Annu on nüüd juba kaks nädalat selle jubeda haigusega võidelnud. Õnneks on tal viimase nädalaga vaid paremaks läinud. Vähemalt suu ümbruses, kätel on ikka veel´punne ja punetust.
Paranemine oli tõesti nagu üks lugeja ütles – nädal aega on hull ja siis järsku hakkab paranema, tundide mäng.
Tol hommikul, kui selle viimase postituse tegin, oli tal veel ikka väga paha olla ja ma mõtlesin, et hakka või tõesti Tartu poole sõitma, et EMO’st abi nõuda, aga siis järsku näksis ta juba saia. Hommikul veel hakkas nutma, kui mäluda üritas ja siis järsku sõi – see oli nagu ime.
Praeguseks sööb ta juba ilusti jälle kõike ja ma mõtlen kohe sõna otseses mõttes kõike – ka asju mida ta pole ammuuu eriti söönud (sh hommikupuder! Sõi ja nõudis veel juurdegi).
Ta on mitu korda öösel nutuga ärganud ja ”süüa!” karjunud. Ma mõtlen, et ehk näeb unes kui jube see nälgimine oli vms, sest päriselt ta sel kellaajal ju süüa ei taha. Kuigi päevasel ajal nõuab ta ikka pidevalt midagi süüa või näksida. Poolnaljaga juba naersin oma emale, et peab teda vist tihemini näljas hoidma, siis sööb kõik ära, mis vähegi kätte saab. Või on ehk asi hoopis selles, et vanaema tehtud toidud on nii palju paremad (olen praegu lastega maal, oma ema juures). :D
Aga igatahes, Annul on õnneks parem ja ta hakkab juba meenutama seda tüdrukut, keda mina tean (ämma juures naeris ja mängis teiste lastega nagu polekski kunagi haige olnud). Kuigi ma eeldan, et vähemalt nädal läheb veel aega, enne, kui tal nägu täitsa puhas on ja no jumal teab kui kaua tal nende käte paranemisega veel läheb. Aga vähemalt laps sööb nüüd!