Üks viimased 3-4 nädalat ei tule mul söögitegemine enam üldse välja. Mitte, et ma enne oleksin mingi gurmeekokk olnud, aga no kui ma ikka kartulivormi tegin, siis sealt tuli ka kartulivorm, mitte seebi maitseline seenepirukas.
Paar nädalat tagasi käisid meil külalised, kes erisoovina tahtsid lasanjet. No lasanje, siis lasanje, mis seal rasket ikka on.
Aga ilmselt oli, sest kui ma oma tükist esimese ampsu võtsin, siis ma mõtlesin küll, et kas ma panin sinna tomatikastme asemel nõudepesu vett, või mis pagan sellega seal ahjus juhtus?
No mis siis ikka, kõik sõid ja vaikisid, hiljem tõsteti isegi veel juurde. Teised seebi maitset ei tundunud, aga ega keegi nüüd rõõmust lakke ka ei hüpanud.
Mõni päev hiljem tegin kartulivormi. Ladusin kõik kihid ära, puistasin korralikult juustuga üle, ning viskasin ahju. Umbes 5 minuti hiljem tuli meelde et ahjaaa, kurjam, peaks ikka kastme ka panema! No loomulikult oli juust juba sulanud, ning kaste ei läinud enam läbi juustu, vaid jäi sinna peale nagu tarretis. Ükskõik kui palju ma seda juustu ka ei pussitanud… Loomulikult jäid kartulid toored. Awesomw.
No ja siis täna. Mulle tuleb sõbranna külla, seega mõtlesin teha näksimiseks midagi head. Otsustasin kiirete ja lihtsate singi-juustu pirukate kasuks.
Hakkasin siis tainast lahti rullima ja sain juba esimesed pirukad vormi, kui Annu jaurama hakkas. Ei tahtnud ta süüa, ei juua, ei mängida. Mõtlesin siis, et kell on juba palju, ehk tahab magama minna. Võtsin siis tite kaenlasse ja läksin magamistuppa. Kui ma sealt 10 minuti hiljem titt kaenlas jälle välja tulin, kuulsin mingit matsatust ja vastu jalutas vurrusid lakkuv kassikurat. Ruttasin siis oma singikausi juurde ja pidin vihast lõhki minema! See faking kass pani KOGU singi selle 10 minutiga nahka! No kedagi teist siin süüdistada ei ole, ma oleksin seda ette pidanud nägema. Aga ikkagi, kuradi kurat! :D
No ja mis ma siis nüüd teen? Tõstan muidugi pirukad poole väiksemaks ja teen mingid vaesed näljaroti pirukad, et ühe plaadigi täis saaks. Ülejäänud taignast keerasin kähku vinkupirukad, sest Annu jauras ikka edasi ja tahtis minust ma-ei-tea-mida.
Nagu 30 minuti hiljem ikkagi selgus – ma-ga-da. Teist päeva jutti juba kustub lõunauneks diivanile ära ja keeldub mujal magamast…
Singi-juustukad näevad nii rotid välja, et häbi hakkab ja vinku omad… No palun. MISASI SEE ON?! :D
Ei noh, aga vähemalt on mul ilusad pajalapid, mis emme kunagi õmbles (ja ma naglalt lasin osad rotti).
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!