Joel ja söök

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Vaskspiraaliga kaksikute ootele!

Viimased paar nädalat on parajalt hullumeelsed olnud. Joel ei näe JÄLLE enam üldse magada ja see lihtsalt mõrvab mind. Ma reaalselt tunnen kuidas ma suren. :D
Kammoon, see ei ole ju normaalne, et tüüp ärkab iga 20 minuti tagant üles, tõmbleb, karjub, jaurab, undab, mitte midagi ei taha ja lihtsalt… Agh, kui on midagi, mis mind tõeliselt endast välja viib, siis see ongi just üks neist asjadest. Seda enam, et see pull on juba järjepidevalt mitu nädalat kestnud. Ma löön hommikul ärgates risti märki ette, kui seljataga on öö, kus ma olen temaga vaid korra-kaks niimoodi võidelnud. Tavaolukorras süüdistaksin hammaste tulekut, aga seda hammaste lõikumise hetke ootan ma juba mitu kuud nagu ilmaimet ja ikka pole tuhkagi näha.
Te võite endale ette kujutada, mis nägu mul hommikul ärgates ees on, kui ma olen maganud 20 minuti kaupa paar tundi. Pealegi, kui ma olen magamata, pole mul absoluuuutselt kannatust, et tegeleda nende kahe põngerja igapäevase bullshitiga. Näiteks no kuidaaaas ei saa üks väike inimeseloom aru, et ärgu loopigu plastiliini mööda elamist laiali, sest muidu käputab üks vend seda kohe maitsva snäki pähe sööma. :D

Magamine on siin majas üldse nagu rahvavaenlane. Ma ei saa neid pärdikuid õhtuti ka kuidagi magama. Küll ronib Esimene Teisele kaissu ja küll ronib Teine Esimesele kaissu. Nagu sukk ja saabas! Aga koos nad ka magatud ei saa, sest see pulli tegemine jätkuks lihtsalt hommikuni. Terve selle aja oleks kuulda vaid ühte lakkamatut naeru ja lollitamist. Nagu… kas nad päeva ajal ei saa juba üksteisest isu täis või? Minu tite-bullshiti-talumise-karikas on küll ääreni täis ja suurima heameelega annaksin nad mõneks ajaks kellelegi teisele, et nad tema tite-bullshiti-talumise-karikat ka täidaks. :D
*Päriselt, kui kellelgi on vastuandamatu soov endale paar titte muretseda, siis minu juures saaksite pooltasuta (st vaid närvikulku eest) ühe üliefektiivse koolituse ja mõtleksite KOHE ümber. :D

Tittedest edasi rääkides, siis Annu on ametlikult jõudnud faasi ‘kohutav kahene’. Ma arvasin, et ta oli juba aastaselt kohutav kahene, aga… siis mul polnud ikka aimugi veel millest ma räägin. Kõik need jonnihood, see vastu vaidlemine, see kadetsemine, see piiride katsetamine. Oh jeebus. Ja kõige lahedam asi ever on tal muidugi see imekiire ümber mõtlemine. Näiteks, Annu tahab teed. Teen talle siis teed. Tema kukub südamest, kõrvulukustavalt, aknaklaase purustavalt, hinge matvalt kriiskama, et ta ikkagi ei taha teed. Tahab hoopis piima. Panen piima lauale ja ta hakkab samamoodi kriiskama, ning soovib hoopis kolmandat asja. Selle peale saadan ma ta juba kukele ja lähen köögist minema. Tema jääb põrandale röökiva süldi elulugu etendama.

Aga noh, see selleks, kahesed on kahesed ja varsti tulevad veel hullemad kolmesed, seega jamh. Aga minu vaimsest ja füüsilisest suremisest edasi rääkides, siis magamatusest tekkinud pahupidi silmad, tumesinised silmakotid ja 0 tolerants laste bullshitti on juba ammu nagu üks osa minust, seega ma peaksin sellega juba harjunud ju olema. Aga sellegipoolest tunnen ma end hommikuti nagu… zombi oleks veel vähe öelda. Ma ise kahtlustan, et asi on tegelikult üldse selles neetud vaskspiraalis, mis ma kuu alguse poole paigaldada lasin. Lisaks muidugi fakt, et teoreetiliselt kestsid mul päevad mingi 25 päeva. Viimati oli mul nii jura olla siis, kui Joel alles väike kulles oli ja teisel pool mu naba omale jalgu üritas kasvatada. Igatahes, kui paari kuu jooksul asi ei normaliseeru, siis ma ei tea. Pean jälle sinna piinapinki minema, ning selle suure valu ja vaevaga paigaldatud jura eemaldada laskma. Hah, tegelikult ma kardan natukene seda ka, et selle spiraaliga võib rasedaks jääda. Elu nali oleks ju, kui ma saaksin nüüd spiraaliga kaksikud (oh, hea clickbait pealkirjaks!), nägin seda kusjuures ükskord unes. Ei tea kas hirmust, või… :D

Ja siia lõppu lisaksin ühe *minu arvates* hea killu, mis Annu eile maha pani.
Kiusasin Annut, kui ta multat vaatas. Sügasin teda lõua alt ja tegin pai, ning kiitsin, et ta on tubli kiisu. Tema vaatas ülitõsiselt mulle silma ja käratas: ”Ei ole kiisu! Annu on tüdruk!”



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

11 fakti minu kohta

  1. Olen endast fakte juba varasemaltki kirjutanud, SIIN ja SIIN.
  2. Mul on vahel parakad. Näiteks hakkan ma oma peas ketrama ”mis siis kui”. Alles täna hommikul hakkasin ma mõtlema, et mis siis kui Joel läks haiglas mõne teise titega vahetusse (sest kuidas on võimalik, et minu keha midagi nii imelist valmis küpsetas?) Kui mind palatisse viidi, siis võeti Joel mõneks ajaks lastetuppa ju. :D Annu pärast ma vähemalt kartma ei pea, tema oli ainus beebi, kes sel päeval selles haiglas sündis.

    Joel - suu kõrvuni, nagu alati

    Joel – suu kõrvuni, nagu alati

  3. Ma hakkasin hiljuti poolkogemata uut seebikat vaatama, selle nimi on ”vana silla saladus”. Kui seda vaatama hakkasin, arvasin, et tegu on filmiga.  Aga tillikas – sari oli hoopis! Ja no appiii, miks ma seda ometi vaatama hakkasin? Ma just guugeldasin, et kui kauaks ma oma hinge maha müüsin. Mõtlesin, et noh, mingi 200 osa, max. Aga praegu juba on seda väljas mingi 1400 osa ja kestab veel! See on nagu Kodus ja Võõrsil siis vist pmt. Oh jumal, miks. Peaksin vist välja guugeldama asjad, mis mind praegu huvitavad ja selle sarja eos maha matma. Mul pole aega, et seda seepi vaadata! :D
  4. Kunagi pubekana hoidsin ma oma sõbranna 3-aastast ja tänasin jumalat, et ma ei pea seda kisa endaga kaasa võtma ja nii, kui uks mu seljataga sulgub, on ta kellegi teise probleem. Ja siis paar kuud hiljem kohtasin ma oma meest, ning oleksin olnud valmis talle kasvõi kohe kolmikuid sünnitama hakkama. :D
  5. Ma olen terve elu teadnud, et tahan nelja last. Sest kaks või kolm poleks üldse loogiline! Ma mõtlesin, et kui mul oleks vaid kaks last, oletame, et poisid, siis poleks nende poiste lastel tädisid ja tädid on ju ometigi nii olulised! Ja no vastupidi ka – kui mul oleks kaks tüdrukut, siis poleks nende lastel onusid. Aga kui oleks poiss ja tüdruk, siis poleks nende lastel jällegi emba-kumba. Seega peab olema neli last, et kõigil mu lastelastel oleks onud ja tädid. Oh seda lapse loogikat. :D
  6. Ma kasvataksin enne kolme 2-aastast, kui ühte beebit. Kaheaastased on minu arvates palju lahedamad! Kui lapsed sünniksid nagu herneterad ja kasvaksid ala kahe nädalaga kaheaastasteks, siis saaksin ma silmagi pilgutamata vabalt veel ühe lapse (kui keegi teine nad rahalises mõttes üles kasvataks :D). Kahesed on juba piisavalt targad, et asju mõista, piisavalt suured, et asju teha ja nad (minu oma vähemalt) oskavad piisavalt rääkida, et sind pisarateni naerutada. Ükspäev näiteks palus Annu juustusaia. Tegin talle siis ühe.
    Mina: ”Palun” ja ulatasin talle võiku.
    Annu: ”Aitäh naine!”
    Beebid lihtsalt lamavad või roomavad ringi ja keeravad sitta kokku, topivad omale igast jura suhu, situvad püksi, imevad su tissid verele ja röögivad sulle aina näkku, kui sa üritad neid toita/neid 2 minutiks maha  panna, et kord päevas üksinda vetsus käia/vahetada tampooni nii, et üks vend su puusal ei hängiks/kohvi kuumalt juua. Tited on küll paganama armsad, aga ikka paganama effing tüütud ka. Ok, ma olen kuulnud, et on olemas ka selliseid väljalaskeid, kes ei räuska nagu viimne päev ise oleks käes, aga mina pole veel ühtegi sellist näinud, seega praegu saan ma rääkida ainult omast kogemusest.

    Annemaiakene

    Annemaiakene

  7. Tänu hiljaaegu aset leidnud fotosessioonile tekkis mul uuesti pildistamise tuhin ja lausa soov/mõte rajada ka oma väike stuudionurk vms, ning hakata asja uuesti harjutama. Hetkel oleks mul võimalik sellele ”nurgale” lausa terve tuba pühendada! Ühel heal päeval saaksin pildistamisega siis ehk natukene ka lisakopikaid teenida. Aga selleks oleks mul vaja valgusteid ja värke millega seda nurka teha. Põhimõtteliselt selleks, et teha raha, on vaja raha.
  8. Vahel ma mõtlen, et mida ma ometi oma laste kasvatamisel valesti teen, et nad koguaeg mu seljas elada tahavad, nagu kari paaviane. Sõna otseses mõttes! Aga siis mõtlen, et ju ma siis lihtsalt olen nii jumalik, et nad ei suuda ilma minuta elada. :D

    wpid-wp-1484320890591.jpg

    Hästääg naerata nagu sul poleks üldse surm silmade ees sellest 25+kg kaaluvast koormast. :D Joel linaga kõhul ja Annu kotiga seljas – jee.

  9. Ma tahaksin ühe 3+ aastase lapse lapsendada, aga mitmel erineval põhjusel on see võimatu. Vähemalt hetkel.
  10. Kuigi ma naljatan, et lapsed on mu ajud ära söönud ja ma teen varsti mõrv-enesetappu, siis on nad siiski mu elu suurim õnn ja saavutus.

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

  11. Mul pole mitte midagi selle vastu, et ma olen KÕIGEST ema. Mõne arvates on see kindlasti kurb ja ta arvab, et ma olen ambitsioonitu vms, aga ma olen terve elu teadnud, et ma tahan ema olla. Ma tahaksingi olla see ema, kes ootab oma lapsi sooja söögiga koju. Koju, mis on soe, hubane, täis mõnusat toidulõhna ja armastust. Mitte, et teistsuguses kodus neid asju poleks, aga see on siiski…teistsugune. Kahjuks pole see aga tänapäeval enam võimalik.

    Minu tibupojad :D

    Minu tibupojad :D

See algas nagu faktipostitus ja lõppes nagu suvaline mölapostitus minu tunnetest ja mõtetest. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ühe jalaga hullumaja uksest sees

​Miks on see nii, et iga jumala kord, kui ma üritan koos lastega magama minna, hakkab üks mu ihuviljadest seletamatult, lohutamatult ja koljuluu murdu tekitavalt röökima? Ja kui ta lõpuks otsustab lõpetada, on kell ikkagi juba pool üks öösel. Iga. Jumala. Kord.

Sama kehtib ka lõunauinakute kohta. Iga jumala kord, kui ma olen end koos nendega lõunal magama sättinud, ärkab üks kahest põrnikast umbes 30 minutit hiljem üles ja aidaa mu 2 tunnine lõunauni. Lihtsalt miiiiiiiks? :D

Aga asi, mis mind tõeliselt kettasse ajab, on öine rahmeldamine, lõugamine ja virisemine. Ja seda see Joel-poiss mul juba pikemat aega hoogsalt harrastabki. Õhtul panen nad Annuga 21 paiku voodisse. Poiss kustub tavaliselt nagu unistus, aga Annu sehkendab veel vähemalt tunni. Ja kuna mina ei ole absoluutselt huvitatud sellest, et ma seal kõrval pean kogu selle aja mölutama, ütlen ma tavaliselt Annule, et kui ta kohe rahulikuks ei jää, siis emme läheb teise tuppa. Mõne hetke suuda ta siis rahulikult mul kaisus lamada, aga lõpuks hakkab ta ikkagi pläkutama, laulma, siplema ja tõmblema. Seega lahkun ma toast. Aga ega Annukas siis loll ole. Ta teab, et kui Joel nutma hakkab, jooksen ma tuppa tagasi, sest kui poiss voodis ringi kondab, võib ta üle ääre kukkuda, olenemata takistusradadest, mis ma talle ette olen sättinud (ei, ma ei saa teda võrekasse panna). Seega vahepeal räuskab ja taidleb Annu nagu meelega kohe nii kaua, kuni poiss üles tõuseb ja emme tuppa tagasi tuleb. Mitte, et tal sellest mingit erilist kasu oleks, sest niipea, kui poisile luti tagasi suhu olen lükanud, lahkun ma uuesti toast.
Aga isegi, kui Annu on kohe magama jäänud, jätkab Joel ärkamist. Iga 20-30 minutit tagant pean ma käima lutti tagasi toppimas või niisama kinnitamas, et ma ikka olen olemas. Ja see on nii-ii paganama väsitav! Koguaeg peavad kõrvad kikkis olema, et millal ma nüüd jooksma pean… Rahulikult millegi vaatamisest või mehega koos olemisest pole juttugi.
Ja see jama kestab terve öö. Südaöö paiku mugib Joel end täis ja jääb tavaliselt magama. Aga hiljemalt kell 5 on ta jälle üleval. Aga tissi tõmmata nagu eriti ei viitsi ja no magama ka jääda nagu ei taha. Seega kondab ta mööda voodit, ronib mul seljas, viriseb, tassib mind juustest, topib mulle näppe silma, kriibib mu nägu, ägiseb, nutab, ulub ja kisab, kuni mu viimanegi kannatuse raas on kadunud ja mul silmade eest mustaks läheb.
Kui ta lõpuks seitsme-kaheksa ajal unne suikub, ärkab tavaliselt kohekohe Annu, kes omakorda jaurab ja ulub, ning oma kisaga Joeli jälle üles ajab. Ja siis teevad nad sünkroonkisamist kuni ma end roheliseks olen vihastanud ja magama jäämise unistused maha matnud olen.
Ausõna, ma mõistan nüüd kust need raputatud sündroomiga lapsed tulevad. Need ongi need närvidest ja hingedest toituvad põrnikad, kes oma vanemaid eneka äärele ajavad. :D
Ja no eneka tegemise tunne tuleb küll peale, kui see pull kestab ööst-öösse ja vahel kordub isegi kolm-neli korda öö jooksul (iga tunni tagant tunni-paar üleval jaurata). Hommikuks on tunne, et mu silmad on kokku liimitud, mul on vähemalt 40 kraadine palavik + tuumapohmell ja kui ma kuulen veel kasvõi ühte õudset, kõrvulukustavat, hingest läbi lõikavat viginat, siis keeran ma neil elu õitel kaelad kahekorra ja heidan ennast kaevu. :D

*Et oleks kõigile selge – päriselt ei suudaks ma oma lastele, ega ka endale, iial viga teha*

Ja ega ka päeval mulle eriti armu anta. Joel on hetkel täpselt samasugune, nagu Annu kunagi oli – ripub mul jala küljes, ajab mind röökides mööda elamist taga, nutab kui ma teda süles ei tassi ja kui ma kuskile maha istun (ala, et Annuga puslet kokku panna), tuleb ja pressib end mulle sülle. Kui mina olen silmapiiril, ei kõlba talle mitte ükski teine inimene. Ja see kriiskamine, oi taevas, see lõikab lihast ja luust läbi. Kõigest muust on suva, peaasi, et saaks emme juurde. Ja kui emme on käes, on kõik hästi. :D
Panin mõni nädal tagasi vist instasse ka ühe video, kus Joel mind mööda kööki taga ajas. Seisin kraanikausi juures, ta roomas mu jalgade peale ja üritas mööda püksisäärt üles ronima hakata. Põgenesin pliidi juurde, tema tuli järgi ja üritas uuesti. Ja kõik käis loomulikult röökimise saatel. Aga no pühajumal, ma ei saa teda iga sekund päevast süles tassida või kotiga kõhul hoida. Ma ei saa kartuleid koorida, kui ta kõhul on – kõik, millele vähegi näpud taha ulatuvad, lenda. Püüab koguaeg nuga ja tassib asju maha ja…ühesõnaga, see on hullumeelne praegu ja ma olen surmani tüdinenud. :D

Ma tõesõna mõtlesin, et kui ta ise liikuma saab, on ehk veidi kergem, sest ta saab ise nö maailma avastama minna. Aga selle asemel, et Annu mänguasjades tuulata ja maeitea, mingi väikse figuriini kätte lämbuda, nagu ma kartsin, on tema oma hingeasjaks võtnud hoopis paanilise röökimise, kui ma julgen ta maha panna. Ja no omaette tasa on ta vaid siis, kui ta saab kätte midagi keelatut. Näiteks meeldib talle tuhka süüa ja küttepuid närida. Kellel neid piiksuvaid, looduslikust kummist ja helendavaid lelusid ikka vaja on, kui on olemas tuhk ja puutükid?

Aaa, täna hommikul just oli meil väga imeline seik. Pühkisin kiiruga köögipõrandat, sest ma juba kuulsin kuidas Joel, suure kisa saatel elutoast tuli. Samal ajal otsustas Annu, et tema tahab suitsuvorsti. Ja kui ma ütlesin, et ta kaks sekundit ootaks, sest mul on parasjagu sodi kühvlile pühkimine pooleli, lõi Annu minu järgi ootamisele käega ja haaras ise kraanikausist 15 cm pikkuse teraga pussnoa, et omale viiluke vorsti lõigata. Hüppasin muidugi ruttu Annu juurde ja võtsin noa ära, aga selle kahe sekundiga oli Joel juba otsapidi köögis, ning valas omale kühvlitäie tuhkaja kassikrõbinaid näkku. Suu oli krõbinaid täis ja nägu oli must nagu korstnapühkijal.
Ma ausõna lihtsalt vajusin keset kööki pikali ja naersin südamest, sest kogu see elu siin on hetkel täiesti pöörane. Selle peale tuli muidugi otse vorstikangist tükke hammustav Annu minu juurde, asetas oma väikse rasvase käe mu põsele, ning ütles äärmiselt mureliku näoga:”Emme? Kõik hästi? Toimub?” Ehk siis otsetõlkes, emme kas kõik on hästi? Mis toimub? :D

Nagu sellest ‘tassi mind süles, muidu ma lõugan ja saan infarkti’ pullist veel vähe oleks, streigib Joel juba tükk aega ka rinna vastu. Endal on näljast silmad tagurpidi, aga kui tissi pakun, keerab end röökides teisele poole ja üritab minema roomata. No sorri, et ma sind oma tissidega tüütan, düüd! :D
Ja no jumal selle eest, kui tissi pakkumise ajal peaks keegi kuskil midagi rääkima või tegema, või üldse hingama – tüüp on kohe läinud ja söö oma tissi ise, kui tahad. :D

Annu on natukene kõrvale jäänud kogu selle Joeli möllu pärast, ning selle tulemusena teeb ta 3x rohkem pahandust, et tähelepanu saada. Ta on nii kadedaks ka läinud. Kõik asjad on koguaeg ‘tema omad’ ja pidevalt rabab poisil asju käest ära.

Ühesõnaga, elu nende kahe metslasega on keeruline, naljakas, väsitav, mõrv-enesetapu äärele viiv, nii suurt armastust täis, täiesti pööraselt segane ja vahepeal tahaksin, et neil oleks ‘off’ nupp.

Kogu selle määdnessi kõrvalt peaksin ma veel tegelikult jaksama teha trenni ning mittte-sööma-hommikusöögiks-kohvi-kõrvale-pool-pannitäit-piparkooke. Summer bod, here I won’t come. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rõõmsaid pühi, mu armsad!

15665974_1320164271389174_5825183808024655004_nKuigi õues lahiseb vihm ja pehmest lumest pole mitte haisu raasugi, on meil jõulud südames. Alguses mõtlesin, et ei viitsi piparkooke teha, sest mees neid ei söö ja meie lastega ei tohi neid süüa, aga no täna hommikul tuli selline jõulutunne südamesse, et oleksin ühe piparkoogitaigna pätsi eest kasvõi kuuse otsa roninud. :D

Hävitustöö kingipakkidega

Hävitustöö kingipakkidega

Aga kuuskedest ja jõuludest rääkides, siis lapsed said täna hommikul oma kingid kätte ja no Annu oli pakke avades ikka nii pettunud. Mismõttes mingid raamatud ja pusled ja nänn Pojale? Kus on lahedad asjad? Ja siis lasi mees tal mänguköögilt teki maha tõmmata – see reaktsioon oli lihtsalt hindamatu! Esimesed 10 sekundit seisis Annu lihtsalt suu ammuli ja ei teinud piiksugi. Ning siis jooksis kraanikausi juurde, valas sinna kõik oma mängunõud ja ütles, et hakkab ‘nõusid’ pesema. Aga siis selgus, et päris PÄRIS see asi ikkagi ei ole – vett ei tulegi! :D

Igatahes, Annu tundub rahul olevat, sest terve päeva on ta selle köögi ümber siblinud, asju organiseerinud ning mulle ja Pojale suppi keetnud ja muna praadinud. Ei jõua enam ära süüagi kohe. Põlle ta ka eest ära ei võta, isegi magama läks põll ees. :D Mul on nii tore näha kuidas ta rõõmustab. Olen täna terve päeva oma päkapikkudest pilte ja videoid instagrami laadinud, sest ma lihtsalt ei suuda vastu panna – nad on ju nii armsad! Agh, mu süda tahab lihtsalt armastusest lõhki minna!

wpid-wp-1482585497215.jpgAga ühesõnaga – ma soovin südamest, et teil oleks mõnus ja hea, et teil oleks kallid inimesed ümber ja rõõm südames. Imelisi jõule, mu armsad!

15665974_1320164271389174_5825183808024655004_n



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!