See tunne, kui sa tripid lastega ringi ja kõik on hästi tore… Kuni selle hetkeni mil nad tahavad potile. Ettenägeliku lapsevanemana oled sa muidugi poti kaasa võtnud, lisaks pakkinud kaasa snäkke, jooke, mänguasju, LASTELE mitu komplekti varuriideid ja mida kõike veel, eksole… Igatahes, peale “metsapeatust” tahad sa poti võssa ära tühjendada, sest noh, sitt haiseb janii. Aga siis koksad sa poti kogemata vastu rooli, ning pool poti sisust loksub sulle sülle, kõhule ja roolile… Mehe lakkamatu naeru saatel võtad sa end auto varjus paljaks, loputad end kaasa taritud joogiveega ja mässid enda ümber vana voodilina. Seejärel sõidad rahulikult koju… Või siis ka mitte! Kodulinna jõudes meenub sulle, et ahjaa, poodi oli ka vaja tegelikult minna… Kuna selleks hetkeks on sul juba niii sügavalt pohhui, siis keerad sa rahulikult kohaliku Maxima parklasse sisse ja mõtled meest oodates sügavalt järele, kuhu sa küll oma eluga jõudnud oled – sa istud Maximas parklas, üleni KONKREETSELT kuses ja sitas, ümber vana ja katkine voodilina.

Elus esimest korda – thank god, et mul on paksud reied! Vastasel juhul oleks ka auto iste iiiigast kraami täis.