Sellest on nüüd juba mitu kuud möödas, aga nähes tühja kohta toanurgas, kus vanasti puur asetses, meenub ikka see koletu sündmus. Oli august, õues oli veel mõnusalt soe (kuidas see küll tundus, ahh?) Kui ma ei eksi, siis oli juba õhtu, lapsed magasid ja mina vahtisin läpakast oma sarja. Mul olid kõik hoovipoolsed aknad pärani lahti, nagu terve suve olnud oli. Järsku kuulen väiksest toast, kus mul tol ajal olid ka kassikrõbinad ja nende veekauss, müdistamist. Mõtlesin, et kassid kolistavad, sest selle toa akna kaudu käisid nad ka õue. Mul oli sel aknal võrk ees ja võrgu nurgas oli väike auk, täpselt selline, et kass mahub läbi.

Järgmisena kuulsin piiksumist, nagu kass oleks hiire kinni püüdnud. Ma ei osanud sellestki midagi erilist arvata, sest üks kass on mul üpris hea hiirekuningas. Aga siis hakkasid koerad haukuma. Läks üks minut mööda, enne kui mul süda kiiremini taguma hakkas ja mõte selleni jõudis, et äkki see ei olnudki hiir…

Läksin maja pealt Jänku-Joosepit otsima, sest ta oli mul vähemalt 12h päevas lahtiselt. Tavaliselt küll ainult magamistoas, sest talle meeldis kõike valimatult närida, aga mõnikord ikka juhtus, et ta lipsas mulle märkamatult toast välja ja siis tegi kuskil vaikselt pahandust.

Lähen ringiga väikse toa eest kööki, köögist elutuppa ja mida ma näen… Suured valged karvatutid nukumaja ees. Klomp tekkis kurku. Tormasin kõik nurgatagused läbi, kus ta end tavaliselt peitis, liigutasin kappe ja külmikut – mitte midagi. Lootsin, et ehk sai ta ikka põgenema, sest verd ma ei näinud. Väikse toa aknavõre küljest leidsin aga veel mõned valged karvad, täpselt sellised nagu Joosepil…

Otsisin taskulambiga õues kõik autode alused, puuriidad ja põõsad läbi, et äkki ta sai õueski ründaja käest plehku, aga ei midagi… Mõtlesin, et mida ma küll lastele ütlen…

Öösel hoidsin akna tuulutuse peal, et kuulda kas koerad ehk uuesti haukuma hakkavad. Kui Joosep liikuma peaks, annavad nad sellest kindlasti teada. Järgmisel päeval läksin kohe hommikul uuele tiirule, et kui ongi maha murtud, leian ta vähemalt enne lapsi, aga ma ei leidnud mitte midagi, isegi mitte üht karvatutti! Siis aga nägin üle aia naabrimeest ja sain teada, et Joosep on nende kuuri lohistatud…

Kui talle sinna järgi läksin, olin ikka väga üllatunud, sest küüliku keha oli täiesti terve, käpad, kõht, kõik. Ainult pea ja enamus sisikonda tundusid puudu olevat. Pead ei ole siiani kuskilt välja tulnud. Imelik on veel see, et Joosep oli hermeliin-lõvilakk, see tähendab, et ta kaalus ca 1kg ja ta pea-kael olid vägaväga karvased… Kes sööb ära pmt pihutäie karvu ja jätab keha täiesti puutumata?

Senini ei tea ma kindlalt kes või mis mul toas käis, aga Kauri ma peale seda enam sauna magama panna ei julgenud… See loom ei saanud olla väga palju suurem, kui kass. Ta pidi olema väga hea turnija, sest otse tolle akna all on kelder ja keldri luuk oli lahti, see tähendab, et ta pidi hüppama keldriluugile, sealt turnima aknalauale, mööda aknalauda natuke kõndima ja siis alles võrgu august sisse ronima. Pärast küülikuga siis sama teed tagasi, pluss üle puuriida ronima, et naabri aeda saada.

Metsloomad ja muud mudilased ei ole meil siinkandis otseselt haruldus. Linnapiiril asuvatest majadest paarsada meetrit ja võid kohata karu. Mitu korda on mul majast mööda paterdanud KOBRAS (jumala tuim vend, isegi teist nägu ei teinud, et talle natukene järgnesin). Üksaasta jooksid keset linna 5 kitse. Eelmisel aastal elas mul sauna lakas kährik (sel aastal teda seal enam ei ole). Rebased on täiesti tavaline asi, selle peale ei tee keegi enam isegi üllatunud nägu…

Samas kõige tõenäolisem on ikkagi hoopis see kassinärakas, kes mul siin pidevalt käib (samas, nüüd pole ma teda enam tükk aega näinud). Üksaasta kuses ta mulle aknast sisse, otse aknalaual seisvasse turvahälli. Suvel, kui kodust ära käisime ja meie enda kassidele akna lahti jätsime, käis temagi siin söömas ja magamas. Pidevalt oli väike tuba täis kustud, kuigi aken oli ju lahti. Ükskord tuleme koju (olime ühe öö ära) ja meie kassid on ehmunud nägudega maja ees ootel. Toas aknalaual magab aga mingi võõras rääbakas! Kõik kohad olid täis situtud ja karvaseks magatud, lillepotid olid aknalaudadelt maas, põrand kõik mulda ja puru täis. Ja mis mind veel ekstra ketta ajas – oli taimede ettekasvatamise aeg ja see raibe oli köögiaknal 70% mu taimedest puruks tallanud! Mul tuli 5st päevalillest 2 üles ja mõlemad suutis see näru ära lõhkuda, kurgid-tomatid-paprikad kõik segi kraabitud. Kõige haigem on aga see, et ta oli puuke pilgeni täis ja kui ma teda siin aknast välja ajada üritasin, kukkusid tal seljast suured, verd täis puugis robinal maha! Täiesti košmaar! Ma tean küll kelle kass ta on või oli, ma olen tolle memme loomadega juba aastaid hädas olnud, aga teda ei takista enam keegi ega miski. Üks kaob ära, korjab endale uue ja nii see käib aastast aastasse…

Ühesõnaga, selline sürr lugu… Ma ei osanud unes ka näha, et selline asi üldse juhtuda võiks. Ma olin ju kodus, reaalselt seal samas, maja oli hääli täis…

Eelmiste postituste peale sain tagasisidet, et soovitakse lugeda ikkagi ka laste kohta, sest enamus teist on ju siia tekkinud just ajal, kui ma ainult neist rääkisingi. Kaurist pole ma siia eriti midagi kirjutada jõudnudki ja too tüüp on juba kohekohe 2aastaseks saamas! Ma ei väsi kordamast – aeg lendab… Kui ma saaksin vaid 8a tagasi minna ja sellele eneka äärel olevale esmakordsele emale öelda, et kõik saab korda. Lihtsamaks oluliselt ei lähe, aga sa saad hakkama. Ja mis peamine, naudi neid hetki, mida vähegi saad, sest see kõik läheb tegelikult nii kiiresti… Täna sünnib, homme kõnnib, ülehomme on ta juba koolis. See väikelapse iga kihutab sinust mööda kui kiirrong, heal juhul näed veel tagatulesid.

Täpselt nii ma end praegu tunnengi – ma ootasin seda nii kaua, mõtlesin milline see olema saab, ning kui äge, tore ja ilus see kõik on, aga nüüd näen vaid selle kiirrongi tagatulesid. Lapsed on juba kõik nii suured ja asjalikud. Nii palju etappe on juba läbi mida ma enam iial tagasi ei saa.

Madli ei ütle enam ammu hobuse kohta kobijo, Annemaia läks effing esimesse klassi ja järgmisel aastal on JOELI kord minna KOOLI! Saate aru, Joel, kooli…järgmisel sügisel. Need vennad käivad koolis? Nagu mida….

Ausalt, kirjutan ja nutan, sest see tundub nii sürr lihtsalt, kui mõtlema hakkan. Ma ei tea kas ma olen peast haige või mis toimub, aga reaalselt, peatage aeg! Tahaks veel kasvõi mõneks minutiks minna tagasi sinna aega, mil nad olid kahekesi päris väiksed. Kuidas 1a7k Annu nutva beebi-Joeli juurde tormas ja hellalt ”ära nuta poja, emme tuleb” lausus. Seda kirjutades hakkasin mõtlema, et kas tõesti ta rääkis nii väiksena juba nii hästi või mäletan ma midagi valesti? No nii on silmade ees, kuidas Annu küünitab üle hälliserva Joeli poole ja üritab teda nõnda rahustada… Ja kuidas ta siis minuga pahandas – lõi käed külgedele puusa, seisis nagu väike teekann mul seal hälli ees ja õiendas: ”poja nutab!” :D

Nad olid nii armsad ja täiega hoidsid teineteist. Nüüd käib vaid üks pidev andmine, kisa, undamine ja kaklemine. Küll on häda kui nad on mõlemad kodus, küll on häda kui mõni neist kuskil külapeal on. Ükskord alles siin oli, et Joel oli pool päeva sõbranna juures Halloweenipeol. Annu kodus ainult huilgas – kus see Joel on, millal see Joel tuleb, viu-viu-viu. Tuleb tüüp koju – selle undamise peale võiks ju siis eeldada, et nüüd on suur rõõm kui vend koju jõuab ja hakatakse koos mängima – a huii. Nii kui tüüp uksest sisse sai, eputas teiste ees, et ta sai pulgakommi ja grillis lõkkel vahukomme vms ja hakkas pihta – miks Joel seda sai, nemad pidid kodus kanasuppi sööma, neil on ka vaja lõkkel grillitud vahukomme. See on EBAAUS!

Järgmisel nädalavahetusel oli vastupidi, Annu läks sõbranna juurde ja teised olid kodus. A tulemus oli pmt sama. Terve aja Joel kiunus, et kuna see Annu tuleb, kus ta on, bla-bla-bla. Tuli plika koju ja hakkas mingi kisakoor pihta jälle. Küll keegi võttis kellegi asja ära mida teine oli just plaaninud kasutada, küll keegi tüütab kedagi, küll keegi ütleb kellelegi PIIDER ja siis tullakse kaebama jne, jne, jne. Fun times, ma ütlen, fun times.

A koolist rääkides, siis ma tunnen kaasa neile lapsevanematele kes praegu lasteaias Eliisigagi hakkama ei saa. Nagu tõsiselt! Mu laps on esimeses klassis käinud kohe kolm kuud ja ma pean ausalt tunnistama, et ma vihkan seda iga oma keharakuga. Okei, kerge liialdus, aga mul hakkab vasak silm vähemalt korra päevas tõmblema, kui ma koolile mõtlen. Mul puuduvad otseselt etteheited koolile, ammugi veel mitte õpetajale (reaalselt, talle tuleks medal anda selle idiootsuse eest millega ta igapäevaselt rinda pistma peab), aga see koolilapsega elu on lihtsalt…

See on mingi minu enda maeiteamis viga, aga kuidagi niiiiiiii keeruline tundub see kooli süsteem. Vanasti oli ju lihtne, õppimine kirjutati päevikusse vastava päeva taha ja asi ants. Nüüd on aga e-kool. Alguses muidugi ei saanud ma nagu ÜLDSE aru mis toimub. Väga raske oli endale sisse harjutada, et sa pead 101 erinevat kohta üle kontrollima ja koguaeg näpuga järge ajama – kas see nüüd on tehtud või tegemata, olen ma seda juba näinud või on see mingi uus asi?

Kord on õppimised seal all kus tunnis tehtud asjad kirjas on, kord saadeti lisaks veel eraldi kiri, kord olid mingid asjad veel kuskil kolmandas kohas. Siis saadavad need teised koolitöötajad veel mingeid ülekoolilisi teateid, mis minu tagumikku nagu karvavõrdki ausalt öeldes ei puuduta ja lõpuks on kõik lihtsalt täielik puder ja kapsad. Mingitel kordadel avastasin alles mitu päeva hiljem kuskilt mingi teate, et aaaa, sel päeval oli vaja see ja see veel kaasa võtta-ära teha-viia-tuua-välja võluda? Hmmm, okk, ups.

Üle kontrollida tuleb KÕIK mis tal seal e-koolis kirjas on. Isegi see mida nad väidetavalt tunnis tegid, sest pooltel kordadel on tal neidki asju lõpetamata jäänud või on midagi valesti teinud ja on vaja parandada. Vahepeal on lehtede viisi tegemata ülesandeid – kas neid peab tegema või ei pea? Keegi ei tea, kuskil kirjas ei ole ja vahepeal jääb tunne, et koolilaps ise näeb seda töövihikut üldse esimest korda elus.

A ja siis on neil veel toredad lühendid, näiteks KTTV, AB TV, AB, TR, TV – igas aines sada erinevat (töö)vihikut ja raamatut, kõike tassi koguaeg kaasas ja kontrolli iga jumala päev mis tal seal kotis nüüd on või olema peaks. Täna tähendab TV töövihikut, homme võib see aga juba tähendada tööraamatut, kus pole kusjuures nii palju lehtigi sees, kui ülesandeid antud on.

Vahepeal olin juba tubli, sain nagu kõigest aru ja mulle tundus, et meil on kõik koguaeg tehtud ja järjel. Nüüd oli õpetaja koroonas ja Annu oli nädala koduõppel. Ausalt, ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma ta sel aastal kooli panin, mitte eelmisel. Ma oleks end ilmselt esimese koduõppe kuu lõpuks juba rippu tõmmanud.

Esiteks, see vastu mölisemine – tsikk on 8a ja käitub nagu effing pubekas. Niimoodi plärtsub ja paugub, et mul lähevad juuksed peas halliks. Pidi mulle luuletuse ette lugema ja siis 2 salmi vihikusse kirjutama. Kui ma konkreetselt kõrval ei istu ja pmt ora perses ei ole, siis loeb üle rea või vapsee aiateibaid. Kirjas on ntk ”müüjatädi”, tema loeb 3 tähte ära ja ütleb ”müüdi ära”. Ma seal kõrval siis nagu, et kui sa mind lolliks üritad teha, siis vähemalt ütle midagi, mis läheb eelneva tekstiga kokkugi…

Salmi ka kirjutas nii, et paber oli pisaratest niiske. Kirjas on ”muuta”, tema kirjutas ”muda”. Pidi kirjutama piima, saia, võid aga tema kirjutas piia, saiia, võit. Ma mõtlen, et ta teeb seda meelega, sest see pole lihtsalt reaalne. Ta ei ole loll, ta oskab lugeda ja kirjutada ju! Vahepeal on lambist mõned tähed puudu, üle, valesti või lihtsalt täiesti lappes kõverikud, aga see on enamasti sellepärast, et ta ei ole mõttega asja juures, väiksed segavad või tahab rutturuttu ära teha. Siis kustutame, kirjutame, ulume, kustutame, kirjutame… Tema ei taha teha, tema ei pea tegema, tema juba oskab ju kirjutada ja üleüldse, talle tehakse ülekohut, sest tema vaesekene pole NÄDAL AEGA ühtegi päeva puhata saanud. Ma ei tea mida ta need 2 päeva tegi, kui ma pikad päevad tööl olin – koolitööd igatahes mitte, sest vastasel juhul ei oleks ma pidanud 3 päeva neid ülesandeid temaga siin järgi nühkima (ei, ta ei olnud üksi kodus).

Lisaks töövihikutele jms, on neil veel mingi 101 erinevat kohta netis ka, kus nad ülesandeid tegema peavad. Selle koduõppenädala jooksul avastasin, et meil on OKTOOBRIKUUST veel mitu ülesannet esitamata. Mul on nagu mäluauk – pole eluski näinud sellist asja, pole kuskil nagu teadetki olnud, et peab tegema midagi ja keegi taga ka otsinud ei ole, mis tekitab jällegi hirmu, sest nüüd hakkavad nad reaalselt hindeid saama hinnangute asemel.

Matemaatikas pidi tegema mingit netiülesannet kus tuli raha kokku lugeda. Tal oli 3x 10 euri ja teises tulbas 50 senti. Palju raha kokku on? Tema vastus: ”80!” Seletan korra, seletan kaks, seletan kolmandagi, tema ikka raudkindlalt, ”80 euri!” Ja siis õpetaja järgmises kirjas umbes, ”üllatas mind aga see, et math 99 ülesandeid tehti nii vähe – mõni oli küll alustanud aga siis ära lõpetanud”, hmmmm, tõesti huvitav MIKS….

Ma ikka vahepeal mõtlen, et mida see õpetaja küll minust mõelda võib, kui Annul jälle lambist mingid asjad puudu või tegemata on. Küll on loodusõpetuse asjad kodus, küll on muusika raamat puudu, küll on KUU AEGA tööd esitamata, küll unustatakse ära, et teater on ja õpetaja peab pileti kinni maksma (järgmisel päeval viis raha tagasi) jne, jne, jne. Vaene laps, et peab sellise emaga kasvama, eks…. Mu ainus lootus on, et ÄKKI on selle 21 lapse vanemate seas hullemaid lauajalgu, kui mina, aga ega ma väga ei hellita sedagi lootust.

*Selgub, et e-kool ja stuudiom polegi päris sama asi, aga meil on see viimane igatahes…