Juhtusin juhuslikult sellise postituse peale fb’s

Ma küll ei tea kui vana see neiu on, aga pildi järgi pakun, et täisealine ta veel ei ole.
Lugesin seda jama ja mulle meenus kõik mida isegi läbi olen elanud. Ma tean mida see noor naine tunneb. Millises hirmus ta elama peab. Ja mul on kahju. Ja häbi. Häbi, et meie politsei ei tee MITTE MIDAGI!
Teate mida mulle öeldi, kui ma läksin sama teemaga jaoskonda, nutsin laua taga ja rääkisin, et ma kardan? ”Meie ei saa midagi teha, ta ei ole füüsiliselt sind vigastanud”. Et põhimõtteliselt siis oota millal su maja põlema pannakse, sind ära vägistatakse, või vapsee maha koksatakse, siis ÄKKI hakkavad liigutama?
Mida peab üks 15-aastane plikatirts tegema, kui teda ähvardatakse tappa, tema maja põlema panna ja tema elu kallale ka tegelikult kiputakse? Ja järgmises sms’is juba vannutakse igavest armastust, ning lubatakse end tapp, kui ma teda vastu ei armasta. Tüüp oli 35-aastane!
Too tüüp üritas mind (ja mu meest) mitu korda traktoriga alla ajada. Enda arvates tegi nalja. Väga naljakas oli tõesti, kui teravad heinahargid sinust 5 cm kaugusel peatusid.
Ja kui meie heinaküün põlema ”läks”, siis oli terve meie pere kindel, et just tema näpud on mängus. Oli ta seda ju lubanud. Korduvalt. Jumal tänatud, et loomi sees ei olnud.
Ning sellest, kuidas ta mu mehele politseis jama kaela valetas, ei hakka ma üldse rääkimagi. Milline inimene läheb menti ja räägib, et ”sai peksa” (tegelikult kukkus libeduse tõttu kola hunnikusse, mu ema nägi pealt) ja tahtis avaldust teha. Tegi ka tegelikult. Käisime veel mendis ütlusi andmas…
Ja siis veel imestatakse, miks me teisele poole Eestit põgenesime.

Peale meie ära kolimist avastas tüüp järsku, et kui tütart ei saa, siis hakkab ema ahistama. Ja seda teeb ta siiani. Pidevad kõned, sms’id ja muu jama. Ema peab ööseks telefoni hääletu peale panema, et magada saaks. Ta vahetab koguaeg numbreid, seega blokeerimine on võimatu. Ja kätte teda ei saa, ta on kuskile peitu pugenud. Nagu sitakotile kohane.

Ja ta armastab end ka mulle ikka veel aeg-ajalt meelde tuletada. Viimane kord kuulsin temast augustis. Olin siis veel viimase vindi peal padurase. Ja te võite ainult ette kujutada kui hirmunud ma olin, kui sain temalt kirja, kus ta meenutas, et ta pole mind unustanud ja maksab kätte.
Ma värisesin taas hirmust. Seekord juba hirmust oma lapse pärast. Esimese asjana tahtsin siia tulla ja kogu loo avaldada, et ehk on mu lugejate seas mõni jurist, või keegigi, kes suudaks meid aidata. Ma ei tea miks ma seda ei teinud.

Ma tõsiselt loodan, et too neiu ei pea elama hirmus nii pikki aastaid, kui mina, ja tema lugu lõppeb peagi. Oma lugu rääkides ei usuta mind siiani, sest see on lihtsalt liiga seebikas. Heh, kogu mu elu on nagu mingi faking seebikas… Lugu on kirjas, ja isegi siin olemas, aga hetkel veel parooli all (ja seda ma ei anna enam võõrastele). See on muidugi kirjutatud noodis, kuidas meie mehega kohtusime, aga nohjah, see oli osa meie loost. Olen seda üritanud enda mälust kustutada, ja sellepärast on asjad nüüd juba ähmased.
Võehh, mul on kananahk üleval ja värinad peal selle jama meenutamisest.

Ühesõnaga. Milleks meil on üldse politse? Minul neisse usku väga pole.
Ükskord näiteks helistasin ja ütlesin, et alaealised (u. 12-13-aastased) joovad ja tõmbavad gaasi mul maja taga. Lubati asja kontrollima tulla. Kolm korda võite arvata, kas ja kui kaua läks, et nad tuleksid. Lõpuks, poolteist tundi hiljem, läksid tattnokad lihtsalt ise ära.

Millised kogemused on teil politseiga? Kas olete abi saanud, või pigem mitte?