Täna oli siis lõpuks see imeline päev kui saime ultrahelisse!
Ja appiappi. See kohalik haigla on ikka nii palju normaalsem, UH’i tegija koha pealt vähemalt. Küsisin kohe alguses, et kas siin saab pilti ka, et selles teises ei saa ja mul ei ole mitte ühtegi veel. Tema vaatas siis mulle suurte ja imestunud silmadega otsa, et mis mõttes ei saa? Miks ometi? Seletasin siis talle, et mulle väideti, et mingid tolbajoobid olid kaevanud, et ”Miks tal on ilusam pilt kui minul? vääksvääksvääks” ja nüüd ei antagi enam. Tema hakkas siis naerma, et küll on ikka imelikud.
Kui ta mulle selle uh’i julla kõhu peale pani oli ta tükk aega vait ja klõpsutas ainult mingit nuppu. Ma siis üritasin piiluda, et ehk näen ka midagi. Hetkeks kartsin juba, et ongi midagi valesti, et ta midagi ei ütle…
Siis ta lõpuks hakkas rääkima. Ütles mõõdud, mis mulle loomulikult meelde ei jäänud, ma arvasin, et ju kirjutatakse ikka rasedakaardile ka aga tutkitki. See jäi meelde, et loote pikkus oli vist 22 mm.
Ja kõik vastab enamvähem minu arvutustele, laps on 9+2 (täpselt õige) ja lootekott 9+1. See üks päev ei loe eriti, eks?
Ja siis lasi meile hetkeks südamelööke… Maailma kõige ilusam heli! Ma ei oska seda isegi kirjeldada kui hea oli lõpuks need ära kuulda. Oehh, ma lausa pisardasin seal rõõmust. Maailma parim sünnipäeva kink! See väike ja vapper südameke lõi 168 korda minutis. :)
Lõpuks ta siis narris meid natuke ja küsis, et kas me tahame siis ikka pilti ka? Ma ütlesin, et muidugi tahame. Siis küsis, et kas me oleme ikka täitsa kindlad? Muidugi oleme ju! Ega te kaebama ei lähe, et teie beebi nagu kummikaru on? Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kas ta teeb nalja või? :D
Lõpuks saime siis oma kummikarukesest väikese pildi ka.
Te ei kujuta ette ka kui suur kivi mu südamelt langes. Ma vist särasin nagu jõulupuu kui sealt kabinetist välja astusime! Siiani ei saa veel naeratust suult. :D
