Sellest on nüüd juba mitu kuud möödas, aga nähes tühja kohta toanurgas, kus vanasti puur asetses, meenub ikka see koletu sündmus. Oli august, õues oli veel mõnusalt soe (kuidas see küll tundus, ahh?) Kui ma ei eksi, siis oli juba õhtu, lapsed magasid ja mina vahtisin läpakast oma sarja. Mul olid kõik hoovipoolsed aknad pärani lahti, nagu terve suve olnud oli. Järsku kuulen väiksest toast, kus mul tol ajal olid ka kassikrõbinad ja nende veekauss, müdistamist. Mõtlesin, et kassid kolistavad, sest selle toa akna kaudu käisid nad ka õue. Mul oli sel aknal võrk ees ja võrgu nurgas oli väike auk, täpselt selline, et kass mahub läbi.

Järgmisena kuulsin piiksumist, nagu kass oleks hiire kinni püüdnud. Ma ei osanud sellestki midagi erilist arvata, sest üks kass on mul üpris hea hiirekuningas. Aga siis hakkasid koerad haukuma. Läks üks minut mööda, enne kui mul süda kiiremini taguma hakkas ja mõte selleni jõudis, et äkki see ei olnudki hiir…

Läksin maja pealt Jänku-Joosepit otsima, sest ta oli mul vähemalt 12h päevas lahtiselt. Tavaliselt küll ainult magamistoas, sest talle meeldis kõike valimatult närida, aga mõnikord ikka juhtus, et ta lipsas mulle märkamatult toast välja ja siis tegi kuskil vaikselt pahandust.

Lähen ringiga väikse toa eest kööki, köögist elutuppa ja mida ma näen… Suured valged karvatutid nukumaja ees. Klomp tekkis kurku. Tormasin kõik nurgatagused läbi, kus ta end tavaliselt peitis, liigutasin kappe ja külmikut – mitte midagi. Lootsin, et ehk sai ta ikka põgenema, sest verd ma ei näinud. Väikse toa aknavõre küljest leidsin aga veel mõned valged karvad, täpselt sellised nagu Joosepil…

Otsisin taskulambiga õues kõik autode alused, puuriidad ja põõsad läbi, et äkki ta sai õueski ründaja käest plehku, aga ei midagi… Mõtlesin, et mida ma küll lastele ütlen…

Öösel hoidsin akna tuulutuse peal, et kuulda kas koerad ehk uuesti haukuma hakkavad. Kui Joosep liikuma peaks, annavad nad sellest kindlasti teada. Järgmisel päeval läksin kohe hommikul uuele tiirule, et kui ongi maha murtud, leian ta vähemalt enne lapsi, aga ma ei leidnud mitte midagi, isegi mitte üht karvatutti! Siis aga nägin üle aia naabrimeest ja sain teada, et Joosep on nende kuuri lohistatud…

Kui talle sinna järgi läksin, olin ikka väga üllatunud, sest küüliku keha oli täiesti terve, käpad, kõht, kõik. Ainult pea ja enamus sisikonda tundusid puudu olevat. Pead ei ole siiani kuskilt välja tulnud. Imelik on veel see, et Joosep oli hermeliin-lõvilakk, see tähendab, et ta kaalus ca 1kg ja ta pea-kael olid vägaväga karvased… Kes sööb ära pmt pihutäie karvu ja jätab keha täiesti puutumata?

Senini ei tea ma kindlalt kes või mis mul toas käis, aga Kauri ma peale seda enam sauna magama panna ei julgenud… See loom ei saanud olla väga palju suurem, kui kass. Ta pidi olema väga hea turnija, sest otse tolle akna all on kelder ja keldri luuk oli lahti, see tähendab, et ta pidi hüppama keldriluugile, sealt turnima aknalauale, mööda aknalauda natuke kõndima ja siis alles võrgu august sisse ronima. Pärast küülikuga siis sama teed tagasi, pluss üle puuriida ronima, et naabri aeda saada.

Metsloomad ja muud mudilased ei ole meil siinkandis otseselt haruldus. Linnapiiril asuvatest majadest paarsada meetrit ja võid kohata karu. Mitu korda on mul majast mööda paterdanud KOBRAS (jumala tuim vend, isegi teist nägu ei teinud, et talle natukene järgnesin). Üksaasta jooksid keset linna 5 kitse. Eelmisel aastal elas mul sauna lakas kährik (sel aastal teda seal enam ei ole). Rebased on täiesti tavaline asi, selle peale ei tee keegi enam isegi üllatunud nägu…

Samas kõige tõenäolisem on ikkagi hoopis see kassinärakas, kes mul siin pidevalt käib (samas, nüüd pole ma teda enam tükk aega näinud). Üksaasta kuses ta mulle aknast sisse, otse aknalaual seisvasse turvahälli. Suvel, kui kodust ära käisime ja meie enda kassidele akna lahti jätsime, käis temagi siin söömas ja magamas. Pidevalt oli väike tuba täis kustud, kuigi aken oli ju lahti. Ükskord tuleme koju (olime ühe öö ära) ja meie kassid on ehmunud nägudega maja ees ootel. Toas aknalaual magab aga mingi võõras rääbakas! Kõik kohad olid täis situtud ja karvaseks magatud, lillepotid olid aknalaudadelt maas, põrand kõik mulda ja puru täis. Ja mis mind veel ekstra ketta ajas – oli taimede ettekasvatamise aeg ja see raibe oli köögiaknal 70% mu taimedest puruks tallanud! Mul tuli 5st päevalillest 2 üles ja mõlemad suutis see näru ära lõhkuda, kurgid-tomatid-paprikad kõik segi kraabitud. Kõige haigem on aga see, et ta oli puuke pilgeni täis ja kui ma teda siin aknast välja ajada üritasin, kukkusid tal seljast suured, verd täis puugis robinal maha! Täiesti košmaar! Ma tean küll kelle kass ta on või oli, ma olen tolle memme loomadega juba aastaid hädas olnud, aga teda ei takista enam keegi ega miski. Üks kaob ära, korjab endale uue ja nii see käib aastast aastasse…

Ühesõnaga, selline sürr lugu… Ma ei osanud unes ka näha, et selline asi üldse juhtuda võiks. Ma olin ju kodus, reaalselt seal samas, maja oli hääli täis…

Eelmiste postituste peale sain tagasisidet, et soovitakse lugeda ikkagi ka laste kohta, sest enamus teist on ju siia tekkinud just ajal, kui ma ainult neist rääkisingi. Kaurist pole ma siia eriti midagi kirjutada jõudnudki ja too tüüp on juba kohekohe 2aastaseks saamas! Ma ei väsi kordamast – aeg lendab… Kui ma saaksin vaid 8a tagasi minna ja sellele eneka äärel olevale esmakordsele emale öelda, et kõik saab korda. Lihtsamaks oluliselt ei lähe, aga sa saad hakkama. Ja mis peamine, naudi neid hetki, mida vähegi saad, sest see kõik läheb tegelikult nii kiiresti… Täna sünnib, homme kõnnib, ülehomme on ta juba koolis. See väikelapse iga kihutab sinust mööda kui kiirrong, heal juhul näed veel tagatulesid.

Täpselt nii ma end praegu tunnengi – ma ootasin seda nii kaua, mõtlesin milline see olema saab, ning kui äge, tore ja ilus see kõik on, aga nüüd näen vaid selle kiirrongi tagatulesid. Lapsed on juba kõik nii suured ja asjalikud. Nii palju etappe on juba läbi mida ma enam iial tagasi ei saa.

Madli ei ütle enam ammu hobuse kohta kobijo, Annemaia läks effing esimesse klassi ja järgmisel aastal on JOELI kord minna KOOLI! Saate aru, Joel, kooli…järgmisel sügisel. Need vennad käivad koolis? Nagu mida….

Ausalt, kirjutan ja nutan, sest see tundub nii sürr lihtsalt, kui mõtlema hakkan. Ma ei tea kas ma olen peast haige või mis toimub, aga reaalselt, peatage aeg! Tahaks veel kasvõi mõneks minutiks minna tagasi sinna aega, mil nad olid kahekesi päris väiksed. Kuidas 1a7k Annu nutva beebi-Joeli juurde tormas ja hellalt ”ära nuta poja, emme tuleb” lausus. Seda kirjutades hakkasin mõtlema, et kas tõesti ta rääkis nii väiksena juba nii hästi või mäletan ma midagi valesti? No nii on silmade ees, kuidas Annu küünitab üle hälliserva Joeli poole ja üritab teda nõnda rahustada… Ja kuidas ta siis minuga pahandas – lõi käed külgedele puusa, seisis nagu väike teekann mul seal hälli ees ja õiendas: ”poja nutab!” :D

Nad olid nii armsad ja täiega hoidsid teineteist. Nüüd käib vaid üks pidev andmine, kisa, undamine ja kaklemine. Küll on häda kui nad on mõlemad kodus, küll on häda kui mõni neist kuskil külapeal on. Ükskord alles siin oli, et Joel oli pool päeva sõbranna juures Halloweenipeol. Annu kodus ainult huilgas – kus see Joel on, millal see Joel tuleb, viu-viu-viu. Tuleb tüüp koju – selle undamise peale võiks ju siis eeldada, et nüüd on suur rõõm kui vend koju jõuab ja hakatakse koos mängima – a huii. Nii kui tüüp uksest sisse sai, eputas teiste ees, et ta sai pulgakommi ja grillis lõkkel vahukomme vms ja hakkas pihta – miks Joel seda sai, nemad pidid kodus kanasuppi sööma, neil on ka vaja lõkkel grillitud vahukomme. See on EBAAUS!

Järgmisel nädalavahetusel oli vastupidi, Annu läks sõbranna juurde ja teised olid kodus. A tulemus oli pmt sama. Terve aja Joel kiunus, et kuna see Annu tuleb, kus ta on, bla-bla-bla. Tuli plika koju ja hakkas mingi kisakoor pihta jälle. Küll keegi võttis kellegi asja ära mida teine oli just plaaninud kasutada, küll keegi tüütab kedagi, küll keegi ütleb kellelegi PIIDER ja siis tullakse kaebama jne, jne, jne. Fun times, ma ütlen, fun times.

A koolist rääkides, siis ma tunnen kaasa neile lapsevanematele kes praegu lasteaias Eliisigagi hakkama ei saa. Nagu tõsiselt! Mu laps on esimeses klassis käinud kohe kolm kuud ja ma pean ausalt tunnistama, et ma vihkan seda iga oma keharakuga. Okei, kerge liialdus, aga mul hakkab vasak silm vähemalt korra päevas tõmblema, kui ma koolile mõtlen. Mul puuduvad otseselt etteheited koolile, ammugi veel mitte õpetajale (reaalselt, talle tuleks medal anda selle idiootsuse eest millega ta igapäevaselt rinda pistma peab), aga see koolilapsega elu on lihtsalt…

See on mingi minu enda maeiteamis viga, aga kuidagi niiiiiiii keeruline tundub see kooli süsteem. Vanasti oli ju lihtne, õppimine kirjutati päevikusse vastava päeva taha ja asi ants. Nüüd on aga e-kool. Alguses muidugi ei saanud ma nagu ÜLDSE aru mis toimub. Väga raske oli endale sisse harjutada, et sa pead 101 erinevat kohta üle kontrollima ja koguaeg näpuga järge ajama – kas see nüüd on tehtud või tegemata, olen ma seda juba näinud või on see mingi uus asi?

Kord on õppimised seal all kus tunnis tehtud asjad kirjas on, kord saadeti lisaks veel eraldi kiri, kord olid mingid asjad veel kuskil kolmandas kohas. Siis saadavad need teised koolitöötajad veel mingeid ülekoolilisi teateid, mis minu tagumikku nagu karvavõrdki ausalt öeldes ei puuduta ja lõpuks on kõik lihtsalt täielik puder ja kapsad. Mingitel kordadel avastasin alles mitu päeva hiljem kuskilt mingi teate, et aaaa, sel päeval oli vaja see ja see veel kaasa võtta-ära teha-viia-tuua-välja võluda? Hmmm, okk, ups.

Üle kontrollida tuleb KÕIK mis tal seal e-koolis kirjas on. Isegi see mida nad väidetavalt tunnis tegid, sest pooltel kordadel on tal neidki asju lõpetamata jäänud või on midagi valesti teinud ja on vaja parandada. Vahepeal on lehtede viisi tegemata ülesandeid – kas neid peab tegema või ei pea? Keegi ei tea, kuskil kirjas ei ole ja vahepeal jääb tunne, et koolilaps ise näeb seda töövihikut üldse esimest korda elus.

A ja siis on neil veel toredad lühendid, näiteks KTTV, AB TV, AB, TR, TV – igas aines sada erinevat (töö)vihikut ja raamatut, kõike tassi koguaeg kaasas ja kontrolli iga jumala päev mis tal seal kotis nüüd on või olema peaks. Täna tähendab TV töövihikut, homme võib see aga juba tähendada tööraamatut, kus pole kusjuures nii palju lehtigi sees, kui ülesandeid antud on.

Vahepeal olin juba tubli, sain nagu kõigest aru ja mulle tundus, et meil on kõik koguaeg tehtud ja järjel. Nüüd oli õpetaja koroonas ja Annu oli nädala koduõppel. Ausalt, ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma ta sel aastal kooli panin, mitte eelmisel. Ma oleks end ilmselt esimese koduõppe kuu lõpuks juba rippu tõmmanud.

Esiteks, see vastu mölisemine – tsikk on 8a ja käitub nagu effing pubekas. Niimoodi plärtsub ja paugub, et mul lähevad juuksed peas halliks. Pidi mulle luuletuse ette lugema ja siis 2 salmi vihikusse kirjutama. Kui ma konkreetselt kõrval ei istu ja pmt ora perses ei ole, siis loeb üle rea või vapsee aiateibaid. Kirjas on ntk ”müüjatädi”, tema loeb 3 tähte ära ja ütleb ”müüdi ära”. Ma seal kõrval siis nagu, et kui sa mind lolliks üritad teha, siis vähemalt ütle midagi, mis läheb eelneva tekstiga kokkugi…

Salmi ka kirjutas nii, et paber oli pisaratest niiske. Kirjas on ”muuta”, tema kirjutas ”muda”. Pidi kirjutama piima, saia, võid aga tema kirjutas piia, saiia, võit. Ma mõtlen, et ta teeb seda meelega, sest see pole lihtsalt reaalne. Ta ei ole loll, ta oskab lugeda ja kirjutada ju! Vahepeal on lambist mõned tähed puudu, üle, valesti või lihtsalt täiesti lappes kõverikud, aga see on enamasti sellepärast, et ta ei ole mõttega asja juures, väiksed segavad või tahab rutturuttu ära teha. Siis kustutame, kirjutame, ulume, kustutame, kirjutame… Tema ei taha teha, tema ei pea tegema, tema juba oskab ju kirjutada ja üleüldse, talle tehakse ülekohut, sest tema vaesekene pole NÄDAL AEGA ühtegi päeva puhata saanud. Ma ei tea mida ta need 2 päeva tegi, kui ma pikad päevad tööl olin – koolitööd igatahes mitte, sest vastasel juhul ei oleks ma pidanud 3 päeva neid ülesandeid temaga siin järgi nühkima (ei, ta ei olnud üksi kodus).

Lisaks töövihikutele jms, on neil veel mingi 101 erinevat kohta netis ka, kus nad ülesandeid tegema peavad. Selle koduõppenädala jooksul avastasin, et meil on OKTOOBRIKUUST veel mitu ülesannet esitamata. Mul on nagu mäluauk – pole eluski näinud sellist asja, pole kuskil nagu teadetki olnud, et peab tegema midagi ja keegi taga ka otsinud ei ole, mis tekitab jällegi hirmu, sest nüüd hakkavad nad reaalselt hindeid saama hinnangute asemel.

Matemaatikas pidi tegema mingit netiülesannet kus tuli raha kokku lugeda. Tal oli 3x 10 euri ja teises tulbas 50 senti. Palju raha kokku on? Tema vastus: ”80!” Seletan korra, seletan kaks, seletan kolmandagi, tema ikka raudkindlalt, ”80 euri!” Ja siis õpetaja järgmises kirjas umbes, ”üllatas mind aga see, et math 99 ülesandeid tehti nii vähe – mõni oli küll alustanud aga siis ära lõpetanud”, hmmmm, tõesti huvitav MIKS….

Ma ikka vahepeal mõtlen, et mida see õpetaja küll minust mõelda võib, kui Annul jälle lambist mingid asjad puudu või tegemata on. Küll on loodusõpetuse asjad kodus, küll on muusika raamat puudu, küll on KUU AEGA tööd esitamata, küll unustatakse ära, et teater on ja õpetaja peab pileti kinni maksma (järgmisel päeval viis raha tagasi) jne, jne, jne. Vaene laps, et peab sellise emaga kasvama, eks…. Mu ainus lootus on, et ÄKKI on selle 21 lapse vanemate seas hullemaid lauajalgu, kui mina, aga ega ma väga ei hellita sedagi lootust.

*Selgub, et e-kool ja stuudiom polegi päris sama asi, aga meil on see viimane igatahes…

Viimane aasta on olnud keeruline, aga kui praegu mõtlema hakkan, olen ma enda üle tegelikult väga uhke. Ma olen teinud samme mida ma ei uskunud, et iial teha suudan. Ma olen võtnud riske, teinud palju tööd, valanud pisaraid ja näinud vaeva, et edasi areneda.

Kasvõi tööalaselt. Päris esimene pikenduste paigaldus võttis mul 8+ tundi aega ja isegi siis ei saanud ma valmis, täituvus oli kuskil 60%. Õppimise ajal käisin mitu tiiru vetsus nutmas, sest ma olin enda peale nii kuri ja endas nii pettunud. Miks ma hakkama ei saa? Miks see mul nii palju aega võtab? Äkki ma ei saa iialgi sellega hakkama, äkki see ei olegi mulle… Aga ma ei andnud alla, see ei olnud minu jaoks isegi enam valikuvõimalustes, sest ma olin juba liiga palju ressursse sellesse investeerinud. Ma lihtsalt pean nii kaua suruma ja end sundima, kuni ma hakkama saan!

Tegin kuude viisi tasuta tööd, tegelikult maksin ju lausa peale, sest ega liimid, ripsmed, vahud, primerid, bonderid jms siis odav kulu ei ole. Kui koolitaja ütles, et tal olid rasked esimesed 5-10 tööd ja peale seda läks aina paremaks, kiiremaks, kergemaks, siis minu esimesed 30 tööd olid täissaast, sealt edasi läks vist tasapisi natukene paremaks. Rahul ma muidugi ei ole veel ühegi oma ripsmetööga olnud, sest ma ju tean KUI hästi on võimalik teha ja minu tööd ei ole veel kaugeltki sellised. Ma ausalt ei kujuta ette ka millal mina ükskord selle pulgani jõuan, aga küllap lõpuks jõuan kah, seda ma siiski tean.

Samas ma usun, et see kriitiline silm on hea, sest kui sa oled endaga, oma arenguga ja oma tööga 100% rahul, oled sa arenemise lõpetanud ja arenguruumi on kõigil ALATI.

Vähemalt ripsmete püsivus on mul juba algusest peale päris hea olnud. 3-4 nädalat täiesti probleemideta enamikel peal ilus. Ma muidugi tahan, et kõik käiksidki mul enam-vähem 3 nädala tagant hoolduses ka. Seda juba selle pärast, et ripsmed kasvavad tegelikult päris kiiresti ja kõik mis on üle 2mm välja kasvanud, tuleb eemaldada, et uus pikendus peale panna. Ja vaevalt keegi tahab sellest 60%st veel poolt maha nokkida, et ripsmepiir oleks ikka ilus ja ühtlane…

Kuna mina paigaldan ripsmeid kihiti ning valin pikenduse pikkuse ja jämeduse vastavalt sellele mis kasvustaadiumis kliendi naturaalne karv on, vaatab mulle tegelikult tihtilugu vastu pilt, kus kliendi naturaalne karv on juba anageensest faasist katageensesse või isegi telogeensesse faasi jõudnud ning naturaalse karva otsas on see tibatilluke pikendus. Oeh, oleks mul vaid telefonil selline kaamera, et neid lähivõtteid teha! Sellised väljakasvanud karvad võivad aga tagurpidi silma hakata vajuma ja muudmoodi kliendile ebamugavusi tekitada. Lõpuks ehk tõmbab klient selle karva hoopiski ise juurega koos välja ja see on juba palju kehvem variant, kui korrapäraselt hoolduses käia.

Ajakuluga on nii, et üldiselt see ei käi ikkagi nii, et täna teen 8 tundi, homme 6 tundi ja ülehomme teen sama töö 2 tunniga ära. See on pidev areng – minut siit, kolm minutit sealt, järgmise kliendiga võib-olla hoopis +30 minutit rohkem ja tunned end jälle nagu läbikukkuja, sest just hakkas ju hästi minema!

Ükspäev just oli mul klient kelle paigaldusega läks mul 3 tundi aega ja ma oleksin võinud seal veelgi kauem nokkida. Samas päris mitu sellele eelnevat paigaldust tegin ära juba kõigest 2,5 tunniga. Silmad ja ripsmed on lihtsalt niii erinevad! Noortele on muidugi lihtsam teha, vanematele daamidele aga minu jaoks veel suhteliselt keeruline.

Viimane trikk, millega ma mitukümmend minutit ajavõitu nagu naksti saavutasin – vahetasin pintsetid välja! Nüüd ei saa ma enam aru KUIDAS ma üldse nende vanade krõnksudega midagi tehtud sain. Aga noh, jällegi, uued pintsetid on 3x kallimad ja hoia neid kasvõi nagu sitta pilpa peal, fakt on see, et ühel hetkel kukub mõni paar sul käest ja ongi jälle kööga – raha prügikasti. Võid ju proovida neid viilida ja väänata, aga nad ei ole ikkagi enam mitte kunagi endised… Viimase paari neid odavamaid kökatseid kukutasin ma näiteks sterilisaatorisse kõveraks. Libisesid lihtsalt käest, täiesti sürr.

Suhkruepilatsiooniga läheb mul minu arvates hetkel kõige paremini. See on selline suhteliselt lollikindel, ei saa midagi väga valesti teha. Kui liiga soojaks läheb, võib kinni küll korraks jääda, aga ma ei lähe enam pabinasse nagu alguses. Liigutus on käpas, tooted on head, kliendid on ka nagu rahul. Soovitan kõigile, kes veel pole proovinud – leidke endale sobiv suhkruepilatsiooni tegija, proovige!

Kulme maalin ka juba teatud rahuga. Enne oli see minu jaoks mu kõige kardetum teenus. Kui ma teadsin, et mul tuleb hommikul kulmudesse uus klient, ma reaalselt nägin õudusunenägusid ja süda puperdas terve aja sees. Nii väga kartsin midagi pekki keerata! Kulmud on ikkagi väga suur vastutus.

Kui klient vaid karva värvimist soovis, olin VÄGA kergendatud, enamikel on ju mingigi kuju juba ees. Aga ma mäletan siiani oma päris esimest nullist kulmude joonistamist. Mul tahtis süda rinnust välja karata ja käsi värises nagu haavaleht. POOLTEIST tundi joonistasin eskiisi! Aga ega kliendile siis seda enda ebakindlust ju näidata tohi… Õnneks too oli tuttav naine ja nüüd on ta juba minu püsiklient. Kõik kes mulle edaspidi modelliks tulid, teadsid ju ka, et ma alles õpin. Ega muidu keegi sulle tasuta kulme tegema hakka. Aga ise ikka mõtlesin, et no annab selline sodinäpp ikka olla…

Nüüdseks ma juba aga lausa naudin kulmude tegemist. Kõige ägedamad on need totaalsed muutumised, kus välja kasvatatud kulmudest saavad vormitud iludused. Kahju on muidugi neist, kellel enda naturaalset karva väga ei ole või ei kasva see siis päris õiges kohas. Võid ju värviga nahka toonida, aga ka kõige parem värv püsib seal max paar nädalat (mul on üks väga hea henna!) Tahaks ju võlur Oz olla, kõik ideaalseks teha, aga kahjuks ma ei suuda ja sellistele on ainuõige lahendus püsimeik…

Ma tahan muidugi järgmisel aastal veel ühele kulmukoolitusele minna, et lami osas ka veel paremaks saada. Ma tunnen, et see on midagi, milles ma kõige vähem areneda olen saanud. Kulmu lami kliente on lihtsalt üpris vähe, enamik ei soovi sellist effekti või pole neil selleks lihtsalt vajadust.

Ripsmete lamineerimise täiendkoolitusele lähen ma ka kindlasti järgmise aasta esimeses pooles, sest uusi ja ägedaid tooteid on lihtsalt nii palju peale tulnud. See maailm on täiesti pöööö-ra-ne! Kevadel käid koolitusel, sügiseks oled juba pmt dinosaurus oma teadmistega. Ilumaailmas olles pead end koguaeg täiendama, et kõigega kursis olla. Aga võta teeni see 4-5-600 euri per koolitus. Pöö-ra-ne, ma ütlen!

Ja siis tulevad mingid vennad ning irvitavad, et hehehee, sa oled mingi iluteenindaja vä? Teed mingi…kulme vä? Hhehehee, kõva töö küll. Ma ei tea, kui ma kunagi 2 tonni kuus taskusse panen, tulen irvitan ka sul kõrvaääres, hehee, sa oled mingi arst vä? Teed mingi südameoppe vä? Ajuoppi oleks sellisel hoopis vaja. Samas, mulle ka ilmselt, kui ma loodan kunagi 2 tonni siin teenida, aga girl can dream, eks.

Hoopis teine tera, mis mind ka megaketta tegelikult ajab, on kahepalgelised inimesed. No teate ju küll neid ”ässitaja ei ole, aga vot verd tahaks näha!” laadi inimloomad. Sa räägid midagi, nad teevad sealt omad nopped ja räägivad omakorda asja edasi, jättes mugavalt jutust välja väga olulised lüngad. Mulle sellised telefonimängud ei meeldi. Mul ei ole mingeid draamasid vaja, mul jagub neid enda isiklikku ellu piisavalt. Selle pärast ma olengi õnnelik, et ma ei tunne siin endiselt pmt mitte kedagi. Keegi hakkab midagi kellestki rääkima ja ma juba olen nagu ”möh, kes see veel on, peaks teadma teda või?”

See on nagu siis, kui ma ühes kohtunguäpis uudishimutsesin – no ikka on ju alguses põnev, kui kunagi pole varem sellisesse kohta asja olnud (mine veel 15aastaselt mehele). Ühesõnaga, olen mina seal äpis, vaatan mida pakutakse (”norm lihalett”) ja kõik vähegi kohalikumad tüübid lükkan vasakule, sest kust ma tean kes ta on (seal näitab ju asukohta)… See on see, kui elad kohas kus kõik tunnevad kõiki, aga sina oled endiselt ”uustulnukas” ja reaalselt ei tea mitte sittagi. Kas ta on mingi saikar või joodik, äkki ta on hoopis abielus või suhtes? Kas ta on ehk teada-tuntud fuckboy või päriselt ka normaalne inimene (kui selliseid veel üldse alles on)… Vot, siin tuleks need klatši-mutid tutvusringkonnas jällegi kasuks. Viskad nime letti ja kohe on taustauuring laual.

Loll pea pidi ihu nuhtlus olema, aga mis ma teha saan, et ma olen pigem selline inimene kes usub kõigist alati kõige paremat ja usaldab väga kergekäeliselt. Ma võin vabalt sulle oma eluloo esimesel kohtumisel ära rääkida, nii, et silm ka ei pilgu. Ma tunnen end enamike inimestega üsna vabalt, eriti kui nad vastu ka midagi ikka spillivad, sest noh, tühja koha pealt ma niisama lobisema ei kuku… Selle pärast ehk mõni mõtlebki, et ma ülbe olen, aga ei, sorri, see on lihtsalt mu nägu.

Ma kirjutasin siia tegelikult pikalt ja laialt kuidas lastel läinud on, mis nendega toimub jne, aga siis lugesin seda teksti ja mõistsin, et see on vist üks kõige igavamaid asju, mida ma oma elu jooksul üldse kirjutanud olen! Selline punnitatud ja tülpinud hülgemöla. Aga mina tahan kirjutada nii, et lugejal silmade ees pilt jookseb ja nägu on naerul. Selle jaoks on mul aga vaja seda momenti, seda kirge, seda õiget tunnet. Kui seda tunnet ei ole või see tunne on olnud, aga ma ei ole kohe arvuti taha saanud, ei saa ma enam neid sõnu niimoodi kirja nagu ma tahan ja jääbki asi lihtsalt katki. Selle pärast mul siin ilmselt nii pikalt pausid sees ongi – aega lihtsalt ei ole, et õige tunde ajal saaks maha istuda. Ja selle pärast minust ilmselt mingit ajakirjaniku laadset toodet ka kunagi ei saa – ma oskan hästi kirjutada vaid suure emotsiooniga ja iseendast.

Kunagi mõtlesin küll, et äkki tõesti sobiks ajakirjaniku laadne töö mullegi, kui neid Pere ja Kodu artikleid tehtud sai, aga kellegi teise kohta kirjutada on vist ikkagi paljupalju keerulisem. Aga vot, Jaanika üle on mul tõsiselt hea meel. Kohe ikka vägaväga hea meel! Ma olen tema üle niii uhke, nagu päris-päriselt. Ehk on see veider, eriti arvestades, et tegelikult ei ole me mitte kunagi näost näkkugi kohtunud, aga mul pohlad – ta on end üles töötanud, nii palju muutunud ja arenenud, ta on juba teinud neid asju, millest minagi kunagi häbelikult nurgas istudes vaid unistasin (ehk unistan vahel siiani). Väga inspireeriv ja tema arengulugu näitab väga hästi, et sa suudad kõike, kui vaid piisavalt pingutad. Midagi, mida isegi silmas pidama pean…

Aga hetkel on mul teine rada jalgeall, mis muidugi ei välista seda, et äkki ma kunagi vaatan ikkagi taas tõsisemalt kirjutamise poole ja viin ka need unistused ellu. Kas just ajakirjanikuks saamise, sest ma tõesti ei tea kas see on päris mulle, aga ehk mõni variatsioon sellest siiski…

Terve suve möllasin ma igatahes igal võimalusel salongis tööd teha, et aina paremaks ja kiiremaks saada. Teen seda muidugi siiani, aga klientide vool on kuidagi maru imelik. Näiteks praegu – kaks päeva oli täiesti nulliring, samas eelmisel nädalal oli mitu päeva sellised, et ei saanud isegi lõunapausi teha. Sellised tühjad nädalad panevad mind järjekordselt ”päris” tööle mõtlema. Täna pooleldi nalja pärast, pooleldi täiesti lootusrikkalt vaatasin töökuulutusi, et mida siis pakutakse. Äkki leidubki mingi selline võimalus, et saan näiteks paar päeva nädalas 8-17ni käia või mingitel päevadel siis selles vahemikus ja ülejäänud aja teeks salongis tööd, nii palju kui seda on. Esimene kuulutus – Maxima koristaja, 0.75 kohta.

Lugesin just enda viimast postitust, mille aprillis enne pausi kirjutanud olin ja seal olin halanud, et miks ma üldse seda iluvärki tegema hakkasin, nii raske on ja palju lihtsam oleks olnud minna Maximasse koristajaks. No nüüd on mul siis see võimalus!

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sellistel hetkedel olen ma tõesti natuke nagu kits kahe heinakuhja vahel. Eriti praegu kui jõulud peale pressivad, mul on vaja auto korda teha (khmkhm, tee äärde lükata, benaga üle valada ja tikku tõmmata, aga seda oleks ka kallis teha, sest c’moon, vaata bena hinda!) ning nelja lapsega ilma vannitoata elamine ei ole ka just midagi sellist, mida ma veel pikalt teha sooviksin (jutt järgmiseks korraks, fuck my life). Hetkel tundub, et kõigil kisub asi hapuks ja inimesed on sunnitud juba tegema valikuid kas iluasjad või arved ja söök.

Ühest otsast, kui ma ”päris” tööle lähen, on vähemalt midagigi kindel, aga siis jällegi ei saa ma salongi nii palju panustada ja ehk vajub asi siis üldse ära. Kui ”päris” tööle ei lähe, virelen ja võtan vastu kõik kes vähegi tulla tahavad, nagu praegu. Loodan ja siputan edasi, et ÄKKI lõpuks jõuan ikkagi sinna, et mul on kõik päevad enam-vähemgi täis… aga kui seda ikkagi ei juhtu. Kui kaua ma siis ootan ja loodan… Hetkel oleks 0.5 kohta normaalsete tundidega nagu hea ajatäide, hoiaks vee peal vähemalt, aga siinkandis ei ole midagi sellist hetkel näha…

Viimased 13 kuud on minu jaoks olnud ausalt öeldes suht maapealne põrgu. Saaks muidugi ka hullemini, alati saab, aga ma olen lihtsalt niii väsinud sellest pidevast tundest, et ”noh, kust nüüd järgmine hoop tuleb?” Koguaeg istu lihtsalt kirves pea kohal ja see on nii paganama kurnav. Tahaks hinge tõmmata, midagi natukenegi nautida, aga koguaeg on midagi.

Ma olen siin nende kuude jooksul ikka mõne kirjakese saanud, et kas ma hakkan uuesti blogima ja kuidas meil siis ikkagi tegelikult läheb jne. Väga armas, et te mind ei unusta ja huvi tunnete, aga ma ei oska mitte kellelegi mitte midagi lubada. Ma elan sõna otseses mõttes päev korraga ja igal õhtul voodisse heites viskan endale mõttes patsu ”jess, elasid veel ühe päeva üle”.

Ma tahaks ausalt kõik siia laiali laotada ja end lihtsalt tühjaks laadida, aga ma ei saa. Saan vaid öelda, et on halvemaid päevi, on paremaid päevi ja on päevi (nädalaid-kuid) kus ma ei suutnud kellegagi rääkida ja ausalt öeldes sinna voodisse jõudmine, et endale mõttes see pats lüüa, oli pigem väljakutse. Ainus asi mis mind edasi sunnib, on teadmine, et mitte keegi ei armasta mu lapsi mitte kunagi nii palju kui mina.

Salongis olen nüüd end päris hästi sisse seadnud. Mõned nipet näpet iluasjad on puudu, tahaks veel hubasemaks oma nurgakest saada. Kirsi Ilustuudio instagramis jagan ikka vahepeal töid ja tegemisi. Klientuur vaikselt kasvab, varsti ehk saab asjast veel asjagi ja ma tõesti ei pea Maximasse koristajaks minema, juhhuu!

Aga mis kõige tähtsam, mulle tõesti väga meeldib seal. Mulle meeldivad mu kliendid, mulle meeldib mu töö, mulle meeldivad mu kolleegid ja see õhkkond salongis ning ma arrrrrmastan klientide reaktsiooni, kui nad peale protseduuri esimest korda peeglisse vaatavad ja nende nägudest on näha, et neile tulemus meeldib.

Alguses mõni siin ütles, et psõhh, mis tehnik sa ka oled, kui sadat erinevat asja pakud, ei suuda sa mitte üheski tõeliselt hea olla. Ma ei tea kuidas mul läheb, aga ma plaanin endast kõik anda, et tõestada vastupidist. Mulle just niii väga meeldib, et mul on palju erinevaid asju. Hommikul teed ripsmeid, lõunal deppi, õhtul lamineerid, vahepeale mõned näohoolitsused ja kulmud – ideaalneee! Kui ma vaid ühte teenust pakuksin, viskaks see mul üsna ruttu kopa ette. Ma armastan seda, et mul on vaheldust.

Ma muudkui vahin neid koolitajaid, et kelle juurde küll järgmisena end täiendama minna, aga tagasiside koolitajate kohta – see on nagu mingi salastatud info! Võiks olla mingi kontrollitud, aga anonüümne keskkond kus kõik koolitajad on koos ja õpilased saavad jätta ausa tagasiside, kartmata koolitaja vihavaenu. Ma ei saa küll öelda nüüd tegelikult tagantjärele, et mõni mu koolitus oleks olnud maha visatud raha, sest teadmiste kohapealt on kõik olnud väga heal tasemel, aga mõnel on suhtumine küll selline olnud, et anna jumal kannatust. Sa teed seda asja esimest korda elus ja siis sulle lennatakse, peale ”mismõttes sa ei tea, me ju rääkisime sellest!” kui midagi küsida julged… no ei kannata.

Ühesõnaga, kui keegi tahab minuga kasvõi privaatselt jagada oma iluvaldkonna koolitajate kogemusi, siis oleksin väga tänulik igasuguse info eest.

*pealkiri oli catfish, sorri not sorri, deitimas ei käi, vallatu ei ole, suren üksinda, mehed on mõttetud.