Varsti on küll isadepäev, aga mina tahan täna rääkida hoopis emadest.

Tänu Annule olen ma oma ema miljard korda rohkem hindama hakanud.
Varem ma ei näinud seda, kui palju ta minu nimel teinud on. Millest kõigest on ta loobunud…
Teda vaadates saingi aru, et emaks olemisel ei tule kunagi piiri ette. Isegi siis, kui su laps on juba oma pere loonud, on tema sinu jaoks ikkagi väike lapsuke, keda sa tahaksid kaitsta ja armastada, kelle nimel teeksid sa kõike.

Ma vaatan oma ema ja näen, et ta annaks oma viimsegi käest ära, peaasi, et mina oleksin õnnelik…

Ma olen talle kõige eest nii tänulik, et ma ei suudaks seda iial sõnadesse panna.

Ja sellepärast tunnengi ma hetkel sügavat häbi, et olen talle nii palju hingepiina ja muret tekitanud. Aga arvatavasti saan ma selle Annult tagasi, seega jamh. :D

Mõni päev tagasi hakkasin ma mõtlema sellele, kui palju muudab ühte naist emaks saamine.

Kes ma enne olin? Enesekeskne, mõtlesin pidevalt ainult endale, muudkui mina-mina-mina. Ma olin tühi ja katki. Ning siis tuli Annu. Ta parandas kõik.

Tänu temale on mu näos ilmselt juba nii mõnigi korts ja närvirakkude kulu on tõenäoliselt sama suur, kui mõne rekkamehe bensiiniarve, aga see kõik on seda väärt. Ta on päike igas mu päevas ja öökull igas mu öös.
Ma poleks iial endale suutnud ette kujutada, et ma üldse olen võimeline midagi või kedagi nii palju armastama. See tunne lihtsalt ei mahu minu sisse ära!

Mida kõike ma tema nimel ei teeks ja milleks kõigeks ma tema nimel suuteline oleksin… Ma annaks talle kõik, mis mul anda on ja rohkemgi veel. Nagu alljärgnevas videos kõlav laul ka ütleb, siis ‘I have died every day waiting for you’.

Kerige siis kvaliteeti mutrivõtmekese alt juurde!

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!