Joeli sünnilugu

Kuigi tähtaeg polnud veel ametlikult käeski, olin mina juba vähemalt nädala jagu olnud väga emotsionaalne. ”Millal ta ometi tuleb? Palun tule juba!”
Ma nautisin rasedust täiel rinnal, kuigi see oli kohati raske. Lõpp kiskus lihtsalt masendavaks, sest kartsin nii väga uut keisrit. Tahtsin ju lõpuks täide viia oma unistuse loomulikust sünnitusest.

Masendavaks tegi asja ka see, et olin juba nädalaid pidevalt libatuhude laadseid asju kogenud, ning umbes nädal enne sünnitust olid need lausa vat, et igapäevased. Õhtul lähed valudega magama ja hommikul ärkad ikka ühes tükis! See oli lihtsalt emotsionaalselt jube koormav.

Aga kui need õiged valud lõpuks 30.mai varahommikul saabusid, olin ma võrdlemisi rahulik.
Valud hakkasid peale ühte öösel, aga sel hetkel ma alles üritasin magama jääda. Pooleteise-kahe tunni jooksul kogsin umbes kolme valusat kokkutõmmet, mis mind unesegadusest korraks äratasid. Und kui sellist ma sel ööl ei kogenudki, sest see kaks tundi, mis ma voodis lebasin (ühest kolmeni), ei olnud küll mingi magamine. Pigem nagu väga kerge tukkumine. Selline pooleldi ärkvel, pooleldi unes.
Juba enne esimest valu oli mul sees kuidagi ärev tunne. Aga ma ei lugenud seda millekski, sest samamoodi olen ka enne tundnud, ning polnud midagi toimuma hakanud.

Kui mees kell kolm öösel magama tuli, ärkasin mina üles, sest olin juba mitmeid ja mitmeid valusaid kokkutõmbeid kognud, mis panid mind kaasa hingama. Ma otsustasin, et ei sega teda, ega last oma ähkimisega ja kolin elutuppa. Magamisest niikuinii enam midagi välja ei tuleks.

Kõndisin mööda maja ringi ja mõtlesin mida teha või mõelda. Kas need on järjekordsed libakad, või on tõesti mul lootust peagi poisiga kohtuda?

Vaatasin kraanikausis vedelevaid nõusid, ning mõtlesin, et küll oli tark otsus need hommikuks jätta. Sest noh, ega ma ju ometi kuhugile minemas ole… Mis siis ikka, pesin väikeste pausidega nõud ära, tegin endale tassikese nõmm-liiva teed ja jätsin selle tõmbama. Suundusin dušši alla, sest seal on mõnus valutada. Aga kuna kodused boilerid pole põhjatud, sai peagi soe vesi otsa ja ma pidin sealt välja kobima.

Kuivatasin end ära, võtsin oma teetassi, ning istusin arvuti taha. Saatsin sõbrannale kirja, mida olin oma peas juba nii mitmeid ja mitmeid kordi kirjutanud, ning saatnud:

3:49
Kle tupsununnuke, kui seda näed, siis võid oma kodinad kokku korjata. Ma üritan viivitada ja normaalsel ajal sind üles ajada, aga ma ei tea kui kaua ma veel kodus olla tohiksin üldse.

Kuna ta on ka vist mu paanitsemisest juba kikivarvukile aetud, vastas ta sellele suht kohe, mis siis, et kell on neli öösel.

Leppisime kokku, et helistan, kui on vaja liikuma hakata.

Peale seda andsin blogis teada, et midagi on toimumas. Vist. Seda saab lugeda SIIT!

Olin oma teega umbes poole peale jõudnud, kui tundsin, et valud leebuvad ja vahed pikenevad. Olin juba pettunud, et kas tõesti jälle kõigest libakas? Ja ma just avaldasin selle postituse, kus sünnituse algusest teatasin. Eriti nõme, kui nüüd ei sünnitagi…

Suurest pettumusest läksin ja viskasin end diivanile pikali, et eks ma siis jään magama, kui midagi toimuma ei hakka. Muidu ei suuda homme üldse silmi lahti hoida.

Und ma siiski ei saanud, mis siis, et valud olid iga 10-15 minuti tagant.

Ühel hetkel hakkasid asjad jälle võimust võtma ja ma tõusin püsti. Hakkasin asju kokku korjama, mis veel haiglakotist puudu olid. Jooksin pidevalt ka vetsu vahet – kõhulahtisus.
Vahepeal jõudsin juba natukene muretsema hakata, et kas ma üldse haiglasse jõuan, kui siin veel kaua ootan, sest valud olid tugevad ja vahed üpris lühikesed.

Kell kuus ei suutnud ma enam vastu panna ja ajasin mehe üles, et ta autojuhi kutsuks. Valude vahed olid kõigest 4-5 minutit. Ja ämmaemand oli mulle öelnud, et ma võiks haiglasse minna, kui vahed on 10-15 minutit. Veel parem, kui 20-30 minutit. Et põhimõttliselt kohe, kui midagigi regulaarset tuleb. Hmmm, sellisel juhul oleksin ma ”sünnitama” läinud juba viimased nädal aega, igal ööl.

Umbes 6.15 saatsin sõbrannale kirja, et ta võiks tulema hakata. 6.30 ajasin Annu üles, sest tahtsin temaga enne hüvasti ikka jätta. Ta oleks ilmselt ehmatanud, kui teda oleks hommikul äratama läinud ”võõras” tädi ja meie mehega oleme lambist kadunud. Umbes samal ajal jõudis kohale ka juba autojuht. Sõbranna jõudis umbes 6.45, endal selline nägu ees, et hakkab kohe infarkti saama. Juhatasin ta siis Mashat vaatava ja väga unise Annu juurde, ning tegin samas ka majas kiire tiiru, et näidata mis kus on ja üritasin veel meelde tuletada, mida ta teadma peaks.

Seitsme ajal hakkasime Tartu poole sõitma. Sattusime ilusti sellele ajale, kui kõik inimesed tööle lähevad – tere ummikud!
Õnneks sõitis autojuht nii oskuslikult, et ei pidanudki väga kaua ootama. Kõige piinarikkam oli hoopiski see pidev kohalt ära võtt ja pidurdus.
Kuna ma olin tagaistmel vait, kui sukk, siis mees ikka kiikas vahepeal taha ja küsis kas ma elan. Nad vist kartsid valude ajal mu nägu vaadates, et poetan selle lapse vaikselt istme alla, või midagi.

Kuigi valu oli võrdlemisi tihe ja ikka üsna rõvedalt valus juba, teadsin ma, et lõpp pole veel nii lähedal, et sünnitaksin autos. Mina lootsin ja panustasin, et ehk üheksaks on laps käes, või siis hiljemalt lõunaks.

Haiglasse jõudsime kaheksa ajal. Ja tuli välja, et läksime täitsa valesse kohta. Nimelt oli mulle kõrvu jäänud, et pean minema teisele korrusele. Seal on aga ‘sünnituseelne’ osakond, kuhu minnakse saatekirjaga. Need, kes juba spontaalselt valutavad, peavad minema kolmandale. Seega ootasime me mingi 10-15 minutit seal täiesti tühja, enne kui meid õigele teele suunati.

Kuskil pool üheksa olin ma juba KTG all, kuhu jäin vähemalt pooleks tunniks. Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant ja KTG näitas emaka tööks 55 (100 on max).
Üheksa ajal kuskil kontrolliti avatust (natuke valus ja ebameeldiv, aga mitte pooltki nii hull, kui Annu ajal) – avatud üks sentimeeter ja emakakaela oli ka üks sentimeeter veel järgi. Pettumus. Ma arvasin/lootsin, et olen juba vähemalt poolel teel… See tundus täieliku deja vu’na Annu sünnitusest. Valud olid korralikud, nii, et neist üle rääkida ei suuda, avatust pole aga ollagi ja KTG ei näita ka eriti midagi. Kuigi noh, sel korral vähemalt rohkem, kui Annu ajal.

Kuna valud olid tihedad ja ikka üpris intensiivsed, võtsin vastu valuvaigistava süsti ja paratsetamooli küünla, mis nad mulle pakkusid. See pidavat aitama emakakaelal siis avaneda.

Valuvaigistid ei aidanud. Valud lähevad aina hullemaks ja uni tikkus peale. Ma olin juba üle 24 h ärkvl olnud. Energiat õnneks oli, aga uni oli ka…

Valude vahel hoidsin end tegevuses FB’s istumisega, kus siis sõbrannaga, kes Annu juurde jäi, koguaeg juttu ajasin, ning ka Lipsukese FB lehel üritasin iga asja võimalikult täpselt üles kirjutada, et pärast oleks hea sünnilugu kokku kirjutada, ilma, et midagi ununeks. Praegugi vaatan sealt mis kell ma mida kirjutanud olin, muidu teaks enam midagi.

Olin koguaeg püsti. Gravitatsioon pidavat ju aitama!

10.30 kirjutasin, et rohkem lapsi ma küll ei taha! :D

Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant, mõni ka tihemini, ning kestsid minut-poolteist. Keskmiselt 1.15.
Pidevalt käis meid kontrollimas üks armas üliõpilane, kes suutis mind väga palju lohutada. Mul on lausa kahju, et ma teda enam hiljem ei näinud…
Ta seletas mulle paljud asjad selgemaks, mida enne olin pidanud tõeks. Näiteks soovitasid kõik mul koguaeg puhata, aga mina olin nagu eesel ja ajasin end ikka püsti, sest kui ma pikali viskasin, läksid valud kohe 7 minutiliste vahede peale tagasi. Ma arvasin, et avatus tekibki just selle valu ajal. Aga tema ütles, et valu vaid surub last allapoole, avatuse tekkimisega sel otsest sidet pole. Ütles ta ka seda, et see mida näitab KTG emaka tööks, ei näita kuidagi seda, kui kaugel on sünnitus, või kui valus naisel on. Mõnel pidavat presside ajal ka vaid 60 näitama.

11.40 paiku läksin dušši alla, kus tiksusin 12’ni, mil pandi mulle jälle KTG peale, ning pidin üle poole tunni voodis lamama (vist isegi kauem). Emaka töö oli hädised 25 ja valud olid iga 4 minuti tagant.

13.12 olen kirjutanud, et mulle tundub nagu dušš oleks valudel tuure maha tõmmanud, sest üllatavalt hea oli olla jälle.

Valutasin kaheni, siis läksin jälle dušši alla. Olin seal pool tundi, või rohkemgi. Sel korral võtsin kaasa ka tugiraami, millele oli hea toetuda.

Kolme ajal tuldi jälle meid kontrollima. See on nüüd see koht, kus tekivad lüngad, sest peale KTG’d ja avatuse kontrolli selgus, et edasi minek on olnud minimaalne. Kuue tunniga oli lisandunud vaid pool sentimeetrit ja emakakael oli nüüd täitsa lame. Kuus tundi tagasi oli avatus sentimeeter, nüüd poolteist! Suuuuuur pettumus. Nii palju vaeva, nii palju energiat, nii palju valu… Ja nii vähe tulemusi. Ma olin juba 12 tundi valutanud, aga asi oli endiselt alles VÄGA alguses…

Seega olin nõus ka järgmise valuvaigisti süstiga, mis pidi olema tugevam ja KINDLASTI aitama. Pidin seejärel kõik asjad hääletu peale panema ja mees pidi ka ülivaikselt olema, või üldse ruumist lahkuma, et ma siis saaksin magada ja puhata.
Mida aga muidugi ei juhtunud, oli puhkus, sest see süst ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.
20 minutit peale süsti saamist saatsin mehe ütlema, et see ei mõju! Öeldi, et oodaku ma pool tundi, küll mõjub.
Ei mõjunud.
Valud olid iga 2-4 minuti tagant, aga kui lamasin, lõi vahed jälle 7 peale. Seega olin raami najal püsti ja õõtsutasin puusi, nii oli kõige mõnusam valust üle hingata. Aga kui ma õigesti mäletan, siis umbes sel ajal jäingi ma pigem voodisse, sest seismine muutus juba liiga raskeks. Lõin juba käega ka, et niikuinii see ei aita asjadele kaasa.

Kuskil kuue paiku tõmbasid valud korralikult tuurid üles. Hakkasin aaa’tama ja mees pidi mulle pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale iga valu ajal väga tugevalt suruma. Mäletan kuidas ma koguaeg käsutasin, et kõvemini ja kõvemini. Ühe valu ajal mees ütles, et ta ei suuda enam nii, et mu sõrmed on juba sinised. Ma vaid käratasin, et ‘KÕVEMINI’.

Kui alguse poole on minu jaoks alati müstika, kuidas see valu tuleb, see halvab su keha ja sa mõtled, et oh-sa-kurat-kui-valus. Siis saab see aga järsku läbi. Sa saad edasi tegutseda, kõndida ja rääkida. Sa jõuad juba mõtlema hakata, et see ei olnudki nii hull ja ehk sa üldse ei sünnitagi veel? Ning siis tuleb see uuesti… Aga lõpus on mul alati nii olnud, et valu vaid leebub, täiesti ära ta nagu ei lähegi enam. Seega on mul lõpus alati vahede mõõtmisega probleeme. Ma ei saa väga täpselt enam aru kus üks valu lõppeb ja teine algab.

Kuna ma tegin juba nii kohutavaid hääli, tuli arst mind vaatama. Pakkus välja epiduraali. Sel hetkel ei tulnud see otsus mul enam raskelt. Ma teadsin, et kas see või keiser.
Kuigi mul oleks veel jaksu olnud, siis seda valu ma enam taluda ei suutnud, ega tahtnud. Iga uue valu saabudes mõtlesin vaid, et palun ei, ma ei taha enam!
Mul on tunne, nagu ma peaksin veel kuidagi seda epiduraali otsust õigustama, või end süüdi tundma, et rohkem ei proovinud. Nagu ma oleksin sellepärast nõrk, et lasin selle teha… Ma tahtsin ju täiesti loomulikku sünnitust ja olla ürgema. Aga ma olin juba kannatanud küll, ning sellest ei olnud enam kasu. See süst oli tol hetkel minu jaoks ainuõige otsus.

Arst läks narkoositiimi kutsuma (nemad teevad seda süsti). Mina jäin edasi karjuma. Tuli üliõpilane ja hakkas mulle kanüüli paigaldama. Mees oli just palatist korraks lahkunud. Pidin kätt paigal hoidma. Isegi siis, kui valu tuli. See aga tähendab, et ma ei saanud ka ise endale pöidla ja nimetissõrme vahele vajutada, kui valuhoog tuli, vasak käsi pidi ju liikumatult olema. Seega hammustasin valu ajal end nii kõvasti kui suutsin hoopis paremasse kätte.
Tundsin kuidas ta seal pusib ja kanüüli lükkab. Tundus nagu ta üritaks seda mööda veeni edasi suruda. Ta üritas seda mulle vasaku käe küljele panna, et kanüül ei jääks mu ‘pöidla naha vajutamise rituaalil’ ette.
Ja siis ta ütles, et peab uuesti proovima, sest veen kadus ära. Tore.
Seejärel pani ta kanüüli mulle käelaba peale.

Arst tuli tagasi, et kontrollida ega laps ometi nüüd ja kohe tule, sest hääled pidid olema vastavad. Küsis veel, et ega ma kakahäda tunnet tunne. Ütlesin, et ei.
Avatust oli kolm sentimeetrit ja koos arsti käega väljus ka lõpuks see kauaoodatud limakork.
Praegu mõtlen, et ma rapsisin selle 1,5 sentimeetri pärast 12h. Seisin püsti, liikusin ja lõdvestasin iga valu ajal sealt alt neid lihaseid. Nüüd, kui viskasin lebosse ja lõin käega, valud venisid kohati jälle 7me minuti peale, tuli sama palju avatust juurde vaid 3 tunniga. Ehk oleks kohe pidanud vaid lebotama.

Umbes pool seitse õhtul jõudis narkoositiim minuni. Mees aeti välja. Mind käsutati vasakule küljele, jalad ribide alla. Selle peale sain kohe järgmise tuhu. Mind topiti juhtmeid, voolikuid ja plaastreid täis. Puhastati terve selg mingi külma asjaga. Sain rahumeeli paar tuhu ära kannatada kogu protsessi ajal. Tegutseti kiirelt. Tundsin vaid kuidas arst mingi makaronilaadse asja mulle selga lükkas. Mitte mingit erilist valu, nagu oleks süsti saanud vaid. Mõni ütleb, et see on jubejubejube valus, aga mina õnneks ei tundnud midagi.
Mõjuma hakkamisega läks vaid kaua. Kuskil 40 minutit läks selleks, et vaikselt hakkaksid valud taanduma. Iga järgnev valu oli nagu nõrgem. Kuni umbes tunni pärast ei tundnud enam eriti midagi. Väga õrnad valud ja kokkutõmbed.
Kätte sain mingi nupuga puldi, et ise saan siis vajutada, kui mul uut doosi vaja on. Pidavat kuni neli doosi tunnis süstima (ükskõik mitu korda vajutan) ja kui üldse ei vajuta, siis vaid üks doos tunnis. Mina vist võtsin ikka maksimumi, sest ma isegi ei tea kui palju ma vajutasin.

Kaheksa ajal kontrolliti jälle avatust. Alla kahe tunni ja avatust oli lisaks hüpanud kaks sentimeetrit. Nüüd olin siis lõpuks poolel teel, ehk 5 cm peal. Kõigest 17 h valutamist, millest esimese 12 tunniga tuli vaid 1,5 sentimeetrit.

Minu mäletamist mööda tuli nüüd palatisse mingi teine arst ja avaldas soovi veed avada, ning lapse pea külge andur panna, mis tema südant jälgiks. Mul pidavat kõhu peal ‘liiga palju’ segavaid kihte olema ja lapse südant olevat raske KTG’ga jälgida. Ütlesin, et ma eriti ei sooviks küll, et nad mu lapsele selle anduri kruviga pähe keeravad, ma pigem lebaksin siin KTG all liikumatult.
Ja järgmine hetk mida ma tean – tunnen kuidas midagi sooja minust välja voolab. Ahah, avas veed. Ja siis tunnen juhet. Ta pani ikkagi selle anduri! Miks nad üldse küsivad minu arvamust, kui teevad niikuinii seda mida ise tahavad?
Selle anduri juures oli jube ebameeldiv see, et iga kord, kui laps liigutas, liikus ka juhe ja mina tundsin seda.

Et lõpuks oli minu küljes siis kanüül, KTG andur, mis jälgis emakat, epiduraali juhtmeid mingi kolm tk, lapse südametöö andur ja kindlasti midagi veel… Külje keeramine (mida kästi iga natukese aja tagant teha) oli päris naljakas. Kõiki juhtmeid pidi ju järgi andma ja lohistama.

Kuna ma valusid enam ei tundnud, oli elu jälle lill. Rääkisin mehega juttu ja tegime isegi nalja vist. Kuni ta tooli peal magama jäi…
Mina istusin siis läpakas ja kirjutasin Lipsukese FB’sse mis vahepeal toimunud oli. Sõbrannaga sain ka nüüd üle tüki aja rääkida jälle, ning Annu kohta pärida.

Kuni kuskil 20.50 ajal otsustasin ka silma looja lasta, sest jumal teab millal midagi toimuma hakkab… Ämmakas oli pidevalt pärimas käinud ega ma kakahäda tunnet tunne. Ei tundnud.

Aga järsku – 21.20 tundsin midagi imelikku. Midagi nagu liikus mööda mu vaadži alla. Ajasin kohe mehe üles ja ütlesin, et mine kutsu arst või keegi, LAPS TULEB. Vaesekene ehmatas üles ja ei saanud mõhkugi aru. Oli temagai ju magamata. Jooksis mööda palatit ja esimese hooga mõtles, et mul on valu ja ta peab mu kätt vajutama. Siis ütlesin, et mine kutsu arst, laps tuleb! Tormas ukse poole, aga tuli paar sammu jälle tagasi, ning küsis ‘misasja?’ Kolmandal korral sai lõpuks siis piisavalt selgeks, ning läks. :D

Kohe tuli ka arst ja kinnitas, et jah, näe lapse pea on siinsamas. Ma särasin nagu kristallkuul, naeratus suuni. Valu mul ju ei olnud. Aga mingit pressimise tunnet ka polnud. Ma lihtsalt suvalise koha pealt surusin… Mingil hetkel ikka tundsin kuidas toonus last välja lükkab, siis üritasin kaasa pressida ja hingata. Kui aus olla, siis pole mul aimugi mida ma tegin seal…

Kui lapse pea hakkas välja jõudma katsusin ka seda mitu korda. Ei suutnud ära imestada, et see tõesti-tõesti ongi nüüd kohe juhtumas! Ma sünnitan ise!
Mees võttis juba kaameragi välja, ning tegi sealt alt ka pilti. Ämmaemand turtsatas, et milleks jumala pärast seda vaja oli. Ma siis naersin, et no mul on ikka blogisse tõestusmaterjali ka vaja! :D

Nagu aru saada on, siis kogu see faas oli nagu lill. Valu ei olnud, vaid ebamugav oli ja kui pea hakkas päris kohekohe välja vupsama, oli selline kipitav tunne, või ma ei tea. Vähekene valus ehk. Elevus ja rõõm oli igatahes kolm korda suurem.

Kui pea oli sündinud, tuli ka keha murdosa sekundi jooksul järgi. Ja nõnda ta 21.42 sündiski!

Esimene küsimus oli, et miks ta ei nuta. Ämmakas ütles, et oota nüüd väheke, kuivatas ta selja ära ja siis tuli ka esimene kisa, ning ta maandus mu rinnal.

Poiss karjus, mina tihkusin ilma pisarateta nutta ja korrutasin talle, et kõik on hästi, sa oled nüüd emmega. Tänasin teda, et ta ise sündida otsustas ja tihkusin veel natukene.

Seda ei ole võimalik sõnadesse pannagi. See on nagu tervenemine Annu erakorralisest keisrist. Ma olen siiani sellest joovastuses ja ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. See on lihtsalt ülim! Ja seda on ilmselt näha ka mu postitustest.

Poisike hakkas koheselt end edasi lükkama ja rinda otsima. Üritas mind igalt poolt ära süüa ja lutsutas oma rusikaid. Tõstis hoogsalt pead ja vaatas mulle otsagi lõpuks.
Ämmaemandaga kaasas olnud abiline ütles, et nii tubli poiss ja vaata aga vaata, tal on põselohud ja nii usinalt vaatab ringi. Ma siis üritasingi vaadata, aga no loomulikult ma ei näinud midagi muud, kui ta peanuppu. Hakkasin siis kohe heldima, et täitsa ississe ju! Ja blond ka veel pealekauba. Kui nüüd sinised silmad ka tulevad, siis täitsa kaksikud (tähtkujust on niikuinii kaksikud mõlemad!).

Peagi sündis ka platsenta. Poole kõrvaga nagu kuulsin midagi, et pidavat teine jube suur olema. Mees lõikas nabanööri läbi ja siis asuti mind kokku lappima. Selleks kulus mingi tund umbes.
Emakakael pidavat ribadeks olema ja väljast ka palju rebendeid. Nagu pärast paberite pealt lugesin, siis lahkliharebend ja mõned õmblused olevat ka mokkadele. Kuidas see võimalik on, ma ei tea ja ei tahagi teada, kui aus olla. Mõtlesin, et vaatan peegliga mis seis on, aga ei tea kas julgen. :D

Kui mind alles lapiti, üritasin mina juba last rinnale imema panna. Natukene ta ka nii imeda sai, aga põhiline imetamine toimus siiski peale seda, kui kokku lappimine oli lõppenud.

Varsti toodi meile söök ette. Mina siis aga agaralt ajasin end istuma ja ämmakas oleks selle peale vist infarkti saanud. Ta ei suutnud uskuda, et mul valus ei ole.

Kuna me perepalatit ei võtnud, pidi mees peagi koju suunduma ja umbes 23 ajal õhtul ta seda siis tegigi. Ütlesin veel, et ma tuleks kohe ja praegu temaga siit haiglast ära, sest tundsin end paremini, kui peale Annu keisrit koju minemise päeval.

Mingil hetkel jäin ma siis lapsega palatisse kahekesi. Ämmakas ütles, et tuleb 10 minuti pärast tagasi. Mina aga tundsin end nii krapsakalt, et mõtlesin, et võtan omale vett, mis teisel pool voodit oli. Panin lapse voodile ja hakkasin aga püsti tõusma. Järgmine hetk oli mats ja maaühendus. Jalgu polnud üldse all. Pea hakkas ringi käima. Toetasin selle siis voodile. Mõne hetke pärast üritasin uuesti tõusta. No ei ole jalgu! Mõtlesin siis, et mis ma nüüd teen, ämmakas tuleb ka alles tüki aja pärast, ning laps juba muutus rahutuks.
Tõmbasin siis selle tooli, mille peal mees enne maganud oli, endale lähemale ja vinnasin end käte jõul sinna. Tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale ja võtsin lapse sülle. Varsti tuli ka ämmakas, ning ehmatas veidi selle peale, et ma kuidagi maagiliselt voodist juba toolile olin liikunud. Rääkisin siis talle loo ära ja ta ütles et kaalume ja mõõdame lapse ära, ning ta siis läheb kutsub kedagi. Vähemalt ma mäletan nagu ma oleksin mõõtmise ja kaalumise ajal ikka toolis istunud… Igatahes, poisi parameetrid olid 3476g, 51 cm, rind oli 35 ja pea 34,5 cm. Seega pisike ussike on ta tõesti. Pikk ja peenike. Ma pakkusin sünnikaaluks 3500g ja 50 cm pikkuseks. Üsna täppi. :)

Peale mõõtmist ja riietamist sain poja oma sülle ja ämmaemand läks abi kutsuma, sest üksi ta mind enne voodile vinnata ei suutnud. Potsatasin vist isegi uuesti maha, kui õigesti mäletan.
Tuli siis abilisega tagasi ja nad aitasid mu voodisse. Ämmakas läks veel uuesti narkoosiarsti käest küsima, et kas see on ikka okei, et ma jalgu alla ei saa.
Muide, enne just rääkisime epiduraalist temaga ja ta siis ütles, et tema ei ole kunagi kuulnud, et see jalad alt võtab, aga mina oskasin vastupidist väita. Tema ei uskunud. :D
Igatahes, jalgu ma tundsin, aga seista neil ei suutnud… Seega toodi mulle ratastool ja nõnda me siis palatisse veeresimegi. Ma ei oska nüüd pead anda, et mis see kell oli, midagi südaöö paiku ehk…

Ja nõnda see Maipõrnikas siia ilma saigi. :)

Väike Joel

  • 30.mai
  • Kell 21.42
  • Kaal – 3476g
  • Pikkus – 51 cm
  • Rind – 35 cm
  • Pea 34,5 cm
  • Hinne 9-9
  • Rasedusnädalal 39+1
  • Esimestest tugevamatest valudest sünnini – 18 tundi 42 minutit


Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

56 thoughts on “Joeli sünnilugu

  1. Kuigi mul lapsi pole ega niipea ilmselt ka tule, siis ikkagi on huvitav selliseid postitusi lugeda :) Ja küsiksin ka, et kas Joeli nimi oli juba pikemalt meeles mõlkumas, kui saite teada, et ootate poissi? :)

    • See oli juba jah raseduse ajal mul mõttes. Alguses meeldis Henri (see oligi see nimi, mis mul seal ultrahelis nn ‘ära klikkis’), aga pärast ei tundunud enam õige. Siis hakkaski Joel meeldima. Ega ma eriti ei otsinud ka enam, paremat nagu midagi ei tulnudki pähe ja nõnda ta jäi. Mina olin juba enne sünnitust üsna kindel, et küllap ta siis Joeliks jääbki, aga valju häälega ei rääkinud.
      Mehelt nõudsin nime tänase päevani, kuni ta siis lõpuks pool minutit enne selle postituse avaldamist kinnitas, et Joel sobib talle ka (mul oli juba postituse pealkirigi valmis kirjutatud). :D

    • Hahaa, ma tahtsin oma poisile Joel nimeks panna, aga abikaasal oli vana hea R-tähe kriteerium, seega sai Henri 😀

  2. Huvitav lugeda küll, aga poole pealt mul hakkas halb. Eriti kui sa nendest rebenditest rääkisid, siiamaani külmavärinad, sest mu aju kujutab seda rebenemist ette, uuh :D

    • Kahjuks/õnneks ei ole muud väljapääsu, kui soovid ühte mini ennast. :D
      Või noh. Meie puhul, mini varianti laste issist. Alati meenub sellele mõeldes, et ‘näe, mina olen rase, sünnitan ja kasvatan – saan kõik valud ja piinad, aga need kuradid on kõik issi nägu ja tegu.” :D

    • Krt, mu mehe suguvõsas tunduvad tugevate geenidega inimesed olevat, kõik natukene chubby’d ja lokkis juustega. Ma ei jaksaks vist sünnitadagi :D Mu enda mees on veel hästi suurt kasvu (198cm) ja tugeva kehaehitusega (üle 100kg)…Õudne.

    • See ei pruugi midagi tähendada. Mu mees on ka pikk ja paras karu, aga lapsed on kõik pigem pisikesed/normaalsed sündides. :D

  3. Ahhh… igakord kui ma loen, et keegi on selle valuvaigistiga sünnitanud tuleb mul ikka ja jälle meelde, et pidin ma ikka pisikeses maahaiglas sünnitama, kus ei pakutud mitte midagi ja pidin taluma põrguvalusid 16h ja pressimine oli nagu … Kui räägin kellegagi oma sünnitusest, siis ütlevad, et ”jumal sul läks lihtsalt”, aga lühidalt, kell kuus hommiku haigla ja oli 2cm avatust, lõuna paiku 5cm, õhtul kuuest 7/8 ja lõpuks enne kümmet sündis laps peale 20min pressimist ja sain kaks pisikest õmblust. Olin valmis tunni pärast minema koju ja maratoni jooksma, aga ikkagi…. ei taha enam kunagi sünnitada kuna see põrgupiin pole veel kaks aastat hiljem ikka meelest läinud. Jah ma olen õnnelik, et laps on terve ja mina olin terve ja sünnitus oli nö ideaalne, aga minujaoks oleks ideaalne sünnitus vist üldnarkoosis keiser :D ma ei tea mida ma heietan, kui saaksin uuesti valida, sünnitaksin ikka ise. Ma sain ikka trauma oma sünnitusest ja neid sünnituslugusi lugedes kus naised said valuvaigistid tahaks ma ikka ja jälle pead vastu seina taguda, et miks ma ei võinud seda uurida enne sünnitust, kuigi seal ka vist omad riskid lapsele jälle? aga väga ilus nimi ja palju õnne :) Tore, et said kogemuse mida soovisid. Vabandust, et reostan oma halaga. Mul on tegelt hea meel, et sa ei pidanud veel rohkem kannatama. Mulle tehti veel mingit kiirendust ka veitsa ja lõpp läks väga kiirelt ja valusalt… ja meie suguvõsas on ka üks Henry ja viiamselajal ma olen märganud, et see nimi jälle väga popp :) Joel on palju kuidagi erilisem ja kõlab armsalt. :)

    • Ma ei kujuta ettegi mis lõpuks oleks saanud, kui ma ei oleks seda süsti saanud. Ilmselt oleks jälle keisriks läinud, kui see emakas poleks võluväel avanema hakanud. Ma ei tea mida ma valesti tegin, et enne ei avanenud ja siis kui süsti ära sain, hakkas kohe tegutsema ja laps oli pmt kohe käes ka…

  4. Joel on väga tore nimi !
    Palju õnne väike Joel, oled omale väga vahva pere valinud, igav ei hakka Sul seal kunagi ! :) Ja palju õnne, vahva pere, et Teil nüüd väike Joel on :) !

  5. Imearmas poiss ja nime valik! Palju palju õnne!!!

    Minu teine sünnitus lõppes ka epiduraaliga. Oi ma olin tänulik, et see asi on välja mõeldud ning jäin mõtlema, et miks üldse peaks ilma selleta sünnitama! :D See pani mu sünnitegevuse hoobiga käima ja avanes 7 x kiiremini kõik.

    • Ma mõtlen ka, et miks enne ei avanenud ja siis kui süsti ära tegi, hakkas kohe funkama ja oli pmt kohe täisavatus. Ei tea kui kaua ja kas üldse oleks asi edasi läinud, kui poleks seda süsti teinud. Aga nohjah. Oleks, poleks, eksole. Ma olin siiski kaks päeva magamata ja no kaua sa ikka nii jaksad… :/

  6. “…ja mees pidi mulle pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale iga valu ajal väga tugevalt suruma. Mäletan kuidas ma koguaeg käsutasin, et kõvemini ja kõvemini” <- mis see surumine annab, mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei suutnud ise mõelda. :D

    • No kui ta seda nahka ja liha seal kogu jõust kokku surus, siis oli ju valus ja see kuidagi aitas tuhu ül elada, kui kogu valu ei olnud enam emakas, vaid käsi ka haiget tegi. :D

  7. Epiduraali tehaksegi sünnitegevuse kiirendamiseks (valu ajal tõmbub keha reflektoorselt pingesse ja emakakakael ei saa lõdvestuda,et avaneda. Itk ämmaka jutt). Kõrvalmõjuna ma mäletan hilisemaid seljavalusid, jalgadel seista suutsin. Ja minu arust on Joel Annu koopia :) Jõudu ja jaksu kahe pisipõnniga!

    • Üks kõrvalmõju pidi ka peavalu olema… Praegu loodan, et need valud, mis mul on, on vel rasedusest ja väsimusest lihtsalt. :/

    • Mul ka alguses pea vist valutas. Aga see oli pigem väsimusest. Ja tänan samamoodi epiduraali. Minul mõjus ka jalgu nõrgestavalt. Ma ei suutnud lõpuks isegi vetsu minna omal jalal. Pärast sünnitust hakkas vaibuma, aga seda seepärast, et enne lõpu mulle seda enam juurde ei antud. Vist :-D

    • Mul ka pea valutab, aga ma ka praegu veel arvan, et see pigem väsimusest. Ma polegi pmt maganud ja tunnen ka, et väimus on, aga samas und nagu ei ole.
      Seljavalu on mul ka. Lasin eile just mehel vaadata, et kas ta näeb seda süsti täppi ja ehk ta vajutaks sellele. Täpselt seal ongi valud. :/

  8. Palju õnne teie perele armsa poisi sünni puhul! Minul on ka mõlemad sünnitused rasked, kuna lapsed olid peaaegu 5 kilo kuid sinu sünnituslugu lugeded tahaks just üht veel, sest see on imeline tunne kui laps rinnale pannakse.
    Nüüd aga jaksu teile harjumisega. Meil läks küll 4 kuud aega, et kõik paika loksuks ja suurem harjuks

    • Oli tõesti imeline. Ja nii rumalalt, kui see ka ei kõlaks, siis kogu valu tõesti ununeski just sel hetkel. :D

    • Mina ei uskunud seda valu kadumise juttu varem, aga no tõesti valud kadusid, kui plika rinnale pandi. Muidugi nõelumise valu see ära ei võtnud. Öeldi küll, et lapsele, siis pole valus, aga no krt oli küll :D

    • Ainult pihustati tuimestust peale mõne kohapeal, sest väidetavalt olin väheste rebenditega ja ei olnud midagi valusat, aga no oli ikka küll valus :D selline nõme kibe valu.

    • Ma mäletan, et juba see sikutamin oli ebamugav ja tegelikult mõnest kohast ikka tundsin ka midagi. Oli jah natuke rõve. Nägin ka veel kuidas ta näelus. No mitte otseselt jalgade vahele, aga nägin kui ta käsi koos niidiga üles liikus jne… :D

  9. Palju õnne! Imearmas pisike! 😍Tundub uskumatu, et 2 kuud tagasi mul ka selline väike kutt oli.
    Aga hästi tubli oled küll! Nii pikalt valutada. Mul endal läks jube kiirelt. Kell 4 hommikul hakkasime haiglasse minema sest valude vahe oli 2-3 minutit juba aga samas ei olnud üldse nii valus. Pigem veidi ebameeldiv. Avatust oli siis 3cm. Sünnitustuppa jõudsime veidi peale viit ja pool 7 sündis. Nii valus, et ma röökima hakkasin, hakkas kuskil poole 6 paiku. Niiet tund aega seda hullu valu vaid, niiet ma ei kujuta ette, mis tunne on päev otsa valutada. Sünnitus läks nii kiirelt, et ma ei jõudnud isegi mõelda valuvaigistite peale. :D Ja pmst sünnituslaual ütlesin juba, et vabalt võib teise ka teha, kui järgmine sama kiirelt käib.

  10. Tavaliselt on minu arvates beebid koledad + krimpsus + lillad või jumetud aga sinu beebi on küll imeilus :) ja seda et esimene sünnitus on paljudel hãsti palju rebendeid aga teine sünnitus mitte, sealt kaudu on sul siis eaimene sünnitus nagu ma aru sain eks?
    Palju õnne ka :)

    • Ja minu teada ka epiduraali lõdvestab pingest ja sellega kiirendab, mina valutasin teise sünnitusega ainult 3h. 1h oli väiksem valu ja siis läks hullumajaks, küsisin epiduraali aga arstidel läks selle tulekuga 2h ja kui nad jõudsid siis kontrolliti avatust mis oli 5cm, pool tundi susserdati seal selle valmispanekuga ja süsti tegemise ajal tundsin järsku et miskit toimub, karjusin siis neile et laps tuleb, vaadati mulle jalgevahele ja öeldi et ruttu selili, kaks kiiret pressi ja põrgulikku rebenemis tunnet ja laps käes aga tänu süstile kadusid ju valud ja pressid ja arstid palusid et hakkaksin ise pressima et teine laps ka kohe ära tuleks ise, muidu oleks veel keisri ka saanud. 6.min vahega mõlemad beebid käest. Need igasugu kiirendavad tilgutid ja vete avamine tegid asja nii järsuks ja kiireks et see tekitas mingi shoki ja nüüd ma nii traumeeritud et lasen kasvõi emaka välja võtta aga enam lapsi ei taha, kui ma loen kuskilt sünnitus lugusi siis on mul tükk tegemist et ma oksele ei hakkaks ja tavaliselt ma ikkagi hakkan. Andur pandi ka esimese beebi pea külge peale vee avamist. Ja minu arvates vee avamine ka ikka kiirendab väga asja kuna laps saab korralikumalt hakata emakakaelale suruma ja avatus tuleb rutem, nii ämmaemand vähemalt sünnituse ajal ütles. Esimene sünnitus tegin sellise vea et ei maganud ja lõpuks olin niìi väsinud, ei jaksanud enam kuidagi olla ja epiduraal aitas ainult 20min ja mitte midagi juurde ka ei pakutud. 23h seda piķka põrgut, seekord soovisin kiiret sünnitust ja selle ka sain aga nüüd peale seda traumat ma täpselt ei tea ka enam kumb parem variajt. Samas tundub et see kiiresti kiiresti põrguvalu ära taluda ja ehmatus üle elada on lihtsam aga shokk on millegipärast siiamaani, kui sinu lugu lugesin siis nutsin kuna mul oli sinust nii kahju et midagi sellist taluma pidid okse väga peale ei kippunud aga kui ma lugesin kätu blogist tema sünnituslugu ja jäi mulje et inimeste arust on sünnitus ilus asi ja nägin veel seda video lõppu kus ta karjus siis nutsin küll täiegi ja oksendasin ja pärast nägin veel õudukaid ka unes :D

    • Ma ka imestasin, et ta oli kohe algusest peale normaalse nahavärviga. Jah, oled õigesti aru saanud. Esimene oli keisr ja nüüd siis sealt… :D

  11. Nii vahva nimi. Lihtne, aga ilus :)

    Mul küll epiduraal valusid täitsa ära ei võtnud. Ja ise ei saanud ma midagi juurde vajutada.
    Aga jah, ka mul kiirendas see avanemist. Muidu oli terve ööga ainult 1cm. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma jäängi sinna :)

  12. Paljupalju önne pisipoja puhul!
    Epiduraal vöib alakeha “ära kaotada” terveks ööpäevaks:) oma kogemus:) ja öige naljakas yllatus oli see, et nr 2 vôime tuli tagasi alles 3 päeva pärast… Pidi olema tâiesti normaalne, kôik alumised protsessid olid halvatud. Ju siis need systid on ka erinevad, et nii erinevad körvalmöjud inimeseti. Muidu, miks seda alati ja kohe ei tehta – see süst selga on siiski ysna ohtlik asi, ma ei tea, kas sa pidid alla kirjutama enne sünnitust paberile, kus kôik ohud üles loetud ja et vôtad kogu vastutuse endale – mina pidin, ja see ohtude nimekiri oli ikka päris karm. Aa ja viimane söögiisujutt – pühendusega mittesünnitanutele – rebenemise ettekujutamine on kole, aga kôige hullem hääl maailmas pidi mu mehe arvates olema yks heli – kui arstid LÖIKAVAD käâridega sellesamuse katki, et laps välja mahuks… see lihalöikamise hääl:) et sel hetkel arvas ta end minestavat, kui köik muu oli veel üle elatav:D (mu laps sündis tuharseisus ehk päris ohtlik teema nii emale kui lapsele) ma ise ei kuulnud näinud selleks ajaks enam midagi, pilt hakkas tasku minema, sest nagu sa isegi ytled, ega sa eriti ei teadnud, millal ja mida teha, sest valu eriti polnud – aga mina oma tuharseisutajaga teadsin, et iga sekund loeb ja asi vâib vâga ruttu väga halvasti minna ja seega ma yritasin end lolliks pressida eks:)

  13. 16 tundi tundub mõnus. :D Ma läksin eelmise aasta 30. mai hommikul sinna samma majja, olles eelneva öö olnud magamata, sest valutas, aga ma ei uskunud, et ongi minek (35. nädal). Hommikul otsustasin siiski haiglasse minna ja sinna ma surema jäingi. Lapse sain kätte alles 31. mai 15:47 :D Epiduraal tehti mulle ühe korra, ise ma seda reguleerida ei saanud ja see üks kord ei mõjunud üldse. Pressida ma enam üldse ei jõudnud (kaks ööd magamata), seega sündis mulle väike kurgipea, nabanöör kaks korda ümber kaela. Ehk oleksin jõudnud pressida, kui ämmaemand poleks mul pressimist keelanud. St u kell üks ma karjusin, et pean pressima ja tema ütles, et veel mitte ja laps tuleb ise. Wtf. Lõpuks oli mu ümber u 7 erinevat arsti kellest üks hakkas mind sõimama, miks ma ei pressi. St mul oli õigus enne ja oleksin lapse kätte saanud mitu tundi varem. Nutsin nädalaid, sest olin nii traumeeritud ja ütlesin mehele, et kui veel lapsi tahab, siis me võtame naise! :D Aga kurgipeast on tänaseks päevaks saanud imeilus preili ning naisevõtu plaani enam pole :D Järgmisel korral kuulan enda instinkte rohkem ning ei lase ennast tümitada.

  14. Minu tuttavale tehti ka epiduraal ja tema jäi jalgadest paariks kuuks halvatuks. Sai ka aastaks grupipeale. aga nüüd kõnnib uuesti.. Karm teema see epidiraal.

    • Paisu kui sellist väga ei olnudki, aga piim on nüüd jah. Praegu on mees kodus, siis on ikka lihtne. Ei taha mõeldagi mis hiljem saab. :D

  15. Nii tore, et kirjutasid. Alati väga põneva sünnilugusid lugeda.

    Sünnituse juures aitab lõdvestumine kõige paremini. Jooga mammid pm hingavad lapsed välja.
    Esimese lapsega olin ise ka hästi pinges, aega läks palju. Teisel korral istusin nagu konn voodis, mul oli üsna mugav.. nii mugav kui võimalik. Püsti seistes oli mega jube. Valud oli 7x tugevamad kui istudes ja lõõgastudes. Avatus tuli, laps vajus alla ja kahe pressiga ta väljas oli.
    Esimest pressidin 2h, ninast purskas verd, silma valged olid verevalumid.
    Minu soovitus oleks pigem lõõgastuda kui ringi kapata :)

  16. Pingback: Keiser vs loomulik sünnitus | Lipsuke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga