Olen üritanud siin Annukale koduste vahenditega erinevaid tegevusi leiutada, sest ta tüdineb enda asjadest ja tegevustest üldiselt väga kiiresti. Nagu ühele aasta nelja kuusele kohane.
Kõik sai alguse tegelikult Annu beebigrupist, kus nägin kuidas üks laps tühjadest vetsupaberi rullidest tehtud pallirenni, suure naeru saatel, palle ladus. Minuteid ja minuteid ja minuteid jutti. Muudkui naeris ja ladus.
No nii suuri ootusi ma Annukale ei pannud, aga lootsin, et ehk kaheks minutiks on temalgi vaimustust.
Kui sain vajaliku koguse rulle kogutud, kleepisin sõbranna abiga vana kapi uksele ühe pika renni.
No ütleme nii, et suurem vaimustus tekkis sellest, et ma ei lubanud seda tunnelit tal kahe sekundi pärast kapilt maha rebida…
Paar korda isegi pani selle palli sinna, aga siis lõi käega – kaua sa ikka ühte ja sama asja teha viitsid, eksole? :D
Ma ei tea mida ma mõtlesin, või lootsin, aga sellest tekkis mul igatahes väike vaimustus ja tahtsin talle veel midagi taolist ”meisterdada”.
Üritasin isegi pintrestis ringi kolada ja ideid ammutada, aga umbes viie minutiga andsin alla. Ei saanud mina sellest loogikast seal aru…
Siis suundusin ühte FB gruppi, kuhu on koondunud kõik ’ilusad, head ja osavad emmed’, ning proovisin sealt nõu küsida. Sain soovituseks lapsele lugeda, laulda, koos plaksutada ja klotse laduda – kõike seda teeme niigi igapäevaselt ja koguaeg. Soovitati last ka igapäevastesse tegevustesse kaasata – väike naeru koht, sest nagu ma saaks üldse midagigi ilma temata teha. :D
Päevadläbi ta muudkui aitab ja ”aitab” mind. Küll me peseme koos nõusid, küll pühime põrandaid, küll riputame pesu kuivama, küll teeme tuld alla, küll teeme süüa… Aga kuidas laps siis muidu õpib, eksole. :)
Ühesõnaga, ei saanud ma sealtki seda, mida ootasin. Seega ei jäänudki mul muud üle kui oma hallid ajurakud tööle panna ja meelde tuletada, mida kuskil varem näinud olin, aga mille jaoks oli Ann tol hetkel veel liiga väike olnud…
Esmalt tahtsin talle teha mingisugust näpuvärvi, sest mökerdada meeldib talle ju meeletult. Aga ma ei leidnud midagi sellist, mida kohe olemas olevate vahenditega teha oleksin saanud. Järgmisena võtsin plaani siis voolimismassi. Erilist uurimistööd ma ei teinud, vaid keerasin kokku kõige tavalisema soolataigna. Hmmm, mitte just kõige arukam mõte… See siiski ei andnud voolimismassi mõõtu välja. :D
Millegi ‘voolimise’ asemel otsustas Annu hoopis seda süüa, ja siis kõik suure kaarega mööda kööki laiali loopida. Nii palju siis sellest, et tore, lõbus ja arendav… Arendas see ainult minu ähkimise oskusi, sest nii kerge on ju kummarduda ja mingit löga maast üles korjata, kui sul on arbuus kahe jala vahel, ning keegi pussitab sind mingil imelikul põhjusel iga sekund alaselga. Ja kannikasse. Ja sabakonti. Ja veel umbes kolme kohta, mis trükimusta ei kannata.
Siis otsustasin veidi lihtsamate ja puhtamate tegevuste juurde jääda. Alustuseks kleepisin talle lihtsalt kapile paar riba maalriteipi, mida ta sealt siis lahti nokkida saaks.
Igasuguste muude asjade nokkimine ja näppimine talle ju meeldib. Olgu selleks siis tapeet, teip katkise raamatu ümber või emme ”salajased” vihikud. Aga no siis on ju igav, kui lubatakse, seega ei tekitanud seegi tegevus talle eriti pikaks ajaks vaimustust.
Siis otsisin välja paberid ja pliiatsid, ning kukkusime joonistama. Alguses sodis ta ilusti ainult paberile, isegi siis, kui ma koguaeg kõrval ei passinud, ning siis tuli alati mulle suure naeratuse saatel näitama, millega hakkama saanud oli. Mina siis pidin kiitma, et oi nii ilus ja tore ja kui tubli ta ikka on. Küll tal siis oli alles uhke nägu ees. :D
Aga nagu headel asjadel kombeks on, siis sai seegi otsa. Nüüdseks on värvi saanud juba nii diivan, köögipõrand, kui ka tumba. Ka selle nipi on ta juba avastanud, et kui pliiatsi ots märjaks ilastada, saab sellega iseenda peale joonistada. Kassi peale millegipärast ei jäänud, aga oma suu, kõhu ja käed saab ju sellegipoolest ilusaks teha!
Sealt turgatas mulle pähe ka järgmine idee. Miks mitte anda talle kätte pudel ja lasta tal pliiatseid sinna sisse toppida? Kuskilt nagu lugesin, et see olevat põnnide seas ilge hitt… Annu jaoks – umbes kolmeks sekundiks.
Aga pudel tuli abiks ikkagi, sest nüüdsest hoiustame seal kõiki värvipliiatseid.
Selleks, et kork ära ei kaoks ja Annul oleks pudelit ka kergem transportida, sidusin ühe paela otsa ümber pudelisuu ja teise torkasin läbi korgi.
Ning viimane asi, mille alles eile Annukale kingakarbist tegin – ma ei oska sellele isegi nime anda.
Ühele poole saab pliiatseid torgata, teisele poole näiteks palle, mis küljelt siis välja veerevad, kui karpi veidikene kallutada. See on seni kõige suurem hitt olnud. Eile, enne õhtusööki, tegeles ta selle karbiga ikka mitu head minutit, mis on tema kohta ikka väga hea saavutus. Ja tänase päeva jooksul on ta ka neid pliiatseid sinna üsna usinalt toppinud. :)
Kõike lammutada oli muidugi huvitavam…
Nagu näha, siis asjade meisterdamisel ma välimusele erilist rõhku ei pannud ja nendesse väga palju aega ka ei panustanud. Pärast oleks mul endal lihtsalt kahju olnud, kui suure vaevaga valmistatud ese kahe minuti pärast käkerdatult kuskil nurgas vedelenud oleks. Kes oskab, tahab ja viitsib – tehku paremini. :D
Milliseid tegevusi teie oma lastele valmis leiutanud olete? Ehk saan minagi mõne hea idee, mida Annule veel pakkuda võiks. :)
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!