Johhaidii, mis andmine nüüd selle eelmise postituse peale lahti läks! Päris ”hea” comeback blogimaailma (see polnud tegelikult üldse nii plaanis). Ma mõtlesin täna töö juures, et mul lahvatab telefon kohe leekidesse ja põletab meid kõiki sinna salongi maha. Ainult laulis ja vilises mul seal kapi peal, 733011 teadet ees…
Ma reaalselt ei suuda isegi järgi lugeda kõiki kommentaare ja jagamisi aga ega ma väga ei viitsigi, sest mul hakkas juba umbes peale 10ndat üli tarka kommentaari pea valutama. Õnneks on minusuguseid lolle lauajalgu veel, seega ei pea mina end ka nii üksikuna tundma. Mulle nii meeldis, kuidas mõni mind lauslolliks tembeldas (sellele mul iseenesest vastuväite puuduvad), kes lapsi vaid raha pärast valmis trükkinud on.
Ma tõesti tahaks teada kust jääb mulje, et ma EELDANGI, et mind peab aitama ja toetama, et ma EELDANGI, et riik peabki mu tited üles kasvatama? Muidugi on ”tasuta raha” tore, ära ei ütle, aga ma pole elusees võtnud seda kui mingit iseenesest mõistetavat asja. Nad võivad hommepäev uue ideega lagedale tulla, et näe, lappige nüüd kotte ja ei saa te sarisigijad rohkem mingit toetust – mis siis? Saadan lapsed tagasi, sest sorri jupatsid, teid pole enam vaja, toetust ju teie pealt rohkem ei saa.
Põhimõtteliselt tahtsin ma eelmise postitusega lihtsalt öelda, et kolmanda lapse perre lisandumisega kasvab minu arvates kulu hüppeliselt, sellest ka nö vajadus toetuse järgi ehk suurem 3+ lapsega peres. Tahtsin lihtsalt enda mätta otsast rääkida mismoodi mina asja näen, kuidas minul kuludega on jne. Riik loomulikult ei peagi katma lapse kasvatamisega seonduvaid kulusid, sellepärast selle asja nimi ju toetus ongi. Igaüks saagu ikka nii palju lapsi kui mitu ta neid üles kasvatada jõuab. Aga kahjuks ei ole see alati nii…
Näen ka mina neis toetustes väga suurt ohumärki, mis puudutab just keerulisema siseeluga peresid, kus ehk tõesti uus emapalk ja ”hirmussuur” toetus justkui tööl käimist asendavad. See on niiiii fucked up teema, et ma parem ei hakka sellele mõtlemagi. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi tuleks seda regullida ja kiiiiiireeestiii. Niimõnigi tuleks sundkorras (või ”kogemata”) ära sterrida.
Ühesõnaga, mu püsilugejad, mu armsad, kui ma saaksin ja mul oleks, teeks ma teile kõigile rahasadu, sest ma tean, et kõigil on praegu väga raske aga kahjuks mul ei ole ja ma ei saa. Seega saadan teile ühe sooja virtuaalse kalli ja loodan, et olukord läheb varsti paremaks.
