põhiliselt satun sinna siis, kui keegi kuskil midagi jagab, või mulle eraldi lingi saadab. Kuigi pean tunnistama, et paaril korral olen enda blogi ikka guugeldanud ka, et näha kas ja mida räägitakse. Õnneks olen ma nii tundmatu, et ma ei jää eriti kellelegi hambusse. Või olen ma äärmiselt vilets guugeldaja. Selles mõttes olen ikka oma lugejatele ja muudele nuuskurite ”lootunud”, et mulle kantakse ette, kui minust kuskil juttu on. :D

Ma ei saa olla pahane või solvunud, kui öeldakse, et olen paks maakas, kel puudub haridus ja haritus. See kõik on ju niivõrd, kuivõrd tõsi. Ma tean seda ise ka. Lisaks tean ma ka seda, et mu kirjutistes on palju vigu. Aga te olete vägagi teretulnud neid parandama ja mu tähelepanu nendele juhtima. Ärge irvitage ainult seljataga, et ”ähhäää, on ikka loll, ei oska komasid panna ja kirjutab vigadega”. Kui te mulle kümme korda erinevate postituste alla sama kommentaari jätate, siis küllap ma lõpuks vea ka meelde jätan, ning järgmisel korral õigesti kirjutan. Häbi on vigu teha ja häbi on lugeda, kui neid ka märgatakse, aga vähemalt siis ma õpin! :D

Viimasel korral, kui oma blogi guugeldasin, leidsin paar üsnagi vaimukat teemat.
Ühes lahati blogiauhindadele ilmunud naiste välimust. Mina pidavat olema siis vene babushka moodi. Esmalt mind veidi solvas see, sest ma maksin meikarile-juuksurile ülemõistusepalju, et ta mind natukenegi inimese nägu vooliks. Siis hakkasin, aga hoopiski naerma ja vaatasin tollest õhtust taas pilte. Tõdesin, et ega ta palju ju ei eksindki. Selle endoveri seina taustal pildistamine kukkus mul küll täie kolinaga läbi. No mida soengut. Alt üles pildistamine ei teinud minu heaks küll mingeid teeneid. Ja mu põsed õhetasid ka, nagu oleksin pool topsi põsepuna endale näkku määrinud.
Teises teemas küsiti, et ei tea kas me oleme Malluga jälle rasedad või. Teema pärineb 30.juulist. Isegi mina ei teadnud tol hetkel, et ma üsna pea uuesti pätsi ahju saan. Braavo käod, teie seas on poole kohaga selgeltnägija. Mina ju olengi rase, aga õnneks mitte kaksikutega. :D

”Jah, minu andmetel ootab Lipsuke kaksikuid ja Mallukas kolmikuid ning Malluka laste isa on Lipsukese mees ja vastupidi. Kuna pered kasvavad oluliselt, siis Mallukas võttis suure laenu, et majale juurdeehitus teha ning Lipsukese pere kolib ka sisse. Rohkem kahjuks ei tea, aga kui midagi kuulen, siis annan teada. :)”

Aga minnes tagasi perekooli ja selle teema juurde, siis minu arvates oleks ehk lahenduseks see, kui teatud sõnad foorumis ära keelata, panna juurde võimalus kommenteerida facebookiga ja kui hakatakse pidevalt oma anonüümsust ära kasutama, siis lihtsalt lükatakse nimi ja nägu sinna kommentaari taha üles.
Aga siinkohal jääbki õhku küsimus, et kas need adminid seal üldse tahavad midagi parandada? Praegune anonüümsuse taha peitumise võimalus meelitabki neid rahvamasse sinna, ja kui see võimalus ära kaoks, ei teeniks foorum ju ka enam. Ikka ja jälle on kõik rahas.

Mis teie sellest pealtnägija osast arvasite? Mida teie olukorra lahendamiseks teeksite?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!