Kolmas laps: kaheksa nädalat

Eelmiste rasedustega olen kokkuvõtteid teinud iga nädal, sel korral otsustasin, et teen korra kuus, sest reaalselt, kes see ikka viitsib nädalast-nädalasse peaaegu sama teksti lugeda… Kuigi jah, sel korral tundub see rasedus kuidagi väga teistmoodi. Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega. Ma tahaks uskuda, et see on vaid hea märk. Ja no mul on südames mõnus rahu ka, ning ma eeldan, et see on sellepärast, et kõik rasedused, mis on mul üle seitsme nädala jõudnud, on ka hetkel siin, minu kõrval. Ma ei hakka üldse mõtlemagi, et äkki on sel korral teisiti vms. Ma vist ei elaks seda lihtsalt üle. Seega naudin oma iivelduse-õnne-raseduse mulli täie raha eest.

Ühesõnaga, mul on suht non-stop nii paha olla, et ma pole juba üle nädala normaalselt süüa ega eksisteerida suutnud. Enamus päevast on selline läila, väsinud ja rõve tunne. Pole otseselt iiveldus, et kas oksendada või mitte, aga selline…rõve, et süüa ei suuda ja tahaks vaid diivani peal meritäht olla. Kui päevas paar korda see tunne üle läheb ja ma midagi KOHE (reaalselt, minutite jooksul) ei söö, tuleb see tunne tagasi ja siis veedan ma jälle tunde ja tunde selle õõvastava tundega võideldes. Ükspäev ma näiteks sõin kaks mandariini. Öösel kell üksteist. Ja see oligi kõik selle päeva kohta, sest terve ülejäänud päeva oli selline tunne, et kui keegi kasvõi sööki mainib, jooksen vetsu poole. Kõik tugevad lõhnad häirivad ja ajavad iiveldama. Mul ajab isegi see südame pahaks kui ma pliiatsit hammaste vahel hoian! Paar korda päevas on kindlasti ka selliseid hetki kus ma lonkshaaval vett joon, sügavalt hingan ja olen iga hetk valmis vetsu poole punuma pistma, sest ma tunnen kuidas suu kergelt vesistama hakkab ja…õgh. Kole värk.

Isud vahetuvad ja lähevad ka imekiirelt üle. Ükspäev avastasin kell kaheksa õhtul, peale seda, kui ma järjekordselt polnud päeva jooksul mitte ampsugi söönud, et oooo pitsa kõlab täiega imeliselt – ma pean seda saama! Ja enne veel kui mees uksest välja jõudis, et poest tomatit ja pitsapõhja pulbrit tuua (sest päris ma oleksingi viitsinud pärmi sulatama hakata ja ise teha), läks see isu üle. Aga no kuna mees oli nii armas ja kõik asjad poest tõi, pidin ju ikkagi pitsa valmis tegema. Praadisin hakkliha, okse kurgus. Ja oiblää kui kogu see krempel ahju läks, see hais… ma mõtlesin, et palun mehelt gaasimaski. :D

See iiveldus on rõve, aga samas mulle meeldib see ka väga – tean, see kõlab nii masohhistlikult, kui veel vähegi saab, aga no see mõjub mulle rahustavalt. See justkui kinnitab mulle pidevalt, et rasedus areneb kenasti ja kõik on titaga hästi. Selle nimel olen valmis kõik ära kannatama ja ei unda seejuures üldse. Vähemalt mitte enda arust…

Raske on ka väsimusega toime tulla. Ma olen niigi koguaeg nagu laip, aga nüüd olen ma veeel… laibam. Hommikul tõusen üles ja selline tunne on nagu ma polekski vahepeal üldse maganud. See võib muidugi olla tingitud ka faktist, et need olemasolevad lapsehakatised siin majas ei oska vapsee oma voodites magada ja imbuvad ikka mingiaeg meie omasse. Ja siis olen ma sunnitud magama mingis rõvedas sundasendis, sest külge keerata ei saa – mingid väiksed inimesed on end mulle nii kõvasti kaenlaaukudesse surunud, et raske on hingatagi, rääkimata liigutamisest. Ma tõstan neid mingi kaks-kolm korda öö jooksul ära, aga kui ma hommikul silmad lahti teen, on nad ikka meie voodis! No mida asja.

Kuu aja pärast on mul Oscar (ultraheli + vereproov, ehk uuring väärarengute jms tarbeks). Nii kaua pean siis kannatama ja praadima oma kahtlustes ja kõhklustes. Muide, millal Oscar riiklikku kavva võeti? Vanasti oli see ju tasuline. Igati positiivne üllatus igatahes.

Kui välja arvata meeletu väsimus ja see pidev läila tunne, on kõik väga hästi. Või noh, ma võin väga kergelt närvi minna ja üle terve maja karjatada, nii, et kõik jooksevad laiali, nagu rotid uppuvalt laevalt, aga neeeh – selline olen ma vist niikuinii koguaeg. :D

Ma mõtlesin, et kas panna siia lõppu kõhupilt ka või ei, aga otsustasin siiski, et hetkel ei anna see vist veel eriti midagi. Kõht on mul niikuinii enamus ajast nagu ma oleks 20 nädalat rase, seega hetkel on seal 85% pekk ja umbes 15% beebikraam ja megaimelik oleks kaheksanda nädala kokkuvõttele lisada pilt kus ma näen välja nagu läheks varsti sünnitama. :D

Edit: Mingepekki. Ma sain just aru, et KV, ehk kuklavoldi uuring ja Oscar on vist täpselt sama asi. Ja seda on mulle vist juba mõlema rasedusega tehtud. Kus ma elanud olen… nagu esimest korda saaks emaks! Midapekki.

Edit2: Guugeldasin veidi veel ja tundub, et mul oli siiski õigus, ning KV ja Oscar ei ole sama asi. KV on lihtsalt ultraheliuuring kus mõõdetakse kuklavolti jms, ning Oscar on veretest + ultraheli, mis arvutab täpsemalt riskide suurusi jms. Oscarit ei tehtagi kõigis haiglates, st kas sa saad selle uuringu või ei, oleneb sellest kus haiglas sa arvel oled. Nüüd on see Põlva haigla kavva võetud ja sellepärast ma sel korral selle ka saan. Ugh, hull värk.

Meie jõuluime, ehk poolteist sentimeetrit õnne!

Kuu aega tagasi istusin ma värisevate kätega vannitoas ja hoidsin pihus pulgakest millelt vaatas mulle vastu kaks rasvast triipu. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Ma isegi ei lootnud sel kuul midagi ja siis äkki… 

Esimene reaktsioon oli, et tahan seda tervele ilmale kuulutada, õnnest hundirattaid visata ja huilata nagu indiaanlane, aga millegipärast ma seda siiski ei teinud. Tekkis tunne, et tahan seda endale hoida. Kanda endas seda ilusat saladust ja mõnda aega lihtsalt olla. Oma emalegi ütlesin alles kaks päeva hiljem, kuigi tavaliselt on ta esimene kellele KOHE helistan. 

Kui meeletu elevuse ja õnne pilv hajuma hakkas, tekkisid muremõtted. Mis siis kui sel korral ka midagi pahasti on? Äkki kaotan ka selle lapse… Mõtlesin, et ei ütlegi kellelegi, sest kui asi lõppeb jälle halvasti, rikun teiste jõulud ka ära.  Te kõik elate ju mulle kaasa ja oleksite kindlasti mulle mõeldes kurvastanud. Ja noh, sellepärast ma otseselt midagi ei öelnudki. Aga no valetada ja varjata ma ka ei oska, seega mõni teist ikka pani kaks ja kaks kokku mõne mu kahtlase lause peale.

Sel korral plaanisin arsti juurde minna alles 8-9 nädalal, et vältida seda närveldamist, aga läks nagu ikka. Umbes kaks nädalat peale heade uudiste saamist, algas pruun määrimine. Kimasin kohe kontrolli, aga nagu karta oli, siis näha ega teha polnud midagi. “Tule kahe nädala pärast, siis vaatame.” Arst oli pigem positiivne, sest kõik paistis ilus, ainult, et laps oli nädala jagu väiksem, kui mina arvasin ja no see määrimine ka… Määras mulle Duphastoni ja “voodireziimi”.

Mõni päev peale määrima hakkamist nägin pühkides heledat verd, ning murdusin – see nüüd ongi siis kõik, ma kaotan selle lapse… 

Imekombel aga läks nii, et verd rohkem ei tulnud ja paari päeva jooksul lõppes ka pruunikas määrimine. Lõin mõttes ristimärki ette ja olin lootusrikas. Samas kuklas pesitses ikkagi hirm, et see määrimine oli märk peetumisest – ka eelmisel korral oli mul ju korraka hele veri ja oligi kõik selle titaga. 

Vahepeal jõudsin ka hcg proove andmas käia, et oma närve rahustada. Oleks ma vaid varem teadnud, et meie haiglas ka tasulisi teste teha saab! Nii palju närveldamist ja arsti ukse taga kraapimist oleks võinud olemata olla… Sel korral ei hakanud arstiga üldse jändama ja läksin kohe tasulisi hcg’si tegema (6.12 tk). Eelmisel esmaspäeval oli näit 16 660, kolmapäeval aga ainult 23 100. Oleks aga võinud/pidanud olema kuskile sinna 30 tuhande kanti, sest 48 tunniga peaks see arv duubelduma. Aga no mingist hetkest hakkavat see arv duubelduma hoopiski 72 tunniga. Millal täpselt aga see juhtuma hakkab, ei ole mulle keegi öelda osanud. Kuna näit polnud päris nii hea kui terve raseduse puhul olema peaks, hakkasin vaikselt lootusi maha matma ja end harjutama mõttega, et ka selle lapse südamelööke ma ei näe…

Ja issand, muide, see labor tekitas mulle tolle kolmapäevase proovi vastusega paraja infarkti! Käisin proovi andmas, kaks tundi hiljem helistasin ja mulle öeldi, et näit olevat 2 tuhat midagi. Küsisin üle, et kas see võib mingi viga olla, sest esmaspäeval oli näit 16 660 ja kuidas nüüd selline järsk kukkumine. See tädi on seal hästi tore ja vastutulelik, üldse tundub ta hästi mõnus inimene. Ühesõnaga, ka tema kahtles selles numbris ja lubas proovi üle teha, sest tema ei teinud seda esimesel korral. Ütles, et helistagu ma tunni aja pärast uuesti. Õnneks läks see tunnike kiirelt ja mul ei olnud väga aega sellele mõeldagi, sest olime just parasjagu perega Tartus ringi tuuseldamas.

Kui ma tunni aja pärast uuesti laborisse helistasin, ütles ta, et tõesti, proovi teinud inimene oli vastusel ühe numbri tagant ära unustanud! Kivi langes südamelt ja nii soe oli kuulda, et ka temal oli hea meel. Naeris ja soovis mulle õnne. Järgmisel korral vist viin talle midagi head sinna laborisse tänutäheks, sest ta on tõesti nii mõnus, soe ja kaastundlik inimene. Eelmisel korral, kui mul see peetumine oli, oli ta ka nii tore. Tundsin kohe, et ka temal on kahju ja ta üritas mind lohutada nagu vähegi oskas. Minu arust on ta tunnustust väärt, sest mujal pole ma sellist suhtumist näinud. Igatahes, kokkuvõttes ei teadnud ma ikkagi midagi konkreetset. Okei, teadsin, et antud hetkel on laps elus ja näit tõuseb, aga kuna see siiski ei tõuse nii nagu peaks, siis on suur võimalus, et varsti lõpetab see pisike arenemise ja näit hakkab hoopiski langema. 

Plaanisin reedel jälle linna sõita ja veel üks hcg teha lasta, et näha kas ja kui palju nüüd näit tõusnud on, aga mul ei läinud hommikul auto enam käima ja ma ei saanudki kuskile minna. Seega otsustasin, et jään ootama neljapäeva, et arsti enda käest lõplik otsus kuulda – kui süda lööb, siis on kõik hästi, kui ei löö, ootab mind veel sel aastal ees uus kohutav kogemus.

Vahepealse kuue päeva jooksul üritasin olla rahulik ja viia end aina enam teadmisele, et häid uudiseid loota pole. Seda enam tekitas minus segadust see, kui järsku hakkasid mul kõrvetised ja algasid iiveldushood. Mõtlesin, et ehk kujutan ma seda endale vaid ette, sest sooviksin seda nii väga – mingitki märki, et meie oodatud titaga on kõik hästi. 

Kui ma eile õhtul järjekordselt diivanil sügavalt hingasin, lonkshaaval vett jõin ja kaalusin kas oksendada ise, või ajada endale näpud kurku, siis mõtlesin küll, et kui peetunud rasedus mulle nüüd järsku selliseid sümptomeid tekitab, siis see on ikka päris fucked up.

Täna oligi siis see kauaoodatud neljapäev. Sõitsime läbi lumetuisu linna ja ma värisesin 15 minutit arsti ukse taga, endal pisarad silmist surumas. 

Kui arst lõpuks tuli ja ma pukki ronisin, tagus mu süda nii kiiresti, vat et hüppab rinnust välja. Arst katsus emakat ja esitas kahtlasi küsimusi, mis mind veelgi ärevamaks tegid. Ta nägu ei olnud eriti lootust andev. Aga niipea kui ta ultraheli tegema asus, lõi ta nägu jälle särama, ning ta lausus, et see siin on ju imeilus pisike tita. Süda lõi!!! Oh sa mu meie! Poolteist sentimeetrit meeletut õnne! Küsisin lausa mitu korda üle, et kas ma tõesti kuulsin seda praegu või kujutasin vaid ette. Arst kinnitas mulle naerdea oma viis korda, et kõik on tõesti-tõesti hästi. 

Oeh milline kergendus, milline õnn, milline rõõm – augustis saab meist viieliikmeline perekond!

Annu küsis mult ükspäev, et mida mina jõuludeks soovin ja ma mõtlesin vaid sellele, et kui lapsega ometi kõik hästi oleks – vot see oleks mu elu parim kingitus! Ja noh, hetkel on täpselt selline tunne nagu oleks miljonimängu võitnud. :)

Janno Puusepa fond, ehk ühe suure südamega mehe lugu

Täna tutvustan teile ühte suure südamega meest, tänu kellele on päris mitme pere elu kordades kergem ja parem. Suur kummardus tema ees!

Pilt: erakogu

Kes sa oled, mis on su vanus ja millega sa tegeled?

Mina olen Janno Puusepp, 31 aastane. Praegune amet on näitekirjanik ja teatri lavastaja.

Mis on su diagnoosi nimi ja kuidas see su elu mõjutab?

Minu diagnoosi nimi on tsüstiline fibroos. See on selline geneetiline haigus mida loetakse ka eluiga lühendavaks. Minul isiklikult on löögi all kopsud, mis tähendab, et haigusest tingitult on kehavedelikud väga paksud ja kopsud täituvad tasapisi rögaga, see omakorda põhjustab meeletut köha. Ka on raskusi kehal toitainete omastamisega, sest limaskestad on paksud.

Mõjub see sarnaselt, nagu astmaatikul on raskusi füüsilise poolega – jõudlus on väike ja raske on liikuda, sest õhku pole.

Millal ja kuidas haigusest teada said?

Haigusest sai mu ema teada kui ma olin umbes kolmeaastane. Ta nägi, et ma kaalus juurde ei võta ja viis mind arsti juurde. See oli siis veel Nõukogude liidu ajal. Arst ütles mu emale, et ei tasu minusse väga kiinduda, sest selle diagnoosiga ma kaua niikuinii ei ela. Seega mina ise olen sellest haigusest koguaeg teadnud.

Mida sa saad teha, et haigust kontrolli all hoida/et sul kergem oleks?

Et haigus kontrolli all oleks, käin ma neli korda aastas haiglas antibiootikumide kuuril.

Ka pean ma korralikult sööma, et kaalu hoida ja manustama toidulisandeid, lisaks hunnikutes rohtusid.

Kas on ka mõni takistus, tänu su haigusele?

Kunagi tahtsin saada korstnapühkijaks… ei saanud. Eks neid takistusi ikka on. Kuna füüsiline osa läheb koguaeg kehvemaks, siis on enamus ametid välistatud või raskendatud. Joosta ka näiteks ei saa.

Kuidas inimesed sinu ümber asjasse suhtuvad? Palju haigusest räägitakse või on see pigem tabuteema?

Inimesed suhtuvad positiivselt, sest mina suhtun positiivselt. Eks nad alguses ikka kardavad sellest rääkida, aga kuna ma olen eesmärgiks võtnud teadmist sellest haigusest levitada, sest meil pole see nii “populaarne”, siis räägin ma hea meelega ja üritan seda teha läbi huumori, sest meedia tahab tavaliselt nutulugusid aga meie tahame rääkida, et tegelikult saab ka raske puudega elada… kui vähegi lastakse.

Pigem on raske neil inimestel, kes mind ei tunne ja on sunnitud minuga ühes avalikus ruumis olema, sest ebameeldiv on ju kuulata kedagi nii kõvasti köhimas. Seda ei saa neile pahaks panna. Raske on sotsiaalselt selliseks koormaks olla, aga noh, mis sa ikka teed. Mõnikord tuleb pahaseid märkusi ka, et haigena võiks ju kodus olla, aga ma üritan siis sõbralikult seletada, et see pole nakkav, lihtsalt ebameeldiv kuulata.

Kust tuli mõte teha fond ja kuidas see kõik täpsemalt töötab?

Mõte teha fond tuli selliselt hakkajalt naisterahvalt nagu Ingrid Ulst, kes on ka fondis paberimajanduse ja bürokraatia eest hoolitseja. Fondi töö on hästi lihtne. Me kogume annetusi ja nende annetuste eest ostame abivajajatele toidulisandeid, kuna haigekassa neid ei kompenseeri. Enamuses on olnud tsüstilise fibroosi haigeid, aga on ka vähi ja ALSi haigeid.

Kui paljusi inimesi sa aidanud oled? Kas annetajaid on piisavalt?

Inimesi oleme aidanud umbes kolmekümne ringis. Natuke üle seitsmekümne toidulisandi saadetise oleme laiali saatnud.

Enamus haigeid saab meilt juba mitmendat ringi Nutridrinki. Pluss tegime kampaania ka minu hambaraviks, kuna mul seisab ees kopsusiirdamine ja selleks hetkeks peab keha võimalikult heas seisukorras olema, et siirdamise pingele vastu pidada.

Me oleme kõikidele annetajatele äärmiselt tänulikud ja loodame, et koostöö annetajate, meie ja haigete vahel jätkub veel pikalt ja edukalt. On täiesti müstiline kuidas inimestes pole headus kadunud ja et me oleme nii paljudele suutnud ravitoitu pakkuda.

Võib-olla suures mastaabis on see kübeke, aga need inimesed kes selle kätte on saanud, neile on see suureks-suureks abiks.Tänan omalt poolt kõiki abistajaid!

***

Vot selline mees on Janno! Toon siia lõppu ka ühe hiljutise tänukirja, mille saatis Jannole tillukese Marioni ema. Pisara võtab lausa silma selle väikse inimese elevuses nägu. Ma ei saa parata, alati mõtlen selliseid lugusi lugedes, et mis siis kui see oleks minu laps…

“Tere. Mõtlesin pikalt, kuidas kirjutada Teie fondile, et tänada, sest tegite meie pere jaoks midagi ülimalt olulist ja suurt. Raske on väljendada oma tunnet, mis on mu sees, kui saime teie poolt saadetud saadetise kätte. Pisi poja Marion vaatas nagu maailma imet kogu seda kogust, mis üks vuntsidega mees oli talle saatnud, näitasin talle pilti Jannost, seletas midagi väga tarka, seda vaadates.

Tean vaid ühte, et meil on lootus Nööbikese (nii kutsume poja, sest ta nii pisike ja kõhnake meil) söömine korda saada, sest te aitate meid, turgutada last. Selle lootusega kaasneb veel üks unistus, saada lapse diabeet kontrolli alla, kuna veresuhkru kõigub nagu ameerika mäed, sest ta ei söö meil peaaegu üldse ning see mõjutab väga meie suhkurt veres.

Tänan kõiki, kes toetasid ja toetavad tulevikus fondi, uskuge, teie väike panus muudab, kellegi elu suurelt! Aitäh, et olemas olete!!!

Siiralt tänades,
Väikese Marioni pere”

Pilt: erakogu

Kui sinagi soovid Janno Puusepa fondi toetada, et väike Marion ja paljud temasarnased suured ja väiksed inimesed saaksid lubada omale ravimeid, toidulisandeid jms vajalikku, mida haigekassa ei kompenseeri, siis saad seda teha alljärgneval pangarekvisiidil.

MTÜ Janno Puusepa Fond

EE184204278605413008

Ka facebookis saab Janno Puusepa Fondi tegevusel silma peal hoida. :)

Esimesed sõidud peale avariid

Eelmise nädala alguses saime lõpuks auto jälle töökorda ja ma pidin peale pooleaastast pausi esimest korda jälle rooli istuma. Ütlen ausalt, et ma ei kartnud, sest ma teadsin, et ma ei lase enda tähelepanul enam iial nõnda hajuda, nagu tol korral. Aga väga halb tunne oli küll sees ja kui mees veel kõrval avariid meenutas, siis tekkis klomp kurku küll. See avarii oli nii kohutav. Loll viga. Viga mida ma oleksin saanud ära hoida. Ei lähe päevagi mööda, kui ma sellele ei mõtleks… Ma vist ei suuda endale iial andestada, et oleksin peaaegu meid kõiki tapnud. Okei… Et mitte siin nüüd nutma hakata, räägin parem kuhu ja miks me sõitsime, sest see on kohe palju rõõmsam teema.

Eelmisel kuul otsustasime, et me võtame oma perre veel ühe pisikese jänku. Ei läinudki palju aega mööda, kui leidsin sobiva ja saime ta koju tuua. Saage tuttavaks, see väike vahva tegelane on Joosep.

20171213_2007561984608543.jpg

Pilt pole küll ideaalse kvaliteediga ega midagi, aga minu arust on niii armas kuidas Annu teda kallistab – nii hellalt, et vaevu puudutab. Joosep on tõesti tibatilluke, kuigi on juba nelja ja poole kuune. Ta mahub mulle põhimõtteliselt ühte pihupessa ära! Kui ma paar päeva tagasi teda kaalusin, siis oli ta kõigest 600g raske. Tõuomaduste poolest on ta segavereline – ema on tal hermeliin ja isa lõvilakk. Emalt sai ta oma tibatillukese kasvu ja isalt vahva lõvi laka, kuigi noh, tema puhul on see nö ”lakk” kõigest paar pikemat karvatutti kõrvade vahel.  :D

20171215_152433.jpg

20171208_1404232006703751.jpg

Minu arust on ta värvilahendus ka väga äge. Nina, saba ja käpad on mustad, ning ülejäänud keha on tal valge. Teised arvavad, et ta punased silmad on hirmuäratavad, aga ma ei tea, mind ei häiri. Mul olid lapsena mitmed rotid ka punaste silmadega.

 

Kuna tema tuli meile üksinda, siis on tal veidi raskem ka kohaneda, sest absoluutselt kõik on talle võõras. Teiste jänkudega saab ta igatahes juba hästi läbi, ning veedab nendega meeleldi aega. Aga pole hullu, küll ta meiega ka harjub. Puurist välja ta veel ei kipu, aga no see 120cm puur on talle ka hetkel rohkem kui küll, kuna ta ise nii tibatilluke on. Reaalselt, ma ei saa üle sellest kui väike ta on! Nagu mängujänes…

Igatahes, sõit selle jänku järgi oli küll üks pikk retk. Me saime alles tund aega hiljem minema, kui olin plaaninud, sest ma ei mäletanud enam üldse kuidas need turvatoolid autosse käivad. Pusisin nendega ikka päris jupp aega. Aga no kui lõpuks hakkama sain ja teele asusime, ilmus järgmine probleem – aknad ei läinud puhtaks! Autosse on niiii palju niiskust kogunenud, et aknad tõmbasid koguaeg uduseks ja no tee mis tahad, puhtaks ei saa. Vana auto ka ja noh, mis teha. Sõitsin siis põhimõtteliselt kael kõveras ja vaatasin keskelt välja, et üldse midagigi näha! See talu oli ka mingi mitukümmend kilomeetrit kuskile pärapõrgusse, metsa sisse. Teed olid lükatud nii, et ei saanud aru kas on tee või kraavi äär. Ja lisaks sellele oli tee veel väga käänuline ka, seega täielik tuleproov. Aga oeh, ellu jäime ja pärale me jõudsime!

Kui tagasi hakkasime sõitma, siis otsustasid lapsed, et neil on kopp ees ja oksendasid kõiiiiiiiik kohad täis. Reaalselt, see oli niiiiii räme! Mõlemad, korraga öökisid seal taga, auto oli ropsi haisu täis ja ma mõtlesin, et joppenpuhh küll – ma pean turvatoolide katteid nüüd pesema hakkama, aga ma alles sain ju need toolid paika… :D

Pikk jutt lühidalt – kraamisin suurema osa kokku, kodus pesin lapsed puhtaks ja unustasin need toolid täiesti ära. Järgmisel hommikul oli muidugi kõik jääs. Mmmmmm, jääs rops. :D

Ühesõnaga jaaaamh. See esimene sõit oli igati fun. Järgnevatel kordadel olin targem – enne sõitu lastele süüa ei andnud ja autos ka mingit näksimist ei ole. Aga lastest on ikkagi kahju. Uurisin küll apteegist, et kas pole midagi neile iivelduse vastu anda, aga alla 12-aastastele ilma retseptita ei olevat midagi pakkuda ja rääkigu ma oma muret perearstile…

Nüüd oleme veel käinud mitu korda Põlvas, korra Tartus ja korra jõudsime ka Värskasse ujuma. Ütleme nii, et enesekindlus tuleb vaikselt tagasi, aga üle 80km/h ma siiski sõita ei julge. Eriti veel siis kui maas mingi lumeläga on. Ma kujutan ette, et teised juhid on mu peale päris tigedad, kui ma neil oma laevaga ees kooberdan, aga no mis teha. Ma ei hakka üle oma võimete hüppama ja riskima, et mitte neid häirida. Ja no isegi kui ma 90ga sõitsin, panid enamus minust mööda, nagu maniakid, sest psõhh, kellel ikka on vaja piiranguid jälgida, eks…

Kuidas teiega, kes te avarii kunagi läbi elanud olete – kui kiiresti uuesti rooli julgesite minna ja kui kaua läks, et enesekindlus tagasi tuleks?

Mida meie lapsed jõuludeks saavad

Ma ükspäev vaatasin youtubest videoid, et mida keegi väljamaal siis ka oma lastele jõuludeks kingib. Eranditult igaüks neist külvas lapsed kinkideega üle. Näiteks üks naine rääkis, et neil on määratud iga lapse kohta nii: 150 dollari eest ema-isa poolt, 150 dollari eest jõuluvana poolt ja lisaks veel suur jõulususs, mis täidetakse ninni ja nänniga (ala mullitajad, kommid, jms väikesed mänguasjad). Ja nende peres on kolm last! See teeb 900 dollari eest mänguasju (+ veel jõulususside sisu!). See on minu arust täiesti absurdne.

Okei, ma saaksin võibolla aru, kui see olekski kõik, mida need lapsed jõuludeks saavad, aga lisaks sellele mida vanemad neile kokku on krahmanud, saavad nad veel sugulastelt ju ka kingitusi. Minu jaoks on see ehe näide täielikust ületarbimisest. Ja oleks need asjad siis, mida ta seal näitas, vähemalt olnud mingid kallid ja kvaliteetsed mänguasjad, mis kestavad aastaid, aga ei, üks peenike plassmassipuru kõik.

Ma saan aru, et tahetakse lapsi rõõmustada, aga minu arust liiga palju kinke ajab lapse hoopiski segadusse ja ta ei saa nagu mitte millestki siis õiget rõõmu tunda. Asju on lihtsalt korraga liiga palju! Ma olen seda enda omade pealt ka näinud. Annu sai sünnaks nuku, nukuvoodi, nukutarbed (mähkmed, luti, lutipudeli), rongiteedele erinevaid jullasi ja veel paar asja. Need asjad ei maksnud küll palju, aga neid oli korraga liiiiigaaa palju! Ta oli segaduses ja ei osanud mitte midagi teha. Avas kinke, korra oli ohoo ja vau-vau, aga mis oli lõpptulemus? Nad mängisid KOLM NÄDALAT selle kastiga, milles tuli mulle zooplussist loomade toit ja tarbed. Oleks veel edasi ka mänginud, aga no see mängiti nii ära, et sellest ei jäänud midagi lõpuks järgi enam.

Ühesõnaga, selle aasta jõuludeks otsustasime neile tellida ühe suure kingi ja siis paar pisemat, et oleks ikka midagi, mida nad kuuse all lahti ka pakkida saavad. Kuna meie lapsed on nii väikse vanusevahega, siis on neil ka ühised mängud ja huvid, ning kõik kingid tulevad ka neil ühised.

Suureks kingiks saavad nad elektrilise maasturi, mille jaoks me juba ammu raha kõrvale oleme pannud. Hea kõrge, läheb kõigest läbi. Kahe istmega, seega pole kaklemist, et kelle kord sõita on. Lisaks on sel kaks võimalust – kas lapsed sõidavad ise või juhin mina autot puldiga. Ma juba kujutan ette kui mõnus meil sellega poes käia saab olema! Null draamat selle üle, et üks vend ei taha käia, teine ei taha istuda jne.

Ma ei jõua nende nägusi ära oodata, kui nad seda näevad! Ma tean, et selle üle on nad kindlasti ülisillas, sest neil on juba mitu odavamat atv laadset asja olnud, mis me soovist paarikümne euroga saanud oleme. Aga no need on odavad ja aeglased, õues nad nendega sõita ei viitsi. Selle suurega aga sõidavad kuhu ja millal tahavad! Pole takistuseks vallid, pole takistuseks kraav. Sõidavad üksteisest ka ilmselt üle. :D

Peale seda kui ma nägin, et Marimell näitas naguuus.ee poe mänguasjavalikut, läksin ka kaema, et mis neil siis pakkuda on. Kohe märkasin, et seal on hinnad üsna mõistlikud ja mõne teise poega võrreldes lausa poole odavamad. Ma mõtlesin küll, et ei tea kus see konks on, aga tuleb välja, et hinnad on neil nii palju soodsamad vaid sellepärast, et asjade pakendid võivad olla veidi viga saanud ja sellepärast ka selline hinnaalandus. Minul isiklikult on suva kakssada millised need pakendid on, peaasi, et asi sees terve on. Näiteks liumäed – naguuues maksavad 29 euri, teistes poodides on samasugused umbes 50 euri. Absurd ju! Ühesõnaga, mina valisin sealt oma lastele ”väikesteks” kingitusteks liumäe ja tööriistadega töölaua.

20171215_092153-1-70521232.jpg

Lastele kindlasti see meeldib, sest nad tahavad koguaeg issiga koos remonti teha. Ükspäev just parandasid siin tükk aega diivanit, endal sellised näod ees, nagu nad oleks aasta heateoga hakkama saanud. Kindlasti meeldib neile ka see, et trell hakkab nupule vajutades tööle – nagu päris! Minu arust on need tööriistad üsna paksust plastmassist, seega peavad ilmselt paremini vastu ka, kui mingid suvalised paarieurised tööriista-käkid, mis meil enne olnud on. See töölaud ise on minu arust küll veidi nikats, otsa sinna igatahes keegi ronida ei tohi, muidu vist murduvad jalad alt ära, aga no mis sa plastmassist ikka tahad, kui rahakott puidule peale ei hakka. :D

20171215_092246-969219691.jpgKuigi meil on õues suur liumägi, siis näen ma pidevalt kuidas lapsed otsivad võimalusi ka toas liugu lasta. Nühivad koguaeg mööda diivani käetugesi ja kui juhtub toas mõni kast olema, siis üritavad ka selle pealt väikest liugu teha. Seega tundub mulle, et see liumäekene läheb neile täitsa asja ette.

Lisaks tahtsin neile veel legosi tellida, sest hetkel on neil vaid üks väike duplo komplekt, millest midagi meeletult suurt kahjuks ehitada ei saa, aga ma ei tea kas hakkan praegu tellima. Läheb ka muidu ehk paljuks ja olen ka see mõttetu ületarbija. :D

Mida teie lapsed sel aastal jõuludeks saavad?