Monthly Archives: juuni 2016

Rõõmupallide võitjad + loba

Posted on by
Reply

Päev hiljem (nüüdseks juba kaks), kui lubatud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole? :D

Roosa rõõmupalli sai omale Lilli, kommentaariga ”Mina sooviksin roosat rõõmupalli oma printsessile!” ja sinise Piia, kommentaariga ”Pojale sinist sooviks, väga kift!”

Ma isegi ei oska kokku võtta, mis pagan siin majas viimastel päevadel toimunud on.
Alustuseks Annu. Ta keeldub nüüd jälle üksi magama jäämisest. Nii, kui üritan toast väljuda, on laps hüsteerias. Konkreetselt nutab nii, et kõõksub mul käes. Küsisin, et miks ta ei taha enam üksi magama jääda, et kas ta kardab? Siis ei öelnud midagi, nuttis vaid. Küsisin, et kas ta ei taha üksi olla? Siis noogutas, näitas enda kõrvale, padjale, ning ütles ”siia, pikali, kaissu”…
Mu süda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest hakkasin mõtlema, kui palju aega ma tegelikult olen Annule viimasel ajal pühendanud? Ja nii, et ainult meie kahekesi – ei mingit titte, ei mingeid kodutöid, ei mingit kõrvalist jama. Ainult meie kaks. Ja… seda nagu polegi väga olnud. Ikka on pidevalt vaja samal ajal midagi muud teha. Ala ühe silmaga loen Annule raamatut, teisega vaatan, et Joelil ikka tiss suus oleks.
Olen püüdnud nii sättida, et kella üheksaks mul poiss kindlasti magaks ja ma saaksin rahulikult Annut kreemitada, riidesse panna, talle muinasjuttu lugeda ja laulda, ning siis ta tuttu panna. Aga no…Joelil on teised plaanid tavaliselt. Kui mees on kodus, siis on poiss muidugi nii kaua issiga teises toas, ning mina saan siis rahulikult Annuga kudrutada. Aga kui meest pole…üritan kuidagi lihtsalt lapsed magama saada ja ise ellu jääda.

Joelil on ka vahepeal mingid hullutuurid. Kui nii saab öelda. Tegeikult on ta tavaline beebi, kes vahel tahabki ainult süles magada ja vahel ta lõugabki täiesti niisama, nagu keegi sööks teda elusalt – tavaline. Aga need hetked juhtuvad alati kõige ebasobivamatel aegadel. Näiteks siis, kui Annu on vannis ja nutab, et tahab välja tulla. Või siis, kui üritan muinasjuttu lugeda ja ideaalis peaksin Annut süles/kaisus hoidma. Või, kui üritan süüa/süüa teha. Oi ma ei mäleta millal ma viimati oma söögi lõpetasin nii, et see veel soe oli. Eile näiteks avastasin kaks tundi hiljem, et oi – ma vist sõin? :D
Kohati tekitab see madhouse siin tunde, et mida ma ometi teen? Ma ei saa hakkama – mis ema ma selline küll olen? Aga ma tean, et ka see on tavaline. Kes see ikka suur naeratus näol kahte kisakõri suudaks tundide viisi kuulata-kussutada…

Annul on hetkel veel mingi ‘ei taha’ faas ka. Kõige peale kukub hullunult ulguma ja karjub ”EI TAHAAAA!!!”. Ja kui ma ütlen kõige, siis ma ka mõtlen KÕIGE… Ei taha vanni, ei taha vannist ära, ei taha istuda, ei taha püsti tõusta, ei taha õue, ei taha tuppa… Lihtsalt…aaagh! Jumal, anna kannatust. :D

Oeh. Tegelikult 70% ajast on kõik ilus ja tore, ning ma mõtlen, et see on ikka päris lihtne. Aga siis flipivad nad mõlemad korraga ära ja ma tahaks natuke karjudes metsa poole joosta.
Aga siis tuleb Annu, ning kammib jutustades mu juukseid, samal ajal, kui Joel naeratades tissi sööb, ning ma mõtlen, et see kõik on seda nii-ii väärt ja ma ei saaks õnnelikum ollagi. :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Üks täiesti segane päev kahe täiesti segase lapsega, ühe täiesti segase ema silmade läbi

Posted on by
25

Täna oli üks selliseid päevi, kus ei tea kas nutta, või naerda…
Alustame sellest, et eile õhtul tegin lõpuks selle sammu, ning liitusin fitlapi toitumiskavaga (esimesed kolm päeva tasuta). Tahtsin küll E. Orgu kava, ning isegi pidime temaga koostööd alustama, aga siis kirjutasin talle ühes kirjas midagi sellist, et mul on suured raseda isud, ning ma ei julge küll pead panti panna, et ma alati 100% kava jälgin. Selle peale ei vastanud ta mulle enam midagi ja kui ma nüüd mõni päev tagasi uuesti kirjutasin, et olen nüüd sünnitanud, isudest enam-vähem üle saanud, ning valmis pühenduma, ei tulnud ka seekord vastust. Ju ta siis sai aru, et kui ma juba enne kavaga alustamist ütlen, et ei suuda seda ilmselt jälgida, pole mõtet ka oma aega minu peale raisata. :D

Igatahes. Orgu kava on üsna soolase hinnaga (kui just 36 kuu peale kohustust ei tee), aga fitlap on põhimõtteliselt kolm korda odavam.
Mõlemal on ka see variant, et saad paar päeva tasuta proovida. Aga kui ma eile Orgu lehel läbi FB registrerisin, siis lõi ette nagu mu proovipäevad oleks juba läbi ja nagu ma oleks täiega feilinud, sest ei jälginud kava mitte ühelgi päeval… Veider.
Seega tegin fitlapis ka kasutaja ja sain oma kolm tasuta proovipäeva.
Nagu ma aru saan, siis põhimõtteliselt on need kaks kava üpris sarnased ja kodulehel töötab ka kõik sarnaselt. Saad rahumeeli retsepte muuta, panna valikust, et kas oled rase, imetav ema, mingi talumatusega jne…

Ühesõnaga, eile tegin omale siis kolme päeva menüü ära. Järgmiseks hommikuks otsisin sellise retsepti, mida saaksin kodus olemas olevatest asjadest teha. Valituks sai tatar kanaga. Lihtne ja kiire.

Peale hommikusööki hakkasin lapsi valmis sättima, et linnapeale minna. Kodust välja saamine võttis muidugi pool igavikku ja see, mis kõik sellele veel eelnes… Oeh.
Tahaks mõnelgi päeval kauem magada, kui kuueni. Aga no mõni mees arvab, et ongi täiesti okei koos koidu ja kukkedega tõusta. Ja kui tema suvatseb siis seitsmeks magama jääda, ärkab Annu. Ma juba viimased neli hommikut luban endale, et ‘täna lähen kell kümme magama’. Ja siis loomulikult ei lähe…

Kui ma olin jõnglastega uksest välja jõudnud, oli esimene peatus pakiautomaat, kust pidin peale korjama ühe kingituse (millest varsti lähemalt räägin) ja ühe paki ka teele panema. Järgmine peatus oli maxima. Lootsin, et leian sealt kõik vajaliku, et järgmised kolm päeva siis eeskujulikult kava jälgida. Hmm, lootus pidi ju lollide lohutus olema.
Kuna ma pidin ostma selliseid asju, mida ma iial varem ostnud polnud, läks mul poes oma kolm aastat aega, et midagigi üles leida. Ja Annu flippis juba esimese kümne sekundiga ära. Ei tahtnud vankris istuda ja ajas end püsti, tahtis kõike krabada, karjus ja nõudis süüa (kas mina olen süüdi, et hommikusöök ei kõlvanud?).
Pooli asju ma sealt ei leidnudki ja mõtlesin juba õudusega, kuidas ma selle hullumeelsega veel konsumisse ka minema pean…

Topin mina rahulikult asju kotti, kui märkan, et kahe mango asemel on mul alles jäänud vaid üks. Kuna mul oli kindlasti kahte vaja ja müüjal oli veel mõned asjad läbi lüüa, jooksin uut mangot võtma. Maksan siis ruttu asjade eest ära, ning üritan poest nii kiiresti, kui võimalik välja saada, sest sea kombel kisendav Annu oli juba kõigil kõrvadest sitavee jooksma pannud…
Poe ees märkan, et ”kadunud” mango on Annu käes ja ta on juba veerandi sellest omale keresse keranud! Saate aru, ta pani selle lindi pealt rotti, nii, et mitte keegi ei märganud…
Ei no mis siis ikka. Varastasime maximast ühe mango – no big deal! Maxma on meid ka niikuinii sada korda röövinud. :D
Lõin asjale käega ja jalutasin edasi, sest no mida ma enam teen, kui ta niikuinii on juba pool ära söönud?

Kuna Annu oli nüüd oma mangoga rahul ja lõpetas mu kurdistamise, otsustasin kiirelt läbi hüpata ka rattapoest, et vankrile uus sisekumm osta. Müüja oli seal ikka päris imelik. Ühelegi küsimusele ei vastanud, lihtsalt surus mulle õige asja pihku, ning jäi käsi pikal raha ootama. Hea, et karbi peale hind kirjutatud oli, muidu oleksin ehk veel kaks sõna temast välja kangutama pidanud. :D

Peale seda suundusime veel haiglasse ka, et perearstile Joeli paberid ära viia, ning Annule kuhugilegi saatekiri saada. See tema naha olukord ei ole ju normaalne! Nii, kui lõpetan hormoonkreemi määrimise, on ta end veriseks kratsinud (ja mõnes kohas ei aita isegi see kreem!). Ma ei saa ju igavesti talle hormoone sisse määrida! Kuskil peab põhjus olema…
Igatahes. Võtsin siis käekoti üle õla, Joeli kookoniga ühte kätte, (endiselt) mangot järava Annu teise kätte, ning vantsisin treppidest üles, nagu kaamel. Perearsti ukse taga oli selline tunne, nagu oleks just dušši alt tulnud. Ei, üldse ei olnud palav (õues oli 35 kraadi!) :D

Arst midagi ülemäära tarka öelda ei osanud. Mõõtis meil mõlemal veresuhkrut (mul oli 5,3 ja Annul 9,4). Annu oma oli küll kõrge, aga eeldasime, et see sellest, et ta sööb parasjagu ju seda magusat mangot… Saime aga jälle saatekirja allergioloogi juurde. Ehk oskab tema meid omakorda kuhugile edasi suunata…
Muide, kui arstid Annuga möllasid, oli Joel mul rinna otsas ja Annul oli täitsa ükskõik, et mingid võõrad tädid teda torgivad. Rääkis nendega mõnusalt juttugi veel. :D

Kui lõpuks haiglast minema saime, läks mul plätu katki! Vot siis oli küll tunne, et kas keegi teeb minuga praegu mingit julma nalja või? Ma käisin pool linna paljajalu läbi, nagu kodutu hill-billy.
Aga hoolimata sellest, läksin ma veel selle mustlaslaagriga konsumisse ka, sest ma poleks elusees enam nende hulludega viitsinud UUESTI kodust välja tulla, et puudu olevad toiduained osta.

Kui ma pool kaks koju jõudsin, mõtlesin küll, et kohe annan otsad! Ja mina veel märkisin omale kavva, et ei tee täna trenni…

Kui ma lõpuks Annu tund aega hiljem, kui tavaliselt, magama sain ja Joel ka lõpuks maha rahuneda suvatses, otsustasin, et pean ikkagi uuesti poes käima ja omale korraliku köögikaalu ostma. Ilma selleta ei oskaks ma küll välja mõõta kui palju midagi süüa võin. Seega pakkisin Joeli UUESTI kokku ja suundusin ikkagi UUESTI kodust välja…

Kuna Joss jäi nüüd mõnusasti vankris magama, mõtlesin, et käin naabrinaise juures, et hekikääre laenata. Meie hekk oli juba häbiväärselt kõrgeks sirgunud… Naabri ilusa, pügatud hekiga võrreldes, pidin küll oma silmad peast häbenema. Nagu me oleks mingid laisad logardid, kes ei suuda oma aeda ja maja korras hoida. See hekk vajas hädasti pügamist juba mitu nädalat enne Joeli sündi.
Aga no mine sa üksikule penskarile külla ja looda sealt kiiresti väljuda. :D
Ma istusin seal oma kaks tundi, jõudsin kaks korda poissi toita, peaaegu tugitooli magama jääda ja toitumiskava ka veel rikkuda (naabrinaine ”sundis” mind oma lapselapse pulmatorti sööma)…
Kui ma lõpuks siis ikkagi, peale mitmendat üritust, uksest välja pääsesin, läksin kohe seda neetud hekki pügama. Jumal teab millal järgmine rahulik hetk on, mil ma midagi teha saan, eksole…

Miks mina ei võiks osata nii ilusti kujundada ja lõigata, kui naabrinaise lapselaps? Meie hekk on tema oma kõrval nagu kõver, auklik…jubedus.
Mehega vedasime veel selle sodi komposti ära ka, mis mul maha õnnestus lõigata.
Ja siis olin veel nii tubli, et kastsin aiamaa ja kasvuhoone ära, ning sidusin tomatid-kurgid kõrgemale. Mul õnnestus üks tomat kogemata ära murda ka. Mässisin sinna teipi ümber ja loodan, et see nüüd päris otsi mul ei anna. Mitte, et ma tomatite vähesuse üle kurta saaks. Mul on üle 20 taime.
Kurkidega on mul aga küll kurvemad lood. Neid sai mul kõigest kaheksa… Ja mina tahtsin veel marineerimiseks ka kasvatada. :D
Kõik hakkas justkui üleöö vohama. No tegelikult toimus mingi suur muutus selle nelja päevaga, mis ma Joeliga haiglas olin. Järsku olid kõik taimed nii-ii suured ja isegi õitsesid. Nüüdseks on paaril taimel juba viljadki küljes, ning maksimaalselt nädala pärast saan ma juba esimesed kurgid noppida! :)

Aga ega sellega tegelikult veel naljad otsa saanud.
Peale seda, kui Joel oli ühe korraliku kisamaratoni maha pidanud ja Annu oli mulle vahusena elutuppa tulnud (Joel oli mul tissi otsas), ning mõista andnud, et tal on vannis istumisest juba siiber, tegid nad mulle veel toreda koorilaulu tunni ka.
Ma mõtlesingi, et huvitav kuidas oleks Annut kreemitada, kui teise käega peab Joelit kussutama. Või kuidas oleks Annule muinasjuttu lugeda, taustaks Jossi karjumine. Või mismoodi panna Annule ühe käega mähet alla, kui ta veel samal ajal vihmaussi tangot teeb. Või mis tunne oleks rahustada kahte hüsteeriliselt nutvat last, kes ei taha-oska-suuda-viitsi magama minna.
A vähemalt ei saa öelda, et mul siin igav oleks! Jalgadega telk olla oli palju kergem! :D

jalgadega telk

P.S ma ei tea miks ma nii pika postituse suht mõttetutest asjadest kirjutasin, mis mitte kedagi (peale mu ema) niikuinii ei huvita. Ma oleksin võinud juba kaks tundi tagasi magada…

P.S.2 Ma tean, et sõnastus jms on selles postituses veider. Ma ei ole võimeline seda praegu parandama.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rõõmupallide kingiloos

Posted on by
20

Mõnda aega tagasi kirjutas mulle üks vahva vanaema, kes soovis Annule ja Joelile paar omatehtud mänguasja saata, ning mõned ka mu armsate lugejate vahel välja loosimiseks.


Rõõmupalli idee ongi, et see oleks lihtne vorm, aga samas lapsele mugav ja sõbralik kasutada (pehme ja mõnus). Suured silmad ja kontrastsed värvid köidavad tähelepanu. Juuksed, kumm, kõristi ja närimismuna pakuvad erinevaid võimalusi palli kasutamiseks.

13325470_1388892071126921_7771844226464817107_n

Minu arvates on see ideaalne mänguasi nii paarikuusele, kui paari aastasele. Ma juba vaimusilmas näen, kuidas Joel paari kuu pärast seda palli järab ja avastab. No ja Annu oli oma Rõõmupallist juba kohe vaimustuses – jooksis sellega mööda hoovi, ning põrgatas nagu homset poleks. :D
Lisaks meeldib mulle väga, et tegu on südamega tehtud asjaga, ning kõik Rõõmupallid on unikaalsed. :)

20160617-DSC_0016-2

Kui soovid loosis osaleda, siis:

  • Pane like Lipsukese FB lehele – SIIN
  • Pane like Rõõmupalli FB lehele – SIIN
  • Jäta mulle kommentaar kas sooviksid sinist, või roosat Rõõmupalli
  • Ära unusta lisamast ka oma emaili, et saaksin sinuga võidu korral ühendust võtta (võid lihtsalt täita ka emaili kastikese enne kommentaari kinnitamist, siis pole su emaili aadress teistele näha)

Võitjad loosin välja nädala pärast, jaanipäeval. :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kahe lapsega on kõike kaks korda rohkem

Posted on by
18

Muresid on kaks korda rohkem, rõõmu on kaks korda rohkem, närvirakke kulub kaks korda rohkem, raha kulub kaks korda rohkem, musta pesu tekib kaks korda rohkem, sa tahad end vahepeal kaks korda rohkem aknast alla heita jne… :D

Okei, tegin nalja. Mul ei ole veel sellist hetke tekkinud, nagu Annu ajal pidevalt oli. Praegu on lihtsalt vahel tunne, et jopakolla, kas keegi siin majas magada ka näeb, või olen mina ainus, kes kohe püstijalu võiks silma looja lasta? :D

Kui Annu on alati superhea magaja olnud, ning pole mitte kunagi tuttu minemisele vastu protestinud, siis nüüd, viimased paar päeva, on ta mulle küll paar infarkti põhjustanud.
Näiteks üleeile. Mees pani Annu voodisse, ning tuli tulema. Mina istun diivanil, poiss tissi otsas, nagu alati. Möödub oma 40 minutit, kui järsku käib jube kolin ja üks väike hääl karjub teisel pool magamistoa ust nagu saatan ”EI SAA!!!” Siis lõgistab veel paar korda ukselingiga, ning seejärel virutab veel jalaga uksele takka. Ma pidin end konkreetselt täis laskma. Alguses ehmatusest, mõni hetk hiljem juba naerust. :D
Mis siis ikka, mees läks ja pani ta UUESTI voodisse. Seekord õnneks jäi ka…
Ning eile õhtul oli sama pull. Ma olin veel üksi kodus ka. Päris ei ehmatandu ära noh.
Ta vist avastas nüüd, et kui ”peab” magama minema, siis tegelikult ikka ei ”pea” ka ja võib hoopiski salaja sitta keerama minna. Näiteks kõik venna mähkmed mööda magamistuba loopida, või paar sahtlit ära tühjendada… :D

Ja no see Väikevend on vapsee tegelane meil ikka. Endal ei püsi silmad lahti, aga ikka võitleb vastu ja kangutab kogu jõust luuke lahti. Ma naeran alati, et tikk ei taha vahele?

Annu on oma väikest venda vaikselt jumaldama hakanud. Vahel üritab teda kogemata küll ära tappa, aga vähemalt ei tee ta veel meelega talle haiget.
Käib ja musitab-kallistab-paitab teda ja kui vend nutma hakkab, siis jookseb ruttu tema juurde, ise samal ajal hüüab nii armsalt ”tita nutab-tita nutab” või ”vennaaaaaa”. :D
Ma olen just proovinud nii, et ei reageeri kohe igale piiksule ja ei jäta Annuga tegelemist koheselt pooleli, kui poiss häält teeb, aga Annu hoopis ise muretseb tema pärast. Ma nii kardan Annule tekitada tunnet, et tema on nüüd kuidagi vähem tähtis. Aga samas ei taha lasta ka Joelil nutta…

20160603-DSC_0113-2Annu vaatab Jossi sellise näoga, et no mida sa lõugad koguaeg, ah? :D Ühtlasi on siin näha ka Annu dermatiit, mis tal näos on/oli (tumedamad kohad on verised kärnad, ülejäänud nahk on lihtsalt tulipunane). Nüüd on tal juba parem õnneks, aga põsed on ikka punased. Isegi hormoonkreemid ei aita sinna. Pean ikka sinna toidutalumatuse testidel minema temaga vist, aga 220 euri välja köhida on päris raske.

Päris valus on vaadata, kui palju need kaks sitata jõuavad. Kui ma varem pesin pesu ülepäeviti, siis nüüd pean ma vahepeal lausa kaks masinatäit päevas pesema. Praegugi on mul voodi peal kolm korvitäit puhast pesu, üks korv on täis märga pesu ja üks masinatäis alles tuleb tööle panna. Nagu päriselt, kui palju jõuab üks väike inimene igale poole kusta? Mul on siin majas oma miljon tekki, millesse Joelit mässida, aga viimase kahe päevaga on ta suutnud kõik need täis lasta. Isegi mu diivanil lebotamise pleedi märgas ära (ja siis oksendas ka veel sinna), ning nüüd peab ta magama padjapüüri keeratuna. :D

Sellest, kui tihti ma prügi välja viin, ärme hakka rääkimagi. See on lihtsalt valus, kui palju me praegu keskkonda saastame…

Kui ma enne rääkisin asjadest, mida on kahe lapsega topelt rohkem, siis pean mainima ka seda, mida on kahe lapsega topelt vähem. Näiteks oma aeg. Kui ma enne sain terve Annu lõunaune aja lebotada ja vaikust nautida, siis nüüd… ma seda ei tee. :D
Hea on, kui Joel üldse sel ajal magama jääb. Tavaline taks on see, et Annu läheb tuttu, Joss ärkab ja tukub ja undab, Annu ärkab, Joss läheb (võib-olla) tuttu. Aga vähemalt ei ole ma endale öökulle sünnitanud, ning enamasti näevad nad öösel ikka magada, mitte ei keberniidita mu ajusid (mis aga ei tähenda, et Joel kell üheksa magama jääks/läheks, ikka koos minuga, südaööl). Kui ma peaksin nendega veel öösel ka väga palju võitlema, ostaksin ma ilmselt oma järgmise emapalga eest üheotsapileti Hawaiile. :D

Olen nüüd viimased 24 tundi nende kahega üksi olnud ja asi polegi veel nii hull olnud, kui ma kartsin. Kui ma need kaks päeva üle elan, siis ehk suudan edaspidi ka need 12 tundi kuidagi elus püsida, kui mees tööle tagasi läheb.
Täna näiteks pidime kella 11ks Annuga nahaarstile jõudma.
Magasime rekordiliselt kaheksani, või isegi poole üheksani. Mõtlesin, et meil on aega maa ja ilm, aga vaikselt hakkasin ikkagi sättima.
Ma ei tea mida ma ringi huierdasin, aga järsku oli kell kümme. Annu oli alles söögitoolis rokane, poiss oli paljas ja mina polnud veel isegi mitte mõelnud, mida ma endale selga mahutan. Ja ma plaanisin 10.30 uksest välja astuda…
Pesin siis ruttu plika ära, panin ta riidesse, sättisin poisi valmis, toppisin käekotti varuriided, mähkmed, rätikud, snäkid, joogid, kogu möllu ühesõnaga. Jooksin õue ja haarasin nöörilt mingid suvalisd riided, et ise päris paljaks ei jääks… Peeglisse ei jõudnud vaadatagi. Õigemini jõudsin, hoidsin isegi meigikotti käes ja siis mõtlesin, et hea nali küll, ma pidin juba viis minutit tagasi uksest väljas olema. Ja sinna see kott lendaski. :D
No ja siis avastasin veel viimasel minutil, et kassiraisad olid JÄLLE kõik vankrid ära trööbanud (jap, meil on tõeline kärupark kodus – kaksikute käru, Hartan ja siis veel üks suvaline Britton, millega poissi õue magama panna). Pidin neid siis veel karvadest puhastama hakkama ja…
Igatahes, lõpuks keerasin ma ukse lukku vist 15 minutit hiljem, kui olin algselt plaaninud (aga vähemalt keerasin ja võtme võtsin ka eest ära – ükskord keerasin ukse lukku, aga võtme jätsin ette, et noh, tulge küll vargad! :D). Aga no pole probleemi. Kui mõistus ei jaga, siis peavad jagama jalad, ning 10 minutit hiljem olin ma juba kabineti ukse taga. :D
Mõtlesin küll, et suren sinna nende kahega, aga õnneks Joel magas enamus ajast. Kuigi Annu tegi selle eest mul ikka max tsirkust ja terve haigla sai etendust täie raha eest…
Miks mitte täiest kõrist huilates täisti suvalises suunas jeed panna, kui emme üritab venda riidest lahti võtta? Või miks mitte ooteruumi laualt kõiki infovoldikuid maha lükata? Või miks mitte ronida võõrasse turvatooli, ning seal siis kiikuda? Jamh… Hommepäev ostan Annule kaelarihma ja võtan ta Sämmi rihmaga kaasa, kui kuskile minema peab. :D

Thank god, et Joel veel nii väike vidin on, et ei oska keerata või omakorda kuskile vastassuunas tuld panna. Jopakolla, mis ma veel siis tegema hakkan, kui see ka oma targa ajuga igasuguseid asju välja mõtlema hakkab.
Ühesõnaga. Igavuse üle siin kaevelda ei saa. :D

Perearsti juures käisime ka, ning sealgi jooksis Annu ringi nagu kevadine vasikas ja lihtsalt üritas kõike hävitada. Kõik sahtlid ja kapid uuris läbi, ning üritas kõike laiali tassida. Me põhimõtteliselt kolmekesi üritasime Annut seal ohjes hoida, ning samal ajal veel Joelit mõõta-kaaluda. Perearsti õde pärast ütles, et tema ei kujuta ette, kuidas ma seda suudan, temal olevat juba selle viie minutiga võhm väljas. :D

Aga vähemalt arvasid kõik vastutulijad, et me oleme maailma kõige armsamad ja see on ikka ilgelt tore, et ma nii tubli noor ema olen, ning otsustasin kaks last järjest saada. Mhmh, saatke mulle medal. Enne, kui ma kahetsema hakkan, et ma sellise hulluse peale üldse mõeldagi julgesin. :D

P.S Tegelikult naudin ma praegu (peaaegu) iga hetke. ;)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

EBA 2016 teiselt poolt ekraani

Posted on by
20

Sel ajal kui paljud kaasblogijad kingade klõbinal Wabaduse uksest sisse tunglesid, seisin mina pannilabidas ühes ja vigisev Joel teises käes pliidi ees, ning praadisin kala. Poole silmaga üritasin läpaka ekraani jälgida, et ka peost ‘osa saada’. Aga no kuna mu arvuti on juba piltide alla nii ära uppunud ja täiesti koomas, siis plõksis kogu krempel mulle hullemini vastu, kui pahur Annu tema tüüpilisel ”tööpäeval’.
Lõpuks lihtsalt lõin asjale käega, ning otsustasin õhtusöögi, mis niigi oli hiljaks jäänud, kiirelt ära teha ja siis koos poisiussiga end mehe arvuti ette sättida, et ülekannet sealt vaadata. Auhindade jagamine pidavat ju niikuinii alles kell üheksa hakkama ja mis ma neist ilusatest inimestest niisama ikka vaatan. :D

Multitaskisin pannilabida, kalade, õhtusöögi, Annu ja Joeliga, ning tänasin mõttes jumalat, et ta mulle nõnda palju mõistust jaganud on, ja ma hommikusöögiks selle neetud õuna olin valinud, ning nüüd vaest poissi pean kussutama, nii, et käsi kohe otsast kukub.
Eilsed gaasid ja viriluse ajasin õuna kaela, aga mis tal täna häda on, ei oska ma küll öelda. Ta on üldse viimased paar päeva nii mossis olnud, kui nüüd järele mõelda. Magab ainult süles ja kussutades. Nii kui maha panen, ärkab üles…

Igatahes, kell üheksa potsatasin mina poisiga arvuti taha ja hakkasime koos vaatama, kes mis koha skooris.
Pean ütlma, et enamus kategooriad mind ei huvitanud ja nimed olid ka kõik täitsa võõrad. Ja ülejäänud olid üsna aimatavad. Vähemalt mõne puhul võitja küll.
See, et pere- ja beebiblogides kaks esimest kohta Henry ja Britt omale napsavad, oli juba algusest saadik suht kindel. Mõlemal on ikka kordades ja kordades suuremad jälgijaskonnad, kui mul ja teistel selle kategooria blogidel. Eks ma salamisi ikka lootsin, et ehk ma potsatan siis kolmandale kohale, aga kindel ju olla ei saanud.
Poole ürituse pealt otsustasin ikkagi Leenule igaks juhuks fb’sse kirja saata, et kui ma juhuslikult ikkagi midagi võidan, siis ehk ta oleks nii pai ja läheks ise mu diplomile järgi, ning selgitaks, et ma tahaksin küll seal olla, aga kussutan parasjagu teisel pool Eestit oma 12 päevast Joeli, seega ei mängi välja. :D

Mõnes mõttes on mul täitsa kahju, et ma sel aastal kohale minna ei saanud, aga samas väga ei põe ka. Kindlasti oleks tore olnud jälle kõiki näha, ning lugejatega tutvust teha, aga tegelikult ma ju tean, et ma oleksin seal end suht võõrkehana tundnud. Ma olen liiga ‘maalt ja hobusega’, et end seal mugavalt tunda. :D
Kuigi noh, kui ma poleks just sünnitanud, oleksin end ilmselt ikkagi kohale vedanud. Sel aastal lihtsalt ei mänginud välja. Koos Joeliga ma sinna läinud ei oleks, ning ilma temata ammugi mitte. Kuhu ja kuidas ma ühe kaheteistkümne päevase beebi, kes täiesti suvalistel hetkedel rinnale tahab, ikka jätan. Lisaks me elame teisel pool eestit ja see reis oleks äärmiselt piinarikas olnud.

Aga need, kes kohale läinud olid (ja kelle ma ära suutsin tunda), nägid küll imelised välja. Eveliis oli nii ilus ja särav! Käisid juuksuris ikkagi? :D Mallu punu on juba nii suur, uskumatu! Alles ma olin ise selline armas pallike… Rasedus sobib talle minu arvates jube hästi. :) Korraks silmasin ka Ailit, kes oli endiselt kadestamisväärselt ilus ja peenike. :D Ooo, ja muidugi Kati, kelle üle on mul kohe eriti hea meel! Kahe lapse kõrvalt jõuab nii tubli olla, ning nii palju sporti teha – tõeline motivaator! Ja sellepärast ma talle oma hääle ka tookord andsin. :) Teisi tuttavaid nägusid õnnestus mul kahjuks vaid piltidelt näha…
See live otseülekanne oli küll vägaväga lahe ja hea lahendus, et ka minusugustel kodukanadel oleks võimalus omal moel peost osa saada. :)

Jube kahju on ainult lugeda, et nii mõnelgi on juba peo, korralduse ja jumalteabmillekõigekohta midagi negatiivset öelda. Leenu nägi ränka vaeva ja tegi suuuuure töö ära, aga ikka on kellelgi midagi kobiseda. See on lihtsalt inetu ja ebaviisakas. Aga mul on väga hea meel, et Merlinil tuli mõte ka Leenut tunnustada ja tal õnnestus Leen seal laval pahviks lüüa! Natukenegi tunnustust talle selle suure töö eest. :)

Aga tänan südamest kõiki teid, kes te minu poolt hääletasite ja sellega mulle kolmanda koha tagasite! Tõesti, see on suur ego boost ja motivatsioonilaeng leidmaks praeguse segasummasuvila keskelt aega veel kirjutamiseks. Aitäh, aitäh, aitäh! :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!