Hirmud, mis kaasnevad uue pereliikme siia ilma toomisega

Kes ei kardaks kasvõi veidikene, kui saavad teada, et on rasedad. Isegi siis, kui laps on planeeritud ja vägagi tahetud.

Hetkel kardan ma kõige rohkem näha verd, seal kus seda kindlasti mitte nägema ei peaks. Ma sügaval sisimas nagu tean, et seekord ei juhtu midagi halba, aga kuskil kuklas pesitseb ikkagi see suur hirm, mis mul kõik ihukarvad püsti ajab. Iga jumala kord, kui vetsus käin, pean paberit kontrollima nagu detektiiv, sest kardan seal näha midagi, mida ükski rase naine näha ei tahaks. Ma ei jõua ära oodata, et see 10 nädalat kukuks, kus ma doppleriga südamelööke ehk kuulama saaksin hakata. Eelmine kord umbes sel ajal sain juba esimest korda need kätte, ning see rahustas mu ikka väga korralikult maha.

Ja muidugi mõtlen ma väikese hirmuga sellele mis saab siis, kui pean sünnitama minema. Kuna mees PEAB minuga kaasa tulema, siis ma ei tea kuhu Annu selleks ajaks panen. Smuugeldan ta haiglakotiga endale palatisse? Sünnitan koju diivani ette? Palvetan, et mu ema mind üle ei laseks ja tuleb selleks ajaks Annu juurde (Tsau emme! :D)?
Lisaks sellele kardan ma veidikene ka seda kuidas sünnitus läheb. Ma nii väga soovin, et seekord läheks kõik teisiti ja ma saaksin ise sünnitada. Aga ma pean end ka selle faktiga Sina peale saama, et ehk ei lähe ja tuleb jälle keiser. See oleks ülimalt kurb, aga see on midagi, millega ma pean arvestama. Eelmine kord ei tulnud mulle selline võimalus eriti pähegi, mina ja sünnitan keisriga – seda nüüd küll ei juhtu! Aga elu mängib ikka vingerpusse ja nõnda see siis kõik tookord suure kaarega aia taha lendas. Kui aus olla, siis pole ma sellest siiani täielikult üle saanud ja klomp kerkib ikka kurku… Ma ei usu, et ma sellest iialgi üle saan, et esimese öö veetsin oma lapsest eraldi, ma ei saanud talle pakkuda oma lähedust, turvatunnet ega isegi mitte esimest söögikorda. Ma ei kuulnud tema esimest nuttu, ma ei näinud esimest korda, kui ta oma silmi avas ja maailma uudistas, ma ei olnud olemas, kui ta mind kõige rohkem vajas. Ta lihtsalt kisti minu seest välja ja anti võõrastele. Võehh, ma saan kõigest aru. Nii oli vaja. Aga sellele mõtlemine murrab mu südame.
Kuigi kõige tähtsam on see, et minu ja lapsega oleks kõik korras, sooviksin ma väga ise sünnitamise kogemust ka. Nii, et palun palvetage selle eest ja hoitke mulle pöidlaid!

Ning muidugi mahuvad mu hirmude listi ka sellised mured, mis niikuinii lõpuks lahenduse ja õige tee leiavad. Näiteks, kuidas ma Annu ööläbi magama saan? Praegu ärkab ta korra, ning kolib minu kaissu. Aga kui uus beebi magab ka kaisus, siis kuhu meie veel mehega mahume? :D Kui Annu magaks sams toas, kas siis beebi nutt hakkab teda väga segama? Kas ma peaksin ta üldse teise tuppa harjutama? Kuidas ma oma aega õiglaselt jagan? Viimane asi, mida ma tahan, on see, et Annu end kuidagi selles protsessis hüljatuna tunneks, või millestki ilma jääks.
Kuidas lahendada käruteema? Uue beebi tulekuks on Ann kõigest umbes 1a8k ja pole ilmselt veel suuteline pikka maad ise käima. Panen beebi kõhukotti/kandelinasse ja Annu vankrisse? Ostan uue vankri? Ostan seisulaua?
Mis siis, kui uus beebi on samasugune ”Põrguingel” nagu oli Annu (mina sel juhul 8 kuu pärast: kuhu suunas jääb lähim hullar?)?
Mis siis, kui minu sees ongi lapsi KAKS? Mul oleks sel juhul kolm alla 2-aastast. Pöö-öö-öö-rane. Õnneks ka vähetõenäoline.
Mis siis, kui Annu osutub ülimalt armukadedaks või tahab beebile viga teha? Mis saab minu suurest unistusest aednikuks hakata? Ma ei usu, et mul jääks väga palju aega/energiat veel sellega tegelemiseks. Natukene kahju, sest ma ootasin seda väga, aga see on ju lõppkokkuvõttes tühiasi. Pealegi, kasvuhoonesse (mida mul veel pole, muideks) saan vast ikka kurki-tomatit istutatud ja raseduse lõpus aitabki mul see ehk aega kiiremini mööda saata. Mitte, et seda Annusuguse aktivisti kõrvalt väga vaja oleks.

Muidugi pelgan ma ka rasket rasedust. Algus pole kuigi paljulubav olnud. Aga kiidan ka, viimased päev-kaks on olemine üsnagi hea olnud. Nagu polekski rase. Hmmm, ja nüüd kerkis mulle kohe pähe mõte, et miks mul nii hea olla on – ehk on midagi valesti. Oh seda rõõmu, kui sul on suurepärane oskus KÕIK sajaga üle mõelda…

Seoses selle raske raseduse teemaga, mul on dilemma. Ma tahaksin end rohkem liikvel hoida, et mitte korrata eelmise raseduse viga ja diivani sisse uppuda, ning juba 20.nädalaks hädapätakas olla. Aga samas kardan end väsitada ja koormata, sest jumal teab eks ole. Eelmine kord ma sellepärast nii hädiseks ehk jäingi, et ma ei julgenud isegi pikki jalutuskäike teha, kartes, et koorman end üle ja kaotan lapse. Nii, kui tundsin väikestki väsimust või valu mõtlesin kohe, et pean pikali viskama. Eriti just alguses. See hirm valdab mind ka praegu. Ma ei taha midagi eriti tõsta ja igaks sajaks juhuks vedeleksin üldse voodirežiimil. Aga ma tean, et kui ma ei liigu, siis olen ma jällegi varsti pundar häda ja viletsust, ning minu liigutamiseks tuleb kraana tellida.

Otsustasin täna, et peaks ikka laskma endale igaks juhuks jälle duphastoni (rasedust toetav ravim) kirjutada. Helistasin siis arstile ja rääkisin oma loo ära. Ta kirjutas mulle digiretsepti. Läksin apteeki ja ostsin tabletid välja. Võtsin esimese tableti ära ja ALLES SIIS hüppas mulle pähe mõte, et kas seda üldse võtta võin, kuna toidan Annut veel rinnaga? Helistasin kohe arstile ja ta ütles, et kuna otseselt määrimist ja katkemisohtu ei ole, siis ärgu ma neid praegu edasi võtku, aga nii kui midagi valesti on, pean kontrolli minema. Kõige ”arukamalt” kulutatud 12 euri mu elus!

Te võite minuga jagada oma lugusid, kui ka teil on väikese vanusevahega lapsed (või ootate alles). Mida teie kartsite ja kas oli asju millele üldse ei mõelnud, aga hiljem tuli välja, et see oli väga tähtis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

37 thoughts on “Hirmud, mis kaasnevad uue pereliikme siia ilma toomisega

  1. Meenuta mulle miks sul keiser oli.

    Mul oli esimene erakorraline keiser (ei avanenud ja pärast tuli välja et lapsel oli peaasend valesti). Teisel korras lootsin täiega et saaks plaanilise keisri. Õnneks sain, kuigi laps ei tahtnud plaanitud kuupäeva, tuli paar päeva varem. Seega valusid sain veidi ikka tunda ja keiser õnneks ära ka tehti. Kuid välja tuli et jälle sellel lapsel ka pea samamoodi vales asendis. Arst isegi arvas, et võibolla minu vaagna eripära, et laps ei saagi olla seal õiges asendis. Mul on niiiiiiii kuradima hea meel, et nii palju peale käisin arstile, et ikka selle keisri saaks, ma ei tea mis seisus ma praegu vaimselt oleksin kui jälle (vaimse)trauma oleks sünnitusest saanud. Parem kindla peale minek. Aga sa oled küll supertubli, et seekord ise proovida tahad! respekt.

    • Meil oli täpselt sama lugu! Annul oli pea kuklas, kuigi oleks pidanud olema rinnal. Ei tea kas seda muuta ei saa, kui jälle peaks nii olema? :D Ümber neid ju pööratakse, aga kas taolise asjaga ka midagi teha annab huvitav.

  2. Olen üllatunud, et sa rinnaga toitmise ajal juba rasestusid. Aga väga tore, palju õnne ja mõnnat kasvamist :)

    • Imetamine ei kaitse ju raseduse eest. Ja kuna mul hakkasid üsna kohe peale sünnitust ka päevad, lükkus asi vist paika ka kohe. Oligi vist nii, et sünnituse veritsemine lõppes ja paari päeva pärast olid juba päevad. Arst ka imestas.

    • No mina nt imetan siiani oma 1a 8k vanust ja samuti 2k vanust. Rasestusin imetamise ajal. See pole miskit harukordset, paljud rasestuvad imetamise ajal. :)

  3. Minu lastel vanusevahe 3,5a, pole väga väike, a kirjutan ikka! Hetkel 6k ja 4a mul siin. Lapsed jagavad omavahel tuba ja suurem hakkas alles siis terve öö enda voodis magama, kui sai endale toakaaslase. :)
    Muidu igal ööl tuli mingi hetk kaissu. Esimese lapsega tegin vea ja hoidsin teda titest saati enda kõrval. Aga nüüd teine laps pole kordagi öösel maganud minu kõrval. Ühest toast teise käimine öösiti ple ka midagi hullu u 2h tagant. :S
    Ja kusjuures suuremat ei häiri absoluutselt öösel, kui väike nutab!
    Ja tead, sa oled nii äge, ma reaalselt ei tea sind, aga vot su blogis ei jää ükski postitus lugemata. :)

  4. Mitte, et ma Su lootusi ja ootusi ise sünnitamise osas lõhkuda tahaks, aga selles osas pead küll arstiga/ämmaemandaga nõu pidama, et kas nii vara peale eelmist keisrit üldse on võimalik ise (nii Sulle kui ka lapsele) ohutult sünnitada.
    Muus osas jõudu Sulle ja püüa veidi ikka liikuda (tee tasa ja targu, väiksed jalutuskäigud rahulikus tempos), mida paremas vormis (ja ma ei mõtle siin mingit mega sportlikku vormi) on keha, seda parem/kergem on ka sünnitada.
    Edu!

    • Njaa, ma lugesin kuskilt statistikast, et kui esimene oli keiser, võib suure tõenäosusega ka teine sama rada minna. :/

    • Samas, kui on juba varem selge, et tuleb plaaniline keiser, siis saad ka selleks enda paremini ette valmistada ja see kõik ei tule ehk nii suure šokina kui erakorraline keiser seda oli.
      Et saaksid sel korral nö parema kogemuse :)

    • Siis lähen kindlasti Tartusse sünnitama, sest seal saab seljasüstiga keisri ja ei pea terve päeva lapsest eemal olema, sest olen ise alles narkoosist ärkamas…

  5. Oo, nii et plaanid kunagi Aianduskooli end täiendama minna? See on küll äge. Ja küll lapsukestega ka hakkama saate, kas kahe võiiii kolmega :) Nüüd ju oma majake ka, see ehk annab veel natuke kindlust seljataha.

  6. Esiteks jaksu Teile kõigile sinna.
    Minu vanem poeg Carl saab jaanuaris 3 aastaseks ning noorem poeg Sebastian sai eile 3-kuuseks.
    Enne kui Sebastian sündis, kartsin mina ka just seda, kuidas see öine magamine hakkab olema, et kas suurem poiss ärkab või mitte. Mõlemad lapsed magavad Meie magamistoas. Carl oli varem selline et öösel 3-4 aeg tuli meie voodisse magama, vahel nii, et ma ise ei kuulnudki ja avastasin, et oii magab jalutsis:D. Et, kui beebi sünnib mis siis.
    Õnneks, ptui-ptui-ptui on beebi alates sünnist väga rahulik. Kui esimesed nädalad ärkas 2x öö jooksul, siis tänaseks, mil ta on 3-kuune, magab ta 22-06.00, siis sööb ja tõuseb 8-10 vahel. Alguses vanem poiss ärkas ka kui beebi süüa nuias, kuid järsku ta enam ei tõusnud, ilmselt harjus lihtsalt ära. Seega ma eeldan, et see vajab harjutamist. Eks Meie puhul oli see ka hea, et beebi siiani rahulik ja gaasivaludes röökinud pole.
    Käruga sama teema. Enne beebi tulekut Carl ainult oligi nõus kärus istuma, kuid justkui iseenesest enam kärus olla ei taha. Ostsin ka seisulaua, kuid seda pole olnud veel vajadust kasutada.
    Üleüldse, usu, su pisikesest Annukast saab peale beebi sündi automaatselt suur ja iseseisev tüdruk- sa ise ka imestad :)
    Carl muutus hoopis leplikumaks ja kannatlikumaks. Ainus miinus selle juures on see, et tihti pean talle ütlema: palun oota. Tahest tahtmata nõuab beebi rohkem tägelepanu :)

    Teile aga pikad paid :)
    PS: loen su blogi alates sellest, kui Annut ootasid.

    • Ma ei julge sellele panustada, et Annu järsku ka suureks kasvab. Aga aitäh sulle, et oma lugu jagasid! :)

  7. Seisualus on kuldaväärt asi ;).

    Aga liikumist ära karda. Liikumibr muudab Su ebesetunde paremaks ja siis on ka beebi õnnekilikum :). Mitte et Sa (padu)rasedana 17km ringe peaks tegema :D, aga tunnike päevas rahulikult jalutada on kasulik :).

  8. Arvestades et esimene laps on nii väike alles, st vahe nii väike siis loomulikust sünnitusest võid ainult unistada. Riskid on suured ja tehakse keiser.

  9. Praeguseks üks poistest aasta ja teine 2. aastane. Jäin samamoodi rasedaks imetamise ajal aga mul polnud päevi ka nii, et oli suur üllatus kui olin juba 3 kuud rase. Teine ei olnud küll niimoodi planeeritud aga tuli ja abikaasa oli rahul, et väikeste vahedega, koos lastel mõnusam olla. Muretsesin muidugi kõige rohkem, kuidas hakkama saada üksinda kahe lapsega, sest abikaasa töö tõttu pool aastat ära. Aga nagu näha, olen elavate kirjas :) Ütlen ausalt, vanem poiss kasvas äkki suureks, st. hakkas ise riidesse panema, sõi ja jõi ise, kõike hakkas ise tegema, vahel jäi mulje, et ema polegi vaja :) Aga eks andis muidugi selle tõuke väike venna, tema tahtis koguaeg minuga olla ja nii siis suuremal lapsel tuli rohkem iseseisvamaks saada. Tite ja aastase kõrval tuli aega planeerida, ütlen ausalt, et oli isegi päevakava külmikul, et kui abikaasa koju tuli, saaks ka tema selle järgi lastega aega veeta. Päevakava on mul muidugi siiani, sest muidu ma ei tuleks toime aga vastavalt vanusele on seda muudetud :) Lapsed magavad koos ühes toas. Algul kartsin mina ka tohutult aga tegelikult läheb kõik nii iseenesest paika ja olen õnnelik, et neid siiski kaks on :D Nii et pea püsti ja jõudu edaspidigi.

  10. Veidi musta huumori poolelt, aga uue lapse majja tulek pidi vanemale lapsele mõjuma samuti nagu sulle mõjuks kui mees tooks teise naise majja koos teiega elama :D
    Palju edu!

  11. Laste vanusevahe on 1a2k. Alguses oli kerge,kuna väiksem ju koguaeg magas. Lõunauinakud sättisin kohe kui võimalik ühele ajale(ja ise magasin ka). Paar ööd häiris suuremat väiksema nutmine aga harjus ära ja siiani probleemi sellega pole. Samuti esimene 1- 2k kannatas mees ja kodutööd,kuna pidin harjuma uue elukorraldusega. Nüüd suurem 2a1k ja väiksem 11k. Mängivad väga ilusti(samuti ka kaklevad!!!),lõunauinak on ikka veel koos ja elu on läinud lihtsamaks. Raseduse ajal olid mu ka ikka suured hirmud,aga kõik läks palju kergemalt,kui olin arvanud. Kuna suurem oli M.sünniajal nii väike alles,ei olnud ka armukadedust.(alles nüüd hakkab vaikselt välja lööma)

  12. Minul on täpselt samadel kuudel sûndinud lapsed. Seega vanusevahe sama. Esimene sündis 2012 ja teine 2014. Esimene sündis erakorralise keisriga (platsenta enneaegne irdumine). Teist last hakkasime planeerima kui esimene oli 11k ja õnnestus kohe esimesel kuul. Sarnaselt sinule, olin minagi ja olen siiani väga pettunud esimese keisris. Ma polnud sellega üldse arvestanud. Teise raseduse alguses olid kõik arstid ja ämmakad nõus, et võin ise sûnnitada. Kuniks tuli 20.nädala UH ja diagnoosiks platsenta täielik eesasetsus. Anti õhkõrn lootus, et ÄKKI liigub veel eest. Aga ei liikunud see kuskile. Plaanilise keisrini ma kûll ei jõudnud, emaka kokkutõmbed ja emosse minnes võeti koheselt haiglasse ja 2h hiljem oli beebi käes. Ning pean mainima, et kuigi ma seekord teadsin ju, et keiser tuleb, siis oli sekord emotsionaalne taastumine kordades hullem, sest see tähendab, et kui peaks kunagi kolmanda lapse saama, siis enam arstid ise sünnitada ei taha lasta. Isegi kui kõik muu korras on.

    Aga juhul kui tuleb ka sinul teine keiserlõikega, siis tea, et sa ei tohi Annut 2 kuud tõsta. Ja see võib üsna keeruliseks osutuda kui ta sul sel ajal endiselt väga emmekas on .

    • Oiappi. :/ Ma ikka niiiväga loodan, et saan ise sünnitada! :/ Aga sina oled küll supertubli…

  13. Tere! Olen olnud juba pikalt enne Annemaia sündi su blogi jälgija, kuid pole siiani sõna võtta julgenud. See on teema, millega end vägagi samastada saan. Minul on kolm alla 2-aastast last. Vanem laps 1a10k ja 3-kuused kaksikud. Ehk siis vanem oli 11-kuune, kui uuesti rasedaks jäin. Hirmud olid suht samasugused, aga paljud asjad on iseenesest paika loksunud. 9 kuud on väga pikk aeg ja sa ei pane tähelegi, kui asjalikuks ja suureks jõuab Annu sul selle ajaga kasvada. Esimene laps on mul ka täielik kaisukas ja oma voodisse harjutama hakkasin alles kuu enne sünnitust. Siiamaani tuleb öösel ikkagi meie vahele magama, aga kaksikud on siiani kenasti oma voodis maganud. Oleme viiekesi samas toas. Vanemat last eriti ei häiri, kui beebid öösel häält teevad. Vankri seisulauast ta hetkel veel suurt ei hooli. Praegu ei saa ta sellest veel aru, et vankri liikumise ajal ei tohi seisulaualt maha astuda. Seega kui mees on kodus, liikleme kahe vankriga ning tema äraolekul ma koduaiast kaugemale ei ole julgenud minna kolme lapsega.
    Kuigi minul sündisid kaksikud plaanilise keisriga ja jõudsin selle mõttega ilusti ära harjuda, et ma ise ei sünnita, siis see tuli mulle täieliku šokina, et pärast ei tohi kaks kuud üle 5kg raskuseid (sh ka siis vanemat last) üldse tõsta. Sellest ei räägitud mulle eelnevalt sõnagi, seega see oli ainuke asi, mille üle ma raseduse ajal põdeda ei jõudnud. Kui ma sellest haiglas alles pärast sünnitust teada sain, pidin lihtsalt kuidagi õppima hakkama saama.

    • No ma arvan, et ega lapsed sellepärast sündimata poleks jäänud, kui isegi oleksid teadnud, et tõsta ei tohi. :D

  14. vankri osas võin julgelt soovitada phil&teds vankrit voi Joolzi oma, neil on olemas mudelid, mis mõeldud just väikese vanusevahega lastele)) ega meil Eestis neid pole saada, aga netist saab uurida, tellida)

  15. Vaatasin seal üleval spetsialistide kommentaare, et kuna sünnitasid hiljuti, siis teine tuleb ka 100% keiser.. Rahustamiseks võin lihtsalt tuua näiteks minu mehe õe sünnitused. Esimene laps sündis erakorralise keisrilõike abil (3650 g), teine laps sündis tavapärasel moel (4900 g!), vahe on neil 1 a ja 10 kuud. Nii, et võib teine olla ka tavasünnitus :)

    • Ma tean jah, et mul on vdõimalus. Aitäh, et ka positiivset tagasisidet jätad! :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.