Tag Archives: Annemaia

Võitluses allergiatega

Posted on by
10

Kuna viimasest allergia teemalisest postitusest on nüüd veidi aega möödas ja vahepeal on nii mõndagi muutunud, oleks vast aeg teha uus postitus.
Nimelt olen ma vahepeal saanud uut kraami, millega Annemaia kassi-, koera- ja tolmuallergia vastu võidelda, ning ma usun, et see võiks veel mõnda allergikut aidata. Mainin kohe ära ka, et olen need asjad kõik oma rahaga ostnud ja tasulisest reklaamist pole siin haisugi.

Esmalt soetasin omale K-Rautast 99 euriga Kärcher sc2 aurupuhasti, et tolmulesti tappa ja põrandaid paremini pesta. Tolmuallergia puhul on just märg puhastus kõige tähtsam! Seega olen ma sellega nüüd siin iga jumala päev ringi lennanud. Täitsa rõve, kui räpane meie põrand on. Iga päev koristan, aga ikka läheb lapp jube mustaks, nagu põrandad poleks mitu nädalat vett näinud. Esimesed korrad olid vapsee õudsad – sain ainult pool tuba pestud, kui lapp oli juba must kui öö ja pidin selle välja vahetama. Eks see kuum aur hakkas vaikselt seda kogunenud mustust lahti sulatama, mis tavalise põrandapesu käigus kätte saamata jääb. Ja mainin ära ka, et ei, me ei ole mingid räpakotid ja ma pesin enne ka neid põrandaid ikka mitu korda nädalas.
Ainus nö miinus minu jaoks selle masinaga on see, et puhastamise ajal tuleb koguaeg käepidet all hoida. Minul hakkasid esimestel päevadel käed igatahes natukene valutama. Nüüdseks olen vist ära harjunud juba, sest enam ei pane seda väikest asja nagu tähelegi. Miinusena oskan veel välja tuua selle, et masina juhet pole väga kuskile kerida ega panna, sest puudub automaatne tagasi kerimine vms. Kuna mul seisavad masinad koridoris nagi all, siis keeran mina tavaliselt juhtme lihtsalt kokku ja riputan otsapidi nagisse. Parem ikka kui maha vedelema jätta.
Aga lisaks põrandatele olen ma aurutajaga puhastanud ka aknaid, pliiti, duššikabiini, kraanikausse, peegleid jpm. Ei pea keemiat kasutama ja palju nühkimagi, et kõnts juba kaoks. Toimib nagu ime!

Järgmisena lasin oma vennal meile välismaalt uue tolmuimeja tellida. Alguses tahtsin Thomas Aqua Pet and Family masinat, sest seda kiideti igalpool. Pidavat allergikute majja väga hästi sobima, sest sel on veepaak ja hepa filter, mis ei lase ühelgi tolmukübemel õhku tagasi lennata ja hoiab ilusti kõik enda sees lukutaga. Aga kuna Pet and Family masin oli seal peaaegu sama hinnaga mis Multi Clean X10, mis lisaks tolmu imemisele võimaldab ka samaaegselt põrandaid pesta, lasin vennal endale hoopis selle võtta.
Hinnavaatlus.ee järgi tundub, et Eestis maksab see masin kõige vähem frog.ee poes ja hinnaks on tal hetkel 359 eurot. Kõige kallim on see aga e-kauplus.ee’s, seal maksab see lausa 615 eurot! Mina sain oma masina igatahes 284 euroga, ning selle hinna sisse on veel arvestatud ka transport
(ala 15 euri). Ei saa vist kurta? :D
Ja ma olen selle masinaga ikka superrahul! Meie vana tolmuimeja sabas kõndides võis lausa oma silmaga näha, kuidas tolm tagasi õhku lendas. Selle masinaga aga seda muret pole. Õhk on kohe palju värskem ka peale koristamist. Ja mis peamine – Annu saab koristamise ajal samas toas olla, ilma, et ta siis õhtul jälle tulipunane oleks. Vanasti oli ikka nii, et pidin lapse kodust ära saatma, et tema selle tolmumöllu sees ei oleks. Nüüd võib ta kasvõi tolmuimeja taga roomata ja seda õhku sisse ahmida, ilma, et allergia sümptomid hulleneksid.
Veidi ebamugav on ainult see, et erinevaid otsikuid ja totsikuid on masinal päris mitu. Mina pidin nende jaoks lausa väikse kasti võtma ja hoian neid nüüd sahvris riiulil, sest tolmuimeja enda külge saab panna vaid kaks otsikut (ega rohkem ei panekski sinna ju). Masin ise on ka jube suur ja raske. Aga see ei anna üldse tunda, sest masinat tõstma väga ju ei pea. Veereb ta sulle ilusti oma nelja rattaga igale poole järgi. Eks see veepaagi puhastamine ole ka tüütu ja võtab mõne lisaminuti aega, aga mis teha, kui muudmoodi väga ei saa. Lapse tervise nimel olen nõus need minutid ju ”kulutama”.
Põrandapesu otsikuga on muidugi nii, et aurutajaga pesemise vastu see ikka ei saa. See teeb rohkem põranda nagu märjaks ja imeb selle vee lihtsalt sisse tagasi, kui peseb. Aga noh, kui ma olen laisk ja ei jaksa kahe erineva masinaga samal päeval möllata, keeran tolmuimejale just selle peseva otsiku otsa ja koristan nii. Teeb ka ilusti oma märja pesu ära, lihtsalt päris ‘põrandapesuks’ ma seda ei nimetaks.

Lisaks uutele masinatele, tellisin ma medical24.ee’st ka paar vedelikku, mis pidavat aitama allergiaid kontrolli all hoida.
Esmalt muidugi PetalCleanse, mida mulle siin kommentaariumis soovitati. Ma ei oska omast kogemusest veel väga öelda, kui hea see asi on, sest Annu kassiallergia on tühine, võrreldes tema tolmuallergiaga, aga loodan, et abiks ikka. Nii palju kui ma igatahes lugenud olen, kiidetakse seda taevani.
Toimib see nii, et korra nädalas tuleb kass selle vedelkuga kokku määrida ja see eemaldab siis karvkattelt allergeenid. Ühtlasi sisaldavat see ka karva hooldavaid aineid ja on loomale täiesti ohutu, kui ta end lakub ja peseb. Võib kasutada ka loomatittede peal. Üks pudel seda ainet maksab 14.90 ja sellest pidavat jätkuma ühe kassi jaoks mitmeks kuuks. Sarnast vedelikku on ka koertele.

Siis võtsin veel sellise vedeliku, nagu AirCleanse. See pidavat siis vähendama õhus lendlevate allergeenide hulka. Kasutusjuhend ütleb, et seda tuleb esimese kahe nädala jooksul pihustada kaks korda nädalas, hiljem korra nädalas, üks pihustus toa viie kuupmeetri kohta ja 2-3 tunni pärast kõik pinnad puhastada. Mina ei tea palju ma kuskile tuppa pihustama pean, seega lasen ma suht suvalt. Iga sammu-paari tagant teen pihustuse ja tundub, et funkab küll. Kappide pealsed tunduvad igatahes küll tolmusemad ja karvasemad, kui enne. Mina oma peaga mõtlen, et see tähendab siis, et asi töötab ja see eemaldab õhust tolmu ning karvad ja need kukuvad maha, et ma need kokku kraamida saaksin. Hind on muidugi ühel 250 ml pudelil ka krõbe, 19.90.

Kolmanda vedelikuna võtsin HomeCleanse , mida kasutatakse mööblil ja tekstiilmaterjalidel, näiteks madratsid, diivanid, padjad, tekid, kardinad, vaibad jms. 4 pihustust ruutmeetri kohta, 2-3 tundi võiks kuivada ja siis korralikult tolmuimejaga üle tõmmata. Mina sain oma patjadest igatahes HAIGE koguse tolmu kätte, kuigi olin neid just õues kloppinud. Mul on tänu veepaagiga tolmuimejale ju nii hea vaadata kui palju tolmu kuskilt tuleb. See on kohe hirmus, kui aus olla. Hind on ka muidugi jällegi sama krõbe, nagu eelmisel vedelikul – 19.90.

Tegelikult on Bio-Life sarjas veel neljaski vahend, aga mina ei raatsinud seda tellida, sest ma ei näinud sel suuremat mõtet. Aga ehk on kellelgi vaja. Tegu on FabriCleanse’ga ja toote kirjeldus lubab nii – FabriCleanse™ pesulahus puhastab riided rohkem kui 90% ulatuses allergeenidest ja tolmulestadest nii kuuma kui ka külma veega pesemisel. Denatureerib ja neutraliseerib lemmikloomade allergeenid, tolmulestad ja õietolmuterad, mis põhjustavad inimestel allergilisi reaktsioone. Hind on jällegi 19.90

Kui osta kõik neli toodet korraga, saab soodushinna – 62.50. Ka kahe ja kolme kaupa ostes saab väikse sooduka, aga kahjuks ei ole neil hetkel olemas seda kolmest kompotti, mida mina kasutan. Seega pidin mina ostma ühe kahese komplekti ja kolmanda eraldi juurde valima. Aga noh, parem ikka kui kõik kolm eraldi ostes. Ja no postikulu on ka minu arust ülemõistuse. Neil võiks ikka olla automaadi teenud ka. Minul tilkusid küll silmad verd, kui pidin transpordi eest 7 euri veel juurde maksma. Automaati oleksin ju kolmega saanud.

Kokkuvõttes olen ma igatahes oma masinate ja värkidega väga rahul, sest Annu tervises on ka juba muutusi märgata. Nüüd on neid koledaid katki kratsitud jäsemeid ikka palju harvem näha ja lapsel on tuju ikka palju parem. Ma loodan, et siin oli mõnele allergikule ka uut ja head infot. Need vahendid tunduvad imehead ja on kindlasti katsetamist väärt.

Kasutan võimalust ja ütlen, et ma tegin hiljuti facebooki sellise grupi ka nagu ”allergikud”, sest mina enne ei leidnud selleteemalist kohta ja mõtlesin, et nii hea oleks ju kogemusi jagada ja üksteisele toeks olla, seega liituge ikka sellega ka. :)

Joel ja söök

Posted on by
10

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui su nimi pole just Mallukas, ei ole sa blogimaailmas mitte keegi

Posted on by
20

wpid-wp-1488971170198.jpgKuna mu läpaka ekraan on katki, siis blogin ma praegu nii, et arvuti on telekaga ühendatud ja ma vaatan pilti telekast. Oeh, mida kõike ei leiutata hädaga välja.

Ausalt, ma olen praegu nii kade nende blogijate peale, kes on firmade arust piisavalt lahedad, et saavad neilt lausa tasuta arvuteid. Kusjuures, ma ei saa vapsee aru mille järgi nad otsustavad. Ma vahel vaatan, et blogid, mis on minu omast ”väiksemadki”, saavad igast lahedat kama, aga mulle ei pakuta küll midagi. Nagu, what’s up whit that? Ma pole piisavalt lahe või ei ”kerja” ma piisavalt? :D

Kusjuures. Ma tegin suvel isegi katse – kirjutasin paarile firmale ja pakkusin koostööd. Ja mitte keegi isegi ei vastanud mulle! Vägisi jääb tunne, et kui sul just pole 40 tuhandet laiki ja su nimi ei hakka M tähega, siis pole sa nende arust blogimaailmas mitte keegi. :D*

*Üüüü, hea mõte pealkirjaks, sorri Mallu! *klickbait* :D

Aga okei, mis ma ikka siin ulun ja kerjan, muretsen parem omale ise seda nodi, mis mul vaja on, nagu tavaline inimene. Kuigi ma olen südamest tänulik sellele murelikule lugejale, kes Mallule kirjutas ja palus, et ta mulle raha koguks. Sest me oleme ‘nii vaesed’, et ei saa omale tolmuimejatki ostetud. :D
Sorri, oleme jah ‘nii vaesed’, et ei suuda osta pea kolm sotti maksvat tolmuimejat, 150 eurist aurupesurit ja jumal teab kui kalleid madratsikatteid. Ja kui hulluks minna, siis oleks vaja veel ka õhupuhasteid (2x 600 tk – 1200 euri) uut pesumasinat, millel oleks pesukuivati funktsioon ka, sest väidetavalt siis ei tolma riided nii palju, aga pesumasin ja kuivati mõlemad ei mahuks meile kuskile ära, seega 2in1 oleks idekas. Ja no ärgem unustagem uut diivanit! Meie oma on aastaid tagasi teiselt ringilt ostetud ja ma ei taha isegi mõelda sellele mitu miljardit lesta end igapäevaselt selles paksuks õgib ja pidevalt oma junne igale poole jätab, ning mu last vaikselt mürgitab. Väkk! Lisaks sellele pean muretsema igast kassi ja madratsi möksid, aga need vast ei maksa nii palju, et paljalt hinna nägemisest tahaks verd köhida.

Õnneks aurupesuri ma nüüd sain – emme kinkis selle mulle sünnipäevaks (kas see on imelik, et ma olen 22-aastane ja kutsun oma ema emmeks? :D) Ma olen nüüd reaalselt selle aurupesuriga igat maja nurka nühkinud ja terve nädala koristanud kohti, mis pole lappi näinud ilmselt aastast 2001. Ja juba on näha paranemist Annu nahal! See on lihtsalt uskumatu. Igaõhtune nutuga kreemitamine on peaaegu lõppenud. Tulipunased ketendavad kohad on asendunud tumeroosade kuivade kohtadega. See ei kõla suure edasiminekuna, aga uskuge mind, see on SUUR edasiminek! Mul tulevad praegugi pisarad silma, kui ma mõtlen, kuidas ta mul iga õhtu nuttis ja palus, et ma kreemitamise lõpetaksin, sest tal on nii valus. Aga ma ei saa ju teda kreemitamata ka jätta, muidu on järgmisel päeval veel hullem. Seega nutsime ja kreemitasime. See oli nii kohutav…

Seega mõtlen ma praegu millised oleksid tulemused veel siis, kui mul õnnestuks saada ka see pet and family tolmuimeja, mis õhku puhastab ja kuskilt välja jebida 180×200 paksule madratsile kate, mis ei laseks neid lestanärakaid enam madratsist välja (päris uuest madratsist ei julge ma unistadagi).
Aga noh, nii kaua pesen 2-3x nädalas voodiriideid, klopin tekke-patju ja koristan iga päev nagu segane. Pehmed mänguasjad, diivanid ja toolid aurutasin juba selle pesuriga üle, ning kõik võimalikud asjad lasin pesumasinast läbi. Suvalise pudi ja kapist väljaspool rippuvad riided panin ära, kardinad pesin üle, magamistuppa kasse enam ei lase ja kui juhtubki, et mõni sisse lipsab, siis ei saa ta vähemalt enam voodiriideid karvaseks magada, sest voodi peale panin ka päevateki laadse asja, mida kord nädalas pesumasinast läbi lasen. Ühesõnaga, nüüd kulub laste lõunauni koristamisele…

Ma näen nüüd ise ka kui palju seda tolmu ikkagi meil siin majas ringleb. Iga kord tahaks lihtsalt Annule gaasimaski ette panna ja temaga kuskile kaugele ära joosta, kui näen kuidas kass end jälle tema vastu nühib, või kuidas ta diivanil hüppab, ning tolmu keerutab. See on lihtsalt üks lõputu õudus!

Aga hea on vähemalt see, et enam pole tal munaallergiat. Esimesel päeval sõi ta hommikusöögiks neli (NELI!) praemuna ja nõudis veel juurdegi. Ja nüüd on ta iga jumala päev muna söönud (mul on juba süda paha sellest praadimisest). Mu varustaja ei suuda nii palju mune mulle parseldadagi, kui Annu ära hävitab. :D

Btw, ma mõtlen siin juba pikemat aega sellele, et peaksin facebooki tegema ühe suure allergikute grupi, kuhu saaksid kõik vastava teemaga seotud inimesed kokku koguneda, ning üksteisele nõu ja jõuga toeks olla. Aga päris nadi oleks selles ”suures” grupis pärast üksi olla. Kas kellelgi üldse oleks sellise asja vastu huvi? Ja mida grupi nimeks panna, et kõik selle ikka üles leiaksid?

Ja vabandust smailide ülekülluse pärast. Tänapäeval tuleb neid ju iga lause taha toppida, muidu mõni veel mõtleb, et räägid tõsiselt. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Vaskspiraaliga kaksikute ootele!

Posted on by
33

Viimased paar nädalat on parajalt hullumeelsed olnud. Joel ei näe JÄLLE enam üldse magada ja see lihtsalt mõrvab mind. Ma reaalselt tunnen kuidas ma suren. :D
Kammoon, see ei ole ju normaalne, et tüüp ärkab iga 20 minuti tagant üles, tõmbleb, karjub, jaurab, undab, mitte midagi ei taha ja lihtsalt… Agh, kui on midagi, mis mind tõeliselt endast välja viib, siis see ongi just üks neist asjadest. Seda enam, et see pull on juba järjepidevalt mitu nädalat kestnud. Ma löön hommikul ärgates risti märki ette, kui seljataga on öö, kus ma olen temaga vaid korra-kaks niimoodi võidelnud. Tavaolukorras süüdistaksin hammaste tulekut, aga seda hammaste lõikumise hetke ootan ma juba mitu kuud nagu ilmaimet ja ikka pole tuhkagi näha.
Te võite endale ette kujutada, mis nägu mul hommikul ärgates ees on, kui ma olen maganud 20 minuti kaupa paar tundi. Pealegi, kui ma olen magamata, pole mul absoluuuutselt kannatust, et tegeleda nende kahe põngerja igapäevase bullshitiga. Näiteks no kuidaaaas ei saa üks väike inimeseloom aru, et ärgu loopigu plastiliini mööda elamist laiali, sest muidu käputab üks vend seda kohe maitsva snäki pähe sööma. :D

Magamine on siin majas üldse nagu rahvavaenlane. Ma ei saa neid pärdikuid õhtuti ka kuidagi magama. Küll ronib Esimene Teisele kaissu ja küll ronib Teine Esimesele kaissu. Nagu sukk ja saabas! Aga koos nad ka magatud ei saa, sest see pulli tegemine jätkuks lihtsalt hommikuni. Terve selle aja oleks kuulda vaid ühte lakkamatut naeru ja lollitamist. Nagu… kas nad päeva ajal ei saa juba üksteisest isu täis või? Minu tite-bullshiti-talumise-karikas on küll ääreni täis ja suurima heameelega annaksin nad mõneks ajaks kellelegi teisele, et nad tema tite-bullshiti-talumise-karikat ka täidaks. :D
*Päriselt, kui kellelgi on vastuandamatu soov endale paar titte muretseda, siis minu juures saaksite pooltasuta (st vaid närvikulku eest) ühe üliefektiivse koolituse ja mõtleksite KOHE ümber. :D

Tittedest edasi rääkides, siis Annu on ametlikult jõudnud faasi ‘kohutav kahene’. Ma arvasin, et ta oli juba aastaselt kohutav kahene, aga… siis mul polnud ikka aimugi veel millest ma räägin. Kõik need jonnihood, see vastu vaidlemine, see kadetsemine, see piiride katsetamine. Oh jeebus. Ja kõige lahedam asi ever on tal muidugi see imekiire ümber mõtlemine. Näiteks, Annu tahab teed. Teen talle siis teed. Tema kukub südamest, kõrvulukustavalt, aknaklaase purustavalt, hinge matvalt kriiskama, et ta ikkagi ei taha teed. Tahab hoopis piima. Panen piima lauale ja ta hakkab samamoodi kriiskama, ning soovib hoopis kolmandat asja. Selle peale saadan ma ta juba kukele ja lähen köögist minema. Tema jääb põrandale röökiva süldi elulugu etendama.

Aga noh, see selleks, kahesed on kahesed ja varsti tulevad veel hullemad kolmesed, seega jamh. Aga minu vaimsest ja füüsilisest suremisest edasi rääkides, siis magamatusest tekkinud pahupidi silmad, tumesinised silmakotid ja 0 tolerants laste bullshitti on juba ammu nagu üks osa minust, seega ma peaksin sellega juba harjunud ju olema. Aga sellegipoolest tunnen ma end hommikuti nagu… zombi oleks veel vähe öelda. Ma ise kahtlustan, et asi on tegelikult üldse selles neetud vaskspiraalis, mis ma kuu alguse poole paigaldada lasin. Lisaks muidugi fakt, et teoreetiliselt kestsid mul päevad mingi 25 päeva. Viimati oli mul nii jura olla siis, kui Joel alles väike kulles oli ja teisel pool mu naba omale jalgu üritas kasvatada. Igatahes, kui paari kuu jooksul asi ei normaliseeru, siis ma ei tea. Pean jälle sinna piinapinki minema, ning selle suure valu ja vaevaga paigaldatud jura eemaldada laskma. Hah, tegelikult ma kardan natukene seda ka, et selle spiraaliga võib rasedaks jääda. Elu nali oleks ju, kui ma saaksin nüüd spiraaliga kaksikud (oh, hea clickbait pealkirjaks!), nägin seda kusjuures ükskord unes. Ei tea kas hirmust, või… :D

Ja siia lõppu lisaksin ühe *minu arvates* hea killu, mis Annu eile maha pani.
Kiusasin Annut, kui ta multat vaatas. Sügasin teda lõua alt ja tegin pai, ning kiitsin, et ta on tubli kiisu. Tema vaatas ülitõsiselt mulle silma ja käratas: ”Ei ole kiisu! Annu on tüdruk!”

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

11 fakti minu kohta

Posted on by
20
  1. Olen endast fakte juba varasemaltki kirjutanud, SIIN ja SIIN.
  2. Mul on vahel parakad. Näiteks hakkan ma oma peas ketrama ”mis siis kui”. Alles täna hommikul hakkasin ma mõtlema, et mis siis kui Joel läks haiglas mõne teise titega vahetusse (sest kuidas on võimalik, et minu keha midagi nii imelist valmis küpsetas?) Kui mind palatisse viidi, siis võeti Joel mõneks ajaks lastetuppa ju. :D Annu pärast ma vähemalt kartma ei pea, tema oli ainus beebi, kes sel päeval selles haiglas sündis.

    Joel - suu kõrvuni, nagu alati

    Joel – suu kõrvuni, nagu alati

  3. Ma hakkasin hiljuti poolkogemata uut seebikat vaatama, selle nimi on ”vana silla saladus”. Kui seda vaatama hakkasin, arvasin, et tegu on filmiga.  Aga tillikas – sari oli hoopis! Ja no appiii, miks ma seda ometi vaatama hakkasin? Ma just guugeldasin, et kui kauaks ma oma hinge maha müüsin. Mõtlesin, et noh, mingi 200 osa, max. Aga praegu juba on seda väljas mingi 1400 osa ja kestab veel! See on nagu Kodus ja Võõrsil siis vist pmt. Oh jumal, miks. Peaksin vist välja guugeldama asjad, mis mind praegu huvitavad ja selle sarja eos maha matma. Mul pole aega, et seda seepi vaadata! :D
  4. Kunagi pubekana hoidsin ma oma sõbranna 3-aastast ja tänasin jumalat, et ma ei pea seda kisa endaga kaasa võtma ja nii, kui uks mu seljataga sulgub, on ta kellegi teise probleem. Ja siis paar kuud hiljem kohtasin ma oma meest, ning oleksin olnud valmis talle kasvõi kohe kolmikuid sünnitama hakkama. :D
  5. Ma olen terve elu teadnud, et tahan nelja last. Sest kaks või kolm poleks üldse loogiline! Ma mõtlesin, et kui mul oleks vaid kaks last, oletame, et poisid, siis poleks nende poiste lastel tädisid ja tädid on ju ometigi nii olulised! Ja no vastupidi ka – kui mul oleks kaks tüdrukut, siis poleks nende lastel onusid. Aga kui oleks poiss ja tüdruk, siis poleks nende lastel jällegi emba-kumba. Seega peab olema neli last, et kõigil mu lastelastel oleks onud ja tädid. Oh seda lapse loogikat. :D
  6. Ma kasvataksin enne kolme 2-aastast, kui ühte beebit. Kaheaastased on minu arvates palju lahedamad! Kui lapsed sünniksid nagu herneterad ja kasvaksid ala kahe nädalaga kaheaastasteks, siis saaksin ma silmagi pilgutamata vabalt veel ühe lapse (kui keegi teine nad rahalises mõttes üles kasvataks :D). Kahesed on juba piisavalt targad, et asju mõista, piisavalt suured, et asju teha ja nad (minu oma vähemalt) oskavad piisavalt rääkida, et sind pisarateni naerutada. Ükspäev näiteks palus Annu juustusaia. Tegin talle siis ühe.
    Mina: ”Palun” ja ulatasin talle võiku.
    Annu: ”Aitäh naine!”
    Beebid lihtsalt lamavad või roomavad ringi ja keeravad sitta kokku, topivad omale igast jura suhu, situvad püksi, imevad su tissid verele ja röögivad sulle aina näkku, kui sa üritad neid toita/neid 2 minutiks maha  panna, et kord päevas üksinda vetsus käia/vahetada tampooni nii, et üks vend su puusal ei hängiks/kohvi kuumalt juua. Tited on küll paganama armsad, aga ikka paganama effing tüütud ka. Ok, ma olen kuulnud, et on olemas ka selliseid väljalaskeid, kes ei räuska nagu viimne päev ise oleks käes, aga mina pole veel ühtegi sellist näinud, seega praegu saan ma rääkida ainult omast kogemusest.

    Annemaiakene

    Annemaiakene

  7. Tänu hiljaaegu aset leidnud fotosessioonile tekkis mul uuesti pildistamise tuhin ja lausa soov/mõte rajada ka oma väike stuudionurk vms, ning hakata asja uuesti harjutama. Hetkel oleks mul võimalik sellele ”nurgale” lausa terve tuba pühendada! Ühel heal päeval saaksin pildistamisega siis ehk natukene ka lisakopikaid teenida. Aga selleks oleks mul vaja valgusteid ja värke millega seda nurka teha. Põhimõtteliselt selleks, et teha raha, on vaja raha.
  8. Vahel ma mõtlen, et mida ma ometi oma laste kasvatamisel valesti teen, et nad koguaeg mu seljas elada tahavad, nagu kari paaviane. Sõna otseses mõttes! Aga siis mõtlen, et ju ma siis lihtsalt olen nii jumalik, et nad ei suuda ilma minuta elada. :D

    wpid-wp-1484320890591.jpg

    Hästääg naerata nagu sul poleks üldse surm silmade ees sellest 25+kg kaaluvast koormast. :D Joel linaga kõhul ja Annu kotiga seljas – jee.

  9. Ma tahaksin ühe 3+ aastase lapse lapsendada, aga mitmel erineval põhjusel on see võimatu. Vähemalt hetkel.
  10. Kuigi ma naljatan, et lapsed on mu ajud ära söönud ja ma teen varsti mõrv-enesetappu, siis on nad siiski mu elu suurim õnn ja saavutus.

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

  11. Mul pole mitte midagi selle vastu, et ma olen KÕIGEST ema. Mõne arvates on see kindlasti kurb ja ta arvab, et ma olen ambitsioonitu vms, aga ma olen terve elu teadnud, et ma tahan ema olla. Ma tahaksingi olla see ema, kes ootab oma lapsi sooja söögiga koju. Koju, mis on soe, hubane, täis mõnusat toidulõhna ja armastust. Mitte, et teistsuguses kodus neid asju poleks, aga see on siiski…teistsugune. Kahjuks pole see aga tänapäeval enam võimalik.

    Minu tibupojad :D

    Minu tibupojad :D

See algas nagu faktipostitus ja lõppes nagu suvaline mölapostitus minu tunnetest ja mõtetest. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!