Mitte, et ma häbeneksin oma nime alt enda arvamust avaldada, aga vahel on asju mida lihtsalt ei saa või ei tohi rääkida.

Oleksin ma endiselt kapiblogija, ei kahtleks ma hetkegi ja paneks need read siia kirja, sest see on lihtsalt niii kuradi ebaõiglane, mis praegu toimub. Aga mina pole antud olukorras mingi kohtumõistja. Kuigi ma niiii tahaks selle endast välja kirjutada. Ma ei tea mis haige himu see selline on, kõik kirja panna, aga alati hakkab peale ”avalda” nuppu vajutamist kergem. See ei ole tähelepanuvajadus, aga… ma ei tea. See on veider. See on nagu ”jagatud mure on pool muret” vms.

Jah, neid asju saaks ju parooli alla kirjutada, aga ma ei näe sel mõtet. Kirjuta avalikult, või ära kirjuta üldse. Pole mõtet teisi, kes parooli ei saa, nõnda õrritada. Ja kui aus olla, siis ma ei viitsiks nende parooli soovijatega tegeleda ka. :D

Ma mõtlen, et kuidas ma ometi viitsisin eelmisel aastal KÕIK oma kapiblogija aegsed postitused parooli alla panna. Neid oli ikka sadu. Ulmeee… Nüüd neid lugedes tunnen ma piinlikust, ning olen rõõmus, et need parooli taha peidetud on. Jumal selle eest, kui keegi neid kirjavigadega pubeka ülitisi näeks (tsau kõigile, kel parool on, eksole).

Aga ma igatsen seda aega. Ma olin siis nii chill. Ma ei lugenud oma tekste üle, ei viitsinud midagi paranda ega sättida, ei mõelnud kuidas miski paremini kõlaks jne. Panin kõik kirja täpselt nii, nagu torust tuli.

Kas te kujutaksite ette, et praegusel hetkel ei teaks te sedagi, mis mu lapse nimi on, ega oleks temast ühtegi pilti näinud? Mina ka mitte. See oleks kuidagi…poolik. Seega suur aitäh sulle, kes sa mu nime perekooli üles panid! Ja kui sa arvad, et ma ei tea kes sa oled, siis sa eksid. ;)

Ma arvan, et ”kapist välja tulek” on ikka veidikene positiivselt ka mõjunud. Näiteks sellele, et ma näen nüüd naaaaatukene rohkem vaeva. Ikka üritan kujundust paremaks saada, üritan normaalsemalt kirjutada, üritan kirjutamisesse väga pikke pause mitte jätta jne. Tahaks ilusamaid pilte ka teha. Eelkõige enda jaoks, aga ka sellepärast, et teistel oleks ilus vaadata. Mul on lausa häbi nende ees, kel fotograafia alane kogemus on. Nad kõik vist vaatavad mu ”pilte” ja jäävad iga korraga aina pimedamaks. Ma tahaks, et mul oleks ka üks neist imelistest blogidest, kus on ilus kujundus, ilusad pildid, kõigile midagi lugeda, aga samas siiras ja aus. Aga ma ei oska. Mina olen kõigest mina.

Ja tegelikult… ma ei tea kas ma üldse tahaksingi pöörfikt olla. See oleks vist igav. Ja mitte üldse mina. Tuulepeast kanaema, kes laotab kõik oma emotsioonid, mured ja rõõmud terve ilma jalge ette – vot see olen mina! :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!