Ma olen alati olnud põhimõttega, et lemmikloom on perekonna liige ja temast loobumine ei tohiks tulla kergekäeliselt, sest see on vastutustundetu. Nüüd olen aga ise nii viimase piirini viidud, et leian end aina tihemini sellelt mõttelt. Nimelt ajavad need küülikud, kelle ma suvel siia majja tassisin, mind täiesti hulluks. Ma tegin eeltööd, ma teadsin, et võib tulla ette selliseid probleeme, nagu meil. Ma ei vaadandu netist jänkude pilte ja ohanud, et oiii nii nummi – võtame! Ma teadsin riske ja olin valmis probleemideks. Aga tõsiselt, mul on kopp nii ees neist. :D
Nad on terve elutoa ära närinud, reaalselt, pole seina kust nad poleks ribasid maha tõmmanud. Eelmisel suvel tehtud remont on täiesti ära nullitud. Nad situvad ja kusevad igalepoole, kuigi nad oskavad ka potil käia. Kui nad lahti on, siis on terve elutoa põrand täis lastnud ja ma pühin iga tunni tagant kühvlitäie pabulaid kokku (ma EI liialda siinkohal!). Kui ”hästi” läheb, siis leian veel mõne loigukese ka… See ei ole normaalne, see on sigala, mis siin toimub. Mu elutuba haiseb nagu küüliku kusi ja see hais lööb tuppa astudes hinge kinni, kuigi ma koristan iga jumala päev ja kõik maha lastud loigukesed käin äädikaga üle. Puuris on neil vaid pissipott, mida ma ka korra päevas vahetan, vahel isegi tihemini.
Kui ma neid ”õigel ajal” jooksma ei lase või neil lihtsalt paha tuju on, kraabivad nad oma pissipoti lihtsalt mööda puuri laiali. Seda juhtub ikka vähemalt kolm korda päevas. Ma ei vaevu enam kühvlit puuri pealt ära viimagi, sest niikuinii on seda tunni aja pärast jälle vaja, et kas puuri või põrandat koristada.
Kui nad lahti on, mis on siis umbes hommikul kella üheksast/kümnest kuni kuue/seitsmeni õhtul, siis hüppavad nad pidevalt oma puuri peale ja kusevad sealt alla, endale puuri. Kui ma seda kohe ei kuule ega märka, hüppavad nad mõne hetke pärast sinna kuseloiku sisse, teevad mega üllatunud näo, et ”iuuu, kes see kuses siia, iuuu!” ning löövad seda kust käppadega mööda ilma laiali.
Viimane piisk karikasse oli aga see, kui nad hakkasid laste mänguasjade riiulisse hädal käima. Ma olen liiga palju kordi avastanud, et jänesed on laste legokarpi või minifiguuride korvi kusenud. Mitu korda on nad Annule ”koolikotti” kusenud ja kõik ta ”õppematerjalid” ära rikkunud. Miks peavad lapsed näppepidi küülikukuses olema… Aasta pärast on mul siin veel üks roomav imik. Ma eelistaksin, et tema esimeseks lisatoiduks oleks ikka midagi muud, kui küüliku väljaheited.
Nüüd panin siis jälle aediku üles, ning tegin elutoa pooleks, et nad ei saaks vähemalt laste asju täis lasta. Aga kui te arvate, et nad sellega rahul on, siis te eksite ikka rängalt. Igal võimalusel üritavad nad sealt välja murda, et ikka terve tuba täis kuseda, mitte vaid üks pool. Abiks pole ka see, et lapsed pidevalt seal edasi-tagasi siiberdavad ja aedikut lahti unustavad, et jänkud saaks ikka midagi jälle ära närida või täis lasta. Kui aga lapsed ise neid uitama ei lase, siis nad muudkui kisuvad ja loksutavad seda aedikut oma hammastega, nii kaua, kui midagi kuskilt järgi annab. Kui keegi läbi elutoa magamistuppa üritab minna, pressivad nad end kaasa – siis saab ju magamistuppa ka sittuda ja voodisse karates kust pritsida, sest no jumal selle eest, kui ainult elutuba nende järgi haiseks…
Nad hüppavad ka ikka mega kõrgele, 40-50 cm pole mingi probleem. See aga tähendab, et lisaks diivanile hüppamisele, suudavad nad ka telekalauale karata. Ükskord avastasin ühe teleka tagant juhtmeid närimas, et noh, tore või nii.
She took my carrot, I took het power
Kuigi ametlikult on kirjas, et küüliku minimaalne soovituslik vabalt joosta saamise aeg on 2 tundi, siis seda on ilmselgelt vähe. Küülik pole puuri loom ja nõnda pole teda üldse mõtet võtta ega pidada. Kuigi minu jänkudel on suured puurid, ei kujutaks ma iial ette, et nad saaksid vaid kaks tundi vabalt liikuda. Samas ei kujuta ma ette ka seda, et see sitamaja, mis meil hetkel siin on, edasi kestaks. Viimase variandina olen nõus proovima steriliseerimist, sest see pidavat mõnda looma aitama. Sterrimine pidavat looma ka leebemaks muutma ja ka see on tegelikult meil väike probleem, sest need emased on mul ikka väga tigedad ja ei salli kedagi silmaotsaski. Kui mul on vaja neid sülle võtta vms, siis nad lähevad ikka täiega segi – kraabivad, peksavad jalgadega ja hammustavad. Täitsa metslased.
Ma hetkel ei näe enam mitte ühtegi plussi nende pidamisel, peale väljanägemise, mis muidugi ka eeldab minupoolset hoolt ja vaeva, et see karv neil ilus püsiks. Nad ainult söövad, situvad, närivad ja lõhuvad, pai neile teha ei saa ja pealekauba veel tulevad kallale ka, kui neile natukene liiga lähedale julged minna.
Ühesõnaga, aitäh, sain jälle hinge kergemaks ja ei, ma ei taha kuulda kommentaare laadis ”ma ju ütlesin sulle!”… Ma lähen nüüd ja pühin veel kolm kühvlitäit sitta põrandalt kokku, enne kui lapsed sinna nägupidi sisse kukuvad või selle alla päris ära mattuvad…
