Joeli sünnilugu

Kuigi tähtaeg polnud veel ametlikult käeski, olin mina juba vähemalt nädala jagu olnud väga emotsionaalne. ”Millal ta ometi tuleb? Palun tule juba!”
Ma nautisin rasedust täiel rinnal, kuigi see oli kohati raske. Lõpp kiskus lihtsalt masendavaks, sest kartsin nii väga uut keisrit. Tahtsin ju lõpuks täide viia oma unistuse loomulikust sünnitusest.

Masendavaks tegi asja ka see, et olin juba nädalaid pidevalt libatuhude laadseid asju kogenud, ning umbes nädal enne sünnitust olid need lausa vat, et igapäevased. Õhtul lähed valudega magama ja hommikul ärkad ikka ühes tükis! See oli lihtsalt emotsionaalselt jube koormav.

Aga kui need õiged valud lõpuks 30.mai varahommikul saabusid, olin ma võrdlemisi rahulik.
Valud hakkasid peale ühte öösel, aga sel hetkel ma alles üritasin magama jääda. Pooleteise-kahe tunni jooksul kogsin umbes kolme valusat kokkutõmmet, mis mind unesegadusest korraks äratasid. Und kui sellist ma sel ööl ei kogenudki, sest see kaks tundi, mis ma voodis lebasin (ühest kolmeni), ei olnud küll mingi magamine. Pigem nagu väga kerge tukkumine. Selline pooleldi ärkvel, pooleldi unes.
Juba enne esimest valu oli mul sees kuidagi ärev tunne. Aga ma ei lugenud seda millekski, sest samamoodi olen ka enne tundnud, ning polnud midagi toimuma hakanud.

Kui mees kell kolm öösel magama tuli, ärkasin mina üles, sest olin juba mitmeid ja mitmeid valusaid kokkutõmbeid kognud, mis panid mind kaasa hingama. Ma otsustasin, et ei sega teda, ega last oma ähkimisega ja kolin elutuppa. Magamisest niikuinii enam midagi välja ei tuleks.

Kõndisin mööda maja ringi ja mõtlesin mida teha või mõelda. Kas need on järjekordsed libakad, või on tõesti mul lootust peagi poisiga kohtuda?

Vaatasin kraanikausis vedelevaid nõusid, ning mõtlesin, et küll oli tark otsus need hommikuks jätta. Sest noh, ega ma ju ometi kuhugile minemas ole… Mis siis ikka, pesin väikeste pausidega nõud ära, tegin endale tassikese nõmm-liiva teed ja jätsin selle tõmbama. Suundusin dušši alla, sest seal on mõnus valutada. Aga kuna kodused boilerid pole põhjatud, sai peagi soe vesi otsa ja ma pidin sealt välja kobima.

Kuivatasin end ära, võtsin oma teetassi, ning istusin arvuti taha. Saatsin sõbrannale kirja, mida olin oma peas juba nii mitmeid ja mitmeid kordi kirjutanud, ning saatnud:

3:49
Kle tupsununnuke, kui seda näed, siis võid oma kodinad kokku korjata. Ma üritan viivitada ja normaalsel ajal sind üles ajada, aga ma ei tea kui kaua ma veel kodus olla tohiksin üldse.

Kuna ta on ka vist mu paanitsemisest juba kikivarvukile aetud, vastas ta sellele suht kohe, mis siis, et kell on neli öösel.

Leppisime kokku, et helistan, kui on vaja liikuma hakata.

Peale seda andsin blogis teada, et midagi on toimumas. Vist. Seda saab lugeda SIIT!

Olin oma teega umbes poole peale jõudnud, kui tundsin, et valud leebuvad ja vahed pikenevad. Olin juba pettunud, et kas tõesti jälle kõigest libakas? Ja ma just avaldasin selle postituse, kus sünnituse algusest teatasin. Eriti nõme, kui nüüd ei sünnitagi…

Suurest pettumusest läksin ja viskasin end diivanile pikali, et eks ma siis jään magama, kui midagi toimuma ei hakka. Muidu ei suuda homme üldse silmi lahti hoida.

Und ma siiski ei saanud, mis siis, et valud olid iga 10-15 minuti tagant.

Ühel hetkel hakkasid asjad jälle võimust võtma ja ma tõusin püsti. Hakkasin asju kokku korjama, mis veel haiglakotist puudu olid. Jooksin pidevalt ka vetsu vahet – kõhulahtisus.
Vahepeal jõudsin juba natukene muretsema hakata, et kas ma üldse haiglasse jõuan, kui siin veel kaua ootan, sest valud olid tugevad ja vahed üpris lühikesed.

Kell kuus ei suutnud ma enam vastu panna ja ajasin mehe üles, et ta autojuhi kutsuks. Valude vahed olid kõigest 4-5 minutit. Ja ämmaemand oli mulle öelnud, et ma võiks haiglasse minna, kui vahed on 10-15 minutit. Veel parem, kui 20-30 minutit. Et põhimõttliselt kohe, kui midagigi regulaarset tuleb. Hmmm, sellisel juhul oleksin ma ”sünnitama” läinud juba viimased nädal aega, igal ööl.

Umbes 6.15 saatsin sõbrannale kirja, et ta võiks tulema hakata. 6.30 ajasin Annu üles, sest tahtsin temaga enne hüvasti ikka jätta. Ta oleks ilmselt ehmatanud, kui teda oleks hommikul äratama läinud ”võõras” tädi ja meie mehega oleme lambist kadunud. Umbes samal ajal jõudis kohale ka juba autojuht. Sõbranna jõudis umbes 6.45, endal selline nägu ees, et hakkab kohe infarkti saama. Juhatasin ta siis Mashat vaatava ja väga unise Annu juurde, ning tegin samas ka majas kiire tiiru, et näidata mis kus on ja üritasin veel meelde tuletada, mida ta teadma peaks.

Seitsme ajal hakkasime Tartu poole sõitma. Sattusime ilusti sellele ajale, kui kõik inimesed tööle lähevad – tere ummikud!
Õnneks sõitis autojuht nii oskuslikult, et ei pidanudki väga kaua ootama. Kõige piinarikkam oli hoopiski see pidev kohalt ära võtt ja pidurdus.
Kuna ma olin tagaistmel vait, kui sukk, siis mees ikka kiikas vahepeal taha ja küsis kas ma elan. Nad vist kartsid valude ajal mu nägu vaadates, et poetan selle lapse vaikselt istme alla, või midagi.

Kuigi valu oli võrdlemisi tihe ja ikka üsna rõvedalt valus juba, teadsin ma, et lõpp pole veel nii lähedal, et sünnitaksin autos. Mina lootsin ja panustasin, et ehk üheksaks on laps käes, või siis hiljemalt lõunaks.

Haiglasse jõudsime kaheksa ajal. Ja tuli välja, et läksime täitsa valesse kohta. Nimelt oli mulle kõrvu jäänud, et pean minema teisele korrusele. Seal on aga ‘sünnituseelne’ osakond, kuhu minnakse saatekirjaga. Need, kes juba spontaalselt valutavad, peavad minema kolmandale. Seega ootasime me mingi 10-15 minutit seal täiesti tühja, enne kui meid õigele teele suunati.

Kuskil pool üheksa olin ma juba KTG all, kuhu jäin vähemalt pooleks tunniks. Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant ja KTG näitas emaka tööks 55 (100 on max).
Üheksa ajal kuskil kontrolliti avatust (natuke valus ja ebameeldiv, aga mitte pooltki nii hull, kui Annu ajal) – avatud üks sentimeeter ja emakakaela oli ka üks sentimeeter veel järgi. Pettumus. Ma arvasin/lootsin, et olen juba vähemalt poolel teel… See tundus täieliku deja vu’na Annu sünnitusest. Valud olid korralikud, nii, et neist üle rääkida ei suuda, avatust pole aga ollagi ja KTG ei näita ka eriti midagi. Kuigi noh, sel korral vähemalt rohkem, kui Annu ajal.

Kuna valud olid tihedad ja ikka üpris intensiivsed, võtsin vastu valuvaigistava süsti ja paratsetamooli küünla, mis nad mulle pakkusid. See pidavat aitama emakakaelal siis avaneda.

Valuvaigistid ei aidanud. Valud lähevad aina hullemaks ja uni tikkus peale. Ma olin juba üle 24 h ärkvl olnud. Energiat õnneks oli, aga uni oli ka…

Valude vahel hoidsin end tegevuses FB’s istumisega, kus siis sõbrannaga, kes Annu juurde jäi, koguaeg juttu ajasin, ning ka Lipsukese FB lehel üritasin iga asja võimalikult täpselt üles kirjutada, et pärast oleks hea sünnilugu kokku kirjutada, ilma, et midagi ununeks. Praegugi vaatan sealt mis kell ma mida kirjutanud olin, muidu teaks enam midagi.

Olin koguaeg püsti. Gravitatsioon pidavat ju aitama!

10.30 kirjutasin, et rohkem lapsi ma küll ei taha! :D

Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant, mõni ka tihemini, ning kestsid minut-poolteist. Keskmiselt 1.15.
Pidevalt käis meid kontrollimas üks armas üliõpilane, kes suutis mind väga palju lohutada. Mul on lausa kahju, et ma teda enam hiljem ei näinud…
Ta seletas mulle paljud asjad selgemaks, mida enne olin pidanud tõeks. Näiteks soovitasid kõik mul koguaeg puhata, aga mina olin nagu eesel ja ajasin end ikka püsti, sest kui ma pikali viskasin, läksid valud kohe 7 minutiliste vahede peale tagasi. Ma arvasin, et avatus tekibki just selle valu ajal. Aga tema ütles, et valu vaid surub last allapoole, avatuse tekkimisega sel otsest sidet pole. Ütles ta ka seda, et see mida näitab KTG emaka tööks, ei näita kuidagi seda, kui kaugel on sünnitus, või kui valus naisel on. Mõnel pidavat presside ajal ka vaid 60 näitama.

11.40 paiku läksin dušši alla, kus tiksusin 12’ni, mil pandi mulle jälle KTG peale, ning pidin üle poole tunni voodis lamama (vist isegi kauem). Emaka töö oli hädised 25 ja valud olid iga 4 minuti tagant.

13.12 olen kirjutanud, et mulle tundub nagu dušš oleks valudel tuure maha tõmmanud, sest üllatavalt hea oli olla jälle.

Valutasin kaheni, siis läksin jälle dušši alla. Olin seal pool tundi, või rohkemgi. Sel korral võtsin kaasa ka tugiraami, millele oli hea toetuda.

Kolme ajal tuldi jälle meid kontrollima. See on nüüd see koht, kus tekivad lüngad, sest peale KTG’d ja avatuse kontrolli selgus, et edasi minek on olnud minimaalne. Kuue tunniga oli lisandunud vaid pool sentimeetrit ja emakakael oli nüüd täitsa lame. Kuus tundi tagasi oli avatus sentimeeter, nüüd poolteist! Suuuuuur pettumus. Nii palju vaeva, nii palju energiat, nii palju valu… Ja nii vähe tulemusi. Ma olin juba 12 tundi valutanud, aga asi oli endiselt alles VÄGA alguses…

Seega olin nõus ka järgmise valuvaigisti süstiga, mis pidi olema tugevam ja KINDLASTI aitama. Pidin seejärel kõik asjad hääletu peale panema ja mees pidi ka ülivaikselt olema, või üldse ruumist lahkuma, et ma siis saaksin magada ja puhata.
Mida aga muidugi ei juhtunud, oli puhkus, sest see süst ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.
20 minutit peale süsti saamist saatsin mehe ütlema, et see ei mõju! Öeldi, et oodaku ma pool tundi, küll mõjub.
Ei mõjunud.
Valud olid iga 2-4 minuti tagant, aga kui lamasin, lõi vahed jälle 7 peale. Seega olin raami najal püsti ja õõtsutasin puusi, nii oli kõige mõnusam valust üle hingata. Aga kui ma õigesti mäletan, siis umbes sel ajal jäingi ma pigem voodisse, sest seismine muutus juba liiga raskeks. Lõin juba käega ka, et niikuinii see ei aita asjadele kaasa.

Kuskil kuue paiku tõmbasid valud korralikult tuurid üles. Hakkasin aaa’tama ja mees pidi mulle pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale iga valu ajal väga tugevalt suruma. Mäletan kuidas ma koguaeg käsutasin, et kõvemini ja kõvemini. Ühe valu ajal mees ütles, et ta ei suuda enam nii, et mu sõrmed on juba sinised. Ma vaid käratasin, et ‘KÕVEMINI’.

Kui alguse poole on minu jaoks alati müstika, kuidas see valu tuleb, see halvab su keha ja sa mõtled, et oh-sa-kurat-kui-valus. Siis saab see aga järsku läbi. Sa saad edasi tegutseda, kõndida ja rääkida. Sa jõuad juba mõtlema hakata, et see ei olnudki nii hull ja ehk sa üldse ei sünnitagi veel? Ning siis tuleb see uuesti… Aga lõpus on mul alati nii olnud, et valu vaid leebub, täiesti ära ta nagu ei lähegi enam. Seega on mul lõpus alati vahede mõõtmisega probleeme. Ma ei saa väga täpselt enam aru kus üks valu lõppeb ja teine algab.

Kuna ma tegin juba nii kohutavaid hääli, tuli arst mind vaatama. Pakkus välja epiduraali. Sel hetkel ei tulnud see otsus mul enam raskelt. Ma teadsin, et kas see või keiser.
Kuigi mul oleks veel jaksu olnud, siis seda valu ma enam taluda ei suutnud, ega tahtnud. Iga uue valu saabudes mõtlesin vaid, et palun ei, ma ei taha enam!
Mul on tunne, nagu ma peaksin veel kuidagi seda epiduraali otsust õigustama, või end süüdi tundma, et rohkem ei proovinud. Nagu ma oleksin sellepärast nõrk, et lasin selle teha… Ma tahtsin ju täiesti loomulikku sünnitust ja olla ürgema. Aga ma olin juba kannatanud küll, ning sellest ei olnud enam kasu. See süst oli tol hetkel minu jaoks ainuõige otsus.

Arst läks narkoositiimi kutsuma (nemad teevad seda süsti). Mina jäin edasi karjuma. Tuli üliõpilane ja hakkas mulle kanüüli paigaldama. Mees oli just palatist korraks lahkunud. Pidin kätt paigal hoidma. Isegi siis, kui valu tuli. See aga tähendab, et ma ei saanud ka ise endale pöidla ja nimetissõrme vahele vajutada, kui valuhoog tuli, vasak käsi pidi ju liikumatult olema. Seega hammustasin valu ajal end nii kõvasti kui suutsin hoopis paremasse kätte.
Tundsin kuidas ta seal pusib ja kanüüli lükkab. Tundus nagu ta üritaks seda mööda veeni edasi suruda. Ta üritas seda mulle vasaku käe küljele panna, et kanüül ei jääks mu ‘pöidla naha vajutamise rituaalil’ ette.
Ja siis ta ütles, et peab uuesti proovima, sest veen kadus ära. Tore.
Seejärel pani ta kanüüli mulle käelaba peale.

Arst tuli tagasi, et kontrollida ega laps ometi nüüd ja kohe tule, sest hääled pidid olema vastavad. Küsis veel, et ega ma kakahäda tunnet tunne. Ütlesin, et ei.
Avatust oli kolm sentimeetrit ja koos arsti käega väljus ka lõpuks see kauaoodatud limakork.
Praegu mõtlen, et ma rapsisin selle 1,5 sentimeetri pärast 12h. Seisin püsti, liikusin ja lõdvestasin iga valu ajal sealt alt neid lihaseid. Nüüd, kui viskasin lebosse ja lõin käega, valud venisid kohati jälle 7me minuti peale, tuli sama palju avatust juurde vaid 3 tunniga. Ehk oleks kohe pidanud vaid lebotama.

Umbes pool seitse õhtul jõudis narkoositiim minuni. Mees aeti välja. Mind käsutati vasakule küljele, jalad ribide alla. Selle peale sain kohe järgmise tuhu. Mind topiti juhtmeid, voolikuid ja plaastreid täis. Puhastati terve selg mingi külma asjaga. Sain rahumeeli paar tuhu ära kannatada kogu protsessi ajal. Tegutseti kiirelt. Tundsin vaid kuidas arst mingi makaronilaadse asja mulle selga lükkas. Mitte mingit erilist valu, nagu oleks süsti saanud vaid. Mõni ütleb, et see on jubejubejube valus, aga mina õnneks ei tundnud midagi.
Mõjuma hakkamisega läks vaid kaua. Kuskil 40 minutit läks selleks, et vaikselt hakkaksid valud taanduma. Iga järgnev valu oli nagu nõrgem. Kuni umbes tunni pärast ei tundnud enam eriti midagi. Väga õrnad valud ja kokkutõmbed.
Kätte sain mingi nupuga puldi, et ise saan siis vajutada, kui mul uut doosi vaja on. Pidavat kuni neli doosi tunnis süstima (ükskõik mitu korda vajutan) ja kui üldse ei vajuta, siis vaid üks doos tunnis. Mina vist võtsin ikka maksimumi, sest ma isegi ei tea kui palju ma vajutasin.

Kaheksa ajal kontrolliti jälle avatust. Alla kahe tunni ja avatust oli lisaks hüpanud kaks sentimeetrit. Nüüd olin siis lõpuks poolel teel, ehk 5 cm peal. Kõigest 17 h valutamist, millest esimese 12 tunniga tuli vaid 1,5 sentimeetrit.

Minu mäletamist mööda tuli nüüd palatisse mingi teine arst ja avaldas soovi veed avada, ning lapse pea külge andur panna, mis tema südant jälgiks. Mul pidavat kõhu peal ‘liiga palju’ segavaid kihte olema ja lapse südant olevat raske KTG’ga jälgida. Ütlesin, et ma eriti ei sooviks küll, et nad mu lapsele selle anduri kruviga pähe keeravad, ma pigem lebaksin siin KTG all liikumatult.
Ja järgmine hetk mida ma tean – tunnen kuidas midagi sooja minust välja voolab. Ahah, avas veed. Ja siis tunnen juhet. Ta pani ikkagi selle anduri! Miks nad üldse küsivad minu arvamust, kui teevad niikuinii seda mida ise tahavad?
Selle anduri juures oli jube ebameeldiv see, et iga kord, kui laps liigutas, liikus ka juhe ja mina tundsin seda.

Et lõpuks oli minu küljes siis kanüül, KTG andur, mis jälgis emakat, epiduraali juhtmeid mingi kolm tk, lapse südametöö andur ja kindlasti midagi veel… Külje keeramine (mida kästi iga natukese aja tagant teha) oli päris naljakas. Kõiki juhtmeid pidi ju järgi andma ja lohistama.

Kuna ma valusid enam ei tundnud, oli elu jälle lill. Rääkisin mehega juttu ja tegime isegi nalja vist. Kuni ta tooli peal magama jäi…
Mina istusin siis läpakas ja kirjutasin Lipsukese FB’sse mis vahepeal toimunud oli. Sõbrannaga sain ka nüüd üle tüki aja rääkida jälle, ning Annu kohta pärida.

Kuni kuskil 20.50 ajal otsustasin ka silma looja lasta, sest jumal teab millal midagi toimuma hakkab… Ämmakas oli pidevalt pärimas käinud ega ma kakahäda tunnet tunne. Ei tundnud.

Aga järsku – 21.20 tundsin midagi imelikku. Midagi nagu liikus mööda mu vaadži alla. Ajasin kohe mehe üles ja ütlesin, et mine kutsu arst või keegi, LAPS TULEB. Vaesekene ehmatas üles ja ei saanud mõhkugi aru. Oli temagai ju magamata. Jooksis mööda palatit ja esimese hooga mõtles, et mul on valu ja ta peab mu kätt vajutama. Siis ütlesin, et mine kutsu arst, laps tuleb! Tormas ukse poole, aga tuli paar sammu jälle tagasi, ning küsis ‘misasja?’ Kolmandal korral sai lõpuks siis piisavalt selgeks, ning läks. :D

Kohe tuli ka arst ja kinnitas, et jah, näe lapse pea on siinsamas. Ma särasin nagu kristallkuul, naeratus suuni. Valu mul ju ei olnud. Aga mingit pressimise tunnet ka polnud. Ma lihtsalt suvalise koha pealt surusin… Mingil hetkel ikka tundsin kuidas toonus last välja lükkab, siis üritasin kaasa pressida ja hingata. Kui aus olla, siis pole mul aimugi mida ma tegin seal…

Kui lapse pea hakkas välja jõudma katsusin ka seda mitu korda. Ei suutnud ära imestada, et see tõesti-tõesti ongi nüüd kohe juhtumas! Ma sünnitan ise!
Mees võttis juba kaameragi välja, ning tegi sealt alt ka pilti. Ämmaemand turtsatas, et milleks jumala pärast seda vaja oli. Ma siis naersin, et no mul on ikka blogisse tõestusmaterjali ka vaja! :D

Nagu aru saada on, siis kogu see faas oli nagu lill. Valu ei olnud, vaid ebamugav oli ja kui pea hakkas päris kohekohe välja vupsama, oli selline kipitav tunne, või ma ei tea. Vähekene valus ehk. Elevus ja rõõm oli igatahes kolm korda suurem.

Kui pea oli sündinud, tuli ka keha murdosa sekundi jooksul järgi. Ja nõnda ta 21.42 sündiski!

Esimene küsimus oli, et miks ta ei nuta. Ämmakas ütles, et oota nüüd väheke, kuivatas ta selja ära ja siis tuli ka esimene kisa, ning ta maandus mu rinnal.

Poiss karjus, mina tihkusin ilma pisarateta nutta ja korrutasin talle, et kõik on hästi, sa oled nüüd emmega. Tänasin teda, et ta ise sündida otsustas ja tihkusin veel natukene.

Seda ei ole võimalik sõnadesse pannagi. See on nagu tervenemine Annu erakorralisest keisrist. Ma olen siiani sellest joovastuses ja ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. See on lihtsalt ülim! Ja seda on ilmselt näha ka mu postitustest.

Poisike hakkas koheselt end edasi lükkama ja rinda otsima. Üritas mind igalt poolt ära süüa ja lutsutas oma rusikaid. Tõstis hoogsalt pead ja vaatas mulle otsagi lõpuks.
Ämmaemandaga kaasas olnud abiline ütles, et nii tubli poiss ja vaata aga vaata, tal on põselohud ja nii usinalt vaatab ringi. Ma siis üritasingi vaadata, aga no loomulikult ma ei näinud midagi muud, kui ta peanuppu. Hakkasin siis kohe heldima, et täitsa ississe ju! Ja blond ka veel pealekauba. Kui nüüd sinised silmad ka tulevad, siis täitsa kaksikud (tähtkujust on niikuinii kaksikud mõlemad!).

Peagi sündis ka platsenta. Poole kõrvaga nagu kuulsin midagi, et pidavat teine jube suur olema. Mees lõikas nabanööri läbi ja siis asuti mind kokku lappima. Selleks kulus mingi tund umbes.
Emakakael pidavat ribadeks olema ja väljast ka palju rebendeid. Nagu pärast paberite pealt lugesin, siis lahkliharebend ja mõned õmblused olevat ka mokkadele. Kuidas see võimalik on, ma ei tea ja ei tahagi teada, kui aus olla. Mõtlesin, et vaatan peegliga mis seis on, aga ei tea kas julgen. :D

Kui mind alles lapiti, üritasin mina juba last rinnale imema panna. Natukene ta ka nii imeda sai, aga põhiline imetamine toimus siiski peale seda, kui kokku lappimine oli lõppenud.

Varsti toodi meile söök ette. Mina siis aga agaralt ajasin end istuma ja ämmakas oleks selle peale vist infarkti saanud. Ta ei suutnud uskuda, et mul valus ei ole.

Kuna me perepalatit ei võtnud, pidi mees peagi koju suunduma ja umbes 23 ajal õhtul ta seda siis tegigi. Ütlesin veel, et ma tuleks kohe ja praegu temaga siit haiglast ära, sest tundsin end paremini, kui peale Annu keisrit koju minemise päeval.

Mingil hetkel jäin ma siis lapsega palatisse kahekesi. Ämmakas ütles, et tuleb 10 minuti pärast tagasi. Mina aga tundsin end nii krapsakalt, et mõtlesin, et võtan omale vett, mis teisel pool voodit oli. Panin lapse voodile ja hakkasin aga püsti tõusma. Järgmine hetk oli mats ja maaühendus. Jalgu polnud üldse all. Pea hakkas ringi käima. Toetasin selle siis voodile. Mõne hetke pärast üritasin uuesti tõusta. No ei ole jalgu! Mõtlesin siis, et mis ma nüüd teen, ämmakas tuleb ka alles tüki aja pärast, ning laps juba muutus rahutuks.
Tõmbasin siis selle tooli, mille peal mees enne maganud oli, endale lähemale ja vinnasin end käte jõul sinna. Tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale ja võtsin lapse sülle. Varsti tuli ka ämmakas, ning ehmatas veidi selle peale, et ma kuidagi maagiliselt voodist juba toolile olin liikunud. Rääkisin siis talle loo ära ja ta ütles et kaalume ja mõõdame lapse ära, ning ta siis läheb kutsub kedagi. Vähemalt ma mäletan nagu ma oleksin mõõtmise ja kaalumise ajal ikka toolis istunud… Igatahes, poisi parameetrid olid 3476g, 51 cm, rind oli 35 ja pea 34,5 cm. Seega pisike ussike on ta tõesti. Pikk ja peenike. Ma pakkusin sünnikaaluks 3500g ja 50 cm pikkuseks. Üsna täppi. :)

Peale mõõtmist ja riietamist sain poja oma sülle ja ämmaemand läks abi kutsuma, sest üksi ta mind enne voodile vinnata ei suutnud. Potsatasin vist isegi uuesti maha, kui õigesti mäletan.
Tuli siis abilisega tagasi ja nad aitasid mu voodisse. Ämmakas läks veel uuesti narkoosiarsti käest küsima, et kas see on ikka okei, et ma jalgu alla ei saa.
Muide, enne just rääkisime epiduraalist temaga ja ta siis ütles, et tema ei ole kunagi kuulnud, et see jalad alt võtab, aga mina oskasin vastupidist väita. Tema ei uskunud. :D
Igatahes, jalgu ma tundsin, aga seista neil ei suutnud… Seega toodi mulle ratastool ja nõnda me siis palatisse veeresimegi. Ma ei oska nüüd pead anda, et mis see kell oli, midagi südaöö paiku ehk…

Ja nõnda see Maipõrnikas siia ilma saigi. :)

Väike Joel

  • 30.mai
  • Kell 21.42
  • Kaal – 3476g
  • Pikkus – 51 cm
  • Rind – 35 cm
  • Pea 34,5 cm
  • Hinne 9-9
  • Rasedusnädalal 39+1
  • Esimestest tugevamatest valudest sünnini – 18 tundi 42 minutit


Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kolmas elupäev, ehk – saime koju, laste esimene kohtumine, käisime shoppamas, Annu vihkab mind ja EI mingit pudelit mu lastele!

Kuigi poisike ei saanud eile hommikul veel endiselt rinnast piima, saime koju, sest ma kurtsin, et esimene laps on kodus meeletus stressis. Lubati siis koju, aga omal vastutusel ja pidin esimese asjana poest RPA’d ostma minema. Noogutasi aga kaasa ja tormasin oma palatisse tagasi, et mehele helistada – VII MIND SIIT ÄRA! :D

Lõunaks jõudsid mees ja Annu Tartusse. Kui Annu palatisse astus ja mind nägi… Ta naeratas nii-ii kohmetult! Mitte midagi ei öelnud. Mina muidugi kallistasin ja musitasin teda nagu segane ja hoidsin TÄIEGA pisaraid tagasi.
Ja issand milline ta välja nägi… Mu vaene väikseke. Ta nägu ja käed on täiesti kärnas ja verised. See paganama dermatiit ma ütlen! Nüüd juba õnneks on parem ja enam ei kratsi ka pmt üldse. Ma ütlesin kohe, et see on sellest stressist, et ma ära olin…
Üle kere olid tekkinud ka mingid punased täpid. Esimese hooga ehmatasin ja mõtlesin, et ehk on tuulerõuged. Joppakolla, pärast on Väikevend ka mõne päevasena siis rohelisi täppe täis.
Õnneks tundub, et need kõigest sääsepunnid, sest täna on needki juba heledamaks hajunud.

Igatahes. Kui Annu esimest korda Väikevenda nägi, ütles ta väga rõõmsalt ‘tita!’ ja siis ‘tekki!’ ning tõmbas poisil teki üle pea. :D
Pärast tegi veel pai, tahtis sülle võtta jne… Filmisin tegelikult seda kõike, aga see jääb ilmselt siiski pereringis vaatamiseks. :)

13307275_964269297024130_8646708379679413130_n

Kuna ma pidin ju seda neetud RPA’d ostma ja pudelit mul ka kodus ei ole, siis suundusime Lõunakasse. No ja kui juba, siis juba, ning lasin mehel ühe kinkekaardi ka kaasa võtta, et see laiaks lüüa. Loomulikult ei leidnud me kohe õiget kohta üles ja nii me seal seiklesime. Tänasin vaid jumalat, et ma enne haiglast ära tulekut olin endale grammise valuvaigisti sisse söönud…

Kuna Annu vann on nüüd õues ära trööbatud ja sellel on tegelikult juba umbes 1,5 aastat põhjas mõra, ostsin poisile uue vanni ja mingi svammist vannitamise aluse ka. Lisaks ei tundunud eriti tervislik valik jätta beebi voodisse ‘madratsiks’ paksusid tekke, seega võtsin ka ühe kookos-tatra madratsi poisi võrekasse. Mille ma muidugi suure hurraaga esialgu üldse poodi unustasin… Mees siis lippas pärast järgi sellele. :D

Ma ei tea mis teema mul nüüd selle unustamisega on. Mallukas ja Leenu saatsid mulle haiglasse imeilusa kimbu. Ja arvake ära, kas ma selle sealt vaasist kaasa ka haarasin? Ma veel enne mõtlesin, et raudselt unustan maha ja unustasingi. Ometi sättisin vaasi ilusti koti kõrvale jne… Oeh. Loll mis loll. Ja tagasi ei olnud ka aega enam minna, sest autojuht pidi kolmeks kodus olema (me jõudsime pool kolm alles meie juurde).

Kui lõpuks koju jõudsime, viis mees Annu magama ja mina hakkasin poissi toitma. Kui poisiuss magama jäi, hakkasin ma suure ahastusega koristama ja kotti lahti pakkima. Mitte, et mees poleks siin midagi teinud! Vastupidi. Tal oli kõik täiesti kontrolli all ja tehtud. Isegi mu kasvuhoone ja aiamaa eest hoolitses (+ muidugi loomad jms selline). Uskumatult tubli!
Aga no ma suutsin juba koti lahti pakkimisega nii palju segadust tekitada, et pidin hiljem kõik toad tolmuimejaga üle tõmbama. No ja siis vahetasin voodipesu ja panin asju ära ja tegin poisi voodi korda ja pesin pesu ja… Ühesõnaga täiesti segane olen. Ise sünnitasin kaks päeva tagasi nii, et kahest august sai pmt üks ja räägin koguaeg, et ei saa istudagi, aga nüüd rahmeldan ringi nagu…
Pärast muidugi kahetsesin seda valusalt. Kahetsen siiani. Need õmblused mis mul mokkade peal on… appi. Tooge keegi valuvaigistit, mida ma võtta ka saaksin!

Ja mis ma veel rääkida tahtsin – Annu vihkab mind! Ta ei andesta mulle vist iial seda, et ma neli päeva ära olin… Ta on nii solvunud! Mina ei või mitte midagi teha. Eile õhtul tahtsin teda magama panna, nagu alati. No täiesti võimatu! Ainult röögib ja jookseb mehe juurde. Läbi suure hüsteeria sain ta siis kreemitatud ja riidesse, aga muinasjuttu lugeda ei lasknud. Enne läheb ilma jututa magama, kui laseb minul seda lugeda! Lõpuks võtsin mehelt lihtsalt poisi endale ja lasin temal Annu magama panna, ise hoidsin pisaraid tagasi. Annu veel röökis ‘eiiii!’ kui mees temaga minu (ja ühtlasi voodi) poole kõndis. Ta vist mõtles, et mees toob ta jälle minu juurde. Aga pani hoopis võrekasse ja seal tuli hetkega rahu. Vaene laps, sai oma kohutava ema käest päästetud!

Esimene öö kodus oli ka väga…põnev. Peale seda, kui lapsed voodisse saime, hakkasime vaatama ‘päevad mis ajasid segadusse’. Ma ei tea kas see olen ainult mina, aga mina nimetaks selle filmi hoopis ‘film mis ajas segadusse’, sest ma ei saanud ikka mitte sittagi aru.
Ega eriti kaasa vist ei aidanud ka see, et ma lõpus lihtsalt magama jäin, aga noh…

Kell oli vist midagi pool üks tiksunud, kui me magamistuppa suundusime. Loomulikult hakkas poisiuss just siis trallima ja järgmised pool ööd veetsin ma elutoa diivanil, teda rinnale surudes. Lihtsalt mängis tissiga. Nagu oleks imemise unustanud! Needsin mõttes seda paganama rinnapiimaasendajat ja kogu seda pudelijura! Annuga oli ju täpselt sama jama, kui ma talle mõned korrad pudelit olin andnud. Lihtsalt hakkas lolli mängima, ilmselt lootes, et mu närvid ütlevad üles ja annan jälle pudeli. Ennast pole ollagi, aga kavalus on selline, et… Pudelist on ju palju kergem söök alla kugistada ja tuttu tagasi jääda. Rinnaga peab vaeva nägeme.
Aga ega ma ka alla ei vandunud ja mõtlesin, et kui ma praegu nii väsinud ei oleks ja mul alt kõik nii valus ei oleks, siis tõuseksin kohe ja praegu, ning virutaks selle pudeli suure kaarega prügikasti. No ikka ülikurjaks ajas. Võtab tissi suhu, lätsutab kaks korda nagu pudelit ja laseb lahti. Joppakolla. :D

Õnneks täna on piim juba rinda tulema hakanud ja rohkem ma loodetavasti seda pudelit puutuma ei peagi. Hommikuks saime ikka läbi suure surma imemise jälle selgeks ja ma eeldan, et õhtuks on piimapais ka kohal.
Ma juba haiglas ütlesin arstile, et niikuinii tuleb piim rinda, kui koju lähen ja enam Annu pärast ei muretse. Nii oligi. Või noh, ehk oleks ta ka haiglas tulnud, sest Annuga tuli mul ju ka piim 3.päeva õhtul ja 4.päeval oli juba pais. Imelik vaid, et keisriga tuli piim sama kiirelt, kui loomuliku sünnituse puhul. Või ehk mängib siin rolli see, et mõlemad sünnitused algasid ise ja mu keha ongi lihtsalt kogu selle titenduse värgiga aeglane (nii sünnituse ajal emaka tööga, kui pärast piima tekitamise ja hoidmisega).

Ma juba tunnen kuidas see pais tuleb. Täpselt samasugune ribivalu on paremale poole tekkimas, magu valutab ja toit hakkab vastu (midagi süüa ei taha!), nagu Annu ajalgi.

Aga on üks asi, mida ma ei suuda ära imestada. KUIDAS see poisike ometi nii tibatillukene on? Ta sündis Annuga võrreldes suuremana, aga tundub kolm korda väiksem. Kas see sentimeeter pikkuse vahet tõesti mõjutab NII palju? Kõik riided on talle nii laiad, et ta libiseb neist lausa välja! Pikkuse poolest jäävad väikseks juba (varrukad on kolmveerandid), aga laisussse võiks sinna kolm temasugust konnakest panna. :D
Annu tundub mulle nüüd nii suur ja tark ja tubli. Mitte, et ta seda enne ei oleks olnud. Aga esiteks, ta on selle nelja päevaga nii palju sõnu juurde õppinud… Ja teiseks, kuna ma olin juba harjunud Väikevennasuguse konnapojaga, siis tundus mulle maruimlik järsku Annusugust last hoida või katsuda. Tema käed ja jalad on NII suured. Ta on NII raske. Ta tundub lihtsalt NII suur. Mis sai minu väiksest tütrekesest ja kes on see hiiglane, kes ta alla neelas? :D

Aga poisike on muidu väga mõnus sell. Tahab koguaeg kaisus olla ja hea meelega ei lasekski mind lahti. Enne just võitlesime. Tahtis nibu suus magada. Ei imenud ega midagi, aga lihtsalt pidin temaga lebama siis… Aga no nii kahjuks päris ka ei saa, et ma olen temaga 24/7 ühenduses. Sellepärast otsisingi Annust järgi jäänud soothie lutid üles ja proovisin talle neid anda. Võttis kohe hea meelega vastu. Nendega ei ole ohtu ka, et rikub tissitamise ära, sest ots on samasugune nagu rind ja neid peab samamoodi imema. Neid kasutatakse isegi enneaegsete lastega haiglates, kui õigesti mäletan.
Nüüd on ainult jama, et vahel kukub lutt suust välja ja siis on kohe kisa lahti…

Üks hea asi veel – ükskõik kumb lastest nutab, see teist ei sega. Poisike eile öösel lasi täitsa vapra häälega, aga Annu vaid veidi nihverdas selle peale. Aga no ega ma sinna magamistuppa teab mis kauaks samas ei jäänud ka selle kisava Põrnikaga. Ja täna röökis Annu nagu siga aia vahel, aga poisike magas magusalt edasi.

Ühesõnaga, asi laabub. Ainult, et ma ei tea millal ma selle sünniloo kirjutatud saan. Enne läheb mul kõik meelest ära, kui selle jaoks aega leian. Õnneks on mees neljateistkümnendani kodus. Ilma temata ma praegu küll ei kujutaks ette seda asja siin. Eile juba oli nii, et appiii, ära iial mind nendega üksi jäta! :D
Naljatas mul veel siin, et ‘okei, ma siis lähen linna ära’. Väga vaimukas. Annu on korviga kiriku ukse taha jätmiseks küll liiga suur juba, aga mingi suurema kastiga ju ikka annaks viia? Kui pealt teibiga näiteks kinni tõmmata? Ja poisike mahub veel vabalt isegi saiakotti. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Esimesed päevad peale sünnitust

Poisiklutt saab peagi kahe päevaseks ja mõtlesin teha ühe kokkuvõtte, et kuidas on need päevad meil läinud ja mis üldse toimub.
Hetkel oleme veel haiglas. Ehk oleks täna juba kojugi saanud, aga nagu arvata oli, siis hakkas poisike kaalu kaotama. 3470 grammist on järgi jäänud 3190grammi. See teeb üle 8% kaotust, mis on juba üle normi. Seega täpselt sama teema, mis Annugagi oli. Temal oli see protsent lausa 10 mingil hetkel.
Ise tunnen ka, et piima veel väga pole ja poiss on näljas. Eile õhtul oli ta näiteks kolm tundi vaheldumisi rinnal ja jäi ikka rahutuks. Lutsutas käsi ja kui nibu suhu ei andnud, tuli nutuvirin.
Täna hommikul täpselt sama teema.
Olen teda nüüd kaks korda enne ja pärast söötmist kaalunud, ning mõlemal korral oli tulemuseks hädised kaks grammi! Seega, et poisike üldse oleks suuteiline veel üleval püsima ja imema, olen pidanud talle 2x 20 ml rinnapiimaasendajat andma.
Ega ma sellest sillas pole, aga muudmoodi praegu ei saa ja õnneks ma tean, et see on vaid ajutine. Hiljemalt homme peaks see probleem lahenema. Vähemalt nii oli Annu ajal…
Viimasel söötmisel teine rind juba tilkus. Päris tigedaks ajab see tilkumine. Niigi vähe piima ja siis jookseb raisku eksole… Järgmisel korral lasen ämmakal vaadata, ega lapsel keelekida pole vms, mis imemist segaks. Ehk on asi hoopis selles. Tundub natukene ebaloogiline, et rind tilgub, aga kätte saab laps vaid kaks grammi.

Positiivne on see, et poisike on väga agar imeja ja sellega probleeme ei ole. Erinevalt Annust, keda me pidime söömise ajaks ikka igasuguste veidrate vahenditega äratama. Kaks korda tõmbas ja siis pidime jälle teda üles ajama… Aga see on neil selline refleks, et kui liiga palju energiat kaotavad, siis lõpuks ei taha nad seda isegi söömise peale enam raisata ja vaid magavadki.

Ma oleks pidanud juba eile sellele tähelepanu pöörama, sest poisike on ikka vana rahu ise. Nutab viimases hädas ja muidu ka täiesti suva mis temaga tehakse. Annu sel ajal juba tegi meile sellist tralli, et vähe pole…

Aga kui see kaalu asi nüüd kõrvale jätta, siis meil läheb ikka iga päevaga aina paremaks. Esimesed külalised on käinud ja olen suutnud järjekordsed sõbrannad ära traumeerida. Kui tänu minu kogemustele jääb nüüd Eestis mõni laps sündimata, siis ma mõtlen küll, et targem oleks lihtsalt kuss olla olnud. :D

See, et sünnitusega valud lõppevad on ikka ilus vale küll. No see ei tulnud mulle tegelikult üllatusena, sest Annu ajast mäletan veel liigagi hästi, kui toredad need emaka kokkutõmbed olid. Eriti imetamise ajal. Esimesel päeval pidin imetamise ajal hingama, nagu hakkaks kohe uuesti sünnitama. No see oli ikka… tore. :D
Ma ei tea kas aitas bandaaž, või mis, aga nüüd on need juba leebemad. Jumal tänatud!

Kuigi ma olen alt korralikult kokku traageldatud ja vetsus käimine tundub täiesti…palun ei. :D Siis täna hommikul õnnestus mul juba end imetamispadja abiga istuma sättida. Ja kui jalad enda alla sätin, nii, et tagumik päris voodi vastu ei lähe, saan ka istumisega hakkama.
Veidi üleliigset infot ka – nr2 tegin ka läbi suure hirmu täna lõpuks ära (reaalselt oli üle kere külma higiga kaetud). Päriselt ka. Ma nii kartsin seda… Mitte seda, et õmblused rebenevad, vaid seda, et see on lihtsalt põrguvalus. Polnudki nii hull, kui arvasin, aga no…jube ikka. :D
Hädasti oleks seda sõõrikut vaja, mida tagumiku alla panna. Eriti mõeldes, et koju on umbes tund aega sõitmist. Võeh, see on ka ainus põhjus miks ma seda ei oota…
Tahaks juba nii koju tegelikult. Mul on Annust nii kahju! Vaesekene on nii stressis, et dermatiit on kohe eriti hullusti välja löönud. Terve nägu on tulipunane… :(

Samas ma ei oleks ette kujutanud, et Annu praegu siin oleks. Alguses olin küll kindel, et võtame peretoa ja toome Annu ka siia, aga mees veenis mu ümber. Seega läks ta peale sünnitust kohe koju Annu juurde tagasi, ning ma pole neid nüüd mitu päeva näinud.
Minu ja poja seisukohast oligi nii parem, sest ma ei oleks suutnud Annu aktiivsusega sammu pidada, poleks saanud hetkegi puhata ega imetamisele keskenduda. Annu seisukohalt on see aga täielik kosmaar… Aga loodetavasti saame ikka homme lõunaks minema siit.

Kuna peretuba ei võtnud, siis läksin tavapalatisse, mida pidin ühe naisega jagama. Ema-beebi tuba oleks ka vist võimalus olnud, aga ma ei näinud mõtet sellele raha raisata.
Aga no tavapalati rõõmud – ühe laps lõpetab nutmise, teise oma alustab. Minu oma oli esimesel ööl päris kuss, aga palatikaaslase oma lasi pool ööd jutti. Seega olin ma pmt kolm ööpäeva magamata. Aga no pole hullu, päeval oli selle eest aega tukkuda küll ja veel. Umbes poole tunni kaupa, aga parem kui mitte midagi.

Vahetult peale sünnitust olin ma ikka eriti kraps ja ütlesin mehele, kui ta omi asju kokku pakkima hakkas, et ma laseks siit haiglast kohe praegu hea meelega jeed, ning läheks temaga koju. Ajasin end veel voodis istuma (ise olin just õmblustöökojast läbi käinud!), et lõpuks midagi süüa, aga alla ei läinud midagi. Süda oli endiselt paha.
Tundsin küll, et jalad on veits tömbid all, aga ei arvanud sellest eriti midagi. Olin nii ekstaasis ja rõõmus oma sünnituse üle, et ei tundnud tuhkagi. Aga see kõik oli ilus pettekujutlem, mille oli loonud imeloom nimega epiduraal.
Mõtlesin krapsakalt, et kõnnin teisele poole voodit, et vett võtta. Tõusen – mats ja maaühendus. Jalgu polnud. Süda läks pahaks ja pea hakkas ringi käima. Ajasin end põlvedele, ning toetasin pea vastu voodit. Üritasin end püsti ajada – no ei saa, pole jalgu! Mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Nägin voodi küljes hädaabi nupu moodi asja – vajutan. Ootan. Mitte midagi… Ämmaemand lubas ka alles 10 minuti pärast tulla. Ma ei saa ju siin maas vedeleda nii kaua!
Tõmbasin siis tooli lähemale, mille peal mees just enne maganud oli, ning vinnasin end selle peale. Siis tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale, et laps kätte saada.
Jumal tänatud, et mul nii palju oidu ikka oli, et tema enne tõusmist voodile jätsin.
Minuti pärast tuli ka ämmakas, kes üritas mind voodisse tagasi saada, aga no ma lõpetasin kohe matsti jälle maas. Mis siis ikka, vinnasin end jälle toolile tagasi ja jäin ootama millal mulle ratastool tuuakse. :D

Tänu sellele, et ma epiduraalist ikka maksimumi välja kerisin, see juhtuski (ise sain ju vajutada, kui tundsin, et juurde vajan). Ja tänu sellele ma ei saanud ka kanüülist lahti, mis mind koledal kombel häiris.

Sünnitusjärgsel hommikul ei jõudnud ma ära oodata, millal ometi keegi minu juurde tuleb. Aga no mida ei tule, seda ei tule. Hommikul kuuest saadik ootasin. Terve selle aja oli laps ka suht hooleta, sest mina ei saanud end isegi nii palju liigutada, et tal mähet vahetada. Lõpuks lihtsalt läbi valu pressisin end üles, sest laps oli kakanud. Keegi ei tulnud kontrollima, et kas ja kuidas imetamine läheb, ega midagi. Ma saan aru, et sünnitajaid palju ja aega pole jne, aga no kammoon simmo. See ei ole ka ju päris okei?
Lõpuks keegi poole 12 ajal LÕUNAL siis suvatses ilmuda. Sain oma kaua igatsetud valuvaigistid (mis üllatus-üllatus, eriti midagi ei teinud), kanüülist sain ka lõpuks lahti, kisti plaastrid maha, vaadati õmblusi jne.

Ma pean lihtsalt ütlema, et mu esialgne ootus osutus ikka täiega tõeks. Põlvas olime kui kuningad, terve personal meie päralt. Piisas vaid sellest, kui laps veidi kõvemat häält tegi ja juba joosti vaatama, ega meil midagi vaja ole. Siin oled lihtsalt üks paljudest. Nagu liini peal – üks sisse, teine välja. Kedagi ei huvita tõeliselt, kuidas sul on. :D
Lisaks pean veel mainima, et kardin, mis eraldab kahte voodit, on konkreetselt sitane. Enne mind on siin vist üks väga kauge lasuga beebi olnud, sest reaalsed sita triibud jooksevad mööda kardinat alla (tegelikult mulle tundub, et isegi maha on veel üks torts seda kraami ära kuivanud). Päris rõve, kui aus olla. Ja ma olen seda juba kaks päeva vahtima pidanud. Söömise ajal ka. :D

13330420_1093884470683823_392922840_n

Aga kokkuvõttes ütlen siiski, et Tartusse tulekut ma ei kahetse. Jah, eelistaksin iga kell väikst Põlvat, aga üldnarkoosi keisri oht kaalus kõik üles.
Ja tegelikult on kõik arstid ja üldse kogu personal siin väga-väga mõnusad ja sõbralikud.
No kui välja arvata see eile õhtune koristaja (?), kes mulle suht tigeda häälega käratas, et ega tema ei hakka mitu korda siin mu taldrikuid otsimas käima, kui mina kohe söödud ei saa. Sorri, aga ma vapsee magasin vist siis, kui toit toodi ja kui nad tund hiljem juba kandikut ära viima tulid, siis ma alles esimest korda nägin seda. Ütles veel, et nüüd toogu ma ise see pärast siis ette ära. Noogutasin aga agaralt kaasa, mis mul muud üle jäi. Mitte, et mul oleks üldse aimugi kuhu seda viia, või midagi… :D

Täna hommikul oli veel selline naljakas seik, et ma ei osanud oma palatisse tagasi tulla. Läksin aga rõõmsalt ämmakaga lastetuppa kontrolli ja kui tagasi hakkasin tulema, siis sain aru, et mul pole ju õrna aimugi kuhu ma lähen!
Kuna igast uksest sisse piilumine tundus ka veider, läksin lastetuppa tagasi ja halasin, et ma olen eksinud. :D Kuni eilseni ei teadnud ma sedagi mis korrusel me oleme, seega jamh…

Aga hoolimata kõigest, tundsin ma end juba esimesel sünnitusjärgsel päeval paremini, kui Annuga koju minnes, neljandal päeval. Üldnarkoosis keisrist paranemine on ikka paljupalju rängem.

Kuni tänaseni ei saanud ma arugi, kui väsinud ja kurnatud ma tegelikult olen. Mitu päeva söömata ja magamata, aga enesetunne oli sellest hoolimata täiesti okei (harjunud vist). Kuni täna lihtsalt lambist keset imetamist ära vajusin. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Täna öösel saan ehk normaalselt magada ka, sest jäin palatisse üksi.
Kui mind just vastu ööd ühe värske emmega ei ”õnnistata”. :D

Aga mis siis ikka, ma pean nüüd Põrnika (ei, me ei ole ikka veel ametlikult otsustanud mis nimeks saab) kaalumisele viima.

EDIT: Just käis ämmakas, kes sünnituse vastu võttis, nägi seda kakast kardinat, ning võttis selle alla. Ega ma ise ei ole siin ka ju häält millegi üle teinud. Reaalselt oleks olnud ju võimalus arstidele ka helistada, ning nad kohale kutsuda, kui mul tol päeval nii suur häda oli, või mainida koristajatele, et näe mis kardinaga juhtunud on, aga ma ju ei teinud seda. Suud lahti ei tee ja pärast siis vingun eksole. Ma olen kindel, et kõik oleks vaid küsimise ja ütlemise taga kinni olnud. Seega ei ole siin Tartus midagi hullu. Lihtsalt tean, et Põlvas oli personaalsem ja mõnusam. Siin tuleb aga ise enda eest veidi võidelda ja suud rohkem lahti teha. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui sõnad on üleliigsed, ehk Beebi#2 on lõpuks siin!

Kes facebooki ei kasuta, polegi ilmselt veel kursis, et eile õhtul 21.42 liitus meie perega üks väike muhe sell.
Sünnitusest endast ma praegu täpsemalt väga ei räägi. Üritan sünniloo valmis treida ja kõik augud täita. Aga sellega läheb aega…

Esmakohtumine oli kõike seda ja rohkemgi veel, millest olin unistanud. See oligi nagu filmis. Armastus esimesest silmapilgust. Pisarate ja kõigega. :)

Ma vaatan seda väikest nohisevat selli enda kõrval ja ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain! Mu pisike konnapoeg.

Nii kui lapse rinnale sain, hakkas ta otsima ja ringi roomama. Kuna minu lappimisega läks ikka suhteliselt kaua, siis muutub poisike juba närviliseks. Toppis rusikaid suhu ja proovis mind suvalistest kohtadest ära süüa. Ta oli lausa nii agar, et tõstis koguaeg pead ja üritas mulle otsa vaadata.

Kuigi ma pole põhimõtteliselt kolm päeva maganud ja kaks päeva söönud, istuda ega astuda ei saa, olen ma maailma kõige õnnelikum emme. Ma tegin selle ära!

Igatahes, siin ta on – 3470 grammi ja 51 sentimeetrit suhkruvati lõhnalist ideaalsust!

20160531-DSC_0051



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!