Viimasel ajal on Annu olnud täielik DraamaMama.
Iga asja peale visatakse end suvalises suunas makaroniks ja nutetakse pettunult. Olgu siis selle põhjuseks see, et ma ei anna talle hambapasta tuubi kätte, või võtan puldi käest ära, ei anna talle kommi või tahan, et ta mul käest kinni hoiaks, kui tee peal käime. Küll ei meeldi talle, et ma tema lusikaga putru segan, küll ei kõlba see, et ma enda lusikaga putru segan. Miks ma seda hoopiski talle ei anna – kahega saaks ju kiiremini söödud! Küll ajab teda endast välja see, et ma teda riidesse üritan panna, küll läheb ta närvi selle peale, kui üritan teda paljaks võtta…
Ühel hetkel tahab ise vankrit lükata ja tipa-tapa teha, järgmisel hetkel ronib ta juba kaubakorvi ja kukub nutma, kui ma mingil imelikul põhjusel keeldun teda sinna laskmast.
Ühel hetkel tahab süüa, järgmisel visatakse mind juba lusikaga. Kolmandal hetkel nutetakse, et miks juba ometi süüa ei saa?
Ühel hetkel tehakse kassile kalli ja pai. Järgmisel hetkel üritatakse kassi suure kisa saatel sabapidi mööda maad vedada, nagu kaltsu. Ja siis nutetakse, sest mingil arusaamatul põhjusel ei meeldinud see ei emmele, ega kassile.
Ühel hetkel on ta näppupidi aknalaual ja üritab väikest kuuske paljaks kiskuda. Järgmisel hetkel on ta juba jalgupidi kapi peal ja üritab teiselt aknalaualt kommikotti tuuri panna, samal ajal, kui mina veel kuusele ehteid tagasi topin.
Ühel hetkel tahab ta kiikuda ja kolistab selle plastmass junniga vastu soojamüüri, et ma kiige üles paneksin. Järgmisel hetkel on juba suur draama, et ma teda millekski nii õõvastavaks sunnin, nagu kiikumine.

Ja siis käib ja loobib oma asju. Arvake ära mis siis juhtub, kui ma ütlen, et nii ei tehta? Visatakse end täiesti suvaliselt keset põrandat pikali ja nutetakse natukene… Peale etenduse lõppu tõustakse püsti ja kõnnitakse rõõmsalt edasi. Või siis porisetakse veel minut kuni mitu, sest elu on ikka väga ebaõiglane.

Nagu väike puberteet närveldaks mul siin ringi. Elu õied, ma ütlen. :D

Poes käimine on muidugi täielik ooper omaette. Nüüd on ta ära õppinud (ammu juba tegelikult), et kui end vankri küljelt üle ääre sirutada, on võimalik igast kraami korvi-maha-kärusse loopida. Ja siis ongi kaks varianti, ma kas sõidan keset vahekäiku, nagu füürer, või laob ta mulle kõiksugu asju korvi. Ükspäev näiteks astusin ma kärust kaks sammu eemale, et lasteraamatuid vaadata. Samal ajal lappas see tibi mulle korvi umbes nelisada lõhnaküünalt.

Ükskord tegin selle saatusliku vea, et tõstsin ta kärust välja ja mõtlesin, et kõnnime siis armsasti koos läbi poe. Kõlab nagu unistus, jah? Vot seda see täpselt oligi. Unistus.
Temal oli ju vaja end mu küljest lahti rapsida, täiesti suvalises suunas jooksu pista ja siis kuskil riiuli vahel nutta, sest emme kadus ära (tegelikult olin lihtsalt paar sammu tagapool, tema seljataga). Samal ajal, kui mina vaatasin kuivaineid, ladus tema mulle korvi turbokaid. Järgmises vahekäigus avastas ta tuubipüreed ja issand jumal, sa näed aga ei mürista. Möödujad vist arvasid küll, et see laps on päevast päeva näljas, sest ta üritas seal samas neil tuubidel korke maha keerata ja lakkus vist iga tuubi, mis vähegi selle sekundi jooksul haarata jõudis. :D
Mitte iial enam.

Ja nii tore on mõelda, et ma pean temaga arsti juurde sõitma, sest mu väike karu peake vaatas ämmaka juurde aega kinni pannes kuupäevi valesti ja mees on sel päeval hoopiski tööl. It’s going to be awesome day. In hell. Sest lisaks ämmaka visiidile, pean ma laborisse andma ka umbes miljon proovi, linna rühkima, käima pangas ja siis mööda mäge haigla juurde tagasi ronima, et käia elioni esinduses. Ning siis veel veidikene edasi, et uuest bussijaam saada. Aga vähemalt on lootust, et homme täitub üks mu kauaaegne unistuuuuus! Oeh, ma nii loodan, et mul joppab! No ja kui ei joppa, siis hiljemalt jaanuaris ikka saan selle teoks teha. Jap, piinan teid ja teile ei räägi! :D

Enivei. See bussijama on mul totaalselt üle visanud ja ma tahan need neetud load ükskord ära teha, et ka inimese kombel oma pampudega liigelda. Kahe aktivistiga ma ei kavatse küll never oma jalga bussi tõsta! Aga see tundub nii hirmutav. Enne sünnitaks kolm last, kui teeks korra neid eksameid. :D

Ma vahel ikka mõtlen, et ”vingun”, mis ma ”vingun”, aga mu elu on ikka tegelikult ülimalt lahe praegu. Ma poleks eluski ette kujutanud, et mulle selline paskaak määratakse. Aga ma ei tahakski teisiti. Mõtleks, kui igav mul oleks, kui Annu oleks ka rahulik ja vaikne laps. Kes mulle siis päevast päeva kino teeks ja mind iga päev naaaaatukene hulluks ajaks? Kes siis tuleks ja täiesti rändomilt mulle põsele suuuuure ja märja musi teeks? Kes mulle siis end seebika vaatamise ajal kaissu pressiks ja ‘emmä, kall-kall’ küsiks?
Olgu mis on, aga igal õhtul voodisse pugedes ja oma pisikest kaissu krahmates mõtlen, et ma olen ikka üks paganama õnnelik inimene. Ja varsti on neid segaseid õnnistusi mul lausa kaks… Ja kui eeldada senise järgi, ei tule ka Beebi#2 mitte raasugi rahulikum. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments